Valdur Raudvassar oma koduõuel. Foto Arved Breidaks Postimees

Kuidas minust taheti teha uusmaasaaja*

tekst: Valdur Raudvassar

Ja see juhtus mitte aastal 1940, vaid – A.D. 2019. Aastal 1940 olin aastane, nüüd juba kaheksakümnene. Aga elan edasi oma sünnikodus, kus on elanud esivanemadki vähemalt viis põlve.

Talude päriseks ostul 1875. aastal oli Hinda talu Vastse­liina kihelkonnas Lasva vallas 60-hektariline, kuid jagati mu vanaisa Mihkli isa Magnus-Kerstna testamendiga kolme poja vahel kolmeks osaks, millele pojad rajasid eraldiseisvate õuede ja hoonetega omaette talud. Minu vanaisa sai 20 hektarit, millel põldu oli 8 ha, heinamaad 2 ha, metsa 1 ha, veel ka paar hektarit karjamaad, õue-aiamaad, ülejäänu oli kõlbmatu mäda­soo. Selline jaotus oli iseloomulik Haanja kõrgustiku põhjaservale, kus maastik langeb järsult Võru-Petseri ürgoru soostunud lammile.
Nii ei saanud 1940. aastal sisse tunginud võõrvõim meid kulakuks ega ka uusmaasaajaks teha. Kuulutati lausa ametlikult, et taludel kuni 40 ha pole midagi karta. Kuid isa oli sama võõrvõimu sissetungi vastu juba Vabadussõjas võidelnud, oli kuulunud Kaitseliitu selle algusest lõpuni, mäletas enamlaste valet ja vägivalda. Tema neid ei uskunud.
Teatavasti hävitas Nõukogude võim talumajanduse koos kulakute ja uusmaasaajatega veel sama kümnendi lõpuaastal 1949. Tulid kolhoosid nagu Venemaal. Meie naabertalu ostis 1970. aastal – muidugi vaid tollal lubatud õue-aiamaa – kunagine kolhoosiesimees. Venelaste sissetulekut 1940. aastal oli ta aega teenimas Tallinnas sidepataljonis ja viidi sõja puhkedes koos Eesti endiste väeosadega Venemaale. Päritolult polnud ta talupoiss, vaid rätsepaõpilane. Sõjast õnnestus tal naasta tervena parteipiletiga, mis avas ukse kõrgemasse seisusesse. Oli külanõukogu esimees, siis suunas partei ta kolhoosiesimeeste kooli Kehtnasse, seejärel kolhoosiesimeheks kodukülla. Seni olid seal esimeesteks parteitud, koguni üks kohalik perepoeg, kes oli võidelnud Eesti piirikaitserügemendis veeblina sissetungiva Punaarmee vastu.
Selliseid häda sunnil ametisse pandud tegelasi kahtlustati kahjurluses ja koostöös kohalike reaktsiooni­jõududega. Näiteks oli heinakuu pühapäev kuulutatud üle rajooni hoogtööpäevaks, kui parteikomiteele saabus kirjalik ettekanne kirikuteele paigutatud salajaselt vaatuspostilt: veltveeblist kolhoosiesimees sõitis kibedal heinaajal vedruvankril ­kirikuõuele, jalas läikima löödud säärikud. Kirikus korraldas leeripäeva täitevkomitee hoiatusest hoolimata pastoriproua Hilja, kuna pastor Karl Puusemp ise varjas end Nõukogude võimu eest.
Uueks esimeheks sai vastava kooli läbinud usaldusväärne parteipiletiga Punaarmee veteran. Ometi ei tulnud „õnn meie (kolhoosi) õuele” – nagu lubati äsja trükist tulnud laulus. Tuli hoopis tüli ja pahandused. Majandile pandud põllumajanduslikud normid jäid täitmata, kolhoosnike tööviljakus langes, nälg koputas uksele, noored põgenesid linna. Uuele esimehele anti enesekindluse tõstmiseks kuuelasuline nagaan taskusse, kuid seda julges ta näidata vaid õueväraval haukuvaile koertele või metsas peitust mängivaile koolilastele. Vist ainsa paugu tulistas ta sellest ingerlasest karjanaise suunas, kes tema eest õuele põgenes. Kolhoosi ainsa auto sõitis ta puruks põgenemisel metsavendade eest, kes keskpäeval kolhoosi kontorisse tulid, automaadid rihmaga üle õla. Aga need osutusid hoopis parteikontrollideks.
Ta läks Võru rajooni ajalukku vist ainsa esimehena, kes kolhoosi üldkoosolekul 1954. aastal rahva poolt maha karjuti. Koosolekule saadetud „seltsimehed” teda kaitsta ei suutnud või ei tahtnud, kuid parteipilet jäi talle tasku, nagaan võeti vast ära.
Selline oli mees, kelle saime naabriks 1970. aastal. Elu teda enam hellitanud polnud, aga oli veel tugev mees ja töötas sama kolhoosi laudas karjakuna. Kodust majandust juhtis tema naine, kes oli meile ema kaudu sugulane. Talutütrena oskas see ise tööd teha ja pani raudse käega tööle ka mehe. Peeti rohkelt loomi ja aiamaa oli ääreni täis korralikult hooldatud peenraid. Aga igal alal kippus majandamine meie tihedas külas piiridest valguma. Tekkis sõnelusi naabritega. Nüüd tõukas naine kodukaitseks ette parteipiletiga tugevama poole, kel vaprust jätkus, sest tegemist polnud enam metsavendadega, vaid relvitu matsikarjaga.
