Mati Õun – elu ja surm Eesti Vabariigis

küsis: JAANIKA KRESSA

Mati Õuna osalusega ja ta enda kirjutatud raamatute virn on aukartustäratavalt kõrge. Foto: Silver Õun

Meresõjaajaloolane Mati Õun on ilmavalgust näinud Kolmandas Riigis, elanud üle Nõukogude Liidu ja kirjutanud Eesti Vabariigi ajal oma lemmikteemadel rohkem raamatuid, kui ise kokku jõuab lugeda. „Oma inimest” pole temast saanud ei neile, kes tänaseni Glavliti uuendatud instruktsioonidest lähtuvad ega ka neile, kes jumala usuvad
halli habemega mehikese olevat.

Millest on sul selline pentsik huvi just sõjamasinate ja meresõja vastu?
Meresõda... See võis olla geenides. Mu ema on pärit rannakülast Tammneemest Viimsist ja isa Saaremaalt. Saatuse tahtel teenisin Balti põhja­laevastikus raketikaatrite peal ja nägin ka muid asju.
Olen oma noorepõlve maha pidanud külma sõja parimatel ja ägedamatel aegadel, kui oli karta, et kohe-kohe hakkab tuumasõda pihta. Ja siis tekkis minul mõte või tung teadmiste järele, et kellel siis ikkagi on paremad relvad! Tuumapommidest naljalt kuskilt lugeda ei saanud, et kuidas see masin täpselt töötab, aga ma lugesin küll kõike muud: lennukid, tankid, laevad jne.
See oli ajal, mil ma ehitus-mehaanika tehnikumis käisin. See oli nn Hrustsovi sula, kus hakkas tulema tõlkekirjandust, selliseid populaarteaduslikke asju raskerelvadest jne. Venelased enda asjadest naljalt ei kirjutanud, aga kui mind vene laevastikku teenima võeti, siis ma panin ise ka asju tähele.

Kas see huvi oli esialgu siis ajaloo või pigem külma sõja vastu?
Esialgne huvi oligi mitte niivõrd ajaloo kui tollase 1960. aastate külma sõja kohta, kus ma ise elasin. Arvasingi, et kohe kui sõda peale hakkab, siis kõik maha põletatakse. Võib-olla Fellini linn oleks alles jäänud, aga Tallinn, mis oli suur Balti laevastiku keskus, oleks kindlasti maha põlenud.

Kes oleks pidanud meid maha põletama?
USA ja Inglismaa, sakslastel ju tuumarelva ei olnud. Siis tekkisid uued teooriad, et äkki tuumasõda ei hakkagi, äkki kõik algab hoopis tavarelvadega. Nõukogude Liidul ja Ida-Saksamaal oli ka suur soov Mandri-Euroopa imperialistidest ja vaenuvägedest puhtaks lüüa.

Nii raske on seda külma sõja aega praegu ette kujutada. Kuidas sa tundsid ennast, kas kogu aeg nagu vaenlase tagalas?
Loomulikult! Seal Vene laevastikus teenides ei olnud mitte ainult minul, vaid ka teistel eesti ja läti poistel niisugune mõte, et kui tõsiseks andmiseks läheb, siis laseme ise oma laevad põhja ja püüame edasi minna Norra. See polnud nali. Elasime olukorras, kus Kolmas maailmasõda ehk tuuma­sõda võis paugupealt peale hakata. Meil ei olnud valikut.

Kas praegune maailm on parem või hullem kui külma sõja aegne?
Sellist maailma mahapõletamise plaani enam ei ole, aga selles rumaluses, mis meid Eesti Vabariigis ümbritseb, oleme tagasi seal, kust me 30 aasta eest tulema hakkasime.

Mis plaan see praegu siis on, kui see hävitamisplaan ei ole?
Jaa, see mis toimub koroonaga. Tundub, et selline plaan on olemas, see ongi seesama, ainult selle vahega, et kui tuumasõjas oleks maha põletatud kõik hooned ja metsad, siis praegu käib see niimoodi, et hävitatakse inimesed. Maad ja laevad ja metsad jäävad alles neile nn maailmavalitsejatele, kes edasi elavad.

