Mõned mõtted pahadest meestest – fašistidest

tekst: Mati Õun

Mati Õun – vanemmadrus Matvei Eduardovitsh, fašist aastast 1963.

Mu sajandivanune ämm on olnud tubli Postimehe tellija ja lugeja, ning tema kõrvalt saan minagi sellesse kohalikku Tõejärgse maailma valgustajasse sisse vaadata. Mäletan, kuidas seal ajalehes oli kampaania siinsete fašistide tuvastamiseks ja superfašistide paljastamiseks, kes „Heil Hitler!” ütlevat.

Mulle, kolmveerandsajandi vanusele mehele, tulid need asjad tuttavad ette mu 1960. aastate aegsest teenistusest Punalipulises Põhjamere laevastikus. Sest seal tulid mu slaavlastest teenistuskaaslased välja väitega, et mina ja teisedki eestlased, aga ka lätlased ja leedulased, oleme kõik fašistid. Minu esialgse protesti peale, et mis fašist ma olen, teatati, et ärgu ma vaielgu midagi, fašist, mis fašist!
Olin raketikaatrile elektrikuks määratud ja peagi saabus puhkuselt tagasi mu lääneukrainlasest ülemus Mihhail Mazurkevitš, kes mind varem näinud ei olnud. Kuulnud, et olen pärit Tallinnast, lõi ta parema käe poolviltu sirgelt püsti ja käratas: „Heil Hutler!”
Ütlesin seepeale, et minu teada oli vanasti „Heil Hitleri!” vastuseks „Sieg Heil!” (Elagu võit!), aga kes see Hutler on, keda tema elada laseb? Seepeale teatas Mazurkevitš, et eks too Hutler ole ikka seesama mees; Hutleriks nimetab ta teda vaid konspiratsiooni mõttes. Et kui mõni nuhk või ülemus juhtub kuulma, siis teatab ta, et Hutler on ta naabrimees, keda ta on harjunud saksapäraselt tervitama.

Oma kolkijaid tuleb austada

No „Heil Hutleriga” olid nüüd asjad selged, jäi veel vaid too harjumatu fašistiks olek. Sest eks ma olnud ju nõukogude koolis käinud ja nii mõndagi juba lugenudki, ning see kooli-, ajalehe- ja raamatutarkus oli tollal ühel nõul, et 1941. aastal tungisid Saksa fašistlikud röövvallutajad kallale rahuarmastavale Nõukogude Liidule, kus tapsid, röövisid ja põletasid, nii palju, kui jaksasid. Nende pahade meestega ühekambameheks ma ennast ei tahtnud tunnistada.
Aga aeg läks ja minu autoriteet mu laevastikukaaslaste hulgas tõusis. Fašist olin ma nende jaoks aga edasi ja ühel päeval jõudis minuni tõdemus, et see ei ole üldse sõimusõna, vaid tunnustus. Eks fašistide käest oldi ju viimases suures sõjas korralikult kolki saadud ja see pani suure osa vene mehi oma kolkijaid austama. Mina harjutasin tollal regulaarselt tõstekangiga ja käisin kohalikel graniitmägedel jooksmas. Ning mu laevastikukaaslased teadsid, et väikesele kasvule (168 cm) vaatamata, olen ma kardetav jõujuurikas, kes võib vajaduse korral nii mõnegi mehe morda sisse lüüa. Õnneks ei olnud selleks vajadust, sain oma kaaslastega mõnusasti läbi.
Ja vähe sellest, et mu füüsiline jõud oli kõva, ma ka teadsin tollal juba maailma asjust ja kitsamalt sõjaajaloost üsna palju. Olin nn Hruštšovi sula aeg; nõukogude ajaloolastel endil ei lastud senistele dogmadele vastupidiste vaadetega välja tulla, kuid järsku ilmus müüki hulgaliselt asjalikku tõlkekirjandust inglise, itaalia ja saksa keelest, mis senised NSV Liidus levitatud vaated II maailmasõjale pea peale pöörasid. Ma olin selle uue kirjanduse innustunud lugeja, mälu oli mul hea, peaaegu absoluutne ja ma kujunesin oma väeosas, raketikaatrite divisjonis, nende uute vaadete osas nii-öelda rahvavalgustajaks.

