Ühe pestud aju pikk tee ühiskonnapoliitilise tõeni

tekst: Risto Tanner

Risto Tanner teadustööl laboris 2007.

Me hindame mitmekesisust looduses, kaitseme hävimisohus taimeliike, liblikaid, ussikesi; me väärtustame kultuurilist mitmekesisust, hoiame elus kihnu, mulgi ja setu traditsioone. Miks ei ole Euroopa Liidul oma kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ja väikerahvaste kultuuride kaitse poliitikat, et tasakaalustada majanduse globaliseerumise hävitavat mõju regionaalsetele kultuurilistele eripäradele? Kes veel kui mitte meiesugune väikerahvas peaks olema sellise poliitika eestvedaja Euroopa Liidus.

Minu isa oli kristlane, Oleviste baptistikoguduse liige, suurest taluperest linna tööd otsima tulnud Lutheri vabriku töölise poeg. Kirikukooris oli ta tutvunud emaga Ülemiste tselluloosivabriku katlakütja orvuks jäänud suurest perest (pereisa oli surnud tehases saadud vigastusest arenenud veremürgitusse, kui ema oli veel koolitüdruk). Kommu­nistlikust liikumisest Eestis oli isa kahtlemata kaugel, aga pole võimatu, et mingil määral oli tema ühiskondlik-poliitilist hoiakut mõjutanud trükitööliste kutseühingu tegevus tööliste huvide kaitseks. Nagu isa hiljem on tunnistanud, tundis ta mingil määral kommunistidele kaasa: „kui nad ometi seda kõike nii teeks, nagu nad meile räägivad”. Mulle tundub, et see suhtumine võis tal kuidagi seotud olla kristliku ligimesearmastusega, mida jutlustas baptistlik kirik. Aga sõja eelõhtul oli tal juba kolm väikest last peres ja olmemured äreval ajal ei andnud aega ühiskondlik-poliitiliste probleemide üle juurelda. Palka maksti ebakorrapäraselt, toiduaineid hakkas linna kauplustes järjest vähemaks jääma, töökoormus trükikojas kasvas. Ma polnud veel kolmekuunegi, kui algas suur sõda Venemaa ja Saksamaa vahel.
Tänu töökohale pääses isa esimesest Vene mobilisatsioonilainest. Trükikoda planeeriti evakueerida, aga ei jõutud. Juba 8. juulil jõudsid Saksa üksused Pärnu. Kohalikel kommunistidel oli kiire põgenemisega ja lihtrahvas pidi ise vaatama, kuidas toime tulla. Tallinnas üürgasid öösiti õhuhäiresireenid, meid lapsi tassiti keldrisse varjule. Elasime siis Rahumäel suhteliselt uues kahekorruselises palkmajas, millel oli betoonlaega kelder. Ema on hiljem rääkinud, et oma esimese lisatoidu emapiima kõrvale sain ma seal keldris. Juudist korterinaabril oli minuvanune tütreke Marina ja ta oli kusagilt sõjaväe laost kasti küpsiseid hankinud. Neid ta siis osavõtlikult meie perega jagas.
Juba augusti lõpul jõudsid Saksa väed ka Tallinna. Igapäevaelu organiseerimine linnas võttis uuel võimul aega. Et peret kuidagi toita, läks isa vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse ja sai sealtkaudu perele toidutalongid. See andis ka võimaluse evakueerida perekond Tallinnast maale. Meid paigutati Viljandimaale ühte Vana-­Kariste tallu, kus ema püüdis talutöödes kasulik olla ja meie lapsed veetsime aega omapead.

Isa (esireas prillidega) politseipataljoni „relvavendade“ keskel 1942.