Metsad võetakse ju ka maha
Võib-olla siis enam ei võeta, sest pole ju, kellele metsa müüa, keegi ei maksa selle eest enam, inimesi on vähe... Metsad kuluvad ju ikka ära, jahti tahaks ju ikka pidada, mitte mina ja sina, aga need uued, kõigist targemad ja ilusamad, mõtle kui tore on neil loomi jahtida!

Sa pead lumpeneliiti silmas?
Kuidas seda keegi nimetab. Minu isiklik arvamus on, et see ei ole juhuslik, mis praegu maailmas toimub. See langeb kuidagi liiga hästi kokku ühe vana kuulujutuga, millest areldi räägiti, et maailmas olla rahvast liiga palju ja et pensionärid tuleks ära hävitada, mõtle kui palju saab siis raha kokku hoida jne. Tundub, et selline protsess on käivitunud ja võib-olla nii jääbki. Kuulutati kuuldavasti välja, et uus maailmakord hakkab 2018 või 2020 pihta, no nii ta on siis.

Koos Hannes Walteriga Lõuna-Liivimaal ehk Lätis, 1944. aastal langenud sõduritele au andmas. Foto: erakogu Koos pojapoeg Steniga Teise maailmasõja aegse Wehrmachti Zündappil. Foto: Ahti Õun

Kes on need inimesed, kellele sa oled oma raamatud kirjutanud?
Mehed. Kirjutan meestekaid. Naistekaid eriti mitte. „Unerändur” on natuke naistekas ja „Kuningate raamat” ka, aga üldiselt kirjutan ma sõjaajaloo huvilistele meestele ja poisikestele, kes sõjatehnika vastu huvi tunnevad.

Kui Eesti Vabariik taastati, siis kas Sa olid esimene, kes sõjaajaloo teemal kirjutama hakkas?
Ei olnud. Esimesed tegijad, Rein Helme ja Hannes Walter, on vanajumala juurde jõudnud, ilmselt on tal seal ka tarku mehi tarvis. Mina olin kolmas. Ma hakkasin kirjutama juba aastast 1979 oma esimest raamatut „Sõjalaevad”. See oli kirjastus Valgus, kus ma püüdsin seda ka ilmutada, aga selle tegemine venis, lugupeetud toimetajad pabistasid, et mida küll ülemused ütlevad... Seda toimetati ja tehti 18 aastat. Käsikiri sai valmis 1981 ja raamat ilmus alles 1999.

Siis on sul ju igasugu tsensoritega kõvasti nalja saanud!
Sealsamas „Sõjalaevades” oli mul kusagil kirjas lääneliitlased. Ja siis Vello Vare ütles, et Nõukogude Liidul ei olnud II maailmasõjas liitlasi. Muutsin siis ära, et Inglise ja Ameerika väed. Nii sobis. Vare oli tark mees, aga eks ta lähtus Glavliti instruktsioonidest.
Väino Tõnisson joonistas sinna raamatusse parimad pildid, aga aeg-ajalt kutsuti mind kirjastusse välja ja öeldi: „Seltsimees Õun” – siis olime seltsimehed, härradeks ei olnud veel saanud – „meil siin on saabunud uued instruktsioonid. Tõnisson on joonistanud, et linnud lendavad ülevalt alla. Aga meie saime just instruktsiooni Glavlitilt, et linnud võivad lennata horisontaalselt või alt üles, ülevalt alla ei tohi aga mingil juhul lennata joonistatud linnud, sest see tähendab langust, aga langust teatavasti Nõukogude Liidus ei ole.”
Teinekord kutsuti mind jälle välja: „Saime uue instruktsiooni, ruudustikku ei tohi olla illustratsioonil peal, sest see tähendab trelle.” Tõnissonil ruudustikku kuskil ei olnudki, aga ju toimetaja pidi siis mind kui autorit niimoodi instrueerima. Nii see elu läks ja nõnda aastate viisi.

