Eesti ajalugu
Lääne mätta otsast nähtuna

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

Äsja ilmus eesti keeles inglase Neil Taylori vajalik raamat „Eesti ajalugu”. Raamatu kohta saab märkida, et autor on kirjutanud Lääne mätta otsast, nagu tegi seda omal ajal ka ajaloodoktor Vello Helk – erapooletult,
realistlikult ja ausalt.

Eestlasest Taani ajaloodoktor, kõrges eas meie hulgast lahkunud Vello Helk kirjutas ligi 20 aastat järjest iga kuu ajalehele Vaba Eesti Sõna ühe lühiloo Eesti teemal. Pikemad ülevaated päevateemadel ilmusid regulaarselt Rootsis pagulaste ajakirjas Rahvuslik Kontakt. 2014. aastal ilmunud viimast lugu nimetas autor oma luigelauluks, teinud sellega kokkuvõtte ja üldistuse varem ilmunud Eesti ajaloo teemadel kirjutatud lugudest.
Võru Gümnaasiumi lõpetamise järel Narva rindel 1944. aastal Eesti kaitselahingutes võidelnud ja seejärel Riia all lahingutes olnud Vello Helk oli mees vales mundris. Ta oli vabas Eestis sündinute põlvkonnast, kes mõistsid Jüri Uluotsa üleskutset relvile, et päästa eesti rahvast idast saabuva hävingu eest. 1944. aastal oli selliseid eesti mehi kümneid tuhandeid ja nad teadsid, et vaenlane on õige ning mundri värv pole tähtis. Sõjavangina Taani pääsenud V. Helk suutis pagulasena end üles töötada lihtsa talusulase ametist tunnustatud Taani ajaloolaseks. Tänu Võru Gümnaasiumi küpsustunnistusele õnnestus tal 1947. aastal astuda Aarhusi ülikooli ajalugu õppima ja kinnitada sellega järjekordselt oma põlvkonna kõrget vaimsust. Ta jõudis Taani Riigiarhiivi ülemarhivaari ametikohale ning teenis välja Dannebrogi rüütliristi teenetemärgi. Eesti Vabariik hindas tema teeneid eestluse hoidmisel paguluses Riigivapi III klassi teenetemärgiga. 1996. aastal valiti Vello Helk Tartu Ülikooli audoktoriks.

Erapooletu ja vajalik raamat Eesti lähiajaloost

Äsja ilmus eesti keeles inglase Neil Taylori raamat „Eesti ajalugu”. Raamatu kohta saab samuti märkida, et autor on kirjutanud Lääne mätta otsast, nagu tegi seda dr Vello Helk – erapooletult, realistlikult ja ausalt. Eesti pere loonud autor pühendab raamatu lastelastele, kes elavad õnneks teistsuguses Eestis kui eelmised põlvkonnad. Alates 1994. aastast Tallinnas Briti suursaadiku Charles de Chassironiga tutvunud raamatu autor sai võimaluse kohtuda Eesti riigi juhtivate tegelastega. Suursaadik tutvustas N. Taylorit president Lennart Merile ja viis ta kokku Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhi Trivimi Vellistega ning teistega. Velliste oli suursaadik USA-s ja Eesti välisminister aastail 1992–1994. Eestis loodud kontaktid tegid võimalikuks põhjaliku ülevaate saamise Eesti ajaloost ja siinsest elust. Autor märgib raamatu eessõnas, et viimane Eesti ajalugu tutvustav teos avaldati Suurbritannias 1941. aastal ja selle autor oli John Hampden Jackson. Raamatu teine trükk ilmus 1948. aastal ja selles kirjeldati eestlaste rasket olukorda Vene okupatsiooni tingimustes, mille lõppu ei oska keegi ennustada.
70 aastat hiljem, 2018. aastal ilmunud N. Taylori kaasaegne Eesti ajaloo raamat (N. Taylor, „Estonia. A Modern History”) on nüüd kättesaadav laiale ingliskeelsele lugejate ringile Suurbritannias, USA-s ja Kanadas. Erapooletu vaatleja positsioonilt kirjutatud tekstile vaatamata tunneme ära autori sümpaatia kirjeldatava maa ja rahva suhtes. Tänavu ilmunud eestikeelses väljaandes nimetab autor, et ta iseloomustab paljusid Eesti vastandlikke ajaloolisi isikuid suurema sümpaatiaga, kui on siin Eestis märganud. Näitena nimetab Konstantin Pätsi, Hjalmar Mäed, Viktor Kingisseppa, Ivan (Johannes) Käbinit jt. Lisab delikaatselt, et Eesti esimest presidenti meenutab vaid tramm nimega Konstantin, mis sõidab Tallinnas presidendi töökohta Kadriorgu. Eesti lugeja leiab hulgaliselt huvitavaid fakte meie lähiajaloost, mis on olnud seni paljudele kas teadmata, maha vaikitud või esitatud vääralt ja negatiivses tähenduses. Kahtlemata on autor saanud toetuda lääneriikide allikatele, mis meile pole olnud kättesaadavad. Me saame avarama pildi oma ajaloost kogu maailma sündmuste taustal. Vabas Eestis viimase 30 aasta jooksul tehtud ajaloouurimusi ja esitatud järeldusi saab julgelt eksitavaks nimetada ning seda toetab meie inglasest autor. On kosutav lugeda teise vaatenurga all nähtud ajaloosündmusi, mis tunduvad palju enam tõepärastena, kui seni meile serveeritud avastused taas vabaks saanud Eestis.