15+5+5

Selle turvalisuse eest Saksa okupatsiooni ajal tuli aga perel kallilt maksta. Naasnud pärast sõda tööle Ühiselu trükikotta, pandi endine trükiladuja nõukogude kombel raamatupidamist õppima. Õpetust jagasid trükikoja uued kommunistidest juhid. Sõjas purustatud Tallinnas valitses terav elamispinnapuudus. Kristiine luht jagati linnarahvale individuaalelamukruntideks, aga ehitusmaterjale polnud kusagilt saada. Riigiasutustele siiski mingi jaotuskava alusel remontideks midagi eraldati ja see andis trükikoja juhtkonnale soodsa võimaluse äritsemiseks.
Kui siis ühel päeval laoseisus puudujääk avastati, oli süüdlane juhtkonnal „varnast võtta”: nooruke algaja raamatupidaja sai süüdistuse „kuritahtlikus kahjurluses” ja kohtuotsus Saksa armees teeninud „fašistile” tuli kiiresti: 15+5+5 „koos kogu varanduse konfiskeerimisega” (15 aastat vanglat + 5 aastat asumist + 5 aastat ilma õigusteta elamist selle järel). Polnudki just nagu kõige hullem. Enamasti lõppesid poliitilised süüdistused siis karistusega 25+5+5, kui üldse ellu jäeti.
Kõik see juhtus vahetult enne 1948. aasta märtsiküüditamist ja tegi kogu kevade ema jaoks eriti piinavaks: kui öösel juhuslik auto meie majast mööda sõitis, oli ema hirmunult akna juures vaatamas – kas tullakse meile järele. Tuldi siiski päevasel ajal, varandust üle vaatama. Aga „sõbralikud” ülemused polnud oma saagist isale midagi loovutanud, nii et midagi väärtuslikku konfiskeerimiseks meilt ei leitud.
Vangis oli isa Obi jõe suudme linnakeses Salehard. Vangid pidid seal ehitama igikeltsale raudtee kuni Jenissei jõeni ühenduse pidamiseks kaevanduslinna Norilskiga. Tingimused olid rängad, töö raske ja toit kesine. Vange suri massiliselt haiguste ja kurnatuse tõttu, aga matta igikeltsa neid ei suudetud. Keelati küll, aga maeti siiski hädaga raudteetammi muldkehasse. Nii ei ole sugugi tõepõhjata rahvajutt, et seda raudteed ehitati inimluudele, laip iga liipri kohta. Isa aga polnud sugugi tugeva kondiga mees. Teda päästis haigestumine malaariasse. Sellega saadeti vangla laatsaretti, kus üks juudi soost arst õpetas isa teisi haigeid süstima ja tegi temast endale velskri moodi abilise.
Kui ema selle uudisega isalt kirja sai, müüs ta maha paljud isa väärtraamatud, sealhulgas Eesti Entsüklopeedia enne sõda ilmunud kogu, ja saatis isale arsti jaoks paksu venekeelse meditsiinikäsiraamatu. Toidupakke püüdis ta muidugi ka saata, nii palju kui see õnnestus, ehkki kolme kasvava poja suu kõrvalt oli seda raske kokku panna. Polnud meil sugugi haruldased juhtumid, kus ammu enne ema palgapäeva raha otsas oli ja lahja kartulisupp väheste praetud sibulaviiludega meie ainuke toit. Mäletan ka üht jõuluõhtut, kui töölistele spetsiaalselt õigel ajal palka ei makstud jõulude pidamise takistamiseks (palgapäevad olid siis kaks korda kuus, 5. ja 20. kuupäeva paiku). Emal oli õnnestunud naabrinaiselt saada üks veerandik kivikõvaks kuivanud vormileiba ja seda me siis neljakesi köögis ümber laua istudes sõime. Keskel põles üksik küünlajupp ja aken oli hoolikalt kinni kaetud, et küünlatuli välja ei paistaks.