Mis Glavliti nimi täna on?
Sisuliselt on kuraatorid olemas nii sõjaajalool kui ka mereajalool... Poliitkorrektorid, neid nimetatakse toimetajateks... sisuliselt on nad poliitkorrektorid. Mul oli suure kirjastusega leping käsikirjale „Meresajand”, see rääkis Eesti laevandusest
19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaika. Hakkas üks niinimetatud toimetaja ehk poliitkorrektor selle kallal tööle. Jõudis aastasse 1941, mil 24. augustil Tallinnast lahkus aurik nimega Eestirand, mille peal oli 3000 mehe ümber, keda taheti Venemaale punaarmeesse viia. See aurik sai paari lennukipommiga pihta. Parvede ja paatidega veeti mehed Prangli saarele. Minu isa oli nende meeste hulgas, ta oli tollal 39-aastane ega olnud veel mu isa. 28. augustil sõitis aga Tallinnast suur karavan Venemaale, veeti nn Tallinna kaitsjaid ja tippkommareid minema. Kui nad sealt Pranglilt nägid seda karavani, siis oli selge, et punane võim on otsas. Järgnevatel päevadel viidi mehed maale. Mina olengi juba selle rõõmuga tehtud, et isa sellest Venemaale viimisest pääses! Poliitkorrektor aga ütles: „Härra Õun – vaat nüüd olime juba kõik härradeks saanud – kuidas need mehed koju said minna, nad oleks pidanud minema lähimasse sõjakomissariaati. Tee sa talle selgeks, et Prangli saarel polnud tollal sõjakomissariaati. Ja ta ei jäänudki sellega rahule! Asi lõppes sellega, et raamat jäi ilmumata.

Millal selline seik juhtus?
Umbes kolm aastat tagasi.

Kelle raha eest su raamatud ilmuvad? Kas saad mingit toetust Eesti Vabariigilt või Tallinna linnalt? Või maksad ise kogu aeg rõõmuga peale?
Oli mul kord käsikiri „Võitlused Läänemerel”, see oli aastatepikkune töö, seal oli viiteid väga palju, see oli korralik teadustöö, mis oleks olnud ka väitekirjana kaitstav. Samas oli viiteid liiga palju, ükski kirjastus ei tahtnud teda. Ükskord kohtasin Jannseni bussipeatuses Vadim Kirillovit, kes oli mulle tuttav pillide ja mänguautomaatide restauraator teatri- ja muusikamuuseumi päevilt. Nüüd aga oli temast saanud juba banaaniärimees. Oli tema tahtnud käia Kivimäe saunas, võtta seal ehk ka paar õlut, aga saun oli olnud suletud. Nii me siis kohtusime seal Jannseni peatuses. Kirillov küsis: „Härra Õun, teil paistab kurb nägu peas olema, mis viltu on?” Rääkisin oma käsikirjast... Banaaniärimees mõtles ja ütles: Mul praegu sellist raha ei ole, ma olen üht-teist välja laenanud, aga ma laenan teile selle raha. Kui saate raamatu maha müüa, maksate mulle tagasi. Nii tegimegi. 1996. aasta 28. augustil oli selle raamatu esitlus Paksu Margareeta katusel. Sain Kirillovile ära makstud ja teha veel täiendava tiraaži, mis sai ka rõõmsalt ära müüdud. Järgnevalt on mu raamatud ilmunud vahelduva eduga, nendega on olnud seotud kümmekond kirjastust. Kaitseministeeriumilt olen saanud kolme raamatu peale toetust.
Viimased 17 aastat pole ma Eesti Vabariigilt toetust saanud. Tallinna linnalt pole ma iial toetust saanud, nemad on öelnud, et Tallinna linn ei toeta raamatute väljaandmist. Kultuurifondist küsisin kunagi raha, mulle vastati, et sõjaajalugu ei ole ju kultuur! Need summad aga, mis kultuurifond on jaganud, need on olnud päris suured.

Aga kas see, kui annad raamatu välja oma kulu ja kirjadega, annab autorile ka suurema vabaduse?
Jah kindlasti see, kui ise välja annad, see annab vabaduse. Poliitkorrektorid ei tule solkima. Õnneks siiamaani see veel kehtib. Igavesti ilmselt mitte.

