Purka sõrmus
Skaudi matkapäevik 1939–1940 Eestis

tekst: Leho Männiksoo

„Purkaks” teda kutsuti. Selle nime all ta ka ennast tutvustas, kui taasiseseisvas Eestis vanade skautide perre ilmus. Oma pilti ja tegelikku nime ta kusagil trükis avaldada ei soovinud. Ajal, millest täna juttu teeme, kuulus ta Eesti Skautide Malevasse. Ta oli „terassammur”.

Terassammurid olid tublid eesti noorukid, kes armastasid matkata ja nõnda oma kodumaad ja rahvast ligemalt tundma õppida ning rahva vaimu tunnetada.
Üks uskumatuna tundunud matkaseiklus viis Purka keskkonda, millest ta tuli tagasi pagasiga, mis viib meid tänapäeva probleemideni riigijuhtide ja rahva erinevates arusaamades. Täname teda tagantjärele mälestades, et ta läbielatut jagades veel nüüdki matkale kutsub, olgugi et on ise kõik matkad lõpetanud ja juba aastaid igavesele puhkusele jäänud. Enne seda aga pärandas ta meile hõbesõrmuse!
Ta andis selle nende ridade kirjutaja kätte kui teatepulga, mida edasi anda, kui selleks aeg tuleb. Nüüd ei ole see enam lihtsalt teatepulk, sest sisaldab pika episoodi, mis kõigi meist üle käinud ajalootormidest säilinuna juhatab nii noortele kui ka vanadele teed meie rahvuse ja riigi püsimisele. Arusaam sellest peab algama juba noorelt!

Matk algas 3. juunil 1939

Purka ja Vello alustasid jalgratastel matka Tallinnast kell 10, sihiks esialgu Narva-Jõesuu. Et kõik õnnelikult läheks, oli Purkal sõrmes ka tema hõbesõrmus, millel oli võlujõud ja mis pidi kurjuse eemal hoidma. Saaremaale oli juba matkatud ja kõik oli läinud kenasti. Kell 20 löödi seekord telk üles juba Loobu jõe kõrgele kaldale. Paik osutus olema eramaa, kuid pärast väikest mõttevahetust maaomanikuga said nad loa telk ööbimiseks püsti lüüa ja endile ka lõkkel herkuloputru keeta.
Hommikul äratas noorukeid vihmasahin vastu telgi katust ja kõva tuule ulgumine. Parandanud eelmisel päeval katki läinud jalgrattakummi ja söönud piima, leiba ja muna, läks matk edasi Ontikale ja edasi Eesti Vabariigi presidendi suveresidentsi juurde. Oli ju loomulik, et valitud matkamarsruudil ei saanud Oru lossi juures hõljunud presidendi aurast mööda minna!
Sihiks sai nüüd Narva, peatus tehti aga Narva-Jõesuus, kus Purka mälestustes suurema protsendi elanikkonnast moodustasid venelased või vene keelt rääkivad kodanikud. Mõni kilomeeter enne Narva linna saabumist jõudis neile järele kohalik skaut Vilumaa, kes lubas matkajatele öömaja muretseda. Nad vahetasid mõtteid Tallinna ja Narva skautide tegevusest ning Vilumaa viis nad Vene Skautide Malevasse. Eesti oma oli juba selleks õhtuks lukku pandud.
Venelased võtsid meie rändurid lahkelt vastu ja lubasid ka nende ruumides ööbida. Andsid neile isegi maja võtme. Nii algas 1940. aasta 6. juunil matka see osa, mis peaks tänapäevased mõtted korraks tagasi viima pöördelisse aega.
Purkal oli sõrmes too võluväge täis sõrmus. Võlujõud kestab tänaseni, õhkudes terassammurite kindlameelsust, truudust isamaale ja eestimeelsust. Seepärast ootab see jällegi edasiandmist, kui selleks koidab päev, mis on kantud pärandist, mida sõrmus sisaldab.
Aga läheme edasi katkenditega Purka matkapäevikust: 7. juuni 1940. Sajab! Ostame omateada 5 päeva söögitagavara ja asume linna vaatama. Meie ööbimiskohta teisel pool jõge nimetatakse Jaanilinnaks – venelaste rajoon. Vaevalt sai seal mõne sõna eesti keelt vahetada.
Teine teisel pool jõge väärivad tähelepanu meile ajaloolist tähenduslikkust kandvad vastamisi seisvad Jaanilinna ja Hermanni kindlus. Kui vaid oskame nende kaudu ajalugu tunnetada! Matkamehed vaatasid need üle, seadsid varustuse korda ja lahkusid Narvast kell 17, sihiga jõuda Eesti-Vene piirile.
Piiril käisime üleval vaatetornis ja vaatlesime läbi binokli Venemaad. Tagasi tulles möödusime Vabadussõjast säilinud kaevikuist ja traat­tõketest. Seadsime suuna Krivasoole, kust kavatsesime laevaga mööda jõge Vasknarva sõita. Linnast väljudes vaatlesime ka Narva juga ja Kreenholmi riidevabrikut.

