Kultuur ja Elu 2/2020

Kultuur ja Elu 1/2020

 

 

 


KuKu klubi stiilne interjöör. Autorid Allan Murdmaa ja Väino Tamm. Foto aastast 1962. Allikas: EFA.513.0.157240

Kuku klubi – elu parim aeg

tekst: Marvi Taggo

Kuku klubi mootoriks oli elurõõm. Olgu siis nokkiv huumor või nõelav sarkasm. Omamoodi eluülikool, millel oli aadress, aga puudus koolipink. Klubiaastatele tagasi mõeldes: seal tehti nalja ja nöögiti nii oskuslikult, ütleksin – võrgutavalt –, et sukeldusid maailma, mis suutis sind hoida avamisest keskööni.

Võta huumoriga! Kuidas võtta, kui pole Nõmmikut, pole Abelit, kes nalja tegid ja tujurikkujate naljadest aru ka ei saa, ütles üks Kuku raadio kuulaja Vox Populi saates nimega Saade.
Nali on mitmetahuline. Igaüks võib sellest isemoodi aru saada. See polegi õpitav. Eino Baskin on öelnud, et naljasoon kas on või ei ole, aga selle võib ka kaotada. Tavaliselt asendavad kibestumine ja künism inimesel huumoritaju tema vanemas eas. Kukulastega nii ei läinud. Kukulaste kohta see ei käi.
Kuku klubi loodi 1935. aastal. Räägiti, et toona käis klubis koos eliit. Toimusid toretsevad ballid. Kuuekümnendatel, kui klubi jälle õide puhkes, olid sealt smokis härrad ja peene sigari lõhn ammugi kadunud. Klubi oli maast laeni täis Priima ja Tallinna tossu. Seintel olid maalid nagu Tretjakovi saalis ning nende paistel kunstide kummardajad ja nende spektaaklid. Tänavu sai see uunikumklubi 85-aastaseks.

Kuku oli kui eluülikool

Naiivne oleks tahta kirjakeeles rääkida kõigest. Ürgsest elust ja ilust, mis on kirjeldamatu.
Olgu öeldud, et klubi seltskonnas polnud ühepäevaliblikaid, superstaare, vaid omaette isiksused, kes sarnanesid üksteisega selle poolest, et nad kellegagi ei sarnanenud.
Kuku oli kinnine klubi. Klubis said kokku kirjanik Lennart Meri, kunstnik Jüri Arrak, karikaturist Hugo Hiibus, kirjanik Jaan Kross. Klubist ei puudunud lavastaja Sulev Nõmmik ega näitleja Heino Mandri, raudsepp Heino Müller ja keegi Klementi õmblusvabrikust. Tallinnfilmi režissöörid Leida Laius, Veljo Käsper jt. Praegu käivad erineva positsiooni ja intelligentsiga inimesed eri paikades ega kohtu.
Kuku oli kui eluülikool. Seda ütles balletilavastaja ja koreograaf Mai Murdmaa. Seal sündisid elavad anekdoodid, naljakad asjad, ja mitte ainult nalja pärast, pigem lustliku meele ja elurõõmu pärast. Hea nali oligi elu mõte, milleta oleks elu nagu kesine vodevill.
Klubi toonane direktriss, teada-tuntud skulptor Erika Haggi, „pani” pronksi, graniiti, või marmorisse näitlejaid, lauljaid ja teisi moosekante. Ükskord, kui klubisse tuli tarzanliku kehaehitusega Estonia teatri bariton Ervin Kärvet, seisatas hetke trepil, hüüdis juba „auru all” Sulev Nõmmik: „Ervin, ära seal kaua seisa, Erika „muudab” su kohe kiviks...” Klubilased möirgasid naerda.
Seal oli lubatud kõik, välja arvatud see, mis oli keelatud. Aga keelatud ei olnud seal eriti midagi. Kui välja arvata kitumine! Keldrikorrusel käis avamisest sulgemiseni oma elu, kus kehtisid üleskirjutamata seadused: kõigest sellest, mis keldris juhtub, maa peal ajalugu vaikib...
Nõukogude moraali tingimustes käis Kukus tants, trall, möll ja triangel. Vahepeal võis riigikord muutuda, ilma et see öölaste värvikasse suminasse ära kostaks. Nürivõitu kööginoad lendasid, paljastatud rinnad välkusid. Skulptor Allan Murdma „piinas” ühtsama klaveriklahvi. Tuntud pianist tundis end ühtäkki puudutatuna, jättis supi söömise katki ja lahkus.
Hardi Tiidus mängis klaveril kõikide maade hümne, ka Hiina hümni. Vähemalt nii ta ütles. Aarne Üksküla ja Maria Klenskaja, kes olid parasjagu Prantsusmaalt naasnud, rääkisid terve õhtu prantsuse sugemetega omaloomingulises keeles, millest vaid ise aru said. Poolest ööst ilmus klubisse Luule Pavelson, kõigile tuntud teada Tallinnfilmi toimetaja Luule Žavoronok, ja kuulutas: „Oeh, ütles karupoeg Puhh! Dublaaž lõppes ja kõht on tühi.” Tellis supi, aga jättis söömise pooleli ja läks kõrvalauda rääkima. Sõbrad sõid naljapärast ta supi ära ja lubasid, kui vaja, uue tellida. Žavoronok naasis, vaatas tühja taldrikut ja ütles, et näe, kõht ongi täis. Kas paljast mõttest?!