Isa pääses koju

Olid need nüüd meditsiiniraamatud või ehk ka isa püüdlikkus velskritööl, sellesse ametisse ta vanglas jäigi, kuni Stalini surma järel amnestia välja kuulutati ja isa koju pääses. Elusana! Mina olin siis juba viienda klassi poiss. Marksistlikku käsitlust mööda olime ju läbi ja lõhki proletaarne pere­kond. Sellegipoolest valitses meie peres ja kogu tutvusringkonnas selgesti Vene võimu vastane meeleolu.
Pioneeriks meie peres keegi ei hakanud, sellest polnud juttugi! Aga nn pioneerilaagrites käisime küll: üksi kolme last kasvatavale emale tuli töökoha ametiühing vastu ja eraldas tuusikuid. Hommikused-õhtused rivistused, lipu heiskamised ja langetamised olid seal igapäevane rutiin, millele keegi mingit poliitilist tähendust anda ei püüdnud. Elasime seal nagu lapsed ikka, kolasime metsas, kogusime taimi ja püüdsime ilusaid liblikaid. Metsast leidsime seeni, mida laagri lahke kokatädi vahel meile eraldi marineeris. Ka kodus olime koos keskmise vennaga kõvad omapead looduses ringi hulkujad ja kasvatasime kodumaja hoovis surnuaia prügihunnikutest kokku korjatud või metsast-aasalt kaasa toodud lilli.
Nii juhtus, et valisin pärast 7. klassi lõpetamist edasi õppimiseks Räpina Aiandustehnikumi. See oli perekonnale ka majanduslikult soodne: kooli ühiselamu oli tasuta ja õppestipendium kattis parajasti jooksva kuu söögiarve. Söökla oli seal isemajandav, vähene lihaollus saadi õppemajandist omahinnaga, köögi- ja aiavilja kasvatasid õpilased ise.
Formaalselt andis tehnikum keskhariduse, aga tagantjärele hinnates see muidugi gümnaasiumi tasemega hariduse mõõtu välja ei andnud. Küll aga tuli seal palju tööd teha, küll õppemajandis, tehnikumi 40-hektarilises aias, lugematutes toimkondades ja sügiseti kuu-poolteist ümbruskonna kolhoosides.
Tehnikum oli suhteliselt suletud õppeasutus. Õpilasi oli koos üle Eesti, elasime ühiselamus ja alevirahvaga peaaegu ei suhelnud. Alevirahva peod rahvamajas, kus mõni tehnikumi orkestri poiss vahel tantsuks mängimas käis, olid meie õpetajate range järelevalve all ja öörahu ajaks pidime kindlalt ühiselamus olema. Oli ka juhus, kus klassijuhataja tuli minu kui kursusevanemaga rääkima, et klassiõde Silvi on korralik tüdruk ja tema peale ei tohi viltu vaadata. Tüdruk oli kord pool ööd kusagil ära olnud ja direktor oli ta arsti juurde saatnud kontrollimaks, kas ta ikka on veel süütu. Direktoriks oli meil Eesti Laskurkorpuse veteran, kuuliarm põsel, kes õpetas ise NSVL-i konstitutsiooni ja NSVL-i ajalugu, muidugi vastavalt tolleaegsele valitsevale ideoloogiale.

Aiandustehnikumi õpilased pikeerivad kapsataimi. Neid kasvatati tol ajal veel hobusesõnnikuga soojendatavates lavades klaasi all. Räpina Aiandustehnikumi õpilased talvisel metsatööl ühiselamule kütet varumas.

Punane pilet pisteti pihku

Ühel päeval kutsus klassijuhataja mind enda juurde, et küsida, miks mina komsomol ei ole. Millal ja kus see oli juhtunud, ei tea, aga korraga selgus, et kõik meie klassi õpilased peale minu ja sõbra, Tallinna kalmistu­vahi kasvandiku olid komsomolis. Minu küsimuse oli algatanud direktor ja seda klassijuhatajale arvatavasti ette heitnud – kursusevanemaks valitud, aga ei olegi kommunistlik noor! Neid nelja­silmavestlusi klassijuhatajaga oli meil mitu ja ma tajusin selgesti, et vanal veel eestiaegsel kodumajanduse õpetajal oli tegelikult hea meel, et ma vastu puiklesin. Pikalt seda veenmist ei olnud ja mind jäeti rahule.
Aga ideoloogiatöö koolis käis nii, et kogu õpilaste ühiskondlik tegevus toimus komsomolitöö nime all. Kuidas ma siis istun ja igavlen üksi suures üheksa voodiga ühiselamutoas, kui saalis peetakse ülekoolilist komsomolikoosolekut ja arutatakse õpilaste omavalitsuse korraldamist? Tundlikus teismeliseeas ei taheta ju ennast tunda sõpruskonnast välja tõugatuna. Läks aega mis läks, ühel päeval läksin ma meie klassi komsomolisekretäri juurde ja ütlesin, et võtke ikka mind ka komsomoli. Punane pilet pisteti pihku ja sellega asi lõppes. Igapäevaelus ei muutunud midagi, aga ma olin nüüd „nii nagu teised”.
Tõsisem huvi õppida ja midagi teada saada tekkis mul millalgi kolmanda õppeaasta alguses, kui olin juba 16. Sealtpeale tegin kõik eksamid viitele ja see andis võimaluse pääseda edasi õppima tol ajal kehtiva piirmäära 5% lõpetajate seas, kes selleks puhuks vabastati kohustuslikust töökohale suunamisest.
Edasiõppimiskohana tuli ainukesena kõne alla Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Sealt pääsesin kolmanda kursuse talvevaheajal edasi TRÜ bioloogia-geograafiateaduskonna teisele kursusele. Osa üldaineid kanti üle TRÜ õpinguraamatusse, osas jäi akadeemiline võlgnevus. EPA kõrgendatud stipendiumiga tuli hüvasti jätta ja TRÜ-s vähemalt aasta stipendiumita läbi saada.
Hea ema on mind elus alati kõigis minu algatustes toetanud ja toetas ka selles elumuudatuses. Lisa teenisin aeg-ajalt juhutöödega jõesadamas tsemendikotte, külmhoones külmutatud seapooli või teraviljasalves jahu ja teravilja laadides, suvel parajasti alamate taimede järeleksamiks õppimise ajal oli mul Tähtvere metsas tuttav iga puu- ja põõsaalune, kust oli lootust söögiks seeni leida. Ülikooli sööklas andis üks kaastundlik kassapidaja vahel süüa ka võlgu.

