ETV võttegrupi reisi grupipilt Novõi-Vasjugani kalmistu mälestusmärgi juures 2010. aastal. Koos ETV rahvaga on pildil Uno Mell Eestist ning tema Siberisse jäänud saatusekaaslased.

Matmispaikade otsingul

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

MTÜ Siberi Lood teeb tänuväärset tööd Siberis sundasumisel hukkunud eestlaste matmispaikade otsimisega ja mälestuse jäädvustamisega. Nimetutes Siberi haudades puhkavate eestlaste lähedased on pärast kalmistureisi leidnud hingerahu.

Ühingu liikme Janeli Jallai eestvedamisel on alates 2012. aastast käidud viiel ekspeditsioonil. Alati on tähistatud avastatud matmispaigad kas ristide või siit kaasa võetud nimeplaatidega. Suureks abiks on olnud kohalikud elanikud, kellega koos omal ajal sundasumisel elati ning ka aastakümneid kontakte hoiti. Nii on Janeli isa Otu Jallai kõrgele eale vaatamata alati kaasas olnud ja tema omaaegsed sinna jäänud Siberi koolikaaslased on kindlustanud südamliku vastuvõtu ning vajaliku abi töödeks kalmistutel. Selliseid suhteid kohalikega on tunnistanud kõik endised küüditamise ohvrid. Ühine raske saatus on meid kõiki ühendanud, rahvusele vaatamata.

Haarang metsavendadele

Janeli isa Otu küüditati 11-aastaselt koos emaga 25. märtsil 1949 Krasnojarski kraisse Virumaalt Palmse vallast Sagadi Metsanurga külast. Põhjuseks oli vanaisa Valdu Jallai vahistamine nädal pärast 9. juulil 1945 tema metskonnas toimunud haarangut metsavendadele. Varahommikul puhkenud lahingus hukkus kaheksa metsavenda ja langes kaks NKVD sõdalast. Üks hukkunu oli naine, Lonny Vaarmets Lahe külast, kes ainsana oli kainena vahipostil ning võimeline lahingut pidama. Ta surmas 99. piirivalve hävitusgruppi juhtinud kapten Savtšenko ja vanemseersant Selkovlahhovi. Metsavennad põlesid tuhaks magamise pealt leekkuulidega süüdatud punkris, kus põlengus toimusid plahvatused, mida kuulsid lähikülade elanikud. Venemaalt 1944. aastal Eestisse läkitatud kogenud provokaator Albert Vahtrus Peipsi tagusest külast oli osanud meeste usaldust võita kui tagaotsitav ja liitus metsas nendega. Ta jootis nad surmaunele salakavala preparaat 22 abil.
Taas vabaks saanud Eestis püstitasid kohalikud elanikud hukkunud metsavendadele kodukalmistule Eskule mälestusmärgi tekstiga: „Igavene au Teile! Nad ei alistunud. Vabana elasid, reetmisel hukkusid.”

Kalmistute külastused

Esimese Siberi matka tegi Otu Jallai 1991. aastal üksi ja viis Belõi-Jari surnuaiale eestlaste kalmudele kolm peotäit Eestimaa mulda oma isa-ema haualt. Ühise reisi isaga Siberisse tegi Janeli 2012. aastal. Sundasumisel elukohas Altai rajoonis kohtuti paljude Otu Jallai Siberi koolikaaslastega. Kaasa oli võetud seal maetud virulaste nimedega metallplaat ja Belõi-Jari kalmistule püstitati kohalike ussuuri noormeeste abiga esimene mälestusmärk.
Janeli isa mõtles välja lihtsa mälestusmärgi metallplaadiga, mis kujutab endast lahtist raamatut Siberisse jäänud inimeste nimedega. See sümboliseerib nende inimeste Eestis poolelijäänud eluraamatut. Esimesel mälestusmärgil jäädvustati nende 83 inimese nimed, kes Virumaalt küüditatuna jäid Altai rajooni kalmistutele.
2014. aastal toimus teine reis Siberi kalmistutele neljaliikmelise meeskonnaga koos Mati Vihuriga Käsmust. Seekord külastati Beja rajooni kalmistutele jäänud lähedasi ning püstitati samalaadne mälestusmärk 62 virulase nimega. Sellel matkal võeti Siberist kaasa mitu peotäit mulda 11 kalmistult, kus puhkavad eestlased. Siit sai alguse uus mõte, et leida kunagi Eestis mälestuspaik, kus võiks eksponeerida meie lähedaste kannatuste sümbolina Siberi kalmistute mulda. Tänaseks on viie Siberi matka tulemusena kogunenud 29 kalmistult toodud muld.
2017. aasta Siberi reis toimus õe Annika soovil. Käidi Krasnojarski krai Verhne-Ussinski ja Idrini rajoonides ning Irkutski oblasti Ust-Ordõnski rajoonis. Püstitati kaks mälestusmärki ning tehti ettevalmistustööd kolmanda jaoks. Verhne-Ussinskis selgus aga, et arhitekt Kuno Raudel, kes oli seal sundasumisel, on valmimas suur mustast graniidist mälestusmärk hukkunud eestlaste nimedega. See kaunis mälestusmärk 51 nimega avati pidulikult 15. mail 2018 koostöös Krasnojarski Memoriaali ja kohalike võimude ning muuseumiga.
Järgmisel aastal toimus reisibüroo Go Travel abiga kahe Maalehe reisigrupi sõit Krasnojarski kraisse. Kahes grupis oli kokku 87 inimest. 2018. aastal tegi Janeli Jallai esmakordselt matka Siberisse iseseisvalt, ilma isata. Kaasas oli kolm sõpra. Tööd tehti Balahta, Karatuzi ja Tšeremhovo rajoonides. Korrastati eestlaste haudu, selgitati kohalike abiga unustusse jäänud matmispaiku ning lepiti kokku tulevaste tööde osas.
2019. aasta augustis toimunud Siberi matkal oli jällegi kaasas juba 81-aastane isa Otu Jallai. Seekord käidi Balahta, Šarõpovo ja Tuluni rajoonides maetud eestlaste haudu otsimas ning mälestusmärke püstitamas. Selgus, et Tuluni rajoonis oli kahekordse üleujutuse tõttu lausa kriisiolukord välja kuulutatud ja mingit tööd seal teha polnud võimalik. Ometi oli õnnelik juhus, et sai ikkagi kohale sõita ja välja selgitada eestlaste matmispaiku.