Jaanilinna ja Pika Hermanni kindlus 1930. aastatel. Foto: Ajapaik.ee

Öömaja – üks kroon näo peale

Kõik see jättis noorukitesse omamoodi uhkusetunde isade võidust võitluses Eesti Vabariigi loomise nimel. Järgnev matka osa aga lõi nende tunnetesse vastuolusid. Kohalik elu ja inimesed ei tekitanud äkki enam ülevaid isamaalisi tundeid ja uhkust oma maa üle.
Sõitsime mööda viletsat teed. Ilm oli vilu ja kell näitas võrdlemisi hilist aega, kuid Krivasooni oli veel 15 km. Tee muutus rohuseks ja vähetarvitatuks ja järsku seisime silm silma vastu okastraadiga – Eesti piiriga. Pöörasime ruttu rattad ümber, kartuses, et saame venelaste vaatlemisest kuuli keresse. Olime sõitnud vale teed, nii et tuli tagasi minna. Õigele teele keerates ehmatasime päris ära, sest see tee ei koosnenud millestki muust kui pehmesse liiva vajunud rattajälgedest. Maastik oli tühi ja kõle. Ümberringi soo ja raba. Enne selles kõiges teele asumist tegin veel kord katse oma vene keele kunstiga ja küsisin piima, vastus oli netu. Sõitsime mööda seda rööbasterägastikku kolm tundi. Sealjuures tuli kogu oma osavus mängu panna, et 20 kilogrammiga koormatud pakkidega ratast teel hoida. Sõitsime Krivasoole, magavasse külasse sisse kell 12.30. Maapind metsata ja soine. Lõime telgi üles ristikheinapõllu servale. Põletispuude puudusel sõime kuiva leiba ja Narva turult ostetud soolatud kalu.
8. juuni 1940. Sajab! Laev on sadamas kell 16.00. Täiskiilutud ratas­aurikul ei leidnud me mujal ruumi kui lahtisel laevatekil. Sõitjaskonna II klass koosnes eranditult venelastest. Olime vene keelega juba nii harjunud, et imestasime, kui kuulsime mõne eestikeelse sõna. Kuna vesi tuule tõttu oli jões alanenud, siis pidid reisijad ajutiselt laevalt lahkuma. Käisid paar kilomeetrit mööda randa ja siis võeti uuesti peale. Laeval oli ka einelaud (õigemini baar), sinna leti äärde mahtus 4 inimest. Jõime teed, mille klaas maksis 10 senti. Peale mõningate rikete laevas jõudis see Vasknarva pool kaksteist öösel. Laevalt saime andmeid, et Vasknarvas saab odava raha eest ööbida. Mainitud majasse sisse trügides selgus, et see pole üldse võõrastemaja. Öömaja saime siiski, paraku hingehinna eest – üks kroon näo peale.”

