„Meie mäle(s)tame!”
Eesti Rahva Muuseum dokumenteerimas repressioone ja nende mälestamist

tekst: Terje Anepaio,
ERM-i teadur-kuraator

Eesti Rahva Muuseum (ERM) on ühe keskse riikliku mäluasutusena pidanud oluliseks talletada stalinistlike repressioonide teemat kui 20. sajandi Euroopa ajaloos ja kollektiivses mälus üht olulist kogemust.

Sissejuhatavalt lühike tagasivaade, iseloomustamaks repressioonide mälu ja mälestamise arengut Eestis ca kahe kümnendi jooksul taasärkamisajast tänaseni.¹ Varjus hoitud teadmine stalinlikest repressioonidest Eestis, eelkõige kahest massiküüditamisest, moodustas olulise segmendi eestlaste vastumälus ametlikule nõukogude minevikudiskursusele. Avalikuks muutunud teadmine etendas väga olulist rolli 1980. aastate alguse taasärkamisaja ajaloo renovatsiooni- ja rekonstruktsiooniprotsessis, mis oli osa Eesti riigi ajaloolise kontinuiteedi loomisest. Represseeritud said tollases avalikus diskursuses tunnuslikuks, kõrgendatud sümboolset kapitali ja poliitilist tähendust omanud segmendiks. Nende tunnistused (meenutused) läbielatud vägivallast lülitati kujunevasse rahvuslikku minevikunarratiivi, rahvuse ajaloomällu. Minevikku hakati meelde tuletama ja pühitsema ka tseremooniate ja sümbolite kaudu, nii toimusid küüditamise tähtpäevadel massitseremooniad. Võib väita, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul oli kogu Eesti ühiskond ühendunud nii stalinistlike repressioonide mäletamises (meenutamises) kui ka mälestamises. Valusa minevikukogemuse rõhutamist toetati ka seadusandlikult: algas stalinistliku ülekohtu kompenseerimine Eesti riigi poolt nii moraalselt kui ka materiaalselt.²
Eelkõige alustasid tööd repressioonikogemuse avalikustamiseks, teadvustamiseks ja heastamiseks repressioonides kannatanud inimesed ise. 25. märtsil 1989 asutati Tallinnas Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit Memento, katusorganisatsioon, mis koondab kohalikke/maakondlikke ühendusi. Memento liikmeks võisid olla represseeritud ja nende järeltulijad, samuti teised ühenduse eesmärke toetavad isikud. Muu hulgas deklareeriti Memento põhi­kirjas oluliste töösuundadena nii repressioonidega seotud mälestuste ja dokumentide kogumine ning represseeritute nimekirjade koostamine³ kui ka osalemine/kaasaaitamine repressiooniohvrite mälestuse jäädvustamisel.⁴
Paraku sai 1980. ja 1990. aastate vahetuse rahvusühtsuse ehk Laulva revolutsiooni aeg kiiresti läbi. Sotsiaal-majandusliku sfääri kiired muutused, mis olid iseloomulikud kogu endisele sotsialismileerile, leidsid aset ka Eestis. Riigi ja majanduse ümberkorraldamise ning uue eliidi kujunemise käigus tõusid äsja taastatud Eesti riigis 1990. aastate keskel esiplaanile uued prioriteedid, mis olid järjest enam seotud tulevikuga. Oluliseks sai Euroopasse jõudmine, edukas olemine, tulevik Euroopas.
Mitte ainult repressioonide teema, vaid möödanik kui selline kaotas oma olulise koha siirdeaja ühiskonna silmis, taandudes aastakümne algul saavutatud positsioonidelt.
Alates 1990. aastate keskpaigast ei toimi repressioonide ühine mälestamine nii nagu varem: mälestusürituste publiku moodustavad enamasti represseeritud ise; järgnevad põlvkonnad, samuti poliitiline eliit on osalemisest üldjuhul taandunud, seda ei tee enam isegi osa represseerituid. Vormiliselt oleks minevik nagu kogu ühiskonna asi, reaalsuses aga on saanud/jäänud jälle represseeritute endi asjaks. Aastakümne lõpus ilmus märtsiküüditamise 50. aastapäeval (1999) Eesti Ekspressis kokkuvõte ajalehe tellitud küsitlusest. Selgus, et napilt kümme aastat pärast taasärkamisaja algust oli ühiskonna (inimeste) huvi repressioonikogemuse vastu peaaegu kadunud.⁵
Just organiseeritud ehk institutsionaalse mäletamise ja unustamisega seoses on rõhutatud, et ühine mäletamine/mälestamine (collective remembering) on kogukonna identiteedi ja tervikluse jaoks vajalik.⁶ Võimalus, et see elav side jääb realiseerimata, ning mineviku kiire maha jätmine ehmatas Eesti võimueliiti. 1990. aastate lõpus tunnetati, et midagi tuleb ette võtta, kindlustamaks rahvusliku mineviku (repressioonikogemuse) kestvust ja edasiandmist ühiskonnas, sealhulgas eri põlvkondade dialoogi. Eesti ühiskond oli 1990. aastatel väga üheselt tulevikule orienteeritud ning mineviku kõrvalejätmine toimus liiga kiiresti, mõjudes lausa hülgamisena.
Uus 21. sajand algas Eestile 2001. aasta kevadsuve täitnud mineviku aktualiseerimise kampaaniaga, milles oli keskne roll Eesti Vabariigi presidendil Lennart Meril. Kampaania proovis ühendada mineviku ­väärtustamist ja orienteeritust tulevikule, kaasates aktsiooni eri põlvkondi. Nii kuulutas president välja üleriigilise küüditamismälestuste kogumise võistluse kooliõpilastele.⁷ Samuti toimusid 1941. aasta juuniküüditamise 60. aastapäeva eel igas Eesti maakonnas pidulikud tseremooniad „Eesti mäletab”, kus president Lennart Meri isiklikult andis represseeritutele kätte Murtud Rukkilille märgi. Üleriigiline kampaania tõstis represseeritute ühiskondlikku staatust⁸ ja aktiviseeris sellisena ka represseerituid.⁹
Tagasivaatavalt võib seda 2001. aasta kampaaniat pidada Eesti riigi ­sihikindlama (repressioonialase) mälu­poliitika ajastu alguseks. Hiljem on vastu võetud okupatsioonirežii­mide poolt represseeritud isiku seadus (2003),¹⁰ alates 2004. aastast on riik hakanud represseeritutele pakkuma mitmesuguseid soodustusi, näiteks transpordi ja meditsiini valdkonnas.¹¹ Minevikule taas rohkem tähelepanu pöörav Eesti riik on saanud jõukamaks, samas väheneb represseeritute kui eakate inimeste hulk iga aastaga.
Repressiooniteema mäletamine ja mälestamine on Eesti siirdeühiskonnas läbi teinud kiire arengu. See ärgitab küsima, milline on tänapäev. Meid ümbritsev aeg on jätkuvalt mälu­lembene, samas tuleb tunnistada, et mälu ja mäletamine, nagu ka ühiskond tänapäeva Eestis, on üpriski kirev.