Laimukampaania Eesti Vabariigi riigijuhtide üle

N. Taylor kirjutab otseselt ja keerutamata, kuidas 82-aastane Heldur Tõnisson ostis 1992. aastal ära ajalehe Postimees ja järgneva viie aasta jooksul omanikuna mõjutas ning kasvatas meie uue põlvkonna arusaama Eesti lähiajaloost. Autor nimetab avalikuks saladuseks olnud fakti, et H. Tõnisson maksis noorele ajaloolasele Magnus Ilmjärvele uurimistöödeks Moskva arhiivides. Riikliku komisjoni ORURK liikmed teadsid, et tookord vältis H. Tõnisson koostööd samal teemal töötanud meie kolleegi, Eesti väljapaistva õigusteadlase Enn Sarvega. Ometi olid nad mõlemad, nii H. Tõnisson kui ka E. Sarv aktiivselt tegutsenud 1940. aasta juulivalimistel rahvuslike vastaskandidaatide esitamise aktsioonis.
Mõni aasta pärast Postimehes alustatud kampaaniat, mis sõna otseses mõttes kujunes pahatahtlikuks laimuks sõjaeelse Eesti Vabariigi riigimeeste suhtes, uuris palju kogenum ajaloolane Jaak Valge Moskva arhiivides samu dokumente. Ajakirjas Akadeemia avaldatud ja hästi argumenteeritud uurimus ei jätnud mingit kahtlust, et riigireetmise fakte pole neist allikatest võimalik leida.
Hääletu alistumise idee autori järeldused olid tema rohke fantaasia vili. Teisedki nn kuldsete kuuekümnendate aastate sünniajaga eesti ajaloolased olid otsekui nakatatud mingi punaokupatsiooni aja viirusest. Paljud neist ei suutnud isegi neli aastat pärast Eesti taasvabanemist hüljata nõukogulikku mõtlemist ja kaasa tulla meie lähiajaloo tõepärase esitamise laadiga.
Kui kolm noort ajaloolast kirjutasid 1995. aastal ajalooõpiku eesti koolidele, siis oli mõni tekst otsekui maha kirjutatud eelmistest veneaja lugudest. Riikliku uurimiskomisjoni esimees Jaan Kross kui 1941. aasta Suvesõja elav tunnistaja oli šokeeritud, et õpiku autorid esitasid hävituspataljonide sõjakuritegusid leebemas sõnastuses kui metsavendade vabadusvõitlust oma kodude kaitseks! Lisan lugejale teadmiseks, et J. Kross oli õigusteadlase haridusega ja vahistati 1946. aasta jaanuaris Tartus ülikooli õppejõu ametis poolteist aastat pärast vabanemist saksavangistusest Patarei vanglas. Nüüd oli ta jälle rahvuslasena uue, nõukogude okupatsiooni ohver.
