Koroonakatk – hoiatus või karistus

tekst: Valdur Raudvassar

Praegune koroonakriis on üks tõsine lugu meie rahva ja maailma ajaloos. Nii poliitiliselt, majanduslikult, kuid eriti ka kõlbeliselt. Inimkonna helge progressiteekond ei pruugi jätkuda igavesti.

Kõigepealt peab tõdema, et seekord on tegemist haruldase või koguni ainulaadse vaenlasega. Midagi sarnast koges eesti rahvas vast 130 aasta eest nakkushaiguse sarlakite näol, mis viis hauda peamiselt lapsi, mõnigi õu jäi täiesti hääletuks. Eesti kirjandusse tõi see aga Võrumaalt omanäolise luuletaja, Urvaste popsi­tütre Marie Heibergi (1890–1942), kes katku surnud õdede mälestuseks kirjutas kaheksa-aastasena luuletuse, mis ka trükis avaldati. Tema edasine looming sai hiljem üle Eesti tuntuks kooliõpikute ja üldlaulupidude kaudu.

Vabatahtlikult koolerakatkuga võitlema

Karm katsumus puudutas ka eesti kirjanduslugu kui 1831. aastal soolte­haigus koolera jõudis Ida-Indiast Lätimaale, surmates kuni 60% nakatunuist. Eesti rahvusliku kirjanduse rajaja ja eepose Kalevipoeg looja Fr. R. Kreutzwald õppis arstiteadust Tartu Ülikoolis ja lõpueksamite eel saabus keiserlikust pealinnast üleskutse viimase kursuse üliõpilastele astuda vabatahtlikult koolerakatkuga võitlema. Noor aatemees Kreutzwald katkestas õpingud ja asus teele kubermangulinna Riia poole.
Postitõld peatus 50 versta enne ­Riiat, ees oli „surnud maa”. Kreutz­wald tuli Siguldas maha, tõld pöördus teistega tagasi. Siin leidis Kreutzwald ees vaid koolnud inimeste laipu, kuskil rehe all vankris ka sureva talupoja ja hirmust hulluva tüdruku, kellest saigi tudengi ainus abiline. Kreutzwald jätkas katkuohvrite otsinguid ja esmaabi andmist kuni Riiani. Tartusse jõudes sooritas ta ülikoolieksamid ja kirjutas suve lõpus oma elulookirjeldusse: „Koolera oli hilissügisel siiagi jõudnud ja mulle anti hospital kätte.”
1833. aastal sai ta kutse tulla linna­arsti kohale 49-aastasesse Võru linna. Siin möödus 44 aastat tema loomingurohkest elust. Kuid 1848. aastal jõudis koolera Venemaa kaudu ka Võrumaale. Lauluisal tuli ka siinseid ohvreid ja saabunuid põgenikke ravida. Tema teeneid vääristati Punase Risti ordeniga, mis oli kõrgemaid keiserlikke aumärke Venemaal.

Näljahäda, katk ja sõjaohvrid

Euroopasse jõudnud keskaegsetest katkudest jättis sügava jälje rahvapärimustesse „must surm” (1347–1350), mille ohvritele on püstitatud mälestussambaid Lääne-Euroopa linnades. Meil niitsid tollal rahvast ikaldusaastatega kaasnevad näljasurmad ja suured sõjad, eriti 16. ja 18. sajandil, mil eestlaste rahvaarv langes 100 000 piiridesse. Just enne Põhjasõda suri Eestis viljaikalduse tagajärjel 70 000 inimest, mis andis hoobi ka meie maa kaitsevõimele. Rahvapärimustes on samastatud nälja- ja sõjaohvreid katkuohvritega. Seda jätkab ka tänapäeva meedia, väites näiteks, et 18. sajandi alguses oli taud tapnud 2/3 eestlastest. Ohvrite arv on õige, kuid neid ei tapnud katk, vaid venelaste metsik sõjapidamine. Nende väejuht Šeremetjev kirjutas lipitsevalt oma isandale Peeter I-le: Narvast Riiani pole kuulda enam koera haukumist ega kuke kiremist.
Eesti rahvaarv taastus tollal suhteliselt kiiresti tänu sõjast puutumata jäänud Saaremaale. Saarlaste ümberasumine mandri tühjaksjäänud aladele ulatus Peipsi rannikuni. Tuglase andmetel on ka Juhan Liivi esivanemad tulnud Saaremaalt.

