Vangilaagri kalmistu infotahvel artikli autoriga.

Kuidas sünnivad punamälestised

tekst: Jaan Tamm
Vabadussõja Ajaloo Selts

Laenasin artikli pealkirja üle viiekümne aasta tagasi Loomingu Raamatukogu numbrites (1967, nr 44–46) ilmunud Vsevolod Ivanovi novellikogumikust „Kuidas sünnivad kurgaanid”. Lugesin seda ülikooliaastatel, mil hruštšovliku sula tingimustes olid seminarkas avariiulitel marksismi klassikutega kõrvuti NLKP XX kongressi materjalid, sealhulgas Nikita Sergejevitš Hruštšovi kuulsa kõne stenogramm.

Vsevolod Ivanovi 1923. aastal kirjutatud novell kirjeldab ülima naturalistlikkusega, kuidas loo peategelane peab 1919–1920. aastal ühes Lõuna-Siberi stepis paiknevas Tati linnas kahe-kolme nädalaga maha matma 8000 sinna mujalt kokku veetud külmunud laipa ja mis selle, sküütide kääbast meenutava laibakuhilaga nende ülessulamisel juhtub.
Minu head Ukraina muinsuskaitsjatest tuttavad, kellega 1970. aastate keskel Kiievis esmakordselt kohtusin, kõnelesid sellest, mida põhjustas Stalini juhtimisel Ukrainas aastatel 1932–1933 kunstlikult tekitatud nälja­häda – Holodomor. Kuigi ka mujal Nõukogude Liidus valitses nendel aastatel nälg, mille käigus hukkusid miljonid, iseloomustas Ukraina terrorit eriline julmus, millega kaasnesid ukrainlaste omariikluse ja vabadusiha mahasurumiseks mõeldud sõjalised operatsioonid. Nn viljavarumise sildi all korraldatud kampaaniasse kaasati sõjavägi, OGPU, partei ja nõukogude aktiiv. Rahva vastupanu murdmiseks kehtestati maapiirkondades liikumiskeeld. Väeüksused piirasid külad sisse ja sealt ei lastud enam kedagi välja. Kuni nõukogude võimu kehtestamiseni oli Ukraina olnud Euroopa viljaait, mistõttu olid staniitsades ja külades suured vilja­aidad ja elevaatorid. Need võeti nüüd relvastatud valve alla. Kuna toiduvilja puudusel surid ka kariloomad ja lambad, tekkis vältimatu näljahäda, mille tagajärjel hukkus hinnanguliselt 2–8 miljonit ukrainlast.
Selle kohta, mis Ivanovi kümme aastat varem kirjapandud või Holodomori tekitatud kurgaanidest edasi sai, võib kokkuvõtvalt öelda, et üldiselt oligi tulemuseks küla piiril paiknev hiiglaslik küngas, mille suurus sõltus sellest, kui palju muinasaegsete sküütide kääpaid meenutavad kuhelikud endas autode edasi-tagasi sõitmisel kokku pressitult siinsete elanike mulla ja saviga kaetud laipu sisaldasid.
Alates 2006. aasta novembri neljandast laupäevast tähistatakse Holodomori Ukrainas rahvusliku leinapäevana, varem polnud see sealsete juhtpoliitikute otsustamatuse tõttu lihtsalt võimalik.

Stalini terrorilaine tabas väikerahvaid

Ülima detailsusega Nõukogude terrorit kirjeldav Anatoli Rõbakovi romaan on ilmunud 1990. aastal ka Eesti keeles (1)