Ometi ei alistunud ka see vastupanuta läbipõlenud võimurile. Pinged kasvasid, tülid kostsid külast kaugemale ja neid maandama sõitis kolhoosikeskusse kohus. Kohtuistungil oli arvulises ülekaalus külarahvas. Üksteise järele tunnistati, kuidas teda oli sõimatud, ähvardatud õuele tungides. Noor kohtunik kuulas kõiki kannatlikult ja pöördus seejärel vastaspoole poole: miks oli ta külanaabreid sõimanud. Vastus: aga nad sõimasid ka mind. Kohtunik küsis: kuidas nad sõimasid? Vastus oli: Raudvassar sõimas mind kommunistiks. Küsimus: Aga kuidas teie teda? Vastus: nimetasin teda fašistiks, ta oli ju Venemaa vangilaagrist tulnud. Kohtunik: kumb kummale siis halvemini ütles? Vastus: tema mulle. Kohtunik tõusis toolilt ja ütles teravas toonis: „Parteiliige, kas „kommunist” on teie arvates sõimusõna? Aga „fašist” on Nõukogude Liidus küll sõimusõna! Kohus teeb vaheaja ja kuulutab seejärel otsuse.”
Otsus oli lühidalt selline: tuleb lõpetada naabrite sõimamine ja ähvardamine, tuleb oma majapidamist koomale tõmmata, et see ei kahjustaks naabreid. Kohtukulud, vist 25 rubla, jäid tasuda kaebealusele. Otsuse tegi nõukogude lõpukümnenditel praktiseeritud nn seltsimehelik kohus, sest kaebealune oli parteilane. Neid kohtu alla anda polnud seadusega lubatud, kuni nad polnud parteist välja visatud.
Parteipilet jäi aga kaebealuse taskusse nõukogude korra lõpuni. Kohtunik jäi edasi Võru kohtumajja ka Eesti Vabariigi taastamise järel. Seal ta õige koht oligi, eeskujuna noorematele juristidele oma julguse ja kompromissitu tõetundega.
Tülilembelisele naabrile oli antud elada Eesti Vabariigi tagasitulekuni. Talumaade tagastamine algas tema poja ajal. Kuigi piirikivid põldudel olid vohava kolhoosimajanduse käigus osaliselt kadunud, elas külas hulk inimesi, kes isatalu piire mäletasid ja piiri tagasimõõtmise juures olid. Tollal ei tekkinud kellelgi kahtlust, et nooremasse põlvkonda kuuluvad maamõõtjad oleksid tõde kellegi kasuks väänanud. Mu parempoolse naabertalu maa oli juba mõõdetud, kui detsembris 2002 jõuti minu talumaa mõõtmiseni. Selle juures oli ka vasakpoolse naabertalu pärija, kuigi talle oli jäänud vaid nurmed ja metsamaa – ema oli müünud hooned ja õue-aiamaa endisele kolhoosiesimehele, kui poeg Venemaal sõjaväe sundaega teenis.
Tollest müügist tuli pettumust mullegi. Minu maa sisse lõigati kiil, mis eraldas põllumaa ja aiamaa. Eraldatud maariba sai uuele naabrile, kuigi mul tolle müügiga mingit tegemist polnud. Kerkis probleem ka parempoolse naabriga: meie talude vaheline piir oli kulgenud aastasadu piki kõrgustikult orgu laskuvat teed, millest olid säilinud teepeenrad kadakapõõsastega. Kolhoosimasinatele jäi tee kitsaks ja hoolimatult tallati üha uusi rööpaid kunagisele talupõllule. Juhtisin sellele maamõõtjate tähelepanu, aga need lõid käega – ei hakka me enam vanast teest mõõtma, vaid praegustest jälgedest. Naabri põld jäi sellest tunduvalt kitsamaks ja minu maa laienes tahtmatult. Tüli tolle naabriga ei tulnud, meie isad olid võidelnud Vabadussõjas samas väeosas, hiljem olid koos Kaitseliidus ja me ise olime kuus aastat Venemaa vangi­laagrites. Võitlus liidab tugevamalt kui kriipsud paberil või maakamaral.
Tüli tuli aga teise naabriga. Tema poeg tahtis mõneks aastaks laenata siilu minu maad, et rohkem kartuleid mulda panna. Tundsin teda vähe, sest siia oli ta asunud elama isa surma järel ning tolle tegusid ei saa temaga siduda. Lubasingi talle maad, aga aastate möödudes märkasin, et kartulivagusid jääb järjest vähemaks ja lõpuks oli ta laenatud maa laenanud kolmandale isikule, mulle sõnagi lausumata. Kadunud oli ka maamõõtja löödud piiritulp. Kaardi ja maamõõdusirkli abil leidsin tolle asukoha ja lõin sinna tugevama teiba. Siis hakkas tema purjus poeg mind kohtuga ähvardama.

