Meenutades suurmeest –
kindral Larka sünnist möödus 141 aastat

tekst: Olev Kasak

Kindral Larka. Foto: Wikipedia

Toome lugejateni kindral
Andres Larka elulood puudutava kirjutise, mis ilmus advokaat Juhan Kohjuse sulest 1979. aastal New Yorgi Eesti Päevalehes ning oli pühendatud A. Larka 100. sünniaastapäevale ning mida on paslik meenutada ka täna suurmehe 141. sünniaastapäeval.

Kindral Andres Larka oli sirgjooneline ning tugev kuju Eesti iseseisvuse ja vaba elu saavutamisel ja sellele mitmekülgselt ning oluliselt kaasaaitamisel.
Larka isiksuse tähelepanuväärivad põhiomadused kujutavad enesest eesti mehe ja tema iseloomu paremate omaduste peegelpilti. Sellesse pilti kuulusid rahulikkus ja tõsidus, väärikus, tagasihoidlikkus, enesekindlus, kuid sellejuures mitte esiletikkuvus. Sügav mõttevõime sellega seotud töökusega, kaugelseismine odavatest reklaamitaotlustest ja kõiki katvana sügav ja positiivselt väljakujunenud rahvustunne.
Kindral Larka sündis 5. märtsil 1879. aastal Viljandimaal Pilistveres. Peale Põltsamaa Aleksandrikooli lõpetamist astus Vene sõjaväkke (1899). Õppis Vilno sõjakoolis, mille lõpetamise järel määrati teenistusse nooremleitnandina 113. jalaväe rügementi. Võttis osa Vene-Jaapani sõjast. 1909. aastal astus Nikolai sõjaväe akadeemiasse Peterburis, mille lõpetas 1912. aastal I järgu diplomiga. Maailmasõja puhkemisel määrati 40. jalaväedeviisi vanemaks adjutandiks. Diviisi staabis teenides võttis osa ka lahinguist 1914/1915, 1916. aastal määrati 5. Siberi korpuse staapi ja ülendati kolonel- leitnandiks. Samal aastal nimetati 5. Taga-Amuuri piirivalvedeviisi staabiülemaks; püsis viimasel kohal kuni 1917. aasta lõpuni. Vene sõjaväe lagunemise ajal tuli Rumeeniast Eestisse ja määrati 3. jaanuaril 1918. aastal I Eesti suurtükiväe brigaadi ülemaks.
24. veebruaril 1918. aastal kutsuti Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks ja ülendati kindralmajoriks. Saksa okupatsiooni ajal oli tegev põrandaaluse kaitseliidu loomisel, töötades Eesti vägede organiseerimiskavade ja koosseisude koostamisel ja pidas sidet laialisaadetud väeosade ohvitseridega.
Olukorra õigel hindamisel kodumaal siirdus kindral Larka ühes rea juhtivate ohvitseridega Soome. Sealt läheb ta edasi Skandinaaviasse, kus võtab tiheda kontakti välisdelegatsiooni liikmetega. Kopenhaagenist sõidab kindral Larka enese algatusel Põhjameres kurseerivale ühe inglise eskaadrile vastu. Ta saab ühenduse inglise admiraliga. Viimaselt palub ta nii maavägede kui ka merejõudude rutulist saatmist Eesti võitlevale rindele sissetungivate enamlaste vastu. Seega oli A. Larka üks esimesi, kes pöördus abipalvega inglaste poole. Tema algatatud missioon täituski inglaste saabumisega Tallinna reidile 12. detsembril 1918.
Saabunud Skandinaaviast tagasi, asus ta Eesti vägede kogumisele ja kaitseliidu loomisele. 26. novembril 1918 määrati Peastaabi ülemaks, kellena tegelikult juhtis Eesti väeosade sõjategevust Nõukogude Vene vägede vastu kuni 1918. aasta detsembrini, mil ta määrati tagavaravägede ülemaks ja sõjaministri abiks. Viimasel alal tegutses kuni 1925. aastani, mil tervislikel põhjustel arvati erru. Omab I liigi I järgu Vabadusristi.
A. Larka võttis juhtivalt osa Eestis 1930. aastate alul tekkinud ja eesti rahva suure poolehoiu saanud Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu rahva rõhuva enamusega vastuvõtmise järele oktoobris 1933 vabadussõjalaste esitatud presidendikandidaadiks. Siinkohal võib nimetada, et esitatud presidendikandidaadile soovitusallkirjade kogumisel anti A. Larkale kõige lühema aja jooksul rohkem allkirju kui teistele kolmele ülesseatud kandidaadile ühtekokku, milline asjaolu tõendab tema nime ja tegevuse suurt populaarsust rahva kõige laiemates hulkades.