Eesti omariikluse väljakuulutamine ja sellele järgnenud võidukas Vabadussõda päästis meid küll Ukrainaga analoogsest terrorist, kuid mitte lõplikult. Selle eelmänguks oli tollasesse Nõukogude Liitu jäänud rahvuskaaslastega toimunu. Kuigi 1935. aastal Sergei Kirovi mõrvamisega alanud Jossif Stalini terrorilaine tabas esimestel aastatel ennekõike nõukoguliku punavõimu enda esindajaid (sealhulgas ka vanu bolševikke)1, jõudis 1938. aastal järg Venemaa eestlaste kätte. Nii nagu ukrainlased meenutavad Holodomori algust, oleks eestlastel, kelle lähedased ei jõudnud (ei saanud) tagasi tulla Eesti Vabariiki, vaja meenutada 31. jaanuarit, mis on Nõukogude Liidus 1930. aastate Suure Terrori süngeks sümboliks. Sel kuupäeval võttis VK (b)P Poliitbüroo vastu salajase otsuse Nõukogude Liidus elavate eestlaste kui rahvuse tunnistamisest nõukogude korra vaenlasteks. Olles lugenud Muhust 1910. aastal Kaug-Itta Liivi-Lifljandija külla väljarännanud vanaisa Ivan Meistersoni ja tema vanema, juba seal sündinud poja Mihhaili (ehk minu onu) 1938. aasta aprillis Vladivostokis Primorski Krai Sõjaväe-tribunali uurijate ülekuulamise protokolle, võib küll öelda, et parteilisi suuniseid ühe väikerahva (aga mitte ainult eestlaste) hävitamiseks asuti võrdlemisi kiiresti ellu viima. Varasemate repressioonidega ehk kiire füüsilise hävitamisega võrreldes oli nõukogude võim eesotsas Staliniga otsustanud nüüd süüdimõistetutelt enne surma välja pigistada aga võimalikult palju töötunde. Seetõttu saadetigi nii vanaisa kui ka onu, sarnaselt tuhandete teiste saatusekaaslastega Magadani oblasti kaevandustesse orjatööle, kus nad aga õige pea raskest füüsilisest tööst ja alatoitlusest kurnatuna surid ning nimetutesse haudadesse maeti.
Tegelikult olid väikerahvaste (aga ka vene rahvusest teisitimõtlejate) füüsilise hävitamise massilised aktsioonid alanud juba varem ning kestsid tõusude ja mõõnadega kuni 1954. aastani. Ning mitte ainult Kaug-Idas või Siberis, vaid ka siinsamas, meile võrdlemisi lähedases Leningradi oblastis. Selle tummaks tunnistajaks on Peterburi külje all paiknev, kuni 1989. aastal ka kohalikele salastatud, kõrge plankaiaga piiratud ja KGB valvatav kunagine NKVD kalmistu Levašovos, kuhu on maetud alates 1937. aastast kuni 1954. aastani 46 771 nõukogude korra vaenlaseks kuulutatud ja seejärel hukatud inimest, neist 4561 eestlast. Alles 1999. aastal õnnestus sealsele kalmistule paigaldada Eesti Vabariigi Peterburi peakonsulaadi ja eraannetajate toel meie süütult hukatud rahvuskaaslastele mälestuskivi. 2015. aastal lisandus selle kõrvale ka samas oblastis, Kingissepa rajoonis asuvas Simititsa asundusest pärit hukatud eestlasi meenutav mälestustahvel. Kuigi ükski mälestusmärk ega -tahvel ei too hukatuid tagasi, näitab see siiski meie suhtumist süütult hukkunuisse, veelgi enam aga neid jõledusi korda saatnud suurvõimudesse.