Värvikaid hetki jagus küllaga

Kui ooperietendus oli lõppenud ja ööbikud laulma hakkasid, ilmusid klubisse lauljad. Padukukulased olid sel kellaajal juba heas tujus. Näitleja Heino Mandri palus ühel ooperilauljal laulda aariat väljamõeldud ooperist „Malaaria”. Endine tantsija ja koreograaf Anna Ekston küsis lavastaja Karin Raidilt: kui ooperis ja balletis on muusika, kas draamateatrit saab teha muusikata? Jaa! Seejärel kuulutas proua Ekston kõvahäälselt, et võtab ordenitega autasustatud akadeemiliselt ooperi-ja balleti­teatrilt need ordenid oma kätega maha. Kuku­lased huvitusid, miks? Tenor laulab seal nagu „silm kilukarbis”.
Maalikunstnik Maimu Vannas vehkis põleva sigaretiga ja kaebas, et Eesti polaaröös on maalimiseks vähe valgust ja ta on sunnitud maalima ainult suviti. „Suvilas kasvab rohi juba üle pea. Naabrinaine nähvas, et niita sa ka ei oska! Ütlesin, tead, mina närin selle heina kasvõi hammastega läbi, aga sina maalima ikka ei hakka.”
Siis ilmus trepile nagu hea haldjas koreograaf ja tantsuõpetaja Helmi Tohvelman, lilleõis peos, tema järel astus Lisl Lindau ja silmates seltskonda hüüdis, näe seal nad ongi ja pikk on pealik, mis käis Endrik Kerge kohta.
Ükskord teatas klubi ettekandja Tiina luuletajale Vanapale, keda hellitavalt vanapaganaks hüüti : „Vanapagan hakka minema, klubi on reserveeritud ja inimesed hakkavad juba tulema.” Aga kui klubi oli reserveeritud, olid stammkliendid näljased ja naljast kaugel. Vaatamata sellele, et kohvik Moskva oli lähedal, kõrvalmajas, kurtis näitleja Lisl Lindau: mu magu ei naerata, kusagilt mujalt ei saa seda õiget prae maitset kätte. Kuku praed olid kuninglikud. Nii sõi kukulane palgapäeval järjepanu ära kolm praadi. Kuku-Tiina, nagu teda hellitavalt hüüti, oli sunnitud uksele panema sildi: liha ei ole, vähemasti nii ta lubas....
Kullassepa pojal Heino Mülleril hüüdnimega Heins, oli raudne loosung: kõik, mis on tehtud, on igavesti nähtaval: „Vaata näiteks Karikabaari koputit või klubi peldiku haaki, mida kättpidi harjumispäraselt enam tähele ei panegi, ei söö koi ega näri rooste,” uhkeldas raudsepp.
Müller mängis filmis „Kalevala hääled” seppa ja toretses klubis: „Olin Kalevala sepana lollis rollis, selle osas, kus lauldakse Veljo Tormise „Raua needmist”. Filmi muusika looja oli Lepo Sumera. Filmi mängiti ka kultuuripäevadel Roomas. Pärast Roomat ütles mulle Lepo Sumera siinsamas Kukus, et pressikonverentsil tunti suurt huvi, kust nii ehtne sepa tüüp küll välja võeti?”

