Kulakuks kuulutamine Äksi valla näitel

tekst: Lauri Frei

Teise maailmasõja järgne aeg oli eesti rahva jaoks lähiajaloo üks keerulisemaid. Stalinlik ühiskond püsis ennekõike terroril, mida rakendati piiramatu julmusega kõigi ühiskonnakihtide suhtes. Ka Eesti maarahvas ei jäänud sellest puutumata.

Selles artiklis valgustatakse sündmusi, mis toimusid Äksi vallas Tartumaal kuue sõjajärgse aasta jooksul (1944–1949). Käsitlemist leiavad talurahva suhted kohalike võimukandjatega. Eesmärgiks on välja selgitada, millistel alustel valiti välja „klassivaenlased”, eelkõige „kulakud”. Püüan leida vastuse küsimusele, milline roll oli klassivaenlaste tekitamises kohalikel võimukandjatel – valla täitevkomiteel, külanõukogudel ja teistel – ning kuidas viimati mainitud neile pandud kohustusi täitsid.
Artikkel põhineb suures osas arhiiviallikatel, mida säilitatakse Eesti arhiivides. Põhiline materjal on hoiul Eesti Ajalooarhiivis, mille Tartu­­maa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee fondis on ladestunud huvitav dokumentatsioon 1949. aasta suurküüditamise eel valitsenud olude kohta – nn kulakute ja rahvavaenlaste toimikud.¹ Neid toimikuid täiendavad Äksi valla kohalike võimuorganite materjalid, mida leidub nii Eesti Ajalooarhiivis kui ka Riigiarhiivis.² Tuntavat lisa kohaliku olustiku taasloomisel annavad Riigiarhiivis säilinud põllumajandusühistute jm regionaalsete asutuste dokumendid.³ Riigivõimu poliitika kujutamisel on asendamatuks allikaks EKP arhiivifondid.⁴
Lisaks on leidnud kasutamist mitmel viimasel aastakümnel ilmunud heatasemelised käsitlused, mis puudutavad Eesti agraarajalugu Teise maailmasõja järgsel kümnendil, kajastades repressioone, institutsioonide ajalugu, sotsiaalajaloolisi aspekte jm.⁵
Talupoegkonna vastu suunatud terroril on Nõukogude võimu poliitikas oluline koht. Selle poliitika juured olid 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse NSV Liidus, kus maarahvas allutati riigivõimule kollektiivmajandite loomise kaudu. Sama tee tuli läbi käia ka Baltimaades, kuid seda tunduvalt erinevates tingimustes. Ühismajandite loomisele eelnesid repressioonid ja hirmuõhkkonna tekitamine maal.