Ajaloolise mäluga on nii nagu on

Möödunud aasta 29. novembril kuulutas Eesti Mälu Instituut välja kirjandusvõistluse „Klooga ja Auschwitz – 75”, et tähistada 75 aasta möödumist Auschwitz–Birkenau koonduslaagri vabastamisest 27. jaanuaril 1945. Olles ise 1964. aasta septembris osalenud Tallinna 1. Keskkooli (praegune GAG) õpilaste mälestuspärja panekul Klooga surmalaagris ning langetanud viis aastat hiljem Tartu Ülikooli üliõpilasena koos David Vseviovi ning Krakovi ülikooli ja neid külastanud hollandi üliõpilastega vaikses leinas pea Auschwitzi väravas, on mul hilisematel aastatel, eriti taasiseseisvunud Eestis ikka ja jälle tekkinud küsimus: kuidas me kõiki neid repressioone meeles peame ja tulevatele põlvedele meenutame.
On ju Eestiski ajaloolise mäluga nii nagu on. Enamikul juhtudel on see võrdlemisi selektiivne ja kaldu, eriti meid okupeerinud võõrvõimude suhtes. Kui Natsi-Saksamaa kuritegude paigad (Klooga, Kalevi-Liiva, Patarei vangla, Saksa okupatsiooni aegsed sõjavangilaagrid jms) on enamikul juhul kaardistatud, tähistatud ja ka mälestistena vastavatesse registritesse talletatud(2), siis seda ei saa paljudel juhtudel öelda nõukogude võimude repressioonidega seotu kohta. Kuna II maailmasõda oli osaliselt katkestanud enne seda toimunud vaenamise(3), siis peale sõja lõppu laienes selle tarbeks rajatud vanglate ja vangilaagrite võrgustik võrdlemisi kiiresti ämbliku­võrguna üle terve Eesti(4). Üheks selliseks oli Narvas paiknev, senini isegi ajaloolastele vähetuntud vangilaager ja selle kalmistu, mille 14 aasta pikkune (1941–1955) ajalugu näitab kujukalt totalitaarrežiimide olemust ning laagrit läbinute kodukohamaade geograafilist ulatust.

Jüri Tõnisson ja Mati Strauss Narva koonduslaagri kalmistul Bernhard Järvekülgi ning Verner Ernst Harald Trossi haudu otsimas. Foto: Ain Krillo

Narva koonduslaager OLP-4

Kuna oleme varasemalt(5) koos Narva Muinsuskaitse Seltsi kauaaegse esimehe Jüri Tõnissoniga tema uuri­musel põhineva ülevaate sellest vangilaagrist avaldanud, siis peatuksin sellel, OLP-4 nimetust kandnud vangilaagril (OLP tähendab vene keeles otdelnõi lagernõi punkt) vaid kokkuvõtvalt. Oma lõplikku asukohta, endistesse Kreenholmi puuvilla-aitadesse Soolasadamas(6), asus laager 1945. aasta novembris, mil need vabanesid Saksa sõjavangilaagri käest. Neis oli pinda 2958 m², kuhu arvestuste kohaselt pidi ära mahtuma 3000 vangi, mis õnnestus ära paigutada ainult tänu sellele, et juba Saksa okupatsiooni ajal olid nendesse ehitatud vahelaed. Seega ei pidanud nõukogude repressiivorganid siin mingeid erilisi muudatusi tegema. Eraldi olid küll barakid tuberkuloosi­haigetele ja lastega emadele. Samuti asendati laagri peahoone viilul olev saksakeelne loosung „Arbeit macht frei” tekstiga „Tšestnom trudom iskupajem svoju vinu”. Kuigi nüüdseks suures osas Narva Sõudebaasi kasutada olevad hooned on küll ehitusmälestistena mahuliselt ja fassaadidena riikliku kaitse alla võetud, pole vastavas registris sõnagi, et siinsetest hoonetest käis hinnanguliselt läbi üle 12 000 vangi ja sisuliselt oli algselt tegemist hävituslaagriga, kuhu paigutatud kontingendist suri laagriarsti Tsitlise meenutuste kohaselt iga päev haigustesse ja alatoitlusest tingitud nõrkusesse 10–20 vangi.
Aastatel 1949–1953 oli laager vahepeatuseks ka märtsiküüditamise käigus ja hilisemalt arreteeritud suurele hulgale Eesti avaliku elu ja kultuuritegelasele ning kolhoseerimise ohvritele enne nende saatmist külmale maale. Siinses laagris viibinud kirjandusteadlane Oskar Kuningas on oma mälestustes kirjeldanud 1950–1952. aastal laagris olnute rahvuslikku ja sotsiaalset koosseisu. Neist 1945.–1946. aastal laagrisse toodud tuhandetest lääneukrainlastest oli 1950. aastaks järele jäänud vaid paarsada. Veel 1951. aastal saabus koonduslaagrisse vagunitäis Põhja- Kaukaasiast pärit kabardiine, kes usutunnistuselt olid sunniidid. Kuninga mäletamist mööda oli vangide hulgas Odessa kreeklasi, Põhja-Bukoviina talupoegi (s.o rumeenlasi), Königsbergi sakslasi, tšehhi lendur kuulsast eskadrillist Normandia-Neemen, samuti Odessa pedagoogilise ülikooli vanade keelte õppejõud, Saksa sõjaväes „oma sõda” pidanud eesti noormehi, Harkovi ülikooli dotsent, mitu eesti kolhoosiesimeest, poolakaid, leedulasi ning kümneid eesti avaliku elu ja kultuuritegelasi. Laagris hukkunuist on esialgselt õnnestunud kindlaks teha vaid alla kolmekümne 1950-ndail surnud Eesti Vabariigi kodaniku ja 35 ukrainlase nimed. Neist esimeste hulgas on arstiteadlane, kuulus kirurg ja VR kavaler (VR/3) Georg Bernhard Järvekülg, Eesti Vabariigi sõjakooli ülem kolonel Verner E. H. Trossi, kes oli koguni kahekordne VR kavaler (VR I/3, VR II/3), Tallinna Tehnikaülikooli eelkäijaks olnud Tallinna Tehnikumi direktor Herman Voldemar Reier jpt.

