Foto: Scanpix

Sinimustvalge genofond – poolt ja vastu

Tekst: Tõnis Siim

Kultuursed inimesed tunnevad huvi oma isikliku sugupuu ja päritolu vastu. Samavõrd tähtis ja huvitav on uurida ning olla teadlik oma kaugemast evolutsioonilisest minevikust, sh ka etnilisest päritolust. Eestlased Läänemere regiooni põlisrahvana kuuluvad europiidide Põhja-Euroopa esindajate hulka ja on nende tunnuste järgi maailma rahvastiku jaoks haruldased n-ö pandakaru rahva väärtusega populatsiooni esindajad.

EL-i impeeriumimeelsed valitsejad peavad meile täiesti arusaamatutel põhjustel enda suuremateks vaenlasteks rahvusi ja põlisrahvaid. Nende eesmärgiks on põlisrahvasteta (rändrahvastega assimileeritud põlisrahvastega), ümber- ning ülerahvastatud asualadega, europiidideta, plutokraatliku EL-i kui unitaarriigi-impeeriumi ülesehitamine võimalikult lühikese ajaga.
Karjääriteadlased on pandud tõestama poliitiliste tellimustega, et rahvuseid-põlisrahvaid polegi füüsiliselt/reaalselt olemas. Oleme kõik lihtsalt inimesed – Homo sapiens’i nimelise loomaliigi esindajad.
Kuna tegemist on rahvuste ja põlis­rahvaste suhtes vaenuliku impeeriumi-ühiskatlaga, siis on rahvuste kaotamiseks ning nende rolli ja osatähtsuse minimiseerimiseks ametlikult lubatud defineerida rahvust läbi rahvuse võrdsustamise kodakondsusega (rahvus = kodakondsus). Kes defineerib rahvust ja põlisrahvast traditsiooniliselt – ühise päritolu, territooriumi, kultuuri, keele, ajaloo, sarnase psühholoogilise laadi jt ­etnilise kujunemise tunnuste järgi, on EL-i valitseva ideoloogia järgi nats, rassist, võõravihkaja, ksenofoob, kaasaegne rahvavaenlane nr 1 jne.

Kes on „õige eestlane”