Kui palju raamatuid sul kokku on ilmunud? Oled neid kokku lugenud?
Täpset arvu ei teagi, arvet olen pidanud selle järgi, kus nimi on tiitellehel, neid sain millalgi 117. Sooloraamatuid tuli välja natukene üle 60. Lisaks teatmeteosed ja sõnaraamatud, kus olen üks autoreist, neid on 40 ümber.

Nimeta palun kiiresti oma raamatute hulgast neli lemmikut.
Pikalt tehtud „Sõjalaevad”, „Teine maailmasõda. Faktid ja legendid”, „Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid” ning „Teise maailmasõja lahingud maal, vees ja õhus”. Kõik nad on heade makettidega, hea kujundusega, see annab raamatule palju juurde.

Kas su oma lapsed on kõik su raamatud läbi lugenud?
Ei, seda ma küll ei arva, aga ma võin tunnistada, et mu lapsed loevad küll raamatuid, nad ei ole ainult arvutites kinni.

Kui palju sul järeltulijaid on?
Neli poega ja üks tütar, lapselapsi 11 ja kaks lapselapselast, kokku 18.

Mati koos tosina järeltulijaga 65. sünnipäeval. Foto: erakogu

Kes sa oled, kas ajaloolane või kirjanik?
Ajaloolane olen kindlasti, selle kohta on mul paber. Kirjanik ma vist ei ole, selle kohta mul paberit pole, aga mine sa tea, on vist olemas ka niisuguseid inimesi, kes mind kirjanikuks peavad. Kui „Sõjalaevad” tulid välja, nägin oma raamatut kirjanike maja raamatupoe aknal, ülemisel riiulil ja minu kaks naabrimeest olid seal Voldemar Pinn ja Olev Remsu. Läksin ka kirjanike liidu trepist üle, täitsin blanketi ka kenasti ära. Oli vaja kahe liikme soovitus võtta. Hakkasin kodu poole liikuma, jõudsin trammiga ajakirjandusmajja, mul oli plaanis ennast seal pisut konjakiga turgutada. Seal aga istus juba juhuslikult lastekirjanik Ilmar Trull ja viskas oma soovituse alla. Peagi jõudsin bussi, et edasi Nõmme linna sõita. Kohtasin bussis ühte tõlkijast naisinimest, kes oli ka kirjanike liidu liige, küsisin kohe, kas ta kirjutaks teise soovituse. Naisinimene oli aga nende seast, kes kaldus arvama, et aga ei tea, mis ülemused arvavad. Paar päeva hiljem ütles, et oli konsulteerinud kirjanike liidu esimehega, kes oli ütelnud: „See Õun ei kirjuta ju kauniskirjandust...” See naisterahvas jättis soovituse kirjutamata. Kuna ma olin saanud signaali, et ma kauniskirjandust ei kirjuta ja kuna neil kolekirjanduse filiaali ei olnud, siis ma ei hakanud sinna enam trügima.

Oled olnud isegi riigiametnik, mis tööd tegid kaitseministeeriumis?
Olin seal relvaekspert! Tegelikult oli mu põhitöö see, et ma panin kokku eesti sõjaleksikoni, mis jäigi ilmumata...