Relva-SS-i Obersturmbann­führer’i poeg

Fašistiks olemine ei seganud mul olla autoriteediks nii füüsilisel kui ka vaimsel alal. Mu fašistiks olemist võttis mõni tõemeeli, mõni teine jälle huumoriga. Selle kohta üks kena näide. Tollal käis Nõukogude armee ja punalaevastike ideoloogilise kasvatuse hulka II maailmasõda (ehk siis ametlikult Suurt Isamaasõda) käsitlevate ja Saksa fašistlikke röövvallutajaid paljastavate dokumentaalfilmide näitamine, mis suures osas olid kokku monteeritud Saksa sõjaaegseist nädalaringvaateist. Minu jaoks olid need filmid täitsa huvitavad ja ühe sellise dokumentaali jälgimisel, kui vaatajate poole marssis rivi Relva-SS ohvitsere, togisid mu naabrid mind rusikatega ribidesse ning küsisid, kas minu isa kah seal rivis on? No ma ei tahtnud sõpradele pettumust valmistada ja teatasin suuri silmi tehes, et tõepoolest – seal ta ongi, rivi keskmine ja kõige pikem mees. Seepeale läksid mu naabrid elevile ja küsisid, mis mu isa auaste ka oli? Teatasin esimese pähe torganud Relva-SS-i auastme – Obersturmbannführer (kolonelleitnant). See kõlas muidugi uhkelt.
Unustasin peatselt oma viguri, aga hiljem selgus, et sellel oli küllaltki pikk järelmõju. Nimelt kuulis seda jutuajamist pealt kohalik komsomolisekretär Lõtšuk, kes teatas baasi eriosakonnale sensatsioonilise agentuurmaterjali – raketikaatrite divisjonis teenib Relva-SS-i Obersturmbannführer’i poeg. Tundub, et sellist meest tahtis Granitnõi baasi eriosakonna ülem Mudrõi oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, saates ühtlasi järelepärimise Tallinna, kas vanemmadrus Matvei Eduardovitš Õuna isa oli sõja ajal Obersturmbannführer, või ajab Õun käojaani? Siit vastati, et mu isa ei ole Suur-Saksamaa relvajõududes üldse teeninudki, rääkimata sellisest ­soliidsest auastmest. Isa Eduard oli mul 1901. aasta mees ja reamehena Saksa sõjaväkke võtmisele ei kuulunud. Aga Granitnõi baasi eriosakonna ülema Mudrõiga oli mul pikki jutuajamisi teenistusest Põhjalaevastikus ja elust Eestis. Mudrõi oli tark mees, nagu ta nimigi ütles.

Miks tuleb sotsialistidega sõda pidada

Kuid tagasi 2019. aasta esimese poole Eestisse. Nimetatud fašismi alane ajakirjanduskampaania paistis silma täieliku asjatundmatusega. Alustades juba terminist fašist. Too termin tuli käibele täpselt sada aastat tagasi, kui Itaalia sotsialist Benito Amilcare Andrea Mussolini asutas 1919. aastal I maailmasõja veteranide kommunistidevastase organisatsiooni Fasci di Cambattimento (Võitlusliidud). Mujal toda fašisti nimetust neil aegadel ei kasutatud ja olen lugenud ühe meie diplomaadi mälestustest, kuidas temalt kusagil välismaal küsitud, et kas Eestis fašiste kah on? Tema vastanud, et jah, üks on, see on Itaalia suursaadik Tallinnas.
Hitleri parteikaaslasi Saksamaal II maailmasõja eel ja ajal fašistideks ei nimetatud, need olid natsionaalsotsialistid. Kolleeg Leho Lõhmus on mulle selgitanud, et fašisti nime said natsionaalsotsialistid Nõukogude Liidus külge 1941. aasta jaanipäeva paiku, kui Saksa-Vene sõda algas. Sest Stalinil oli oma rahvale raske seletada, miks tuleb sotsialistidega sõda pidada. Fašistidega sõdimist oli kergem seletada, kuna seda sõna ei oldud Nõukogude Liidus peaaegu kuuldudki.
Muide, Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 eestlasi natsionaalsotsialistlikku parteisse ei võetud, seega on hilisemad jutukesed eesti natsidest naljajutud.
2019. aasta talvel tuli üks Postimehe ajakirjanik välja veel ühe naljajutuga – nimelt tähendavat number 88 kodeeritult „Heil Hitler!”. „No tule taevas appi!”, nagu meie varasem peaminister Ansip sellistel puhkudel ütles. Kes vähegi II maailmasõja asjust kuulnud või lugenud on, see teab, et 88 oli tollal sakslaste õhutõrjekahurite ja Tiger-tankide kahurite kaliiber millimeetrites.
Aga ega ma põhiasjus meie peavooluajakirjanikega ei vaidlegi. Küllap ma olen fašist 1963. aastast alates, kui ma sellest teada sain. Küsisin möödunud­aastase fašistide otsimise kampaania ajal ühe vanadaami käest, kas tema teab, kes on fašistid? Ütles teadvat – need on need, kes inimesi tapavad ja eesti rahvast tülli püüavad ajada.
Keda mina tapnud olen, ei mäleta. Küllap see oli väga ammu ja see kuritegu on vast aegunud? Mis eesti rahva tülliajamisse puutub, ka selle koha pealt ei hakka ma vaidlema. Üks meie suurmeeski on öelnud: „Nii vilets mees ma ka ei ole, et mul vaenlasi ei ole!”.