Bioloog ja geneetik Mart Viikmaa (1938–2018), erinevalt paljudest teistest teadlastest julges välja öelda, et eestlased sarnaselt teistele põlisrahvastele on eristatava genofondina veel ikkagi vähemalt osaliselt olemas, et nad pole assimileerimisprotsesside ning asualade rändrahvaste-kolonistidega osalise ümber- ja ülerahvastamise tõttu oma nägu veel täiesti kaotanud.
Järgnevalt mõned lõigud artiklist: „Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa: president Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses” (PM, 13.11.2017) ja tema seisukohti toetava TÜ emeriitprofessori Raik-Hiio Mikelsaare artiklist: „Raik-Hiio Mikelsaar: põliseestlastel on siiski sinimustvalge feno-genofond” (PM, 13.12.2017).
Nendes kirjutistes oponeerivad/kritiseerivad nimetatud autorid Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi seisukohti, mille järgi sünnipäraseid eestlasi pole olemas – eestlased on kõik maailma elanikud, kes tahavad eestlased olla ja kes austavad eesti keelt, kultuuri ning kombeid.
Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes 24. veebruaril 2017: „Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi” (PM, 24.02.2017). Kaljulaidi säärane eestlase määratlus tugineb teiste hulgas sotsiaalpsühholoogia professori Anu Realo meedias varem laialt levitatud seisukohale, mille järgi kõik maailma elanikud, kes tahavad eestlased olla seda ka on.
Anu Realo: „… Hiiumaa tumedanahaline noormees võib olla korraga eestlane ja mõne teise rahvuse esindaja, kui see tema enesemääratluse järgi oluline peaks olema. Nii on kokkuvõttes „õige eestlase” definitsioon tegelikult äärmiselt lihtne: õige eestlane on see, kes tahab eestlane olla ja ennast eestlaseks peab. Ühtegi teist tõupuhta eestlase tunnust ilmselt ei ole, ja vaevalt et saabki olema. Kui lõpuks mõistaksime, et eestlaseks olemine ei tähenda tingimata üheskannatamist, ja et eestlane saab olla erineval viisil ja erinevas kohas, saaks Eesti nii seesmiselt kui ka väliselt palju suuremaks.” („Anu Realo: kes on õige eestlane?” PM, 1.04.2016)
Mart Viikmaa: „Suur osa inimkonnast mõistab looduse bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kasulikkust inimelule ja tähtsust ökosüsteemide püsivusele. Elurikkuse säilitamiseks luuakse looduskaitsealasid, rakendatakse mitmesuguseid abinõusid hävimisohus liikide ja liigisiseste erimite, nagu alamliikide ja teisendite, isegi vanade sortide ja tõugude kaitseks ja taastamiseks. Kõige selle taustal on mind ikka ja jälle painanud arusaamatus, miks inimliigi siseseid rühmitisi erisusi ei taheta tunnistada. Koguni vastupidi: ilmsest nähtavusest hoolimata kuulutatakse need lausa olematuks….
Inimrassid on poliit-tehnoloogiliselt peaaegu täiesti kaotatud. Kuigi mitme sajandi kestel tuntud ja füüsilise antropoloogia kaudu põhjalikult kirjeldatud, hakkasid rassid eelmise sajandi keskpaigast alates poliitilise ideoloogia mõjul aegamisi oma eluõigust minetama.
Väidetakse, et inimese bioloogilisi rasse pole olemas; et need, mida seni on rassideks peetud, on sotsiaalsed konstruktsioonid. On juurutatud kummaline arusaam, et rasside olemasolu tunnistamine tähendab rassismi. Euroopa Liidus valitseb koguni keeld kasutada terminit rass ametlikes dokumentides.
Isegi kui rassid olematuks jutlustatakse, jäävad rasside tunnused siiski alles. Inimesed, kes just pimedad pole, näevad ja eristavad neid. Näiteks sellepärast kirjutab politsei Ühend­riikides tagaotsimiskuulutustele sageli viite otsitava rassilisele kuuluvusele (valge, musta­nahaline, asiaat, latiino). Professor Gill väidab, et skeletitunnuste järgi määrab ta indiviidi rassilise päritolu kindlaminigi, kui välistunnuste järgi – „luud ei peta”. Ja ka DNA-s on rass kirjas. Ilmneb, et ainuüksi rasside kaotamine ei rahulda neid, kelle unelmais näib olevat ülemaailmselt ühetaoline inimene (võrdle ühtne nõukogude rahvas).”