Nii tema kui kriminaalõiguse professor Herbert Lindmäe ja Taani ajaloolane Vello Helk teadsid, et sõjas kehtivad sõjaaja seadused ning rahuajaga neid kõrvutada ei saa. Vello Helgi kommentaar eesti ajaloolaste 1941. aasta Suvesõja väidetavate metsikuste kohta oli selline: „…Peeti õigeks, et need, kes osalesid hävituspataljonlastena või miilitsameestena haarangutes ja inimeste vangistamises, kelle käed olid määritud eestlaste verega … ei vääri elu. Siit ka verised kättemaksuaktid okupantide käsilastes suhtes.”
Koos J. Krossiga koostasime tookord 1996. aastal Õpetajate Lehes avaldamiseks kriitilise repliigi. Komisjoni nimel kirjutatud teksti lõpetasime heatahtliku soovitusega ajalooõpetajatele. Soovitasime ajaloost tõe rääkimisega koolitunnis moraalselt õigeks mõista õpilaste isad ja vanaisad, keda nõukogude okupatsiooni ajal bandiitideks nimetati. Sellele järgnes samas lehenumbris suurepärane demagoogiline vastulause ühelt õpiku autorilt. Rünnak suunati isiklikult minu vastu, sest komisjoni tegev­esimehena olin ma pöördumisele alla kirjutanud. Tunnistades hajameelsusest põhjustatud pisieksimusi, tegi õpiku autor end veel rumalamaks sellega, et ta ei mõistnud kriitikat kui riikliku komisjoni hinnangut tema tööle. Muuseas, toimetuse sellekohane märkus oli vastulause teksti lisatud. Autori nimetatud üheks pisieksimuseks õpikus oli näiteks väidetav natsiohvrite arv Eestis. Arv 125 037 oli ju maha kirjutatud ENSV Erakorralise komisjoni võltsingust ja ületas 10-kordselt ohvrite võimaliku arvu.
Neist vanadest asjadest poleks põhjust kirjutada, kui me nüüd, 25 aastat hiljem ei mõistaks, millist negatiivset mõju üles kasvanud uuele põlvkonnale on avaldanud säärased ajaloolised avastused. Põhjendamatult kriitiline ja halvustava alatooniga suhtumine sõjaeelse Eesti Vabariigi riigijuhtidesse on paljude ajaloolaste ning nn arvamusliidrite kaudu omaks võetud just noorema generatsiooni poolt. Meile eeskujuks olnud president Lennart Meri ei suutnud kahjuks eemale hoiduda sellelt teelt ja libastus üks kord, nimetades vanu ja auväärseid sõjaeelseid Eesti riigijuhte vallavanema tasemega meesteks.

Jaan Kross oma kõnes eesti sõjameestele Sinimägede lahingupaigas 1998. aastal on õelnud: "ME kaitsesime siis, Teises maailmasõjas, Eesti Vabariigi taastamise ideed. Ja kaitseme nüüd, aastatuhandelõpu demokraatlikus Euroopas, seda, meie südameõnneks taastunud vabariiki. Me ei ole sõjakurjategijad, vaid oleme siin, Eestis, Euroopa demokraatia veteranid." Arhiivifoto