Maaühiskonna ümberkorraldamine

Märtsiküüditamine on vaid üks, kuigi kõige jõhkram episood Nõukogude võimu poolt maaühiskonna ümberkorraldamiseks ettevõetud meetmetest. Sellele eelnes rida muid samme, mille ühiseks eesmärgiks oli maarahva uuele režiimile allutamine ning mis tekitasid maal hirmu ja sallimatuse õhkkonna. Märkimisväärsemaiks võib neist pidada 1944.–1947. aastani toimunud maareformi, 1947. aastal alguse saanud kolhooside moodustamist ning samuti 1947. aastal alanud kulakute nimekirjade koostamist. Et kulakuks kuulutatud moodustasid olulise osa 1949. aasta märtsis Eestist küüditatud inimestest, saab kulakuks tegemist vaadelda märtsiküüditamise ühe ettevalmistava sammuna.
Sõjajärgne maareform kopeeris paljuski 1940.–1941. aastal toimunud esimest nõukogulikku maareformi. Seda nimetati mainitud maareformi taastamiseks. Taludelt võeti riikliku maafondi kogu maa, mis ulatus üle 30 ha talu kohta. Sagedased olid juhtumid, kui varem üle 30 ha maad omanud taludel jäeti alles alla 30 ha maad. Seda tuli ette ka Äksi vallas.⁶ Maa ümberjagamisega sama küla inimeste vahel taheti tekitada pingeid ja hõõrumisi. Ka Nõukogude võimult maad saanuid koheldi erinevalt – juurdelõikesaajad pidi tasuma riigile naturaalnorme, uusmaasaajad olid normidest vabastatud.
1947. aastal algas kollektiviseerimine Eesti NSV-s. Vene ajaloolase Jelena Zubkova arendatud kontseptsiooni järgi oli 1947. aasta keskpaik Moskva Baltimaade-poliitikas murranguline. Nn ettevaatlikult sovetiseerimiselt mindi üle forsseeritud sovetiseerimisele. Sarnased muutused leidsid samal ajal aset ka Moskva poliitikas Ida-Euroopa (hilisemate rahvademokraatiamaade) suhtes.⁷ 1947. aastal alustati ka kulakute nimekirjade koostamist. Kulakuks kuulutatutele määrati kõrgem põllumajandusmaks kui ülejäänud talu­pidajatele.⁸ Kõrge põllumajandusmaks oli enne 1949. aasta märtsi­küüditamist tähtsaim põhjus, miks inimesed loobusid üksikmajapidamisest ja ühinesid kolhoosiga või teise võimalusena kolisid linna.⁹ Kolhoosi astumisel on jälgitav omapärane trend, mille järgi kollektiviseerimine edenes paremini jõukamates valdades ja kehvemini kõige vaesematel ääremaadel (nt Setumaa valdades).¹⁰
Kulakuks kuulutas talupidaja valla täitevkomitee koos külaaktiiviga.¹¹ „Kulaku” definitsioon võimaldas selleks kuulutada peaaegu iga talu­pidaja. Suur osa talupidajatest oli oma talus pidanud teenijat, tegelnud kaubitsemisega või laenutanud enda valduses olevat põllumajandustehnikat teistele talunikele – kõik need tunnusjooned võisid olla aluseks kulakuks kuulutamisel.¹²
Iga talu kohta koostati valla täitevkomitees iseloomustus, mis saadeti koos valla kulakute nimekirjaga maakonna täitevkomiteele. Esialgseid kulakute nimekirju aja möödudes suurel määral korrigeeriti. Mõnes maakonnas vähendati „kulaklike” talude arvu, mõnes aga anti valdade täitevkomiteedele korraldus kulakute arvu tõsta. Vastavalt Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei (EK(b)P) Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu (MN) 30. augusti 1947. aasta määrusele nr 654 võis kulakuks tunnistatud talupidaja vaidlustada valla täitevkomitee otsuse maakonna täitevkomitees. Selleks oli aega üks kuu kõrgendatud põllumajandusmaksust informeeriva teatise kättesaamise päevast. Maakonna täitevkomiteed (TK) pidid talupidaja kaebuse kohta langetama otsuse kahe nädala jooksul, alates kaebuse laekumise päevast. Kui maakonna täitevkomitee otsus jättis valla täitevkomitee otsuse jõusse, siis oli kulakuks tunnistatud talunikul võimalus viimase instantsina kaevata Eesti NSV Ministrite Nõukogule. Selleks oli tal aega üks kuu. Vastavalt määrusele oli Eesti NSV MN otsus lõplik.¹³
„Kulakute” kaebused esitavad sageli kulakuks tunnistatu kogu eluloo. Nendes püütakse tihti rõhutada asjaolusid isiku elukäigus, mis näitaksid tema pooldavat suhtumist Nõukogude võimu. Peamine põhjus, miks kulakustaatusest vabaneda sooviti, oli majanduslik – talule pandud ränk maksukoorem ähvardas ajapikku „kulaku” pankrotti viia. „Kulakute” (ja teiste talupidajate, kuid neile siiski madalamas tempos) maksukoormus tõusis 1947. aastast alates järsult. Nii oli Tartu maakonnas 1947. aastal 785 „kulaklikku” talu ja neilt võeti põllumajandusmaksu ühe talu kohta 9537 rubla. 1948. aastal oli „kulaklike” talude arv kahanenud 445-le, kuid üks talu pidi maksma juba keskmiselt 19 676 rubla.¹⁴

„Kulaku” definitsioon võimaldas selleks kuulutada peaaegu iga talupidaja. Illustratiivne foto: http://ajapaik.ee