Pühendusin õppetööle

Minu vaeva kroonis edu. Murrang tuli siis, kui läksin dekanaati registreerima oma viimase eksamivõlgnevuse tulemust. Rangelt ja nõudlikult anorgaanilise keemia õppe­jõult, keda kardeti ja tunti poolte bioloogide eksamil läbi kukutajana, olin matriklisse viie saanud. Tänu tollase dekaani professor Heigo Miidla ja zooloogiakateedri juhataja professor Juhan Auli vastutulelikkusele sain võimaluse koostada endale individuaalne õppeplaan, et spetsialiseeruda ihaldatud erialale biokeemiale. Haarasin õppekavva eri teaduskondade ja erialade huvipakkuvad õppeained ja pühendusin õppetööle kogu oma noorusliku entusiasmiga. Koos keemiaosakonna tudengitega õppisin matemaatikat, füüsikalist ja orgaanilist keemiat, ka üht orgaanika erikursust. Koos arsti­teaduskonna tudengitega õppisin inimese füsioloogiat ja biokeemiat, matemaatikute juures kuulasin vabakuulajana tõenäosusteooria loenguid jne, samal ajal muidugi ka bioloogide põhiprogrammi täites. Teadustööle pääsesin arstiteaduskonna biokeemia kateedrisse.
Komsomolina võeti mind TRÜ komsomolikomitees arvele, aga neil „kuldsetel kuuekümnendatel” edumeelseks peetud komsomolikomitee tegemistes ma ei osalenud, ülikoolile pahandused kaela toonud üliõpilaspäevade rongkäigul ei osalenud. Kokkupuude ülikooli komsomoliga tuli hiljem täiesti ootamatult. Mingil ajal oli kusagil otsustatud, et „kahekordne juhtimine” on oma aja ära elanud, pole vaja eraldi kursuse­vanemaid ja komsomolisekretäre, need ametid tuleb ühendada. Nii poogitigi minu kursusevanema tiitlile kusagil nimekirjades juurde komsomolisekretäri tiitel, ise sain sellest teada kaasüliõpilaste kaudu. Ei mäleta, et ma kordagi ülikooli komsomolikomitees oleksin käinud või kus see üldse paikneski.
Oma aja võtsid sporditreeningud 3 x nädalas, nädalavahetustel käisin ikka vahel laadijana stipendiumile lisa teenimas Tartu eri asutustes ja kogu ülejäänud vaba aja veetsin laboratooriumis teadustöös osaledes. Olime tol ajal vaimustatud sündivast uuest teadusharust molekulaarbioloogiast, DNA-struktuurist, mis oli toonud avastajatele Nobeli preemia just samal aastal 1962, kui mina EPA-st TRÜ-sse üle tulin. (Valgu ruumilise struktuuri väljaselgitamine oli pärjatud Nobeli preemiaga juba varem (1954), kuid see polnud toonud siis veel kaasa revolutsiooni bioloogiateaduses, millele me nüüd ülikoolis põnevusega kaasa elasime.) Koos hilisema akadeemiku ja Teaduste Akadeemia presidendi, arstiteaduskonnas kirurgiks kvalifitseeruva Richard Villemsiga uurisime ka ise nukleiinhappeid dotsent Artur Linnu töögrupis.
Kontrast selle bioloogiaga, mida mulle oli õpetatud aiandustehnikumis, oli rabav. Mälestus sealsest botaanikaõpetajast on mul siiani elav. Kuidas ta käsi lae poole tõstes ja oma halli pead raputades kinnitas, kuivõrd üdini kodanlik ja idealistlik väärõpetus on Weissmani-Morgani pärilikkuse kromosomaalteooria, kui ainuõige materialistlik mitšuurinlik agrobioloogia, mida arendasid edasi nõukogude teadlased Viljams ja Lõssenko.