Eestis algas koroonaajastu

Koroonakatk tuli Euroopa rahvastele ootamatult. Seni olid sõjadki tulnud teataval määral aimatavalt, vähemalt valitsustele. See võimaldas teha ettevalmistusi, varuda toiduaineid ja esmaseid elutarbeid. Nüüd tekitas koroona tulek kõikjal tarbetu ostu­palaviku, kaupluste ja apteekide tühjaksostu. Inimeste kuhjumine kinnisesse ruumi oli ohtlik neile endile, aga 2+2 reegel oli veel tundmatu, ilmus alles 25. märtsil. Katkule oli ühtne nimigi leidmata. Aga ta levis kiiremini kui tulekahju üle kogu maailma, on üleilmsem kui kõik senised pandeemiad.
Eestis algab koroonaajastu väga tähendusrikkal päeval – reedel, 13. märtsil. Veel 20. sajandi algul ei väljunud reedel, 13. kuupäeval ükski laev sadamast ja I maailmasõja ajal ähvardas ühe Saksa laeva meeskond tõsta mässu ning laeva väljasõit tuli päeva võrra edasi lükata. Tänavu istus vabariigi valitsus 12. märtsil Toompeal koosolekul, mis venis keskööni. Loodi kriisikomitee peaminister Ratase juhtimisel, otsustati välja kuulutada hädaolukord. See hakkas kehtima järgnevast hommikust. Suleti koolid põhikoolist ülikoolini, kinod, muuseumid, rahvamajad, klubid, keelati inimeste kogunemine, peod, spordivõistlused, ekskursioonid, suleti riigipiirid. Samasuguseid hädaolukorra nõudeid rakendasid kõik riigid, Vahemere maades piirati isegi kodust väljumist.
Ometi tõsteti Eestis kohe häält inimõiguste ja põhiseaduse kaitseks. Esirinnas sammus ajakirjandus. Juba 17. märtsi Postimehes avaldati kolumnist Tarmo Tüüri üleskutse: „Peame tegema kõik endast oleneva, et koroonast antud võim ei muutuks püsivaks krooniks võimukandjate peas.” Seega seati kahtluse alla Eesti valitsuse legitiimsus – veel enne kui koroonakatk oli Eestis oma õiget nägu näidanud ja esimese inimohvri leidnud. Samas Postimehes meenutas küll peatoimetaja Mart Raudsaar ajakirjanduse ajaloolist osa eesti rahva säilimises läbi aegade: „Ootused on Postimehe suhtes suuremad kui kunagi kümne aasta jooksul.” Aga see jäi hüüdjaks hääleks kõrbes järgnevatel kevadkuudel.
Eesti valitsus kukkus ka ettevõtjate terava kriitika alla riigipiiri sulgemisega välistööjõule. Siseminister Mart Helme aga vastas sellele talle omase lihtsusega: „Meil tuli valida, kas säästa inimesi või raha ja me valisime inimesed.” Kaks kuud hiljem vastas siseminister maasika­kasvatajate kurtmisele, et nad ei jõua Ukraina töölisteta marjasaaki korjata, sama lühidalt: „Mõne tonni marjade pärast ei pane me ohtu tervet rahvusriiki.”
Nõnda käis raugematu kraaklemine seadusliku valitsuse ning kirjatarkade, vabamõtlejate, opositsiooniliidrite, kunagiste ministrite, puudust kannatavate ärimeeste, poliitiliste proovireisijate jt vahel. Üksteisele vastukäivatele seisukohtadele jõudsid tihti ka intellektuaalid. 24. märtsi Postimehes kirjutas tuntud näitleja, Tartu linnavolikogu liige Merle Jääger pealkirja all „Jumalake kinkis koroonapühad” lõbusalt kui mullugi: „Kena kevadet, armas rahvas! Kesk üleilmseid paanikalaineid naudin Vikerraadiost infotundi, täis meie valitsejate rahustavaid hääli, isegi Helmed oskavad räuskamata rääkida.”
Samal leheküljel on ka Tammsaare uurijana tuntud kirjandusloolase ja muuseumidirektori Maarja Vaino kirjutis „Koroona ja ülekuumenemine”, mis juhib mõtted saatuslikule katkueelsele ajale: „Aina rohkem ja kiiremini on reisitud, aina rohkem tarbitud, aina rohkem tööd tehtud, aina rohkem kuhugi kiirustatud… Kirjutaksin terve raamatu koroonaviirusest kui kollektiivse alateadvuse reaktsioonist hullunud maailmale, püüdes ohjeldada ühiskonnast ja inimteadvuses ülekeevaid protsesse.”
Ühel leheküljel kaks intellektuaali ja kaks täiesti erinevat inimest. Aga mõlemale järgnes igal nädalal järglasi, mitte vast enam nii eredaid. Ajakirjandus avaldas kõik valitsuse eeskirjad, aga ka kogu valitsuse vastase kriitika, tasemele vaatamata. Kummal poolel on tõde, see jäi lugeja arvata. Pole enam ärkamisaeg või Jaan Tõnissoni ajastu, mil ajakirjandus käis teejuhina sündmuste ees, nüüd sörgib ta sündmuste sabas. Paremal juhul kirjutab, mis oli juhtunud, palju suri ära, palju sai terveks. Rahulikul ajal see vale polegi, küll on aga äreval – sõja, epideemia või suurte majanduskriiside ajal. Vähemalt kahest veast peaks ka siis meedia hoiduma: esiteks, mitte suurendama paanikat libauudiste ja üksikute õnnetuslugude kordamisega; teiseks, mitte toetama valitsuse kritiseerimist, mis lammutab rahva vastupanuvõime. Valitsuse vahetust tehakse ikka rahuajal, ka sõja eel või järel, kriisiajal tuleb koondada kõik jõud selle ületamiseks. Tuleb unustada isiklikud ja erakondlikud arved.