Ehitusmälestisena kaitse all olev Narva Sõudebaas. Foto: Ain Krillo. Sõudebaasi otsaseinale 2008. a paigaldatud mälestustahvel. Foto Peep Pillak

Kui laager 1955. aastal suleti, jäi sellest nimetutes haudades maha umbes 1000 hukkunut, kelle üks matmis­paik asubki Siivertsis Aleksandri koguduse kalmistul. Narva Muinsuskaitse Seltsi algatusel korrastati Siivertsi matmispaik ühiskondlikus korras ja tähistati 2002. aastal, kuid songiti üles ja risustati 2002–2003. aasta talvel Narva linnavalitsuse kalmistu „heakorrastustööde” käigus. Ka hiljem on kalmistu territooriumi segamini kaevatud. Esmakordselt fikseeriti Narva koonduslaagri territoorium dokumentaalselt alles 2007. aasta projekteerimisbüroolt Hendrikson ja Co tellitud Kreenholmi ja Aleksandri kalmistute taaskasutamise projektis. Kalmistute korrastamine pole aga senini rahapuudusel alanud. Nii nagu 1950. aastatel luiskas tollane Narva TSN Täitevkomitee esimees Meta Jankolenko maetute omaste järelpärimistele, et matmisala on jäänud uusehituste alla, ei kajastu see ka praeguse linnavalitsuse dokumentides.
Olukorra muutmiseks kohtusid Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajad 2008. aasta 14. mail Muinsuskaitsekuu käigus Narva linnavõimudega ning korraldasid kalmistul ka korrastustalgud. Survet kalmistu korralikuks tähistamiseks ja selle kaitse alla võtmiseks jätkati ka 2008. aasta augustis Molotov-Ribbentropi pakti 69. aastapäeva meenutamise rahvusvahelise konverentsi ajal toimunud väljasõidul Narva, kus Narva koonduslaagri matmispaigal avati kolmekeelne infotahvel, mille olid paigaldanud Eesti Muinsuskaitse Selts ja Narva linnavalitsus. Lisaks sellele avati endise vangi- ja koondus­laagri peahoonel ka kolmekeelne graniittahvel, millelt eemaldasid katte Narva linnapea Tarmo Tammiste ja EMS-i esimees Jaan Tamm. Ning kuigi üritusel osales ka kultuuri­mälestisteks kuulutamise eest vastutav kultuuriminister Rein Lang ning 2019. aastal külastas kalmistut Narvas töötamise ajal ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, on kõik Narva Muinsuskaitse Seltsi, kohalike ukrainlaste seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi senised pingutused seda kalmistut kaitse alla võtta mitmesuguste põhjustel (põhiliselt soovimatusest selle probleemiga tegeleda ega kalmistu korrashoiuks raha eraldada) nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil ebaõnnestunud. Nagu polekski siia maetud nõukogude koonduslaagris vaevelnud sõjavange, Eesti ja teiste maade represseeritud kodanikke või prominentseid kultuuri- ja ühis­konnategelasi.
Vaadates aga Narva teiste samalaadsete ajaloomälestiste nimekirja(7) ja nende olukorda, jääb sealset rahvuslikku koosseisu arvestades vägisi mulje, et tegemist pole mitte ressursi puudusega, vaid pigem ideoloogilise valikuga. Kaudselt tunnistas seda ka kunagine kauaaegne Narva volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin, seoses nimetatud graniittahvlil oleva teksti kooskõlastamisega. Kuna graniittahvlil oli venekeelne tekst võrreldes eesti- ja ingliskeelsega mõnevõrra lühem, siis arvas Stalnuhhin, et see võib kaasa tuua süüdistusi tema elektoraadi poolt.