Kindlalt seisab naabri püstitatud post eramaa sildiga põlisel külateel, mis keelab edasisõidu järvele ning metsa- ja heinamaadele. Foto tehtud 7. detsembril 2019. Autori foto

Eelmise aasta maikuul püstitasid surnud maaostja järglased, poeg ja pojapoeg, orgu laskuvale külateele kõrge tulba standardse plakatiga: ERAMAA. Seda teed mööda ei tohtinud enam ilma omaniku loata järvele ega talude metsa või heinamaile minna. Teist teed orgu aga pole. Käisid ametnikud Lasva vallast ja Võru politseist, käskisid plakati kohe maha võtta. Aga see seisab seal tänapäevani.
Politsei tuli kohale naabrite 40-kilose koera pärast, kes ajas taga järve äärde sõitvaid autosid, ründas suvitajate koeri, hüppas kõrri küla teises otsas õuel askeldavale peremehele, kes tuli kohe kiirabisse viia ja kus kahjustused ka kirja pandi. Koera omanikud vastasid ähvardusega. Ametnikud läksid omavahel vaidlema: kas kehtib seadus, mis keelab koeral omapead hulkuda – või ei kehti enam. Üks ametnik soovitas koguni, et koligu ma oma perega kuhugi kaugemale, ega see uus naaber oma kiusu jäta... Elame siis nagu Aafrikas, kust tuleb põgeneda Euroopasse, kui kurjategijad võimu haaravad. Aga me elamegi vist Euroopas, kus peaks valitsema seadus ja õiguskord.
Tänavu jooksis ühel augustipäeval mind kutsuma parempoolse naabri lesk – mees oli tal vahepeal surnud infarkti. Piiritülide pärast minu teise­poolse naabriga oli ta uuesti maamõõtja kutsunud. Too oli tundmatu noormees, kes õiendas sirkliga just minu põllul. Ütlesin, et väga õige, uus naaber omavolitseb ka minu põllul. Noormees vastas mulle otsa vaatamata: see pole enam sinu maa. Olin jahmunud – riigimaamõõtjate 2002. aastal löödud raudpostid seisavad siin praegugi. Noormees vastas külmalt, et need enam ei kehti, ta on eramaamõõtja ja teab ainult, et hiljem on tulnud (valda või vallast?) seadus, mille järgi nõukogude-aegsed ostjad saavad maad juurde. Soovitas mul sellega leppida, sest kaotatud maa arvelt mõõdetakse mulle maad juurde teisel pool teed, parempoolse naabri hästi haritud põllul. Selle peale ütlesin: Ei tasu vaeva, mina võõrast maad ei võta ja lootusetu on minust teha kommunisti, nagu loodeti 1940. aasta uusmaasaajatest.
Tülitseva naabri soov täideti, talle mõõdeti veel ka pisike maariba teisel pool teed! See annab talle õiguse sulgeda põline tee järvele ja madalikul asuvatele maadele, mis kuuluvad teistele taludele. Muud talle vaja polnudki. Justkui selle kinnituseks lõpetas ta ka oma senise aiamaa harimise.
Küll oleks võinud asjasse süvenenud vallavalitsus mõõta tülitsejale puuduva tüki tema aiamaa teise otsa omanikuta jäänud talumaast. Aga vallavalitsusel polnud huvi kauge ääremaa arengu vastu. Nüüd aga oleme veelgi kaugem ääremaa, sest valitsus asub nüüd Võrus ja Lasva valda enam polegi.
Algasin seda lugu paari põlvkonna tagusest minevikust, kuigi ma ei usu kuulsa Itaalia teadlase Cesare Lombroso (1835–1909) teooriat kurjuse hävitavusest. Tavalise inimesena on mulle usutavam kahe väga erineva inimese – Rooma paavsti ja Tiibeti dalai-laama arvamus. Kui nad erinevatel aastatel Tallinna külastasid, vastasid küsimusele, kust tuleb kurjus, nagu ühest suust: rumalusest.
Pole võimatu, et kord ka rumalusele eluõigus antakse, mis antud juba homoseksualismile, samasooliste abielule, soovahetusele – nagu oleks see mingi paratamatu haigus. Aga kui see ka on haigus, tuleks mõelda selle ravimisele, enne kui see maailma vallutab ja igasuguse elu hävitab.