Presidendi arvamusega ei saa nõustuda

Jätkab Mart Viikmaa: „Meiegi ajakirjanduses on ilmunud halvustavaid väiteid rahvuse kui niisuguse kohta. Ja veelgi põlglikumaid väljaütlemisi eesti rahvuslaste suhtes, keda mõnikord ka natsideks on kiputud nimetama. Minu meelest kuuluvad rahvuse mõiste hägustamise valdkonda ka president Kersti Kaljulaidi eestlase defineerimise katsed, neist kõige põhjalikum käesoleva aasta septembrikõnes riigikogulastele.
Kaljulaidi põhitees kõlab, et „mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust”. Igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi Kaljulaidi järgi eestlane, olenemata nahavärvist ja juuksevormist.
See määratlus seab üsna vähe ­piiranguid „vabale enesemääramisele” saamaks eestlaseks – ainult veidi vaeva mingil määral keele õppimiseks. Tõsi küll, viimases sellekohases kõnes on Kaljulaid lisanud veel ühe tingimuse, nimelt nõude järgida eesti kultuuri kombeid ja tavasid. Siin peitub aga teatud vastuolu eeltooduga. Tegelikkus veenab, et täiskasvanud, teistsuguses kultuuris kasvanud inimesed ei suuda või ei taha käia uue kultuuri kommete järgi. Selle tingimuse täitmiseks tuleb kasvada vastava kultuuri sees, saada osa kultuurilisest järjepidevusest.
Edasi kinnitab president, et ­puhastverd („sinimustvalget”) eestlast polegi, mis on muidugi õige. Kuid järgnev väide „sinimustvalget genofondi ei ole olemas” vajab vastu­väidet. On ikka küll!
Võib ehk arvata, et siin eksis ­Kaljulaid terminiga: mõeldud oli (sini­mustvalge ehk puhastverd eestlase) genotüüpi.
Geneetik Mart Viikma selgitab oma artiklis: „Genotüüp on indiviidi geneetiline infostruktuur; see on unikaalne, kordumatu, igal isendil vähem või rohkem erinev kõigi teiste omast, kui pole tegemist ühemunakaksikutega.
Populatsiooni (asurkonna) indiviidide genotüüpide kogum moodustab populatsiooni genofondi. Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest. See erinevus avaldub ka fenofondi ehk tunnustekogumi iseärasustes: loendatavate tunnuste, näiteks veregruppide sagedustes, ja mõõdetavate tunnuste, näiteks kehapikkuse keskmistes suurustes.”
Mart Viikma jätkab „Eesti antropoloogid Juhan Aul, Karin Mark ja Leiu Heapost on väga mitmekülgselt ja põhjalikult eestlasi uurinud. Nad on leidnud näiteks seda, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja vähepigmenteerunud põhja-eurooplase tüüpi inimesed. Karin Mark on juuste- ja silmavärvuse intensiivsuse ühisnäitajana välja töötanud pigmentatsiooni­indeksi. Ja tuleb välja, et eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem. Eestlased on maailma heledaim rahvas!
Tahan rõhutada, et eestlasi iseloomustab, vähemasti seni veel, peale sotsiaalsete iseärasuste, nagu keel ja kultuur, ka neile ainuomane geneetiline struktuur. Nagu iga teistki inimrühma.” (PM, 13.11.2017)

Ekraanikuva

Raik-Hiio Mikelsaare vastus Metspalu artiklile

Professor Raik-Hiio Mikelsaar: „21. novembril avaldati samal teemal Postimehes artikkel „Kaljulaid ei eksinud”, mille autor, Eesti Biokeskuse vanemteadur ja direktor Mait Mets­palu väidab, et Viikmaa inimrühmituste kirjeldamiseks kasutatud sõna „rass” on kehv termin.
Mikelsaar põhjendab: „Praeguses kontekstis võib sellega nõustuda, sest see sõna tuli algselt kasutusele väheste (kolme kuni mõnekümne) geneetiliselt päranduvate fenotüüpsete eripäradega väga suurte inimrühmade kohta ja seda mõistet on poliitikas ulatuslikult kuritarvitatud.
Kahjuks aga ei paku Metspalu „rassi” asemele alternatiivset sobivamat terminit. Kasutan juhust ja soovitan võtta inimeste mitme­kesisuse mustrite kirjeldamiseks kasutusele ammutuntud selgepiiriline mõiste „populatsioon”. Sel juhul saaks eestlaste rahvusliku omapära füüsilis-antropoloogilist aluspõhja analüüsides rääkida eripärase ­feno-genofondiga populatsioonist.”
Mikelsaar jätkab: „Samal ajal aga ei saa nõus olla Metspalu õigustusega presidendi väitele, et „sinimustvalget genofondi ei ole olemas”. Eesti teadlasena on Metspalu olnud osaline rahvusvahelistes inimpopulatsioonide molekulaargeneetilistes uurimistöödes.
Nende uurimuste tulemused on võimaldanud inimese põlvnemise selgitamisel siduda niinimetatud multiregionaalset teooriat uudse „Out of Africa” (eesti keeles „Aafrikast välja”) teooriaga.
Oletatakse, et nüüdisaegne inimkond tekkis algselt Aafrikas, kus moodustus mitmekesiseid väga erineva feno-genofondiga populatsioone, millest üks või kaks panid väljarände järel teiste inimliikidega segunedes aluse muudele mandritele elama asunud mitmesugustele populatsioonidele. Osa neist populatsioonidest jõudis pärast jääaega umbes 9000 – 10 000 aasta eest ka Eestisse, kus nad segunesid ja moodustasid siinse feno-genofondi.
Metspalu peab õigeks Viikmaa seisukohta, et „igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest”, aga püüab siiski õigustada Kaljulaidi eitamist „sinimustvalge” genofondi asjus. Tema argumendid on rajatud asjaoludele, et inimesed on Eesti­maale sisse rännanud mitme lainena ning maa eri osade (eriti Põhja- ja Lõuna-Eesti) vahel on elanike genotüüpides märgatavaid erinevusi.
Arvan siiski, nagu ka Viikmaa, et heterogeensete inimrühmade olemasolu ei ole olnud takistuseks nüüdiseestlaste summaarse feno-genotüüpse antropoloogilise eripära kujunemisele, sest järglaste saamiseks vajalikud partnerid valitakse enamasti oma rahvuskaaslaste hulgast.” („Raik-Hiio Mikelsaar: Põlis­eestlastel on siiski sinimustvalge feno-genofond” PM, 13.12.2017).