Eesti rahvast häbistav üllitis

Okupatsioonidest põhjustatud alaväärsuskompleksist sai alguse suurim kahju siis, kui me andsime okupeeritud Eesti ajaloo hindamise üle rahvusvahelisele komisjonile, nn Max Jakobsoni komisjonile. President L. Meril võisid komisjoni loomisega olla parimad eesmärgid, kuid need ei teostunud soovitult. 2005. aastal avaldatud esimene sissejuhatav lühikokkuvõte Saksa okupatsiooni kohta oli eesti rahvast solvavalt häbistav üllitis. (vt Saksa okupatsioon 1941–1944, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus. Tartu, 2005).
Töö oli korraldatud selliselt, et eesti ajaloolased kogusid materjali kokku ja välismaised komisjoni liikmed vormistasid aruande. Tulemuseks oli Eesti Vabariigi kehtivaid õigusakte ignoreeriv dokument. Üldise jutu kinnituseks teaduslikult kontrollitud fakte selles raportis polnud ja välismaise komisjoni järeldused olid vastuolus vastupanuvõitlejate kaitseks tehtud Riigikohtu kohtulahenditega aastail 1994–1995. Riigikogu otsus okupatsioonikuritegudest
18. juunist 2002, Kaitsepolitsei avaldus väidetavatest eesti natsikurjategijatest, keda M. Jakobsoni komisjoni jaoks ei leitudki, ja riikliku uurimiskomisjni ORURK raport Riigikogule 15. märtsist 2004 – kõik need varem avaldatud dokumendid jäid arvestamata. Rahvusvaheline komisjon ei pidanud Eesti riigi õigusruumi mitte­millekski! Endine Riigi­kohtu liige ja ORURK-i komisjoni aseesimees Herbert Lindmäe andis rahvus­vahelise komisjoni aruandele avalikult eitava hinnangu. Peamine etteheide oli reaalsete faktide asendamine usuga eesti ajaloolaste töösse, väidetav eesti rahva süü juutide hävitamisel, veel elavate tunnistajatega ja rahva ühismäluga mittearvestamine.
Natsikurjategijate nime said komisjonilt paljud tuntud Eesti ohvitserid alates Vabaduse Risti kavalerist kindral Johannes Soodlast VR II/2, VR II/3. Jällegi imestab Lääne mätta otsast V. Helk, et pärast sõda vabastasid lääne­liitlased eesti sõjamehed natsikuritegude süüst ning Nürnbergi tribunali ajal võeti eestlased sõjakurjategijate valvamiseks ameeriklaste vahi­pataljoni teenistusse. Nüüd aga teevad eestlased ise neist sõjakurjategijad. V. Helk teadis, et kindral J. Soodla kuulati üle sõjavangina enne Nürnbergi tribunali kui tunnistaja ja hiljem vabastati. Inglise okupatsioonitsoonis võeti ta aga nõunikuna lääneliitlaste teenistusse. J. Soodlal oli suuri teeneid eesti, läti ja leedu sõjavigastatute kodu rajamisel ning neile väljaõppe korraldamisel Eldingeni lossis, mis oli antud Briti Punase Risti kasutusse. H. Lindmäe kriitilisele hinnangule toetus hilisem Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Memento Tallinna Ühenduse soovil tehtud analüüs rahvusvahelise komisjoni töö kohta. Me avaldasime dokumendid sihtasutuse Valge Raamat 37. raamatus „Kannatuste aastad 1940–1991 II” (Tallinn, 2012).

Natsikurjategijate nime said Max Jakobsoni komisjonilt paljud tuntud Eesti ohvitserid alates Vabaduse Risti kavalerist ­kindral Johannes Soodlast. Foto: Wikimedia Commons

