Viimane põlvkond siberilapsi finišisirgel

tekst: Kuno Raude,
arhitekt, triptühhoni autor

Ma ei hakka kordama hästi tuntud tõsiasju möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel toimepandud nõukogude võimu genotsiidi kohta. Lubage vaid meelde tuletada, et 15% 1949. aastal asumisele saadetud Eesti kodanikest, ehk ca 3105 inimest, jäid kuriteo toimepanijate tahtel surnutena Siberi mulda tõepoolest „igaveseks ajaks”.

Nende ohvrite seas on ka 51 minu saatusekaaslast Sajaani mägedes Verhne-Ussinski kalmistul, keda jääb kohalikele inimestele meenutama hukkunute haudadele mais 2018 püstitatud ausammas. Krooniks Eesti suur riigivapp.

Mälestussammas Siberi maamulda jäänud küüditatud eestlastele, Verhne-Ussinski kalmistul Sajaanides. Fotol ausamba avamine 2018. aasta kevadel, mälestusküünlaga samba püstitamise eestvedaja, artikli autor Kuno Raude. Foto: Jaanus Piirsalu

2003. aasta Riigikogu valimistel pääsesid represseeritute abiga võimule noored juristid Res Publicast, kelle kaasabil võeti vastu Enn Sarve, Aadu Olli, Kuno Raude, Peep Varju ja Lembit Liivaku algatatud „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus” (edaspidi „represseeritute seadus”), mis jõustus 1. jaanuaril 2004. Alles nüüd, 13 aastat peale iseseisvumist, formuleeriti seadusandlikul tasandil repressiooni ja represseeritud isiku mõisted, repressioonide liigid ja palju muud repressioonidega seonduvat, mis seni Eesti Vabariigi õigusaktides puudusid. On hea meel, et represseeritute hulka, keda tookord teati olevat 23 378 inimest, arvati viimasel hetkel justiitsminister Ken-Martti Vaheri toetusel ka Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud võitlusest osavõtnud inimesed.

Seaduse peamiseks eesmärgiks oli ja on Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohtu leevendamine sedavõrd, kuivõrd see oli tollastes oludes võimalik. Määrati kindlaks Vabariigi Valitsuse kohustused represseeritute ees. Selge oli tookord ning selge on ka nüüd, et Eesti riik ei saanud ega saa maksumaksja arvel heastada okupantriikide tekitatud ülekohut. Inimesed said sellest aru.

Arusaamatuks jäi detsembris 1990 algatatud omandireform, mille käigus suur osa iseseisva riigi elanikkonnast kaotas oma kodu. Paljudel puhkudel oli tagajärjeks majanduslik laostumine, lõhutud perekonnad, hüljatud „prügi­kastiinimesed”, kodutud hulgused. Sündinud oli uus, tänaseni toimiv ebaõiglus, mille taustal kahvatuvad „represseeritute seadusega” valitsusele pandud kohustused. Küüditatute sõnul represseeritakse nõukogude võimu ajal Siberisse küüditatuid vabas Eestis tänase päevani.

Kas võib öelda, et „represseeritute seaduse” vastu­võtmisega ja selle seaduse alusel vastu võetud teiste õigusaktide kaudu olid ja on represseeritute probleemid lahendatud? Päris kindlasti mitte. Sest täitmata on paljud represseeritutele antud lubadused, sealhulgas Eesti represseeritute probleemide lahendamine lepinguliste suhete kaudu Vene Föderatsiooniga (vangide ja küüditatute hauad Venemaal) ja Saksamaa Liitvabariigiga, lubadus lahendada osa küsimusi kohalike omavalitsuste praktilise tegevuse kaudu. Ei ole kahtlust selles, et „represseeritute seadus” on elule jalgu jäänud, see vajab uuenduskuuri elusolevate, ka manalateed läinud represseeritute huvides. On valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad selleks nüüd valmis?