12. märtsil 1934 ühe kitsa poliitilise grupi poolt teostatud seadusevastase riigivõimu haaramise järele tuli Eestis A. Larkal viibida pikki perioode vanglates, kust lõpuks vabanemise järel tõmbus täielikult tagasi poliitilisest elust ja asus põllupidajana Tallinna lähedal Sauel asuvasse tallu.
Kui vaikiva ajastu lõpul, eriti Vene vägivalla ähvardusel, hakkasid teravamalt ilmnema selle perioodi poliitilised puudujäägid ja saamatused välispoliitiliste vahekordade korraldamisel, mis lõppu ennustasid ja võimuhaarajate järgnevaid teotsemisi, siis tekkis neil vajadus vabadussõjalaste abi järele ja neid püüti nüüd kaasa tõmmata ja uuesti rakendada.
Seda ohtlikku olukorda on A. Larka isikut iseloomustavalt ja hästi kirjeldanud P. Lindsaar oma raamatus „Madrus kiljatasˮ toodud ära usutluste kogus, peatükis „Kutsuti kaasaˮ. Selles peatükis jutustatakse teatavat iseloomustavat seika alljärgnevalt:
„Kindral Larka pidas Saue vallas Jõgisoo veskit ja meie olime samas vallas ta venna Juhani naabriks, talude piirid jooksid rööbiti. Hiljem ostis kindral Nõmmele maja ja perekond asus sinna.
Meie linnas koolis käivad lapsed olid nende juures korteris ja meie suhtlesime tihedasti. Ajal, kui baaside leping oli sõlmitud, aga venelasi veel baasides polnud, viibisin Nõmmel külas. Akna all istuv kindral silmas Vabaduse puiesteel maja ees peatanud autost presidendi käsundusohvitseri väljumas ja sõnas üllatunult: „Mida see nüüd siit otsib?ˮ Külaline tuli sisse ja pöördus tervitamise järel Larka poole: „Härra kindral, kas ma võin teiega rääkida?ˮ ja lisas minu poole vaadates, et soovib seda teha nelja silma all. „Selle härra ees ei ole mul saladusi,ˮ vastas Larka. Oma ülesande ja kõneluse tähtsust rivilise hoiakuga rõhutades ja valveseisakut võttes esines külaline: „Härra kindral, riigi presidendi nimel teen Teile ettepaneku sõjavägede ülemjuhataja kohale asuda.ˮ Larka oli midagi lausumata tõusnud ja vaatas vaikides aknast välja. Toas valitses vaikus. Nii tüki aega mõtisklenud, pöördus ta ümber ja vastas: „On juba hilja.ˮ „Muud teil mulle ütelda ei ole,ˮ küsis käsundusohvitser. „Ei,ˮ vastas Larka. Külaline tervitas ja lahkus. (Usutletav on kahjuks surnud ega olnud võimalik täiendavalt küsitleda, kas see polnud mitte presidendi käsundusohvitser-kindral.)
1940. aasta juulis toodi Sauele teade, et kindral Larkat ähvardab vangistamine ning soovitati teda hoiatada. Samal ööl (1940. aasta juulis) ilmunud Larka korterisse kolm isikut, üks neist vormis ja kaks erariides, viimaseist teine eestlane. Öised külalised käitunud väga viisakalt ja teatanud ilma formaalsuste ja läbiotsimiseta, et kindral Larkat kutsutakse mingite pisi­asjade selgitamiseks. Samas lisanud kutsujad rahustuseks, et midagi ei tarvitse karta, ta võib paari päeva pärast tagasi tulla ja soovitatud isegi mitte pesu kaasa võtta. Rahustavad sõnad osutusid valeks. Abikaasa ja lapsed nägid teda viimast korda ega saanud hiljem temast mingit teadet.ˮ
A. Larka asus jagama tuhandete eestlaste ülirasket saatust ja elulõppu Vene vägivalla all, nende imperialistlike kavade teostamisel. Larka ainuke poeg Georg suri Kanadas 50-ndates eluaastates 1970. aastal. Tema ema on surnud. Teisest abielust oli Larkal kasupoeg Peeter.
Kindral A. Larkat tema 141. sünnipäeval meenutades võib kinnitada, et ta oli tõeline eesti tamm ja tugev ning erakordselt väärikas isiksus, kellel on olnud suured teened eesti rahva elu ja saatuse kujundamisel.
Tema elulõpu saatus kujunes, nagu öeldud, sarnaseks nii kui see oli kümnetel tuhandetel headel ja väärtuslikel eestlastel meie kodumaale Vene orjuse vägivaldse pealesurumise järele ja pääle selle, kui ühe grupi isikliku võimu kindlustamisel oli väga palju jäetud tegemata meie iseseisvuse mahamängimisel.
Kindral Andres Larka jääb Eesti ajalukku meie omariikluse loomise ja selle eest võitlemise tugevama alussambana eeskujuks järelpõlvele.