Kulakuks tegemine Äksi vallas

Äksi vallast küüditati märkimisväärne hulk elanikkonnast. Küüditatute protsent oli Tartu maakonna valdade seas kõrgeim – tervelt 7,6% elanikkonnast saadeti Siberisse asumisele (kõrval asuvast Saadjärve vallast küüditati võrdlusena 1,4% elanikest).¹⁵ See asjaolu eeldas pingeliste kohapealsete suhete olemasolu. Äksi valla talude iseloomustusi lugedes torkab silma, et valla täitevkomitee püüdis kuulutada kulaklikuks ka talusid, mille omanikul olid olnud põllumajandusmasinad, kuigi ta polnud nende abil raha teeninud ega väljastpoolt talu tööjõudu palganud.
Talude iseloomustusse pandi kirja ka „poliitiliselt kahtlased faktid”, näiteks talu omaniku või mõne tema pereliikme teenimine Omakaitses või see, et keegi pereliikmetest oli Nõukogude võimuorganite poolt arreteeritud. Sage on süüdustus, et „kulaklik” talu on Saksa okupatsiooni ajal kasutanud Nõukogude sõjavangi tööjõudu. Enamasti baseeruvad need süüdistused ilmselt kuulujuttudel, dokumentaalsed tõendid toimikutes puuduvad.
Talude iseloomustusest selgub, et mõnel „kulakul” ei olnud ühtegi veolooma, seega oli tegemist keskmisest kehvemal järjel olevate taludega. „Kulakute” ja kulakustaatusest vabastatute toimikutest leiab mitmesuguseid tõendeid. Põhiliselt on talupidajad lasknud endale välja kirjutada tõendeid, mis kinnitavad, et selle saaja ei ole kasutanud palgalist tööjõudu. Toimikutes on ka dokumente, mis tõestavad palgalise tööjõu kasutamist. Need on sageli kirjutatud valla täitevkomitee esindajate poolt.¹⁶
Kulakutoimikud on heaks allikaks kohapealsete suhete kohta, sisaldades üpris intrigeerivaid seiku. Näiteks süüdistavad kaks kulakuks kuulutatud talupidajat teineteist vastastikku sõjavangide tööle võtmises Saksa okupatsiooni aastail.¹⁷ Äksi vallas kulakuks kuulutatud inimestest vabastas paljud sellest staatusest Tartumaa täitevkomitee. Nende seas oli mitu uusmaasaajat, kes olid kulakute nimekirja kantud valla täitevkomitee esindajatega vastuollu sattumise tõttu. Ei saa teha järeldust, nagu oleksid vaesemad talupidajad olnud Nõukogude võimu suhtes positiivselt meelestatud.
Huvitava juhtumi võib leida ühest „vabastatud kulaku toimikust”. Kulaku õemees, Jõhvimaa partei­komitee propagandist, teatas, et tema naisevenna tallu oli tulnud Kukulinna küla­nõukogust teade, milles kästi võtta kaasa labidad ja ilmuda külanõukogusse, et korda teha puna­armeelaste hauad. Mitteilmumise korral ähvardati Siberisse saatmisega. 1945. aasta mais toimunud vabariiklikul propagandistide nõupidamisel loeti ette ka mainitud teade. „Kulaku” õemees oletas, et selle kutse ilmsikstulek põhjustas tema sugulase kulakuks tunnistamise 1948. aastal.¹⁸
Äksi valla „kulakute” seas oli väga mitmesuguse taustaga inimesi. Näiteks ühe suure talu omanikust „kulaku” tütar oli aktivist nii Saksa okupatsiooni ajal kui ka Nõukoguse võimu algusaastatel ja kollektiivmajandite loomise ajal. Võib-olla seetõttu jäeti pere küüditamata.¹⁹ Seda, et talu suurusel ei olnud küüditamisnimekirja määramisel tähtsust, tõestavad mitu näidet. Üks vaid 20 ha suuruse talu omanik küüditati kulakuna. Valla täitevkomitee väitis, et tema talus oli Saksa okupatsiooni ajal töötanud Nõukogude sõjavang. Talu toimikule toetudes arvan, et mainitud mehe ja tema perekonna küüditamise tegelikuks põhjuseks oli fakt, et nad olid 1948. aastal varjanud talus metsavenda.²⁰
Mitu valla masinaühistusse kuulunud aktiivset talupidajat on valla täitevkomitee kuulutanud kulakuks isiklike vastuolude pinnal. Üks vallast 1949. aastal küüditatud veski­omanik oli olnud represseeritud ka Saksa okupatsiooni ajal. Teda kahtlustati kommunistlikus meelsuses ja ta viibis lühikest aega Tartu koonduslaagris.²¹

Kohalikud võimukandjad kuulutasid inimesi kohati kulakuks ka väga otsesest huvist saada materiaalset kasu. Illustratiivne foto: http://ajapaik.ee

Valla juhtkonda pugenud kulakud?