Narva „vabastajatele” pühendatud mälestusmärgid

1964. aastal püstitatud mälestusmärk II Viljandi kommunistliku kütipolgu hukkunud sõduritele. Foto Wikimedia (autor Geonarva)

Hoopiski kummaline võib Eesti Vabariigi, Vabadussõja juubelite ja Tartu rahu 100. aastapäeva tähistamise kontekstis tunduda aga Narva Pimeaias asetsev, riikliku registri teksti järgi otsustades Eesti Vabariigi ja meie vabaduse eest langenutele pühendatud mälestusmärk. Sellel paiknev nõukogudeaegne tekst ütleb aga selgesõnaliselt vastupidist: „Siia on maetud Narva vabastamise lahingutes novembris 1918 langenud Viljandi kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee väeosade võitlejate põrm”. Seega on meil Narvas koguni kaks „vabastajatele” pühendatud mälestusmärki. Neist esimene, peale Aleksander II atentaati troonile saanud Aleksander III 1882. aastal algatatud Balti kubermangude Vene tsaaririigi osaks saamist ja alanud venestamispoliitikat markeeriv Narva 1704. aasta võiduka lahingu monument ning teine Punaarmee koosseisus olnud ja noore Eesti Vabariigi vastu üha vihasemalt võidelnud Viljandi kommunistlikule kütipolgule pühendatud. Selle hoidmine ajaloomälestiste registris oleks veel kuidagi mõistetav, kui tegemist oleks sõjahauaga, kuhu kedagi on ka maetud, kuid tegemist on tavalise, 1965. aastal rajatud monumendiga, mida hakati peale L. Brežnevi võimule saamist nõukogulike relvajõudude auks üha laiaulatuslikumalt rajama. Et siia pole kedagi maetud, tõestab kujukalt 2013. aastal koostatud ning Narva linnavalitsuse arhiivis talletatavatele dokumentidele ja tollasele ajakirjandusele tuginev koduurijate Andres Kustola ja Jüri Tõnissoni uurimus „Virtuaalne matmine Narva Pimeaia kontserdiväljakule!”. Ometi laiendati veel 2012. aastal siinse monumendi kaitsetsooni ning struktuurifondi rahadega rajati lausa uus mälestusväljak.

