Narva suurplahvatus 15. juulil 1941

tekst: Hanno Ojalo

Narva Teises maailmasõjas. Autor Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar, 2020

Narva ajaloos on oluline osa ühel erilisel sündmusel, mis pikka aega ei olnud just ametliku ajaloo lemmikosa. Juttu tuleb hiiglaslikust plahvatusest, mis toimus linnas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algperioodil 15. juulil 1941, enne Narva langemist Saksa vägede kätte (17. august) ning tõi endaga kaasa rohkelt purustusi ja ohvreid.

Saksa lennukid lendasid üle Narva juba juuli alguspäevist, heites alla pomme ja lendlehti. Lendlehed olid venekeelsed ja kutsusid punaväelasi üles andma end vangi ning hävitama juute ja politrukke. Esimesed tõsised õhurünnakud toimusid 11. ja 13. juulil 1941, kui Saksa pommilennukid heitsid pomme Narva, Soldina ja Auvere jaamades seisvatele rongidele.
Oluline traagiline sündmus Narva ajaloos toimus 15. juulil. Päev oli rammestavalt kuum. Raudteejaam oli ronge täis kiilutud: hulgaliselt bensiini- ja diiselkütuse paakvaguneid, vagunid sõjamoonaga, ešelonid punaväelastega. Raudteesilla juures seisis soomusrong, kaubajaama ees remondirong.

Plahvatuses hävinud Narva raudteejaam. Foto Ajapaik.ee

Rünnak raudteejaamale

Kella 15.30 paiku ründasid neli Saksa pommitajat kahe hävituslennuki saatel Narva raudteejaamas seisvaid ronge. Õhutõrjele tuli rünnak madala pilvkatte varjust ootamatult. Üks pomm tabaski laskemoonarongi, mille kolm platvormi olid täis laetud meremiine, mürske ja muud taolist. Rong hävines plahvatuses täielikult. Samuti plahvatasid kütuserongid. Jaamas seisnud rongidest said leegitsevad rusuhunnikud. Saksa lennukid avasid lisaks pommide heitmisele ka kuulipildujatule.
Tundus, nagu tabanuks linna maavärin. Hoonetel purunesid aknaklaasid viie kilomeetri raadiuses ning lähedal asuvatest Uueküla linnaosa, samuti raudteeäärsetest majadest jäid alles ainult varemed. Kui palju hukkus tsiviilelanikke, on täpselt teadmata. Vaguni- ja rööpatükke leiti hiljem lausa südalinnas ligi kilomeetri kaugusel. Uueküla majade rusude alt leiti veel kolmandal päeval pärast plahvatust inimesi. Sellest linnaosast oli nagu orkaan üle käinud: 99 majast varises pommitamise tõttu kokku 47 hoonet. Osaliselt oli rusudes ka üle raudtee asuv Soldina ja Paemurru tänav. Hulgaliselt maju varises kokku ka Joala linnaosas, kõikjal võis tänavatel näha plahvatustest purukskistud laipu, neid oli lennanud isegi majade katustele ja puude otsa…