Sel ajal puutusid kokku ka Hermann Simmiga, missugune mees ta oli?
Naeratav ja lahke mees, me teadsime, et ta oli politseiboss olnud jne. Sageli kui meil oli Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi seltskond koos, tegime plaane, ajasime juttu, siis ilmus sinna meie hulka üks härrasmees peastaabi luureosakonnast, me ju enam-vähem teadsime kõiki, kes millega tegeleb. Luureosakonna mees muudkui kuulas meie juttu ja näppis oma püstolit. Ma mõtlesin sageli, et miks see poiss meie juures niimoodi istub, kas tal tööd teha vaja ei ole. Ja siis järsku taipasin, et see ongi tema töö! Ma ei saa öelda, et ta meie vastu vaenulik oleks olnud, ta lihtsalt kuulas ja tegi ettekandeid. Me polnud keegi Eesti riigi vastu, aga me olime sageli kriitilised. Simm kasutas seda materjali ära, söötes ette näiteks kaitseministrile: siin on sul vastaliste pesa. Nii sai hakata kaitseministeeriumi lammutama. On suur vahe, kas kaitseministeerium koosneb fännidest ja asjatundjatest või tulevad sinna tööle poisid ja tüdrukud tänavalt. Nii jõudsimegi selleni, et kord tutvustas end mulle üks pikemat sorti noor naisinimene kui presidendi kaitsenõunik. Ma nagu ei mäletanud teda, kuigi olin sõjakoolis sõjaajalugu õpetanud. Küsisin, et kus ta seda tarkust siis omandas. Ta vastas, et Soomes, kahenädalasel kursusel.
Noor inimene kahenädalaselt kursuselt ja suur hulk neid, kes on varem teeninud Nõukogude Liitu ja lihtsalt jätkavad samas vaimus. Mis mõte sellisel riigil on?
Üpris vähene mõte. Hardo Aasmäe, kes teatavast trepist alla kukkus, pärast seda kui ta oli avaldanud kirjutise selle kohta, et praegune Eesti valitsus (kolm valitsust tagasi, see, kes lubas peenhäälestust teha. Ma ei hakka nime nimetama, ma ei tahaks trepist alla kukkuda, aga eks sa rehkenda) on kõige madalama haridustasemega valitsus üldse, kes Eesti Vabariiki on juhtinud, tema ju avaldas ajalehtedes ka kirjutisesarja mõttetutest riikidest. Mõtlesingi, et kohe-kohe võiks ka Eesti Vabariigi järg sinna jõuda... aga inimestega kipub ikka õnnetusi juhtuma. Vähese mõttega ta on, aga imedemaa on ta kindlasti ka – neile, kes teda oskavad ära kasutada.

Mati oli omal ajal ka aktiivne jõutõstmise ja kulturismi eestvedaja. Fotol Eesti edukaim naiskulturist Inna Uit, aastal 1998. Foto: erakogu

Sa oled kulturistide ja fitnessi-tüdrukute aupresident.
Ka jõutõstjate! 1968. aastal panin ma võistluskulturismi käima nii, et ta ei surnud enam välja. Leidsin sellised fännid, kes toetasid võistluste korraldamisel. Fitnessi sõna oli alles välja mõtlemata ja naisi ei lubatud veel tõstesaalidesse, mina oma pruute küll viisin, aga see oli põrandaalune tegevus. Pärast, kui ameti maha panin, tegin statistikat. 2006. aastal sai valmis käsikiri „Esimesed 40 aastat kulturismi”, aga ma ei leidnud rahapatakat, mis sellest käsikirjast raamatu oleks teinud. Hiljem see siiski ilmus, Indrek Otsus kirjutas viimased kümme aastat sinna otsa. Ma olin kohtunik pikka aega. Olen ka praeguste kulturistidega tuttav ja natuke ka fitnessi-tüdrukutega.

Oled ka Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi auesimees, aga mis teeb temast akadeemilise ja kas on olemas ka mitteakadeemiline sõjaajalooselts?
Oli aasta 1988, kui Evald Laasi tuli ajalehes Sirp ja Vasar välja artikliga, kus räägiti 22. territoriaalkorpusest, mis koosnes eesti meestest, kes siit minema kamandati ja kes Pihkvamaal sattusid lahingusse sakslaste vastu. 5500 mehest jooksis sakslaste poole üle 4500. Laasi tegi sellest artikli, avalikustamine käis ju! Seltsimehed riigiajaloolased (või õueajaloolased) kutsusid ajalooinstituudis kokku suure koosoleku ja tahtsid Laasit ära lintšida. Sinna tuli muid ajaloolasi ka ja koosolekut juhatas Vello Vare, õnneks tema oli tõesti selline, kes püüdis olla kahe leeri vahel neutraalne mees, kes andis sõna nii vanadele tolgustele kui uutele meestele ka. Koos Laasiga pärast seda koosolekut kodu poole minnes tekkiski mõte sõjaajalooselts luua, et kutsuda sinna just need mehed kokku, kes ennast vene ajal valedega blameerinud polnud. Seltsi põhikiri ei välista ka naisi, kuigi neid on meie hulgas vähe olnud. Kolm meie seltsi liiget on kaitseministrid olnud: Ülo Uluots, Hain Rebas ja Enn Tupp. Rein Helme ja Hannes Walter aga surid salapärastel põhjustel. Kaitseministeerium on väga eluohtlik paik töötamiseks! Jumal tänatud, et mina sealt kiiresti tulema sain.