Kuku kuldvara Sulev Nõmmik


Sulev Nõmmik puges inimestele südamesse ja aitas humoorikalt kukulasi liita. Arhiivifoto: EFA.252.0.73137

Nõmmik oli mees, keda seltskonda ihati ja kriitika silmis vihati. Kui kriitika kirjutas lehes, et Sulev Nõmmik lavastas tiivutu „Nahkhiire”, olid ka klubilased varmad küsima: miks sa nahksel hiirel tiivad ära lõikasid. Nõmmik ütles, et on ekslik, eksib seenemetsa ja kalarohketesse kohta­desse ega lakka otsimast enne, kui kõik korvid ja võrgud on täis. Aga lavastajana ta eksida ei saa. Vindine seltskond läks kuraasi täis ja kuulutas kõvahäälselt, et filmid olla tal ka nõmedad. „Mida nõmedam, seda parem,” ütles Nõmmik, kelle emakeel oli huumor, aga elu osas puudusid illusioonid. Sulev Nõmmik oli haiget saanud inimene, aga tal oli oskust, tahet ja jõudu end jälle üles „kerida”. Ilmselt saigi määravaks enesekriitika, milleta Sulev Nõmmik oleks olemata.
Aeg möödub, kinopilt tuhmub, kahiseb ja sahiseb. Tehniliselt saab kõike muuta, uue sõna järgi käima panna. Aga kui mõte puudub, ei aita ükski võte, ka mitte tehnika. Ajal, kui Lia Laats Nõmmiku telefilmides mängis, ei tekitanud need filmid temas erilist vaimustust. Hiljem ütles: mida rohkem neid filme, kus ise kaasa tegin, vaatan, seda huvitavamaks need minu jaoks muutuvad. Mis tähendab, et need filmid ei aegu, vaid otse vastupidi – fenomen kasvab. Nii see läkski. Kui Nõmmik lahkus, sai temast huumoriklassik. Kahju, et ilusad sõnad ja tiitlid tulevad pärast, hiljem.
Aga toona oli Sulev Nõmmik, laubal kuklast ette lükatud nõmmiklik juuksesalk, mille varjust seirasid isevärki lavastaja silmad – kukulane. Süütas ühe sigareti teise järgi ja trummeldas laual kolme tikuga.
Nõmmiku huumor iseenda suhtes viis edasi, oli vahend elu parimate haarete haaramiseks, Lühemat kasvu mees, kelles oli küllaga sisemist pikkust, haaras klubis kauni baleriini embusse öeldes: „Mäletad, kui ma olin veel pikk ja brünett ja sinusse armunud?!”
Juba enne uue lavastuse algust kogunes lavastajate brigaad koosseisus helilooja Ülo Vinter, Ülo Raudmäe, kirjanik Enn Vetemaa, artist Vello Viisimaa Estonia teatri puhvetisse, seejärel laekusid klubisse otsima ikka seda ühte tüki „naela”. Räägiti, et Nõmmik olevat oma ande just nendes baarides ja klubides lollitades peen­rahaks vahetanud. Aga ise ütles, et selle tolategemisega just kuulsaks saigi. Ja teised järele sibamisega vaeva nägid....
„Sulev Nõmmikul piisas ainult Kuku klubisse tulla, seal mitte midagi rääkida, kui juba aplodeeriti ja naerdi,” ütleb kolleeg Hugo Hiibus. „Nõmmik tundis oma publikut ja teadis juba naerukohad ette, kus publik aplodeeris. Vahel pruukis Nõmmikul, Abelil, Baskinil või Järvetil ainult lavale tulla, Kuku trepil sõnalausumata seista, kui publik prahvatas naerma, sest suur eeltöö oli naljameestel juba tehtud.”
Nii räägib Nõmmiku abikaasa, et pruukis Sulevil näiteks telemaja kohviku uksel sõrme näidata, kui Alice Talvik juba naeris. Sulev Nõmmik puges inimestele südamesse ja aitas humoorikalt kukulasi liita.

Kukulasi sidus nali


Hugo Hiibus oli nalja ja naiste alal eriteadlane, kelleta õiget Kukut keegi ette ei kujutanudki. Arhiivifoto: EFA.252.0.76641