Punased ained

See oli huvitav aeg ülikoolis, kui geneetika õppejõud oli veel vene nimega veendunud marksist-lõssenkist ja temaga vaidlesid vanemate kursuste entusiastlikud üliõpilased, kes olid endale moodsa kromosoomiteooria ja seda tõendavad faktid põhjalikult selgeks teinud. Ka darvinismi tuli meile õpetama uus inimene, kes esimese asjana pani meid lugema Darwini enda tekste, et mitte lasta ennast eksitusse viia tema õpetuse kõikvõimalikest nõukogulikest tõlgendustest. Revolutsioon ülikooli bioloogiateaduses sai otsustavaks ka minu suhtumises marksistlikku „ainuõigesse” ja „materialistlikku” ühiskonnaõpetusse. See oli ülikoolis läbi kogu viieaastase stuudiumi kestev kohustuslik õppeaine. Alul oli nimeks ’NLKP ajalugu’, siis ’poliitökonoomia’, siis ’ajalooline ja dialektiline materialism’ ja lõpuks lisandus Hruštšovi ajal veel ’teaduslik kommunism’. Kõik need kursused suures osas kordasid üksteist. Ikka jälle alustati klassivõitlusest kapitalistlikus ühiskonnas, oktoobri­revolutsioonist Venemaal, võideldi kõikvõimalike „…ismidega“ kui kõrvalekalletega „partei peajoonest“ ja lõpuks maaliti pilt meie helgest kommunistlikust tulevikust kompartei viimaste kongresside otsuste valguses.
Üldiselt edenes mul õppetöö ülikoolis hästi, aga kahte eksamit tuli siiski sooritada kaks korda, et õppestipendiumist mitte ilma jääda. Need õppeained olid ajalooline ja dialektiline materialism, mida tol ajal ka „marksistlik-leninlikuks filosoofiaks” tituleeriti. Olin siis veel nii naiivne, et kippusin eksamil oma peaga filosofeerima ja vajusin muidugi „oportunismi rappa”. ­Aspirantuuris olin juba targem. Läksin eksamit vastu võtva õppejõu juurde konsultatsioonile. „Hruštšovi sula” oli sellel ajal juba ka ülikooli ühiskonnaõpetust pisut värvikirevamaks muutnud ja nooremate selle ala õppejõudude vahel valitses erimeelsusi. Oma õppe­jõult sain siis soovituslikke viiteid tema enda artiklitele ajakirjas Eesti Kommunist. Lugesin need läbi ja püüdsin eksamil võimalikult täpselt tema enda sõnastuses selle jutu talle ette kanda. Nii sain eksami sooritatud seekord juba esimesel katsel. Sellest ajast liigitan ennast pragmaatikuks. Kui pead huntide seas elama, siis tuleb osata ka hundi moodi ulguda.
Tuleb tunnistada, et ülikooli „ühiskonnateaduste” lektorid olid üsna sõnaosavad. Eriti raske oli vaielda Johannes Kalitsaga. Aga ka tema ei suutnud veenvalt selgitada, miks meid ümbritsev tegelikkus on siiski teravas vastuolus kaunisõnalise marksistliku teooriaga. Lihaletid poodides jäävad aina tühjemaks, paremad kaubad kolivad leti alla või parteibosside eripoodidesse, kuhu lihtinimestel asja pole. Kohe-kohe „veel sellele põlvkonnale” osaks saav kommunism paistab tegelikkuses meist aina kaugemale nihkuvat. Nii vaidlustes seminaridel kui ka propagandaajakirjanduses taandus vastus meie vähesele kommunistlikule teadlikkusele. Ülikoolis, parteis, komsomolis, kõikjal on vaja tõhustada kommunistlikku kasvatustööd. Seniajani on mul kodus alles 20 lk ajalehetekstidest välja kirjutatud tsitaate, kus ma püüdsin tuntud ja tunnustatud inimeste tekstidest ridade vahelt välja lugeda sinna ehk osavasti peidetud vastuseid minu ühiskonnakriitilistele küsimustele.
Alles läbi elatud bioloogiateaduse revolutsioon tõi selguse. Nagu „mitšuurinlikus agrobioloogias” nii ka „marksistlikus ühiskonnateaduses” ei olegi midagi materialistlikku, see on ebareaalne utoopia, mis ignoreerib inimloomuse tegelikku olemust, usuõpetus nagu paljud varasemad selletaolised, mille eesmärk on allutada inimeste mõttemaailm valitsevale poliitilisele võimule. „Te olete kõik patused juba sündimisest saadik ja peate seepärast olema alandlikud Jumala ees” (loe: jumala maapealsete tõlgendajate ees).
Nii nagu bioloogiateaduses oli tõeliselt materialistlik teooria kodanlikuks idealismiks sõimatud, nii oli ka kommunistlikus õpetuses must valgeks ja valge mustaks valetatud, et inimeste üle valitseda. Kes seda valet ei uskunud ja julges välja öelda, et „kuningas on alasti”, see pidi arvestama pehmemal juhul õppe- ja töökohavõimaluste piirangutega, aktiivsemad aga vanglaga kusagil Venemaa sügavustes. Aga seda dissi­dentlust üldiselt varjati hoolikalt rahva eest ja teadlikuks sellest olen enamasti saanud tagantjärele.