Kultuurimälestisena arvele võetud Pärnu Vanapargi vaidlusalune punamonument. Foto: Ain Krillo, 2016

Pärnu Vanapargi punamonument

Aga nõukaaegne „pärand” elab edasi ka teistes Eesti linnades. Selle kujukaks näiteks on alles pool aastat tagasi Pärnu volikogus toimunud ning kirjutavas ja rääkivas ajakirjanduses laiaulatuslikku kajastust leidnud diskussioon Pärnu Vanapargi oletatava sõjahaua ja seda markeeriva monumendi ümber(8).
Jättes kõrvale küsimuse, kas tegemist on ikka matmispaigaga, mida peaks selgitama taolistel puhkudel rakendatav arheoloogiline uurimine, millega tegeleb Eesti Sõjamuuseum, võib öelda, et 1958. aastal Pärnu linna tellimusel Juhan Raudsepa valmistatud monument kandis püstitamise momendil nimetust „Vanade revolutsionääride monument”(9). Kuigi monumendil endal on sõnad „Kuulsus töörahva vabaduse eest langenud võitlejatele”, ei pooltki sõna sellest, kes, kus ja millal. Ometi on muinsuskaitseameti registris saanud sellest terroriohvrite ühishaud. Veelgi kummalisemad on Pärnu linnavalitsusele esitatud muinsuskaitseameti põhjendused, miks seda ei saa viia avalikust linnapargist teise kohta ehk kalmistule, nii nagu on seda välja pakkunud Eesti Sõjahaudade Hooldeliidu tegevjuht Tiina Tojak. MKA nõunik Ilme Mäesalu kirjutab: Terroriohvrite ühishauda tähistav monument on kunstiliselt heal tasemel näide nõukogude perioodi monumentaalkunstist, kandes endas ajastu arusaamu hukkunute mälestuse jäädvustamisest. Haud ja seda tähistav monument annavad tulevastele põlvedele edasi nõukogude perioodi ja tollal valitsenud arusaamu monumentaalkunsti kasutamisest ideoloogilistel eesmärkidel”. Ning jätkab: „meieni jõudnud ajaloopärandi säilitamine ja hoidmine teenib praeguseid ja järeletulevaid põlvi, kindlustades neile mitmekesise ning ajaloomälu kandva elukeskkonna. Säilitamist ning mälupaikasid väärib ka ajaloo ning inimtegevuse n-ö tumedam külg.” Kui see ei ole uus, „putinlik” ajalookäsitlus, siis mis see on?!
Ja niisugust juttu räägib Eesti Vabariigilt palka saav ametnik ajal, kui Eesti Vabariigi kõige tähtsamal nekropolil ehk Tallinna kaitseväe kalmistul ootavad mullapõues nõukoguliku purustamise käigus nimetuteks haudadeks muutunud, siia maetud 1635-st Eestile Vabadussõjas võidu toonud või selle riigi hoidmises järgnevatel aastatel elu kaotanud kaitseväelase 1390 hauda. Pärnu volikogule nõu andvad „eksperdid” on korduvalt rõhutanud, et tegemist on sõjahauaga. Ometi ütleb just taolisi haudu kaitsev, 2007. aastal Riigikogus vastuvõetud Sõjahaudade seaduse paragrahv 8 lõige 3 selge sõnaga, et „sõjahaua kandmine vastavasse nimekirja ei ole takistuseks selles sõjahauas olevate säilmete ünbermatmisele selle seaduse alusel”. Ning toodud mõtet toetab ka sama seaduse paragrahvi 13 lõike 3 punkt 1: „Ümbermatmisega ning hauamonumendi või tähise teisaldamisega seotud tööde tegemiseks ei ole vaja Muinsuskaitseameti luba”. Just selliselt käitutigi mõned aastad tagasi, kui maeti ümber Maarjamäel Kommunismi ohvrite memoriaalile ette jäänud 1942. aastal Saksa sõjaväe surnuaiale maetud paarsada saksa sõdurit. Ning veelgi enam. Viidatud paragrahvi 13 lõike 8 punkt 1. alusel Pärnu seni kindlakstegemata säilmed lausa kuuluvad ümbermatmisele, kuna „sõjahaud asub ebasobivas kohas, milleks eelkõige ongi pargi ja muud haljas- ning hoonestusalad”. Nüüd sõltubki edasine sellest, kas riigi- ja munitsipaalametnikud hakkavad seadusi täitma ning neile nõu andvad eksperdid olemasolevaid seadusi korralikult lugema, mitte aga neile ideoloogiliselt sobivas suunas tõlgendama. Elame ikkagi Eesti Vabariigis ning mitte Eesti NSV-s.