Riikliku uurimiskomisjoni (ORURK) hindamatu väärtusega töö

Siin kirjeldatud lood pole üksnes minu subjektiivne arvamus meie ajaloost. Suures osas on need teadmised välja kasvanud selle haruldase meeskonna tööst, mis sai alguse 1992. aasta suvel. Eesti rahva nõudmisel loodud okupatsioonikuritegusid uuriva riikliku komisjoni (ORURK) juhtideks said kaks Eesti suurmeest. Esimene oli õigusteadlane ja kahe okupatsioonivõimu poliitvang Jaan Kross. Teisena juhtis komisjoni soomepoiss ja katoliku preester Vello Salo.
Komisjoni liikmete seas olid Eesti Kaitseväes teeninud, Saksa ja Soome armeedes ja ka Punaarmees sõdinud mehi; oli Saksa ja Nõukogude vangilaagrites ning Siberi sundasumisel ellu­jäänuid; oli silmapaistvaid teadlasi, ning mitmel neist oli okupatsiooniaja kannatuste rada läbi käidud; oli ajaloolasi, majandus- ja loodusteadlasi, juriste. Selle meeskonna võimed jäid täies mahus kasutamata. Pärast tosin aastat väldanud uurimistööde lõpetamist moodustasid komisjoni liikmed tööde jätkamiseks sihtasutuse nimega Valge Raamat ning töötasid koos veel 12 aastat. Kokku andis meie meeskond välja 43 uurimust ja neist kahe autori tööd on seni jäänud ületamatuks.
1997. aastal ilmus õigusteadlase Enn Sarve raamat „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus”. Kümneaastast uurimistööd retsenseerisid komisjoni liikmed J. Kross, H. Lindmäe ja E. Parmasto. Raamatu esitlemiseks korraldatud konverentsil Tartu ülikooli raamatu­kogus anti tööle kõrge hinnang ja üks hindajatest oli Riigikohtu esimees Rait Maruste.
Teine komisjoni liikmetest autor, kelle uurimistööd lähiajaloost pole keegi suutnud ületada, on kriminalistika professor ja endine Riigikohtu liige Herbert Lindmäe. Umbes 25-aastase uurimistöö tulemusena on alates 1999. aastast autor avaldanud üheksa maakonna kohta raamatud „Suvesõda 1941”. See on uskumatult mahukas ja äärmiselt põhjalik uurimus eesti rahva ülestõusust Nõukogude okupatsioonivõimu vastu 1941. aastal. Nendes üheksas raamatus on enam kui 4800 lehekülge teksti ja 6747 viidet kasutatud allikatele!
Võitluses punavõimu vastu oli isetekkelises Omakaitses 1941. aastal enam kui 43 000 võitlejat. Detsembris 1941, kui Saksa okupatsioonivõim lõplikult paika pandi, korjati meestelt lahingutes saadud relvad ära ja nad saadeti laiali. Neid asendas väikesearvuline valveteenistuseks mõeldud palgaline omakaitse. Lisaks Suvesõja sündmustele on raamatutes ülevaade iga maakonna ajaloost, tuntud isikutest, Eesti kaitselahingutest 1944. aastal ja võitluses langenutest, meestest, kes andsid elu Eesti eest. See on reaalne Eesti ajalugu.
Riikliku uurimiskomisjoni (ORURK) ­võimed uurimistööks jäid kasutamata täies mahus seepärast, et taas vabaks saanud Eesti riik ei võtnud meid omaks. Pool aastat pärast komisjoni tööle asumist alustas ka just valitud Riigikogu ega võtnud vastu komisjoni 1993. aasta eelarve kava ning me jäime finantseerimata. Mart Laari isamaaline valitsus ei soovinud samuti meid toetada. Kui 17. juunil 1993 Riigikogu viimasel kevadistungil kinnitati lõpuks ORURK kui Riigikogu komisjon, siis raha uurimistööks ei antud. Piirduti suulise, kuid täitmata jäänud lubadusega Jaan Krossile, et valitsus eraldab vajaliku summa.
Nii jäigi ORURK-i komisjon edasi töötama tänu eesti rahva moraalsele ja praktilisele toetusele. See toetus väljendus ulatuslikus informatsioonis, mida kannatanute kodanikuühendused meile erineval moel kokku tõid. Memento, poliitvangide, vabadusvõitlejate, soomepoiste, Ida-Eestlaste Seltsi jt ühingute abiga kogunes kümnete tuhandete kannatanute käest saadud info. See oligi meie rahva ühismälu läbi kolme okupatsiooni ja hindamatu väärtusega toetus.