Mõningase täpsusega on võimalik visandada Äksi valla võimukandja portree. Nõukogude aktivisti puhul oli enamasti tegu vähese haridusega isikutega. Valdav oli algharidus. Tõsi, leidus ka üks gümnaasiumi lõpetanu.²² Paljud uutest võimumeestest pärinesid Venemaalt, sealhulgas Vene­maa eestlaste hulgast. Punaarmeest demobiliseerituid töötas Äksis kaks, lisaks oli üks mees võidelnud partisanina Nõukogude poolel.
Tähelepanuväärne on fakt, et usaldusväärsema taustaga isikud olid rakendatud valla täitevkomitee koosseisus. Enamik madalama ametiposti võimuesindajaid (külanõukogude esimehed jt) pärines kohaliku vallarahva seast. Nende ankeedi puhtuses kaheldi dokumentides salvestunud informatsiooni järgi otsustades üsna tõsiselt. Külanõukogu esimeeste hulgas oli vaid mõni möödunud sõjas Nõukogude poolel võidelnu. Näiteks oli Kukulinna külanõukogu esimeheks olnud Rene Maidla, kes hõivatuse tõttu rahvakaitse pataljonis²³ pani selle ameti peatselt maha.²⁴
Ülejäänud külanõukogu esimeestest, keda dokumentatsioonis mainitakse, olid paljud poliitiliselt tunduvalt ebausaldusväärsemad. Valla parteikomitee istungil 1949. aasta oktoobris leiti, et Kärkna külanõukogu esimeheks ei sobi Omakaitses olnud mees, kes oli 1944. aastal Kärevere lähedal osalenud kolme taganemise ajal maha jäänud Punaarmee ohvitseri mahalaskmises.²⁵ Kukulinna külanõukogu esimehe kohta öeldi, et ta olevat „endine SS-lane”.²⁶ Veelgi huvitavam oli olukord külavolinikega. Ühest küljest töötas näiteks külavolinikena rahvakaitse pataljoni liikmeid.²⁷ Samas oli külavolinike hulgas ka kaks kulakuks kuulutatut ja ühe kulakuks kuulutatud talupidaja tütar.²⁸ Tõenäoliselt ei leidunud kohalike uusmaasaajate hulgas piisaval hulgal juhiomaduste ja vajaliku poliitilise ustavusega isikuid kõigi olulisemate ametikohtade täitmiseks. Mainitud külavolinike kulakuks kuulutamise ühe põhjusena võib näha kohalike võimukandjate soovi vabaneda heal materiaalsel järjel vallaelanikest, kelle vara saaks hiljem sümboolse hinnaga omastada. Tõenäolisem on siiski, et täitevkomitee tegelased tahtsid vabaneda konkurentidest kohaliku võimupiruka jagamisel.
Näib, et kohalikud võimukandjad kuulutasid inimesi kohati kulakuks ka väga otsesest huvist saada materiaalset kasu. Selliseks näiteks on ühe kulakustaatusest vabastatud isiku juhtum. Võõra palgalise tööjõu kasutamist tõendas kulakuks tunnistatu puhul temaga samas talus elanud täitevkomitee aseesimees, kusjuures nimetatud võõraks tööjõuks oli aseesimehe enda naine. Siin on võimalik näha täitevkomitee aseesimehe soovi saada „kulaku” talu tervenisti enda kätte. Kulakuks kuulutamiseks kõnealusel juhtumil ilmselt muid põhjusi ei olnud, sest kulakuks kuulutatud naisel olnud tema enda väitel alla 10 ha maad, mida ta suutnud ise harida. Ka ei esitanud täitevkomitee aseesimees ühtegi täiendavat tõendit.²⁹
Omapärane on Feliks Kallase juhtum. Feliks Kallas oli ainuke valla tähtsamatest nõukogude aktivistidest, kes kulakuks tunnistati ja küüditati. Arhiivimaterjalid kõnelevad tema vastuoludest teiste kohalike võimukandjatega, mida võib leida näiteks vallas tegutsenud Äksi-Sootaga masinaühistu dokumentatsioonist. Kallas kui masinaühistu esimees palus ennast 19. septembril 1948 toimunud juhatuse koosolekul esimehe kohalt vabastada, sest „koostöö valla TK aseesimehe ja esimehega oli täiesti võimatu”.³⁰ Kallas oli olnud vallas sõjajärgse maareformi ajal maakorralduskomisjoni esimees ning 1944. aastal valla täitevkomitee esimees. Lisaks kuulus ta hävituspataljoni.³¹ Kallase talu iseloomustuses tuuakse välja järgmised kuritarvitused: „Kallas, F., olles Äksi valla TK esimees 1944. a. lühikest aega, võttis ise omale hoonetega talupidamise omavoliga, mille suurus oli 14 ha. Norme tasus tõrkuvalt ja rääkis nõukogude vastast propagandat, et Venemaal kolhoosnikud on näljas ja räbalapundid, et meie keegi kolhoosi ei lähe. Sulasele ei maksnud 2 aastat palka.”³²
Kallase toimikust on näha, et 1950. aastal on Tartumaa täitevkomitee liinis uuritud Kallase kulakuks tunnistamist, seletusi on andnud mitu asjadega kursis olnud kohalikku. Näiteks mainitakse üht juhtumit, milles Kallas jäi valla täitevkomiteega eriarvamusele. 1948. aastal teatati täitevkomiteest, et riigi lihanormi võib tasuda rahas. Normi nõuti muu hulgas ka neilt, kes pidanuksid Eesti NSV seadustele vastavalt olema normi­kohustustest vabastatud, näiteks üle 60-aastastelt vallaelanikelt. Varsti pärast normi tasumist rahas nõudis valla täitevkomitee normi uuesti, mida seekord tuli täita naturaaltasuna lihas. Samamoodi nõuti normi Kallaselt, kes avaldas seepeale valla täitevkomitees rahulolematust. Kallas arvas ise, et ta oli 1948. aasta lõpus just viimase juhtumi pärast täitevkomitee liikmetega „nagu sõjajalal”.³³ Feliks Kallas küüditati koos perega 1949. aastal, kuid neil õnnestus sealt kodumaale naasta juba 1950. aastal: 25. augustil 1950 vabastati Kallase pere asumiselt ja hiljem ka rehabiliteeriti.³⁴