Tartu ülikoolile hangitud esimene Ungaris tehtud ultra­tsentrifuug, mis võimaldas nähtavaks teha pärilikkusaine DNA.

Kompartei jaoks liiga intelligente

Elu tahtis elamist ja lapsed kasvatamist, kui vaja, tuli ka vastumeelseid tegusid teha. Pikemat aega pärast ülikooli töötasin Riias asuva keskusega kalandusinstituudi Tallinna osakonnas. Seal oli meil probleem laevaga merele pääsemine. Selleks läks vaja asutuse parteirakukese soovitust, mille pidi siis kusagil partei liinis kõrgemal keegi kinnitama. Meil Tallinnas oli aga osakonna juhataja ainuke kommunist, vähemalt kolmeliikmelist „rakukest” polnud kusagilt võtta. Kutsus siis juhataja ühel päeval enda juurde kaks kirjade järgi komsomolitaustaga noorteadlast ja rääkis asja ära: vaja parteisse astuda. Meil olid siis Riia erumereväelastest ülemustega suured lahkarvamused kalapüügi­õiguse jagunemise pärast Eesti ja Läti kalurite vahel. Meie juhtiv kalateadlane Evald Ojaveer oli oma uuemate uurimismeetoditega saadud veenvad põhjendused Eesti kalurite huvide kaitseks, merele pääsemise „soovitusega” venitamine oli aga Riia ülemustele lihtne viis meie töö takistamiseks. Kevadine kalade kudeaeg on lühike ja kui hiljaks jääd, mine sa pärast piiritle kalade lokaalseid populatsioone, kui nad juba kõik meres laiali toitu otsivad.
Kui vaja, siis vaja, kirjutasime avaldused parteisse astumiseks. Vastus võttis aega ja tuli äraütlev: saaks küll, aga tooge kumbki kaks töölist parteisse kaasa. Me osutusime kompartei jaoks liiga intelligentseiks. Probleem kerkis minu jaoks uuesti päevakorda Gorbatšovi „uutmise” ajal. Ajalehepropaganda ja Vaino Väljase kõned tekitasid lootuse, et ehk hakkab ometi midagi paremuse poole liikuma. Aeg aga läks ja „uutmisprotsess” ilmselgesti kusagil takerdus. Tekkis illusioon, et EKP uus juhtkond vajab ehk tuge. Kui nüüd rahvarindelased EKP-s ülekaalu saavutaksid, ehk õnnestub siis meie IME (Ise Majandava Eesti) projekt liikuma saada. Mässu Moskvas ja Gorbatšovi kukutamist ei osanud me siis veel kuidagi ette näha. Võtsin jälle avalduse näppu ja läksin partei mererajooni komiteesse. Mingil määral oli uutmine sinna siiski jõudnud. Sekretäriprouad otsisid hulk aega kedagi, kes minuga eesti keelt oskaks rääkida, aga ma ei jäänud pikalt ootama. Tundus täiesti lootusetu. Selle organisatsiooni sisu oli ikka veel hoopis midagi muud, kui püüti välja näidata ajakirjanduses.