Juhan Aul avastas erinevusi ka Eesti-siseselt

Eesti antropoloogia teerajaja Juhan Aul avastas antropoloogilisi erinevusi ka piirkonniti ja Eesti-siseselt. Antropoloog Leiu Heapost: „Auli järgi on Eestis levinud läbisegi peamiselt kaks välimuselt eristuvat antropoloogilist tüüpi eestlasi, neid on nimetatud lääne­balti ja idabalti antropoloogiliseks tüübiks. Esimene neist on ülekaalus Lääne-Eestis, teine Ida-Eestis. Need tõutsoonid ei ole isoleeritud, vaid seotud suurte üleminekualadega, kannavad siin eriilmet ja täiendavad teineteist. Mõlemad kuuluvad europiidsesse suurrassi ja neid iseloomustavad ühtmoodi heledad silmad ja heledad juuksed. Aul tõstab esile eestlaste omapära, võrreldes ühelt poolt läänebalti tüüpi põhjarassi skandi­naavia tüübiga ja idabalti tüüpi idapoolsema vormiga.” (Leiu Heapost: „Meie ja teised. Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia” Sirp, 10.04.2015).

Olgem teadlikud oma päritolust ja sugupuust

Kultuursed inimesed tunnevad huvi oma isikliku/personaalse sugupuu ja päritolu vastu. Samavõrd tähtis ja huvitav on uurida ning olla teadlik oma kaugemast evolutsioonilisest minevikust, sh ka etnilisest päritolust.
Eestlased Läänemere regiooni põlisrahvana ja kõige väiksema pigmentatsiooniindeksiga rahvana kuuluvad europiidide Põhja-
Euroopa kohastumustüübi esindajate hulka ja on nende tunnuste järgi maailma rahvastiku jaoks haruldased ning endeemilised n-ö pandakaru rahva väärtusega populatsiooni esindajad.
Eestlaste kui mitmete tunnuste järgi kõige europiidsemate europiidide assimileerimissurm ja nende asualade ümber- ning ülerahvastamine Aafrika, Euraasia, Lõuna-Ameerika ülerahvastatud-populatsiooniplahvatuste-väljakurnatud biotoopide piirkondade rändrahvaste-kolonistide suurte hulkadega vaesustab maailma rahvastiku bioloogilist-antropoloogilist ja kultuurilist mitmekesisust märkimisväärselt.