Kas Rein kukkus trepist alla?
Rein väidetavalt kukkus kaitseministeeriumi jõulupeol, 2003. aastal trepist alla ja suri koomast välja tulemata. Ma käisin ta matusel. Mul oli häid tuttavaid kaitseministeeriumis, küsisin ühe ja teise ja kolmanda käest, et kas sa olid seal peol ja kas ta siis kukkus trepist alla või juhtus midagi muud. Kõik need inimesed kinnitasid mulle, et nemad peol pole olnud. Siis mul oli asi selge, et nad on andnud allkirja, et sellest ei räägi. Ma ei hakanud omal käel uurima, ei taha trepist alla kukkuda.

Kuidagi koledaks läks see jutt meil
Niisugune see on: Elu ja surm Eesti Vabariigis.

Millesse sa usud ja mis suhe on sul jumalaga?
Olen ristitud ja leeris käinud ja esimese prouaga ka laulatatud, aga ristiinimene ma vist pole. Siin Nõmmel liiguvad ringi mingid mormoonid ja jehoovatunnistajad. Ma ei mäleta, kumba sorti nad olid, lasin ühed sisse, käivad siin paarikaupa, et seletagu lähemalt. Eks nad seletasid, küllap ma neile konjakit ka kallasin. Ega nad sellest esialgu ära ka ei öelnud. Aga nad väitsid et Jumal on halli habemega vana mees. Mina ütlesin, et minu Jumal on natukene teistmoodi. Ma olen nõus, ta on olemas, sest kes siis muidu linnukesi lõunamaale juhataks ja vaataks et kõik söönuks saavad... aga... Jumal on minu jaoks intelligentne väli, mitte halli habemega mees. Selle peale nad tõmbasid oma näod pikaks: see on paganlus. Ma ise arvan, et Jumal on kõigil üks ja sama. Meie mõistus ei pruugi seda võtta, aga see ei tee teda olematuks.

Kas mõni õige selts on veel loomata? Või mida sa veel ära teha või lahti kirjutada tahaksid?
Võib-olla tõepoolest! Teeks ära! Jumala ja sõprade abiga .... aga ma ei nimetaks neid esialgu, et mitte kohale meelitada kuraatoreid... sest ükski neist pole ühegi raamatu autor... Selleks ju, et Glavlitis töötada, polnud ka vene ajal vaja olnud ise raamatut kirjutada, piisas, kui teadsid, mis on ja mis ei ole lubatud! Mõtteid on ikka kirjatööde osas, aga noh pole selle õige organisatsiooni liige... Kui oled õige partei liige, siis ehk ikka midagi saad. Mina vist pole õige partei liige, minu partei pole mulle mingit stipendiumit pakkunud.

Sinu parteibossidel ju lausa kirjastus olemas
Kirjastus Kunst jah... Martin, kuram, ei võta enam telefoni vastu, pööbliga vist ei suhtle enam ka EKRE-st marjamaale saanud inimesed. Ma olen seal üle kolme aasta, ma pole kaasajooksik, läksin sinna enne, kui nad veel ei olnud valitsuses. Läksin selleks, et EKRE tundus ainuke jõud, kes mingilgi määral rahvast esindab. Aga me ei tea, millal meil Jumala kutsel või kaasmaalaste kaasaaitamisel siitilmast tuleb lahkuda. On asju maailmas, mis meist ei olene.