Lõbus koogiküpsetamine Võtikveres

Sõidetud oli neil kogu matkal juba kokku 385 km. Kui me kurtsime Krivasoo savise ja ilma sileda pinnata tee üle, siis tee Rannapungerjani oli veel hullem. Neljandik teest täiesti pehme, üle labajala ulatuv rannaliiv, milles oli ratast raske ka suure jõukuluga järele vedada. Nii et Vasknarvast Rannapungerjani, see on 15 kilomeetrit, sõitsime üle kahe tunni. Rannapungerjalt aga sõitsime mööda I klassi teed Mustvee suunas ja meid saatis kogu aeg Peipsi kallas, mis rohkem tuletab meelde merd kui järve. Läbisime venelaste tänavkülasid, mis meie imestuseks olid sealkandis võrdlemisi korralikud ja puhtad. Mustvee jätab ka korraliku ja viisaka linna mulje. Isegi kaks söögimaja, kino jm luksus. Mustvees kauemalt peatumata alustasime teed Tartu suunas. Ei saanud aga kaugemale kui Võtikvere Algkoolini. Küsinud noore peretütre käest, kas me võiksime neile kuuluvale maale telgi üles lüüa, lubati meile lahkelt öömaja ja meie käsutusse anti isegi pliit. Kuna meil oli hirmus tahtmine pannkooke teha, siis küsisime noore perenaise, prl Elli Rahumäe (22) käest järele, kuidas see asi käib. No oli nii lahke ja segas meile taigna valmis ja tuli isegi küpsetama. Ise ütles, et nii lõbusaid koogiküpsetajaid pole veel Võtikveres olnud! Ööseks toodi meile magamiseks sulgmadrats!
Enne lahkumist oma matka jätkamiseks, said nad matkapäevikusse toreda sissekirjutise: Tervitus Elli Rahumäelt Võtikverest. Sarnaseid lõbusaid poisse sooviksin teine kordki näha Võtikveres. Ainult et seekord oli neil väga kehv pann koogi küpsetamiseks. Aga kindlasti nad kosuvad ja muretsevad parema panni järgmiseks korraks. Seniks kõige paremat kuni jällenägemiseni!”

Rannapungerja luited, milles oli ratast raske ka suure jõu­kuluga järele vedada. Foto: Ajapaik.ee

Hommik tõi ootamatu üllatuse

18. juuniks 1940 olid kaks terassammurit jõudnud Pärnusse Vello tädi suvilasse. Seal said nad tädi juures puhata laias sulgmadratsiga voodis, et järgmise päeva hommikul ärgata tugeva mootoripõrina saatel. Kell oli viis varahommikul. Üle nende peade lendas Vene luurelennuk.
Jätkakem aga Purka päeviku sirvimist, et koos tema ja Velloga üle elada paar episoodi Eestimaa ajaloo jaoks järjekordsetest pöördelistest sündmustest. On ju meie ürgset elupaika, mille ajalooliseks alguseks meie maausuliste kalendris loetakse üle 10 000 aasta Billingeri katastroofist, aina raputanud võõraste võimutahe ja ründed ning okupatsioonid.
Linnas sai meid kätte kohalik gaid ja hakkas hiljem juurde tulnud sõbratari kaasabil meile agaralt linna tutvustama. Käisime ka gaidide kodu vaatamas. Uksele oli kinnitatud plakat: „Igasuguste matkade, laagrite, koosolekute pidamine keelatud.”
Hommikune lennukimürin kõrvus, tekkis matkalistes hirm, et kuidas nüüd nende teekond edasi kulgeb? Kas kõik on nendegi jaoks juba keelatud? Nad said linnast lahkuda aga alles kell 21. Käidi ära veel Toris, vaadati üle ka Tori põrgu ja arutati, et mis nüüd edasi saab?
21. juuni 1940. Täna on meie matka viimane päev. Ilmad on viimastel päevadel äärmiselt kuumad. Tundsime isegi rõõmu, et suurem osa matkapäevadest olid jahedavõitu.... Ees seisis 120 km pikkune lõputeekond. Pealegi oli tuul vastu. Muuseas, kogu matka kestel ei ole meile tuul vastu olnud. Nüüd tahtis meid vist proovida. Olime läbinud juba Aegviidu metsa ja järvederikka maastiku, kui hakkasime tundma väsimust. Mõtlesime juba endid mõnele autole sokutada, kuid ei tahtnud lõpule nii lähedal olles välja surra. Mõlgutasime just niisuguseid mõtteid, kui meie kõrval peatus veoauto. Esimese valuga tahtsime metsa punuda, arvasime, et venelased. Meile pakuti lahkelt kohta veoautol, lubati Tallinna toimetada. Muidugi me ei lükanud sellist pakkumist tagasi. Autol sõime ära oma viimased toidutagavarad.
Meile sõitis vastu palju kolivat rahvast ja sõjaväeosi. Eesti aerodroomilt startisid Vene lennukid, meie lennukid olid heinamaal. Sõitsime Tallinna sisse... Parajasti liikus Toompeale jõuk punaste lippudega.”
Aga alles oli Toompea tornis lehvinud Eesti Vabariigi lipp! Ei läinud kaua, kui Purka sai teada, et see oli juba asendatud punase plaguga. Ta silitas tasa oma sõrmust ja soovis, et see kõik oleks ainult kole unenägu. Ja võttis aega, mis võttis, aga lõpuks oli sõrmusel uuesti aeg anda Purkale märku, et tal on õnnestunud üle elada kõik verevalamised ja piinad, mida ajalugu tema rahvale kaasa oli toonud.