Mina ise – juba Eesti teadlasena KBFI keskkonnaanalüüside laboris kantserogeenseid saasteaineid, hallituste ja sinivetikate mürke analüüsimas 2007. aastal.

Brüsseli uued preestrid

Hüva, kommunistlik ideoloogia on nüüd kokku varisenud koos impeeriumiga, mida selle abil valitseti. ­Venemaa pöördus tagasi oma riigitruu ortodoksse kristluse juurde, ehkki eelmise usu ikoon lamab palsameerituna ikka veel Punase Väljaku mausoleumis. Aga ajaloo kulg sellega ei peatunud. Nüüd valitseb meid uus Euroopa „riigiusk”, mille põhidogmad on „liberaalne demokraatia”, „universaalsed inimõigused” ja „euroopalikud väärtused”.
Mis iganes need väärtused ka on, teavad seletada uued preestrid Brüsselis, kes meid hoolega õpetada, meie „teadlikkust tõsta” ja „sallivust suurendada” püüavad. Aga tegelikkus on ikka jälle teistsugune. Me ehitame tuulikuid ja maksame selle kinni kütuseaktsiisi ja igakuise lisamaksuga meie elektriarvetel. Me loobume oma kõige väärtuslikuma maavara kasutamisest ja ostame elektrit sisse Venemaalt. Aga Venemaa tossutab endiselt piiramatult süsihappegaasi õhku, pumpab oma maapõuest välja gaasi ja naftat ja relvastub Euroopa naiivse idealismi toel.
Maailmas on palju rahvaid ja miljoneid inimesi, kes meie euroopalikku religiooni ei tunnista. Neid imbub massiliselt meie sekka, isegi alandlikult paludes, nad toovad kaasa oma religiooni ja tõekspidamised, nad sünnitavad meist rohkem lapsi ja võidavad meid lõpuks meie endi relvaga – demokraatiaga. Varem või hiljem hääletavad nad täiesti demokraatlikult meid koos kõigi meie „euroopalike väärtustega” maha ja nende usk ning maailmavaade saab siin domineerivaks.
Kui meie siin Eestis oma kultuuri­ruumi (või „komberuumi” proua Presidendi sõnastuses) otsustavalt ei kaitse, oleme paratamatult määratud rahvana hääbumisele ja sama saatus ootab ka suuremaid Euroopa rahvaid, ainult aega võib pisut rohkem minna.
Me hindame mitmekesisust looduses, kaitseme hävimisohus taimeliike, liblikaid, ussikesi ja suuremaid loomi; me väärtustame kultuurilist mitmekesisust siin Eestis, hoiame elus võru keelt, kihnu, mulgi ja setu traditsioone. Miks ei ole Euroopa Liidul oma kultuurilise mitmekesisuse säilitamise, väikerahvaste kultuuride kaitse poliitikat, et tasakaalustada majanduse globaliseerumise hävitavat mõju regionaalsetele kultuurilistele eripäradele?
Kes veel kui mitte meiesugune väikerahvas peaks sellise poliitika eestvedaja olema Euroopa Liidus selle asemel, et alandlikult kuuletuda Brüsseli uutele preestritele. Nad sõimavad vastuhakkajaid nüüd äärmuslasteks ja populistideks.
Meil kõigil on oma huvid, osa neist liitub suuremate või väiksemate inimrühmade grupihuvideks, need omakorda eripärasteks rahvuslikeks ja riiklikeks huvideks, nii Euroopa südames kui ka siin euroopaliku kultuuriruumi ääremaal.
Treenigem siis „häält, muskleid, närve” ja olgem valmis oma rahva huvide eest seisma.