Maarjamäe memoriaalil paiknevad mälestuskivid 1944. aasta septembris Tallinna vabastamisel osalenud ja Tallinna nime kandvatele Punaarmee väeosadele. Foto Ain Krillo, 2018

* * *

Viited
1 Ülima dokumentaalsusega kirjeldab tolleaegset õhkkonda ja sealseid repressioonel kirjanik Anatoli Rõbakov romaanis „1935 ja järgmised aastad”, mis tõlgiti 1990. aastal ka eesti keelde.
2 Meelis Maripuu. Poliitilised selektsioonid Saksa okupatsiooniaegsetes sõiavangilaagrites Eestis- Poliitilised repressioonid 1940. ja 1950. aastatel. Koost Jaan Tamm, Tallinn, 2008, lk 122–125.
3 Vastavalt 14. mai 1941. aasta Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu otsusele kuulusid „sotsiaalselt võõra elemendi” sildi all Balti riikidest represseerimisele ja väljasaatmisele Venemaale tuhanded inimesed (meil tuntud juuniküüditamisena), mis peale sõda laienes geograafiliselt ka Nõukogude Liidu okupeeritud (nn Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokoll) või selle mõjuvalda sattunud teiste riikide elanikkonnale.
4 Nõukogudeaegste sõjavangilaagrite temaatikale on pühendatud kunagise EKP Parteiajaloo Instituudi direktori Erich Kauba ülevaateartikkel „Sõjavangilaagrid Eestis 1944–1949”- (Kleio. Ajalooajakiri. 2 (12)/1995.
5 Jaan Tamm, Jüri Tõnisson. Ülevaade Narva koonduslaagrist (1944–1955). – Poliitilised repressioonid 1940.–1950. aastatel. Koost Jaan Tamm, Tallinn, 2008, lk 115–121.
6 Aadressil Jõe 1 paiknevad sadamalaod on kaitse alla võetud (riiklik register nr 24648), kuid mitte ajaloomälestise kategooriasse kuuluvate koonduslaagri hoonetena, vaid Kreenholmi puuvillaladude hoonete mahuna ja fassaadidena.
7 Narva linna territooriumil on ajaloomälestisena kaitse all: 1. taastatud mälestussambaga tähistatud, kuid 1960. aastatel purustatud ristitüügastega Garnisoni kalmistu, kuhu maeti ümber Vabadussõja käigus Narva ümbruse lahingutes langenud Eesti Kaitseväe võitlejad; 2. Põhjasõjas 1700. ja 1704. aastal Peeter I vägedes võidelnud ja langenud sõjamehed; 3. II MS ühishaud Sadama tee 9, kuhu koondati Narva lahingutes langenud, linna eri kohtadesse maetud Punaarmee võitlejate säilmed; 4. Vabadussõjas hukkunute ühishaud Pimeaia tänav 3/5.
8 Näiteks Tõnu Kann. Surnuaed Pärnu Vanas Pargis: mil määral ühishaud, mil määral võltsing. – Pärnu Postimees, 5.10.2019; Kadi Raal. Pärnu plaan mälestusmärgist vabaneda sai punase tule. 3.10.2019.
9 Eesti kunsti ajalugu, 2. Tallinn: 1970, lk 193, ill. 408.