Katõni massimõrva salastatud dokumendid

Lisandus veel üksikuurijatena tegutsevate saatuse- ja võitluskaaslaste haruldased arhiivileiud nii paguluses läänes kui idas Moskvani välja. Arhiivides tehtud avastuste tipuks oli Ida-Eestlaste Seltsi juhatuse liikme pr Hilda Sabbo pääs ülimalt salastatud Moskva arhiivi Poliitbüroo erikaustani. See sai võimalikuks tänu isiklikule kontaktile eesti päritolu Vene Föderatsiooni peaarhivaari Rudolf Pihojaga. Pärast president Boris Jeltsini algatatud seadust oli neilt dokumentidelt äsja maha võetud salastatuse pitsat. 1938. aastal Venemaal hävingule määratud Uus-Eesti külast pärit eesti naine oskas olla õigel ajal õiges kohas ja tegutseda otsustavalt.
Kadriorus said president Lennart Meri ja ORURK-i komisjon Hilda Sabbolt otseinfot neist dokumentidest. L. Meri oli ainus, kes oskas vääriliselt hinnata saladokumente, mis hiljem avaldati seitsmeköitelises raamatuseerias „Võimatu vaikida”. See on kolmas seni ületamatu töö, mis oli seotud ORURK-i komisjoniga. Vabariigi president tunnustas pr Sabbo tööd Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Poola Vabariik andis H. Sabbole 1998. aastal riikliku autasuna mälestusmedali, sest Katõnis toimunud massimõrvade ülimalt salastatud dokumendid anti Poolale üle Eestist.
Lääne pagulastelt said komisjoni liikmed väärtuslikke dokumente USA Senati raamatukogust ja Vello Salolt Kanadast saadi ZEV-komisjoni koostatud nimekirju. Vene kirjanik ja meie saatusekaaslane Tomski memoriaalist, Vadim Makšejev kirjutas NKVD arhiivi kartoteegist poolsalaja käsitsi välja meile saatmiseks sadu nimesid. Need olid 14. juunil 1941 koos tema perega Eestist küüdivagunites sundasumisele viidud Eesti kodanikud. 2011. aastal hindas Eesti Vabariigi president V. Makšejevi teeneid lähiajaloo uurimisel Maarjamaa Risti IV klassi ordeniga.

Me ei ole sõjakurjategijad, vaid Euroopa demokraatia veteranid

Siinses loos esitatud Eesti ajalugu on nähtud paljukannatanud eesti rahva mätta otsast. Selle mätta otsas saab seista sirge seljaga ja avara pilguga oma rahva poole. Kui okupatsiooniaastail sündinute põlvkond kaldub tugevalt läänemeelsusesse ja kardab mis tahes leebemat sõna Saksa okupatsiooni teemal, siis inglane Neil Taylor ütleb otse välja, miks Eestis ei olnud see okupatsioonivõim nii ränk kui slaavi rahvastele. Tuletan meelde, et 1994. aastal kirjutas J. Kross meie esimeses uurimuses Eesti Vabariigi ministrite saatuse kohta sellise teksti:
Alanud Saksa okupatsiooni ajal peeti neist juhtivamaid silmas, keda suuremal, keda vähemal määral, aga nende füüsilisele hävitamisele ei mindud. 15 endisest ministrist põgenes enne teise Nõukogude okupatsiooni algust Läände.
Sõjaeelses Eesti Vabariigis sündinutele on need asjad teada, sest me oleme kõik need okupatsioonid läbi ja üle elanud ning tegelik elukogemus ongi meie teadmine. Kinnitagu meie teadmisi veel kord kahe okupatsioonivõimu poliitvangi Jaan Krossi läkitus eesti sõjameestele Sinimägede lahingupaigas 1998. aastal:
ME kaitsesime siis, Teises maailmasõjas, Eesti Vabariigi taastamise ideed. Ja kaitseme nüüd, aastatuhandelõpu demokraatlikus Euroopas, seda, meie südameõnneks taastunud vabariiki. Me ei ole sõjakurjategijad, vaid oleme siin, Eestis, Euroopa demokraatia veteranid. Seda enam leiame, et kui meie ridades peaks sõjakurjategijaid leiduma, ei hakka me neid muidugi kaitsma, vaid nõuame nende väljapuhastamist endi seast iseeneste puhtuse nimel. Sest meie jaoks oli Teine maailmasõda SIINMAAL osa Euroopa rahvaste vabadusvõitlusest sellest hoolimata, et vabadus sai meil teoks pool sajandit pärast meie võitlust.