Koroonasurm varitseb meid siin ja praegu

Praegune koroonakriis on tõesti väga tõsine lugu meie rahva ja maailma ajaloos. Nii poliitiliselt, majanduslikult, kui eriti ka kõlbeliselt. Oleme kahtlemata teinud vigu, mida poleks kõlvanud teha, mis kiirendasid katku tulekut. Märkimisväärne on, et see laastab eriti Euroopa või selle päritoluga rahvaid nii ida kui ka lääne poolkeral. Mitte niivõrd musti, kollaseid või punanahkseid.
Kolumnist Mihkel Mutt loodab (Postimees, 14.05.20), et: „koroonakriis paneb meid end kokku võtma, kuid kliimakriis mitte, sest see ei ohusta otseselt meid, vaid alles tulevaid põlvkondi. Koroonasurm ei taba aga järglasi, vaid varitseb meid endid, siin ja praegu.” Ta meenutab ka muretut lähiminevikku: „Inimkonna progressiteekond ei pruugi olla igavene. Väga mõnus on kinnisilmi muudkui minna, aga inimkond on haavatav, ja mitte üksnes ulmefilmides.”
Väga lapsik oleks uskuda, et koroonakatk on tänavu suvistepühade saabumisega lõppenud. Meenub president Lennart Meri, kes taasiseseisvumise järel ütles: „Mis jutt see on, et kommunism on surnud – keegi pole tema laipa näinud.” Ta teadis tollal nagu meiegi, et punase piletiga spetsialiste on ohtralt edasi meie riigi- ja omavalitsuses, kaitseväes ja politseis, kohtus ja koolides. Koroonal aga laipa polegi, ta on nähtamatu vaenlane.
Ajakohane on lõpetada Maarja Vaino tõdemusega: „Kas koroonajärgses maailmas pöördutakse tagasi kõikvõimalike vanade mustrite juurde, või toimub mingi põhimõtteline muutus hoiakutes ja elukorralduses. Ülekantud tähenduses: kas infarkti läbipõdenu paneb jälle suitsu ette või otsustab oma elus midagi muuta?”