|
|
Mäle(s)tamine
Nõukogude võim alustas terroriga kohe, kui oli eesti okupeerinud. 1941. ja 1949. aastal jätkunud küüditamised polnud ainus nõukogude terroriaeg, mil inimesi arreteeriti, tapeti, mõnitati ja alandati. Minu tädi ja tädimees arreteeriti
1949. aasta lõpus ja saadeti 1950. aasta jaanuaris vangilaagrisse, kus tädi 1952. aastal suri. Tänaseni säilitan tädilt minu emale saadetud kirju – kolmnurkümbrikus, kirjutatud pliiatsiga.
Eestlaste mineviku mõtestamine ei huvitanud kahjuks pikka aega kedagi. Madalavõitu madin käis oleviku probleemide üle. Riigi huvi ja toetuse puudumine suretas välja represseeritute luuleraamatute ilmumise. Kas minevikuta kultuuril on tulevikku? Viljar Ansko (srn 2017) aastatepikkune tegevus oli piisav eeltöö Represseeritute luuleantoloogiale. See – õpetlikum osa meie kultuuriloost mõjuvõimsas luulevormis – peaks olema kättesaadav igale ennast harituks pidavale eestlasele. See võiks olla lausa kohustuslik kirjandus meie koolides, et lapsed õpiksid vaevata teadma, mida tähendavad sellised mõisted nagu: aated, au, ustavus, patriotism, südametunnistus jms.
Tänuväärset tööd teeb praegu Eesti Rahva Muuseum, kes dokumenteerib repressioone ja nende mälestamist ning talletab stalinistlike repressioonide teemat kui 20. sajandi Euroopa ajaloos ja kollektiivses mälus üht olulist kogemust. Just organiseeritud ehk institutsionaalse mäletamise ja unustamisega seoses on rõhutatud, et ühine mälestamine on kogukonna identiteedi ja terviklikkuse jaoks vajalik.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