Kamennõi kalmistule 2010. aastal püstitatud puurist.

Matmispaikade info andmebaasis

Aastail 2012–2019 toimunud viie Siberi kalmistute külastamise retke kohta saab kokkuvõtvalt ütelda seda, et need on toimunud südame sunnil ja suures osas perekond Jallai ning nende lähedaste saatusekaaslaste oma kulul. Alles kahel viimasel, 2018. ja 2019. aastail on Eesti Represseeritute Abistamise Fond saanud võimaluse osaliselt toetada sõiduks tehtud kulutusi. Kogu MTÜ Siberi Lood kogutud matmispaikade info on nüüdseks sisestatud Eesti Mälu Instituudi elektroonilise memoriaali andmebaasi. Sellele on kaasa aidanud aastakümnete jooksul Siberisse sund­asumise paikadesse tehtud retked. Siberis ellu jäänud orvud on niisamuti südame sunnil käinud hukkunud emade nimetuid haudu otsimas.
Minuga koos 1946. aastal ühes vagunis kodumaale jõudnud Eino Lupp abikaasaga sõitsid 1975. aastal Tomski oblasti Tatarintsevski külla ema hauda otsima. Eino tõi sealt kotikese mulda vanavanemate hauaplatsile Tarvastu surnuaia pühitsetud mulda. Tema mälestused on ilmunud Mulkide Seltsi väljaandena raamatus „Suur Siberimaa – külm ja karm. Mälestused” (Tartu, 2018). Jüri Lehtrand Mäetaguse vallast läks 1981. aastal tööle Vasjugani soodesse nafta-gaasi leiukohti otsivate geoloogide uurimisgruppi, eesmärgiga külastada näljakülasid, kus aastail 1941–1945 hukkusid eesti emad. 1989. aasta augustis-septembris tegi aga Jüri koos teise Siberi orvuga, Kalju Tuulikuga Narvast, kahenädalase uurimismatka Tomski oblasti lastekodudesse ning külakalmistuile, kus püstitasid ristid hukkunud emadele. Kalju Tuulik on jäädvustanud aastakümneid kestnud uurimistööd raamatus „Lapse kodust lastekodusse”, mis ilmus 2019. aastal.
Novõi-Vasjugani kalmistul püstitati 1993. aastal sundasumisel hukkunute mälestuseks ja kannatanute annetustega mälestusmärk. Siberis orvuks jäänud meie saatusekaaslane Kiviõlist, vene kirjanik Vadim Makšejev, oli mälestusmärgi rajamise algataja. Vene­maa poliitvangide mälestuspäeval, 30. oktoobril oli ta Tomski Memoriaali esindajana avamas mälestusmärki, sest ta saabus kohale helikopteril koos Tomski oblasti kuberneriga.
2010. aastal külastas ETV võttegrupp Tomski oblasti sundasumise külasid ja ka seda mälestusmärki. Teejuhiks võttegrupile oli Kamennõi külas 1942. aastal orvuks jäänud Narvast pärit Uno Mell. Püstitati uus mälestusrist Uno ema ja Kalju Tuuliku ema hauaplatsile, kus olid alles 25 aastat varem pandud risti jäänused. Tookord oli Uno koos pojaga olnud Siberi matkal ning võsastunud külakalmistu hauaplats märgistati siis ära kasetüvele kantud ristiga. Tänu sellele ristile oligi võimalik õige koht üles leida.
Tänuväärset tööd kalmistuturistidena on aastaid teinud eesti kunstnike rühmitus SLED. Koos okupatsioonide muuseumi töötajatega on mitmel suvel tehtud matku Siberi matmispaikade kaardistamiseks. Materjalid võimaldasid Eesti Vabariik 100 programmis korraldada 16 raudteejaamas Eestis omapäraseid kunstinäitusi märtsiküüditamise teemal.