Raudteejaama rusud ja varemetes Narva peale sõda. Foto Ajapaik.ee

Juhuslik pääsemine

Ainuke „positiivne külg” sellel äärmiselt traagilisel ja ohvriterohkel sündmusel oli see, et laskemoonarongist sobival kaugusel paiknes kolm arreteeritutega täidetud loomavagunit, mis plahvatuslaines samuti purunesid.
Sama päeva hommikul olid Vestervalli tänava vanglast kõik vangid viidud raudteejaama Venemaale vedamiseks ja paigutatud pilgeni täis vagunitesse, kus inimesed olid nagu silgud pütis. Kahte vagunisse topiti mehed: ühte 45 ja teise 47, kolmandasse naised. Kuna naisvange oli vähem, mahutati nende juurde ka vangide asjad. Vagunid suleti ja miilitsate kindla valve all vaevlesid vangid lämmatavas palavuses.
Laskemoonarongi plahvatuse lööklaine paiskas loomavagunid kaldu, vagunikatuse põikpuud murdusid nagu tikud, katuselauad lendasid eest ja katusest jäi järele vaid sõrestik. Vaguniseinad muutusid pommikildudest auklikeks, kohati rebenesid lahti ka seinalauad. Võimalik, et hävinud oleks ka vangirong, kui laskemoona­rongi vedur poleks osa lööklainest enda peale võtnud. Vedurist oli järele jäänud kokkusurutud raualasu, mis lebas külili keset raudteeliine.
Ka vangistatud inimestest sai osa surma ja haavata, kuid suurel osal ülejäänutest õnnestus tekkinud kaoses põgeneda. Vaguni purunenud küljelauad kangutati lahti, vangi­vaguni uks oli õhusurvest riividest lahti põrunud ja paari sentimeetri võrra paokil. Raske uks suruti kõrvale ja välja hüpati seina tehtud august ja ka ukseavast.
Paljudel vangidel õnnestuski põgeneda linna ja varjata end kuni sakslaste saabumiseni. Kuid paraku mitte kõigil – paljud neist avastati ja arreteeriti uuesti (Karl Asmer, Valter Neumann, Nikolai Viktorov jt). Paljudel raskelt haavatutel, kes olid toimetatud Narva haiglatesse, õnnestus tänu arstide kaasabile samuti pääseda Venemaale viimisest. Nende hulgas olid Jüri Kard, Alfred Stern, Elmar Aia, Nikolai Jürgenson. Veel pääsesid eluga Rudolf Aru, major Aleksander Ilves, Kaitseliidu Narva malevkonna pealiku abi Eduard Kivi­mägi, dr Hjalmar Link, advokaat Marie Neumann, Jakov Safronov, August Vist. Kõikide nimesid ei olegi õnnestunud kindlaks teha.
Sellesama õhurünnaku ajal süttis Karskusselts „Võitleja” seltsimaja ning põles maani maha. Kohe pärast suurplahvatust algas ränk äikesevihm, mis aitas kaasa tulekahjude kustutamisele.
On isegi arvatud, et vastasel juhul oleks pool Narvat maha põlenud.
16-aastane Elmar Kell:
„Meie maja asus Lembitu tänaval, võib-olla ühe kilomeetri kaugusel raudteejaamast, kuid plahvatuse jõud oli nii tugev, et üks maja sein, milles asusid väljakäigud, oli täielikult puruks. Pliit ja soemüür said kannatada, nii et hiljem tuli uus pliit laduda. Mängisin parajasti kitarri, kui õhusurve lõi mind üle tooli seljatoe ja suur seinapeegel kukkus mulle pähe, nii et nägu oli verine.
Jooksin välja. Ümberringi põlesid majad. /…/ Mina läksin raudteele plahvatuse tagajärgi uudistama. Raudtee oli sellest kohast kõige laiem – oma 200 m­
ja sama lai oli ka plahvatuse kraater: sügavust oli sel nii palju, et sinna auku oleks vabalt mahtunud paras kirik. Vagunirattad ja raudteerööpad olid lennanud kuni postkontorini. Hulk surnuid ja haavatuid…
Kõige kohutavam nägi välja Uusküla linnaosa ja raudteeäärsed majad. Mina ei ole niisugust pilti ei enne ega pärast oma elus näinud. Kõik Uusküla majad olid pilpahunnikuteks jahvatatud. Ei saanud aru, millised on mööblitükid, millised majaseinad.
Ka jaamahoone sai kannatada.”
Kui palju oli 15. juuli suurplahvatuse ohvreid, on võimatu kindlaks teha. On arvatud, et kokku oli surma­saanuid 300 ringis, neist enamik raudteejaamas olnud punaväelased, kes maeti kohe suurtesse ühishaudadesse. Narva elanikest sai Joaoru basseinis surma mitukümmend inimest, hukkunud vange oli 70 ringis. Nimeliselt on teada 36 isikut, neist kuus olid kooliõpilased.
1941. aasta Suvesõjas oli Narva üks väheseid Eesti linnu, mis kannatas suuremal määral Saksa õhurünnakutes. Oma osa lisas purustustesse ka Saksa suurtükituli Narva jõe idakaldalt peaaegu igapäevaselt. Linlased varjasid end pommitamiste ajal majakeldrites, vanades bastionikäikudes ja Pimeaia varjendites.