Mida õelda kokkuvõtteks

Kulakute nimekirjade koostamine oli osa kohapealsest võimuvõitlusest – kulakuks kuulutatute seas oli mitu kohalikku aktivisti, kes jäid küüditamata. Võib oletada, et julgeolekuorganid ei leidnud nende süü olevat asumisele saatmiseks piisava. Äksi vallas saadeti asumisele ka Nõukogude aktiviste, kes vabastati enne tähtaega. Maapiirkondade täitevkomiteed täitsid nn kasulike idiootide rolli: tegid kulakute nimekirjade koostamisega märtsiküüditamiseks pinda ettevalmistavat musta tööd, kuid lõplik otsustamine väljasaatmise küsimuses jäi vabariigi keskuses paiknenud julgeolekuorganitele.
Üksnes isiku varanduslik seis ei saanud olla küüditamise põhjuseks – näib, et küüditamise planeerijad jälgisid väga hoolikalt poliitilist meelsust. Kohalikke võimukandjaid võis mõjutada inimesi klassivaenlasteks kuulutama ka materiaalne kasu, et omandada näiteks ebaseaduslikult nende vara. Kulakuks kuulutamisel abistasid valla võimukandjaid ka talupidajad ise.
Lähemat uurimist vajab küsimus, kuivõrd otseselt olid kulakute nimekirjad aluseks küüditamisnimekirjadele. Samuti vajavad täiendavat selgitamist kohaliku võimu suhted vabariikliku võimutasandiga.