Kaks kuud surma ­ mõistetute kongis

Siinkohal lõpetame vanemskaut Purka matkapäeviku sirvimise. Loodetavasti manas see lugeja silme ette ühe märgilise lõigu meie ajaloost, mis peaks andma ka kontrastsema tähenduse Purka pärandile sõrmuse näol. Selles aga peitub peale öeldu veel midagi, millest ei saa vaikides mööda minna! Eestimaale tuli ju Vene võim ja asjad võtsid ootamatu pöörde. Purka mälestustes elasid veel kaua skautide juhi Richard Tõnnuse sõnad: „Ärge te, poisid, vastu hakake, ega me ülemvõimule ikka vastu ei saa! Katsume seda asja nii sujuvalt ajada, et meie organisatsioon alles jääks!”
Muidugi oli see tühi lootus, sest seda organisatsiooni peeti ju uuele korrale vaenulikuks ja selle liikmeid, eriti aga skautmastreid, süüdistati kontrrevolutsioonis. Ei pääsenud süüdistustest ka Purka, kes istus isegi kaks kuud surmamõistetute kongis, sest „...üks kuradi petšoora, mul on isegi ta nimi meeles, Matsonov, tegi kaebuse. Mind arreteeriti, püssimehed tulid kohale ja viisid minema. Mul oli seljas skaudipluus, sellel olid pagunid peal, sellest võeti kõigepealt kinni, öeldi, et olen fašist ja kapitalist. Mul oli skaudipluus seljas sellepärast, et see oli hea ja tugev riie. Ma püüdsin seletada, et olen skaut ja sellel organisatsioonil on selline pluus.”
Purka viidi kinni ja pandi kongi. Talle määrati isegi surmanuhtlus mahalaskmise läbi! Vintsutused ja vaevad viisid ta siiski lõpuks Eesti korpusesse. Seetõttu jäi esialgu ära talle määratud karistus, lõplikult pääses ta sellest aga alles aastal 1962 vastava seaduse alusel. Seejärel kutsus prokurör ta välja ja võttis oma seifi lahti ja ladus välja asjad ,mis olid Purkalt ära võetud – mõned pruudi pildid, haigekassakaart ja tema hõbedast skaudisõrmus, mille nimeks juba uuesti ellu ärganud organisatsioonis saigi „Purka sõrmus”.

Uued ajad, uued piirid

Kui eespool kirjeldatud matka­episoodi tausta üle järele mõelda ja mõte tänapäeva liigutada, siis kerkivad üles küsimused, millele puudub ikka veel vastus. See on Eesti-Vene piir. Kui Purka matkas oma kaaslasega piiri äärde, oli kõik selge. Kui ta matkalt naasis, tulid uued piirid, sest Eesti Vabariigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik „suures vabariikide peres”. Tänaseks oleme taas iseseisev riik, aga kaasaja piirilepingut pole ikka veel. Piir aga on juba maha märgitud ja see, mida Purka oma matkapäevikus kirjeldas, jääb tänaseks selle joone taha. See omakorda tähendab aga taganemist „Manifest Eestimaa Rahvastele” määratlusest, mis pani paika ka iseseisva riigi piirid ja lubas kaitset kodanikele, „olenemata usust, rahvusest ja poliitilistest veendumustest”. Piiriküsimused on tänaseks niisiis jälle kontrastsemalt üles kerkinud. Tähistasime me ju meile olulist „Eesti Vabariik 100” aastapäeva. Meie suur naaber aga ei aktsepteeri ilmselt ikkagi Tartu rahulepingut meie väikese riigi sünnitunnistusena.
Siinkohal tasub meenutada ikka Purka ja Vello matkapäevikut, milles tõime ära nende piiriäärsete seikluste mitmed seigad, mis lõid pildi tolle aja piiriäärsetest kogemustest.
Lahendamata küsimusi on veel palju. Vaatlen Purka sõrmust ega leia õiget vastust. Tähtis on vast see, et Purka sõrmus on veel hästi hoitud ja loodetavasti hoiavad seda ka järgneva põlvkonna esindajad, kui see neile on üle antud!