Riigikogu liikmete abi on vajalik seda enam, et igapäevatöös on represseerituid esindavate organisatsioonide hääl ja teovõime oma liikmete eluliste huvide esindamisel jäänud päris nõrgaks. Põhjuseks ühenduste killustatus, liikmeskonna vanus, noorenenud juhtkonnad ning poliitikute vähene huvi järjest enam väheneva elektoraadi vastu okupantriikide omavoli ohvriks langenute tiival. Enam ei peeta vajalikuks, et poliitiliste otsuste tegemisel Riigikogus osaleksid mõjukate huvigruppide kõrval endiselt ka represseeritute huvide esindajad. Just praegu, enne Riigikogu järjekordseid valimisi, on represseeritute ühendustel üle Eesti õige aeg jõulisemaks tegutsemiseks. Kas ollakse selleks valmis?

Täna on veel elus ca 8000 minu põlvkonda kuuluvat „Siberi last”. Oleme jõudnud finišisirgele, kümne aasta pärast on meist, nii nagu vabadusvõitlejatest täna, alles vaid mälestus. Kui on. Just saatusekaaslaste mälestuse põlistamisele Viru-Jaagupi kihelkonnas ja Tartu rahu 100. aastapäeva tähistamisele on pühendatud talitus (koroonaviiruse tõttu toimus sündmus hiljem – toim.) Viru-Jaagupi kirikus ja triptühhoni „Kodukihelkond mäletab” pühitsemine. Tuletagu II maailmasõja ja küüditamised üle elanud 193 nime kirikuseinal igaühele meelde: me ei ole kaitstud 80 aastat tagasi alguse saanud koleduste eest! Sellele vaatamata, et kuulume NATO riikide hulka. Me teame liiga hästi, et sõjaliselt tugevad riigid on alati teinud ja teevad, mida tahavad. Uus võidurelvastumine käib täie hooga. Jätkugu meil valijatena ning meie erakondadel tarkust selleks, et püsiks rahvusriik, et saaksime elada rahus.

Alates 19.02.2020 on kolmest plaadist koosnev triptühhon „Kodukihelkond mäletab” Viru-Jaakobi kiriku seinal. Triptühhon on pühendatud 25.03.1949 Küti, Roela ja Rägavere vallast Venemaale küüditatud inimeste mälestuse põlistamisele.

Viru-Jaagupi kirikus toimuvale talitusele on kutsutud möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel Siberisse küüditatud inimesed ja nende järeltulijad, maakonna ja kihelkondade elanikud, Vaba­riigi President 8.10.2001–9.10.2006 Arnold Rüütel, Vabariigi President Kersti Kaljulaid, Riigikogu esimees Henn Põlluaas, peaminister Jüri Ratas, välisminister Urmas Reinsalu, rahvastikuminister Riina Solman, Euroopa Kontrollkoja liige Juhan Parts ja tema staabiülem Ken-Martti Vaher, EELK peapiiskop Urmas Viilma, Lääne-Virumaa kirikuõpetajad, Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liidu ja kohalike omavalitsuste esindajad, Eesti Memento Liidu, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Eesti Represseeritute Abistamise Fondi esindajad. Oodatud on kõik, kellele kallid karmi elukooli läbi teinud eesti lihtinimeste mälestuse põlistamine.

Ning lõpetuseks. Valmistab head meelt, et kiriklikul talitusele Viru-Jaagupis on palutud ka hea sõber ja kauaaegne koostööpartner, Krasnojarski (5500 km!) krai Memoriaali juht, füüsik Aleksei Babii, kelle 32 aasta pikkune panus Krasnojarski krai vanglates ja asumiskohtades represseeritud inimeste, ka eestlaste saatuse väljaselgitamisel ning põlistamisel on pretsedenditu! Koostöö temaga, aga ka Eesti Memento Liiduga ja Eesti Mäluinstituudiga jätkub. Jätkub ka koostöö Krasnojarski Memoriaali Jermakovski rajooni osakonnaga ja Verhneussinskoje külanõukogu juhtidega. Selle nimel, et ei kustuks mälestus Krasnojarski krais ja mujal Venemaal hukkunud eestlastest.