Viited:
1 Eesti Ajalooarhiiv (EAA) f T-168 (Tartumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee). EAA f T-178 (Äksi valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee). Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF) f-d 207 (EK(b)P Äksi valla algorganisatsioon), 1021 (EK(b)P Äksi vallakomitee), 1040 (EK(b)P „Avangardi” kolhoosi algorganisatsioon), 1062 (EK(b)P Äksi valla täitevkomitee algorganisatsioon).
2 Eesti Riigiarhiiv (ERA) f-d 90 (masina-, rehepeksu- ja viljakuivatusühistud (koondfond)), 1831 (Riigi Statistika Keskbüroo), 4414 (Tartu Maksuamet), 4416 (ajalehe Postimees toimetus).
3 ERAF f-d 3- N (1940.–1950. aastatel Eesti NSV-st välja saadetute (natsionalistide) arvestustoimikud), 4-K (1949. aastal Eesti NSV-st välja saadetute (kulakute) arvestustoimikud), 12 (EK(b)P Tartumaa Komitee), 130 SM (kollektsioon lõpetatud uurimistoimikutest).
4 Vt: Olaf Mertelsmann. Der stalinistische Umbau in Estland. Von der Markt- zur Kommandowirtschaft. Hamburg, 2006; David Feest. Zwangskollektiwierung im Baltikum. Die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953. Köln 2007; Jelena Zubkoba. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009.
5 ERAF 12–4–27, l 141–144 (1945. a. maareformi materjalid).
6 O. Mertelsmann, Der stalinistische Umbau in Estland, lk 63–64.
7 J. Zubkova, Baltimaad ja Kreml, lk 97–99.
8 Eesti NSV Põllumajanduse kollektiviseerimine. Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn, 1978, lk 234.
9 Nt 1948. a lõpus jättis oma talu maha 400 „kulakut”. Vt: Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine, lk 491.
10 Evald Laasi. Eestimaa Kommunistlik Partei ellu viimas V. I. Lenini kooperatsiooniplaani 1944–1950. Tallinn, 1980, lk 181.
11 Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine, lk 234.
12 Kulaklike majapidamiste määramise alused on avaldatud: Eesti NSV Teataja 1947, nr 25, lk 413–414.
13 Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine, lk 234.
14 Samas, lk 232.
¹15 Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Tartu, 1998, lk 138–139.
¹16 EAA T–168–2, s 1326–1381 (Äksi valla kulaku-, rahvavaenlaste ja vabastatud kulakute toimikud).
¹17 EAA T–168–2-1327, l 2,10 (O. Engeli kulakutoimik).
¹18 EAA T-168-2-1381, l 62, 62p (E. Kuuse kulakutoimik).
¹19 EAA T-168-2-1353, l 2,17 (L. Proosa kulakutoimik).
²20 EAA T-168-2-1327, l 2 (O. Engeli kulakutoimik).
21 EAA T-168-2-1348, l 3, 19, 14, 17 (V. Pihlaku kulakutoimik).
22 David Feest. Mait Metsanurga kiri Eduard Pällile. – Tuna, 2003, nr 1, lk 84.
23 Kurikuulsad hävituspataljonid kandsid rahvakaitse pataljonide nime alates 31. jaanuarist 1946. Vt lähemalt: Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1945. Dokumentide kogumik. Koost Valdur Ohmann, Tiit Noormets. Tallinn, 2006, lk 14.
²24 EAA T-178-1-41, l 12 (Täitevkomitee koosolekute protokollid).
²25 ERAF 1021-2-1, l 56 (EK(b)P Äksi vallakomitee istungite protokollid).
²26 Samas, l 36.
²27 EAA T-168-2-1381, l 11 (Vabastatud kulakute koondtoimik).
²28 EAA T-168-2-1333, l 2-3 (K. Kaio kulakutoimik), s 1353, l 2 (L. Proosa kulakutoimik) ja s 1327, l 10 (O. Engeli kulakutoimik).
²29 EAA T-168-2-1381, l 178–179 (Vabastatud kulakute koondtoimik).
30 ERA 90-2-2834, l 26 (Juhatuse koosolekute protokollid).
31 EAA T-168-2-1381, l 26 (Vabastatud kulakute koondtoimik).
32 Samas, l 20p.
33 Samas, l 34 – 34p.
34 A. Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine, lk 266.