Naljad sünnivad kohvikus, baaris, tänaval ja klubis. Samas on naljamehed ka oma talendi ohvrid. Kunsti ohvrid, nagu öeldakse.
Kui Hugo Hiibus pidi tegema diplomi­töö, öeldi talle kohe, et oled karikaturist ja valmis. Meil on nalja­mehi vaja. Mis tähendab, et naljameestelt midagi enamat ei oodatagi.
Naljameeste jaoks pole elu nii komplitseeritud, nagu teistele näib ja inimesed tihti ette kujutavad. Üdini asjalik inimene võib kõverpeeglist vaadatuna tunduda isegi koomiline, natuke naljakas.
Sulev Nõmmik ja Hugo Hiibus olid nalja ja naiste alal eriteadlased. Hiibuseta Kukut keegi ette ei kujutanudki. Disainer Ene Ammer ütles, et Hiibus ei ajanud kunagi „pada”, oli elegantselt huumorimeelne ja loov, mitte kedagi solvav. Aga juhul, kui Hiibus vaikis, teadmisega, et keegi teda pealt ei vaata, teadsid kõik, et Hiibus laua all salaja jälle kedagi joonistab.
Ükskord oli Hiibus klubis kunstnik Richard Sagritsa juubelipeol:
„Istusin Otsade kõrval ja joonistasin laua all poolsalaja Asta Otsa, kes meenutas mulle pikkade jalgade ja suurte silmadega lindu. „Poiss, mis sa teed,” hüüdis proua Sagrits, kes juhtus seda nägema. Ots vaatas seepeale laua alla ja hakkas kõva häälega naerma, ütles, et näita Astale ka. Mõtlesin, et kas baleriin ikka nalja mõistab?! Asta nägi minu joonistust ja puhkes suure häälega naerma.”
Teinekord joonistas saržimeister poolsalaja laua all Ruut Tarmot. „Nad istusid Mari Möldrega otse minu ees ja olid juba siis parasjagu auru all. Kunstnik Piho läks mööda ja nägi, keda ma joonistasin. Haaras selle käest ja näitas Marile. Mari Möldre pani suure häälega naerma ja ütles Tarmole: „Vaata, Ruut, niisugune töllakas sa oledki!” Tahtis, et ma teda ka joonistaksin. Ära sa külje pealt joonista, mul on pikk roti nina, keelitas Mari. Võttis kähku kotist oma maalimise riistad ja hakkas värvima huuli just nagu etenduseks. Siis istus minu ette ja sättis oma suu asendisse „hernesupp”. Ma joonistasin talle roti nina, väikesed hallid silmad ja roosa suu nagu kanapee, eeldades, et Mari Möldrel on ka enda suhtes huumorimeelt. Aga kui ma talle joonistust näitasin, vaata seda ja ütles vihaselt. „Ruut, läheme koju, sa oled juba küllalt joonud!” Mari haaras Tarmol käest, võttis maalimise riistad kaenlasse ja jättis joonistuse kus seda ja teist maha.”
Vana nali, kes kuidas keegi naljast aru saab. Inimene on kujutanud ennast teisiti, kui karikaturist teda näeb mitte „õiges mõõdus”, vaid suuremõõdulise ninaga, põsed poolteist korda pikemad, karakteerselt, mitte romaani kangelane, pigem följetoni tegelasena. Televisioonis minnakse kergema vastupanu teed. Vastupidi Hugo Hiibusele on naerukohad on seal juba ette dikteeritud ja sina pead naerma.
„Minu üks sõbranna naeris kolm korda ühe anekdoodi peale. Esimest korda siis, kui talle seda räägiti. Teist korda siis, kui ta seda edasi rääkis – naeris nii, et ei saanud ise ka aru, mida ta naeris. Ja kolmandat korda naeris siis, kui talle ära seletati, milles asi. Naer on üks inimese väljendus. Meil pole väikekodanlus veel nii kaugele arenenud ja komme nõuaks, kuidas millal võib naerda. Inimesed käituvad impulsiivselt,” leiab Hiibus. Mõni laliseb nagu laps. Mõni naine naerab edevalt heliredeleid. „Minu sõber Kuku päevilt, Hardi Tiidus sahises nagu vähikott. Näiteks meie president Lennart Meri naeris suuga, aga silmad jäid tal alati asiseks ja tõsiseks.” Naljast aru saamine oleneb ka inimese harjumustest ja tõekspidamistest. Koeraarmastajad ei seedi hästi nalja oma koera arvel, kui see pole heatahtlik. Meeldivamad on naljalood kassidest. Ja vastupidi. „Mis tähendab, et koera ja kassi vastuolud kanduvad üle ka nende peremeestele.” Mis ka ei vurraks naljameestel peas, näo annab naljale artist.
Nali ise ongi mõte, ütles kukulane Hiibus. „Hea inimese tunnen naerukortsude järgi, mis ümber suu, kohe ära. Neid kortse ei saa ei enam peita, need on sinna kivistunud...”
„Kuku klubi on ajalugu. See Kuku klubi,” täpsustas Hugo Hiibus. Seal olid ka „peied” ja klubi läheb omaniku kätte. Seinad saavad puhta näo, aga klubi omanäolisus ja aura jääb ajalukku. Seda maha ei nühi ega pühi, „ ütles paranadamatu optimist ja igavene kukulane Hugo Hiibus. Kuku klubi nurga peal asuvas kohvikus oli tal kujunenud oma pilanurk-nurgalaud, kus ta sõpradega esmaspäeviti kohtus. Hiibus võis rääkida kõigest, kui soovite sajal teemal. Sõbrad ei saanud vahel sõnagi suust. Aga ära minnes ütles üks naljaga pooleks: „Hiibus oli täna jälle talle omaselt kuidagi vaikne ja kidakeelne,” millele järgnes üle­üldine naer.