* * *

Selgituseks

*Uusmaasaajad olid „uus klass”, loodud Eesti okupeerinud Nõukogude võimu poolt 1940. ja 1944. aastal. Asutati 24 655 uusmaatalu. Maa nende jaoks ei toodud Venemaalt, vaid võeti lähimalt naabrilt. Eesmärgiks oli tekitada „klassivõitlus” Eesti külas, mida seni polnud. Tulemus: langes sadu süütuid inimesi 1949. aastani, mil maa võeti nii uusmaasaajalt kui kulakult ja maarahvas tervikuna aeti kolhoosi. Paraku jäi mõistatuseks veel 1992. aastal Eesti Entsüklopeedia 10. köite autorile, miks uusmaasaajad tulid ja ühel aastal välja surid.

Õueaiamaa on ka Nõukogude ajal loodud termin kolhoosnikule jäetud „isikliku omandi” kohta. Eraomandit Nõukogudemaal ei tunta, taoti meile pähe juba 7. klassi konstitutsiooni tunnis. Ometi sai too 0,6 ha suurune maalapike, mida võis harida vaid peale kolhoositööd, ajaloolise tähendused, aidates pärisorjusse surutud maarahval ellu jääda, peret koos hoida ja lapsi kasvatada esivanemate kombel.

Talude päriseks ost sai võimalikuks pärisorjuse kaotamise järel Põhja-Eestis 1816. ja Lõuna-Eestis 1819. aastal. Rahapuuduse tõttu hoogustus see alles 1860. aastal Lõuna-Eestis ja 1870. aastal Põhja-Eestis. Nõnda tekkis 50 961 „vanatalu”. Aga samas talus elas suguvõsa ka pärisorjuse ajal kui „pärishärra” (mõisnik) polnud neid välja tõstnud. Mõisnikul oli voli mõisa maa ja rahva üle. Vanatalud moodustasid kindla alusmüüri arengule Eesti omariikluse ja iseseisvuse poole.
Talude arv Eestis enam kui kahekordistus asundustalude arvel, mis rajati võiduka Vabadussõja järel, tuginedes Asutava Kogu maaseadusele 10.10.1919. Riigistatud mõisamaadele kerkis üle 56 000 asundus- ehk uustalu.