Siberi karm talv. Lumes Ene (Juuriku) pere muldonn, mis oma kätega valmis ehitati. Foto Ene Juurik (Kartau) fotoalbumist, kes 7-aastase tüdrukuna koos ema ja 5-aastase õega kaugele maale küüditati. Ene koos ema ja õega kodustelt saadud kirja lugemas. Novosibirski oblast, 1950. aastad. Fotod ERM-i ajaveebist „Siber mälus, fotodel, esemeis ja paberil“.

Repressioonimälu kogumine Eesti Rahva Muuseumis

Enne taasärkamisaega võeti igasugust repressiooniteemalist materjali muuseumikogudesse ettevaatlikult ja väga vähesel määral. Eesti Rahva Muuseumile saatis teeneline korrespondent, 1941. aastal Siberisse Obi lisajõe Vasjugani äärde küüditatud Leo Poltan mälestusi sealsest eluolust 1969. aastal ja järgnenud kümnendil (KV 195).¹² 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse mineviku ja mälu vabanemispuhangus jõudsid muuseumi juba kirjapanekud (mälestused) represseeritutelt (nt küüditatult, ERM-i teeneliselt korrespondendilt Voldemar Rannastelt¹³), samuti küüditatute päevikud (nt 1949. aastal Irkutski oblastisse küüditatud endise kooliõpetaja Peeter Reinumägi päevikud¹⁴).
Intensiivsem repressioonimälu kogumine ERM-is käivitus siiski veidi hiljem. Muuseum hakkas koguma inimeste mälestusi repressioonidest kolme temaatilise küsimustiku abil, mis koostati 1998. aastal teadur Edgar Saare initsiatiivil. Küsiti mälestusi kahest suurküüditamisest, elust Nõukogude vanglates/vangilaagrites ja asumisel.¹⁵
Küüditamine oli üks põhiteemasid ERM-i 40. etnograafilise teatmematerjali kogumise võistlusel.¹⁶
Repressioonide teema on leidnud üsna rohket vastukaja. ERM-i on saadetud sadade inimeste mälestusi, mis rohkem või vähem põhjalikult kajastavad valusat minevikukogemust.¹⁷ Ja kuni tänaseni laekub muuseumile igal aastal mõni kaastöö, mõni kirjapanek repressioonide teemal.¹⁸ 2009. aastal näiteks jõudsid ERM-i kaastööd Uno Rõugult „Saaresiimu ja teised mälestused” ning Karl Allmannilt „Asumisel Vorkutas ja Siberis”.
Koos mälestustega repressioonidest hakkasid muuseumi jõudma ka teemakohased fotod ja esemed.¹⁹ Fotod kajastavad eelkõige elu väljasaatmis- ja asumiskohtades, samuti repressioonide-eelset ja -järgset elu kodumaal. Fotosid on ERM-i saadetud kaastöö lisana²⁰, neid on kogunud represseeritud ise²¹ ja ka ERM-i teadurid välitöödel²².
Repressioonide teema kõrval on Eesti Rahva Muuseum hakanud pöörama tähelepanu ka repressioonide mälestamisele. Muuseumi kogudesse on jõudnud fotod repressioonide mälestamisest eelkõige taasärkamisajal (nt mälestusüritustest Tartus 1940. aastate massküüditamise meenutuseks, 1988–1991²³), samuti Läänes väliseestlaste kogukondades²⁴. ERM-i fotograaf jäädvustas represseeritute tänutseremoonia „Eesti mäletab!” Tartumaa päeva 2001. aasta juunis, samast sündmusest andis muuseumile fotosid ka represseeritu Maie Alumaa, jne.²⁵ Suure kvalitatiivse arenguimpulsi dokumenteerimises andis ERM-ile professionaalse filmikaamera omandamine 2005. aastal.²⁶ Muuseum seadis ülesandeks järjepidevama ja laiapõhjalise audiovisuaalse dokumenteerimise käivitamise. Muu hulgas on audiovisuaalselt jäädvustatud ka repressioonide mälestamist: leinapäeva üritusi 14. juunil 2006 Võrus ja mälestuskompleksi „Eesti kodu” avamist Mõnistes²⁷ ning leinapäeva tähistamist 14. juunil 2007 Rakveres²⁸. Varem (2003 ja 2004. aastal) on filmitud näiteks märtsiküüditamise mälestamist Elvas ja Tartus.²⁹

ERM-ile üle antud Eesti Memento Liidu kogu sisaldab erinevaid säilikuid, peamiselt repressioonidega seotud mälestusi ja elulugusi, sh ka „Memento mustad raamatud“. Foto ERM ajaveeb / Arp Karm

Projekt „Meie mäle(s)tame!”

2009. aastal möödus 60 aastat märtsiküüditamisest ja täitus Eesti Memento Liidu kahekümnes tegevusaasta. Neile kahele ajaloolisele sündmusele mõeldes käivitas Eesti Rahva Muuseum 2008. aasta kevadel koos Memento Rakvere Ühinguga audiovisuaalse dokumenteerimisprojekti „Meie mäle(s)tame! Represseeritute mälukogukond Memento Rakvere Ühingu näitel”, projekti vedajateks teadur Terje Anepaio ning filmi- ja videotehnik Maido Selgmäe.
Tänapäeval, uuel aastatuhandel peame oluliseks küsida, kuidas elab represseeritute mälukogukond praegu, mil see kogemus ja mälu ei ole ühiskonnas enam esiplaanil. Vastupidi, avalikus diskursuses nõukogude minevikule tagasi vaadates repressioonide teemat pigem välditakse.³⁰ Kes on need inimesed, kellel on veel isiklikke mälestusi traagilistest aegadest? Miks ja kuidas (milliste rituaalide abil) nad hoiavad ja manifesteerivad oma minevikku tänapäeva Eestis? Millist teadmist soovivad nad edasi anda järgmistele põlvedele?
Projekti fookuses on Memento Rakvere Ühing kui üks aktiivsemaid, oma avatuses omanäoline Eesti Memento Liitu kuuluv ühendus.³¹ Memento Rakvere Ühingut iseloomustab tihe koostöö nii kohalike omavalitsustega kui ka teiste Memento Liitu kuuluvate ühendustega. Märkimisväärne on rakverelaste koostöö kohalike koolidega. 18. märtsil 1989 asutatud ühingu eestvedajaks on juba kümnendat aastat Aino Kiiver, ühingusse kuulub u 200 liiget, neist sadakond aktiivset. Muuseumitöötajad seadsid eesmärgiks talletada nii virumaalaste tegusat mälutööd ja mõnusat kogukonnatunnet kui ka jäädvustada repressioonid üle elanud inimesi, nende mälestusi elava sõnas ja pildis, kindlustamaks tuleviku tarbeks vahetu kogemuse edasiandmise, elava kontakti ja emotsioonid.
Välitööd Lääne-Virumaal kestsid üle aasta.³² Selle aasta jooksul sõitis projekti meeskond filmima nii mitmesuguseid üritusi (rituaale), mida Rakvere mementolased korraldasid või milles osalesid (juuniküüditamise ja märtsiküüditamise mälestusüritused, üle-eestilised represseeritute kokkutulekud, kahe põlvkonna konverents, Memento Rakvere Ühingu juhatuse koosolekud ja ühingu jõulupidu) kui ka jäädvustama eluloointervjuusid Rakvere Memento liikmetega. Projekti tulemusena kogunes ERM-i audiovisuaalsesse arhiivi u 40 tundi salvestatud materjali, andes nii tõhusat täiendust muuseumi kogumistöö prioriteediks olevale tänapäeva Eesti argielu dokumenteerimisele. Pildis ja helis ei ole jäädvustatud mitte ainult personaalsed lood, mälu ja mälestamine, vaid ka inimeste tegevus argikeskkonnas. Edaspidi näeme kogutud materjali kasutusvõimalusi nii näituste koostamisel kui ka õppe­materjalina muuseumi- ning miks mitte ka koolitundides. Valmimas on dokumentaalfilm, mis teadvustaks värskemas võtmes seda mälukogukonda tänapäeva Eestis.

* * *

Viited
1 Repressiooniteema retseptsioonist eesti ühiskonnas vt põhjalikumaid ülevaateid: Terje Anepaio. Reception of the Topic of Repressions in the Estonian Society. – Whose Culture? Pro Ethnologia 14. Tartu, 2002, lk 47–65; Terje Anepaio. Eesti mäletab!? Repressiooniteema retseptsioonist Eesti ühiskonnas. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Ethnological Perspectives on Memory. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Toim Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Tartu, 203, lk 206–230.
2 Eesti riik on oma õigusaktidega vabastanud represseeritud riigipoolsest stigmast: massirepressioonides kannatanud on seaduslikult rehabiliteeritud. Vt: Riigi Teataja (RT), 1988, nr 52, art 754 (Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus kohtuväliste massi­repressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940–1950-ndail aastail); 1989, nr 10, art 118 (Eesti NSV MN määrus „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise kohta.”); 1990, nr 7, art 85 (Kodanike õiguste tagamisest seoses elamute tagastamisega alusetult represseeritud kodanikele); 1992, nr 7, art 103 (Seadus kohtu­väliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta); 1992, nr 33, art 437 (Rehabiliteerimistunnistuste väljaandmise kohta kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikutele). Kompenseerimaks asumis- või vangla-aastate raskust, arvestatakse neid pensioni saamisel kolmekordselt (RT 1991, ­
nr 12, art 169 (Eesti Vabariigi pensioniseadus).
3 Memento juures tegutseb eraldi teabe– ja ajalootoimkond, 1990. aastal loodi Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB). ERRB eesmärgiks on Eestis okupatsioonivõimude aastatel 1940–1989 toime pandud genotsiidi, inimsusevastaste sõjakuritegude olemuse ja ulatuse süsteemne väljaselgitamine isikuandmete registrite, KGB arhiivitoimikute jm toel ning vastavate nimekirjaraamatute koostamine. Nüüdseks on ilmunud seitse mahukat raamatut. (Trükiseid vt nt Memento koduleheküljelt: Memento raamatud. ­
http://www.memento.ee/?op=5&id=35).
4 Aadu Oll. Meenutusi Memento Liidu algusaastatest.
http://www.memento.ee/?op=6&id=43 (12.10.2009).
5 Küüditamine jätab rahva külmaks. – Eesti Ekspress, 25.03.1999.
6 Introduction. – Collective Remembering. Eds. David Middleton, Derek Edwards. London, 1997, lk 1–22.
7 Osa kooliõpilaste kogutud mälestustest avaldati kogumikuna: Vaikimise väraval.
Kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest. Toim Krista Mõisnik ja Eneken Helme. Tallinn, 2001.
8 Kampaania jaoks loodud Murtud Rukkilille märk ongi jäänud represseeritutele – võõrvõimu ohvritele sümboolseks väliseks tähiseks, mille annetamine ja kasutamine on novembrist 2004 sätestatud valitsuse määrusega. Vt lähemalt: RT, 2004, nr 78, art 531.
9 31. jaanuaril 2003 asutati uus represseeritute organisatsioon – Murtud Rukkilille Ühing, mis on asunud aktiivselt seisma represseeritute materiaalsete huvide ja õiguste eest ning on olnud aktiivne ka repressioonide mälestamise poliitikas. Ühingu initsiatiivil on loodud uusi mälestuspaiku (nt Võrumaal Mõnistes).
10 RT 2003, nr 88, art 589.
11 RT 2004, nr 91, art 617 (Represseeritu ja represseerituga võrdsustatud isiku sõidu­soodustuse ulatus, sõidusoodustuse andmise tingimused ja kord); RTL 2005, nr 6, art 45 (Represseeritule ja represseerituga võrdsustatud isikule tervishoiuteenuste ja ravimite hüvitamise määrad, tingimused ja kord).
12 ERM KV 195; Vt: Edgar Saar. Eesti Rahva Muuseumi materjalid 1941. aasta küüditamisest ja küüditatute elust asumisel. – Lee. 8. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne. Tartu, 2002, lk 38.
13 ERM KV 668, 760, 799.
14 ERM KV 649; TAp 927, 928, 936.
15 Küsimusleht nr 200 – 1941. aasta küüditamine, elu asumisel. Koost Edgar Saar, Mall Hiiemäe, Eda Kalmre, Tartu, 1998; Küsimusleht nr 201 – 1949. aasta küüditamine, elu asumisel. Koost Edgar Saar, Mall Hiiemäe, Eda Kalmre, Aigi Rahi, Tartu, 1998; Küsimusleht nr 202 – Elu nõukogude vangimajades ja -laagrites. Koost Edgar Saar. Tartu, 1998.
16 Toivo Sikka. Eesti Rahva Muuseum 1998. aastal. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. XLIII. Tartu, 1999, lk 237–238.
17 Vt ülevaateid 1941. ja 1949. aasta küüditamiste kohta ERM-i laekunud materjalidest: Edgar Saar. Eesti Rahva Muuseumi materjalid 1941. aasta küüditamisest ja küüditatute elust asumisel. – Lee. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne. 8. Tartu, 2002, lk 38–50; Edgar Saar. Eesti Rahva Muuseumi materjalid 1949. Aasta küüditamisest ja küüditatute elust asumisel. – Lee. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne.
10. Tartu, 2004, lk 53–73.
18 Vt ülevaadet aastatel 1959–2005 ERM-i saadetud võistlustöödest: Mälu paberil. Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide võrgu 75. aastapäevaks. Koost Tiina Tael. Tartu, 2006.
19 Vt viide 17.
20 Vt: ERM Fk 2818.
21 Nt küüditatu Maie Alumaa kogutud fotod: ERM Fk 2720, 2787.
22 Nt: ERM Fk 2810.
23 Vt: ERM Fk 2246, Fk 2293, Fk 2343, Fk 2411 jt.
24 Vt: ERM Fk 2910.
25 Vt: ERM Fk 2811, Fk 2792.
26 ERM-il kui mäluasutusel on filmi-videodokumenteerimises pikk traditsioon (alustati juba 1960. aastatel), praeguseks on moodustunud väärtuslik, süsteemne kogu, mis sisaldab etnograafilist ja kultuuriloolist materjali nii rahva argielust kui ka olulistest ajaloolistest sündmustest. Kogu suurusest saab infot ERM-i kodulehelt: http://www.erm.ee?node=62
27 ERM V 509, V 510.
28 ERM V 535, V 536.
29 ERM V 275:1, V 361:1.
30 Vt nt: Ene Kõresaar. Nostalgia ja selle puudumine eestlaste mälukultuuris: eluloouurija vaatepunkt. – Keel ja Kirjandus, 2008, nr 10, lk 760–771.
31 Eesti Memento Liitu kuulub praegu 17 ühendust kokku ligikaudu 2000 liikmega.
Vt: http://www.memento.ee (12.10.2009).
32 Alates sügisest 2008 on Memento Rakvere Ühing toetanud projekti välitöid (tasudes sõidukulusid), tänu millele on võimalik materjali kogumine kavandatud mahus lõpule viia.