KuKu klubi saamisloost

Kujutavate Kunstnikkude klubi ehk KuKu klubi loomise otsus võeti sihtkapitali valitsuse juhatuses vastu 27. augustil 1934. Oli vaja luua institutsioon, kes klubiruumid rendile võtaks. Klubi registreeriti 11. septembril 1934, klubi asju ajasid Johannes Greenberg ja Adamson-Eric, laekuriks oli Paul Luhtein.
Klubi ise avati 21. jaanuaril 1935. Klubiruumide siseplaneeringu ja mööblikavandid tegi Edgar-Johan Kuusik, puitmööbel telliti Lutheri vabrikust. Kujundusega tegeles ka äsja Pariisist saabunud kujunduskunstnik Jaan Siirak.
Kuku oli avatud ka sõja ajal, kuid ainult sööklana, klubilist tegevust ei toimunud. Nõukogude võimu esimestel aastatel peale sõda muudeti KuKu Kunstifondi laoruumiks. Hrušovi sula aastatel rehabiliteeriti KuKu loominguliste liitude – kunstnike, heliloojate, teatri, arhitektide ja kirjanike liidu Kunstiklubiks.
Klubi avati 1958. aasta jaanuaris. Sisekujunduse tegi 1957. aastal sisearhitekt Bruno Tomberg, kes peale nn liialdusteaega hakkas ühena esimestest kujundajatest viljelema modernismi nii mööbli- kui ka ruumikujunduses. Ta säilitas KuKu endise siseplaneeringu, samuti separeesüsteemi, ainult varasemast tublisti madalamate vaheseintega (piiretega), mis hõlbustas suhtlemist ka kõrvallaudades istujatega. Väikesed muudatused tehti endises bridžitoas, kus müüriti kinni kaminasuu ja ruum sai samasugused lauad-toolid nagu saalis. „Rahvuslikkuse toonitamiseks saeti tooli­leenidele ažuursed ornamendi­motiivid”.
1962. aastal valmis kunstihoone korruse pealeehitus Kuusiku projekti alusel ning kunstiklubi uus kujundus Allan Murdmaa ja Väino Tamme poolt. Seekord oli märksõnaks „rõhutatult maskuliinne modernism”. Saali lõunapoolne pikk sein vabastati krohvist, mille alt paljastus robustne paekivimüüritis. Valgustid tõsteti külastajate käeulatusest kõrgemale, lakke ja plastlambid asendati kahekaupa paigutatud punasest vasest poolkerakujuliste kuplite reaga. Seina ette seati paksust lauast lett koos kõrgete baaripukkidega. See sai nimeks „nutumüür”. Suures saalis oli paekivimüüri poolses osas ka pikk laud. Baariruumi ja nn bridžisaali eraldasid lisaks ustele ka uksekardinad.
1980. aastateks vajasid klubiruumid uut remonti. Kujundusprojekti koostas Eero Jürgenson 1989. aastal, ümberehitus valmis 1993. aastal. Paekiviseinad kaeti uuesti krohviga ning värviti heledas toonis. Vahetati laevalgustid. Saalide vahele kujundati uued uksed, millel postmodernistlikud käepidemed. Separeesüsteem säilis, kuid mööbel uuendati.
Seekord laiendati klubiruume algse pesuköögi jt ruumide arvelt lääne suunas, kuhu kavandati disainmööbliga nn sakstekamber. Garderoobist põhja poole rajati endise keskkütteruumi arvelt uus baariruum.
Viimased ümberehitused KuKu ruumides toimusid viimasel aastakümnel Toivo Raidmetsa juhtimisel. Põhilise muudatusena tuleb nimetada taas paekiviseina väljapuhastamist.

Allikas: Kultuurimälestiste register. Koostanud Liivi Künnapu, 2016.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv