Kunstnik Piibe Arrak – oma maalide ees.

Piibe Arrak – maalimine ja armastus teevad elu ilusaks

küsis:tea kurvits

Kes olid teel kunsti juurde teie mõjutajateks, mentoriteks?
Eelkõige märkas minu huvi joonistamise vastu ema, kes oli sel alal andekas. Minu õnn oli samuti, et koolis andis kunstiõpetust Arnold Akberg – meie suurkuju, kes tol ajal põlu all oli ja näitustele esinema ei pääsenud. Oli ju Stalin veel võimul. Maalisime seadeldisi, õppisime perspektiivi aluseid. Ta oli küllaltki nõudlik õpetaja, minusse suhtus hästi.
Kahel viimasel keskkooliaastal käisin kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel ja 1958. aastal, pärast Tallinna 1. keskkooli (GAG) lõpetamist astusin Tartu Kujutava Kunsti Kooli. Seal innustas ja mõjutas enim mind pallaslane Alfred Kongo.
1962. aastal, pärast kunstikooli lõpetamist üritasin astuda kunstiinstituuti. Eksamid läksid hästi, aga kuna mandaadis vastasin eitavalt küsimusele, kas astun komnooreks ja kuna olin leeris käinud Tallinna Pühavaimu kirikus, ei sobinud ma sinna. Tänu õele Enele ja Agu Kullile tutvusin Erich ja Melanie Arraku vabaateljeega Tartus Veeriku tänaval. Sealt leidsin tõelise mentori – Erich Arraku, kellest tuleb juttu hiljem.
Suurteks eeskujudeks loen veel Ann Audovat, Linda Kitse, Johannes Uigat, Silvia Jõgeveri, kellega koos maalisime kunstimaja aktistuudios.

Milline oli ja kus möödus teie lapsepõlv?
Sündisin 13. detsembril 1939. aastal Tallinnas. Elasime Graniidi tänaval ilusas kolmetoalises korteris. Vahel näen nüüdki unes oma sünni­kodu, kus aknast paistab vana õitsev õunapuu. Isa oli sel ajal Eesti Panga vanemraamatupidaja, alates 1944. aastast, kui loodi RAM, koori asutajaliige ja solist. Made Pärs oli enne sõda tema lauluõpetaja. Ta laulis ka Eesti Raadios ja Eesti Panga ametkonna jõuluõhtutel. Raadiokuuldemängus „Hunt ja 7 kitsetalle” oli Leelo Päts kitsetalleke ja minu isa kuri hunt.
Isaisa Daniel Müürsep asutas kahemehe klaveritööstuse Müürsep&Lomp. Üks nende valmistatud pianiino on Riia klaverimuuseumis. Vanaisa suri noorelt, teda ma ei näinud.
Ema töötas ajalehes Talurahva Leht ja ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus korrektor-masinakirjutajana. Minu esimesed mälestused on pärit sõja ajast, kui ema mind helesinisesse tekki mähituna viis pommirünnaku ajaks keldrisse ja kui isa süles vaatasime vannitoa aknast Tallinna pommitamist.
Vanaemaga koos olime sõjapaos Sauel, kus võõrad inimesed oma talus meile peavarju andsid. Sõprus nendega jäi kestma ja suviti käisime neil külas. Mulle kui linnapreilile olid need kokkupuuted maaeluga suureks rõõmuks.
Koolitee viis läbi varemetes tänavate. Liikusid jutud vorstivabrikutest ja inimröövidest. Kõhe oli küll.
Tänu Jumalale jäi meie kodu pommidest puutumata. Minu esimene pinginaaber Ene Mahlapuu küüditati 1949. aastal. Ka vanatädi oma lastega oli Siberis.
Olime samuti küüditamise hirmus, asjad olid igaks juhuks pakitud.
Isa oli lõpetanud Eesti Vabariigis Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli lipniku auastmes, ülendatud­ nooremallohvitseriks. Vene ajal ta mobiliseeriti ja saadeti Hangosse. Selle kohta kirjutas tema kaaslane Leonid Freff raamatu „Hango kroonika”. Raamatus on isa nimi Kalivee. Soomest sai ta koju ja võeti Saksa sõjaväkke, kus ta ülendati oberfeldwebel’iks.

Millised on olnud kõige värvikamad ja tulemusrikkamad ajad?
Neid perioode on olnud mitu. Eelkõige avanesin Erich ja Melanie Arraku ateljees, kus kohtusin aatekaaslastega, kui nii öelda võib. Kõik me tahtsime kirglikult kunsti õppida. Olime hästi töökad, suvistel maalilaagritel, otse looduses, jõudsime 3–4 pilti päevas teha. Erichi õpetus toetus julgustamisele ja tunnustamisele.
Kõige imelisem aeg minu elus oli 1977. aastal, kui tänu Katrini sünnile sain olla terve aasta kodus ja maalida. Kolmas viljakam periood algas aastal 2000, pensionipõlves. Olen osalenud alates 1967. aastast ülevaatus- ja grupinäitustel. Nüüd sain mahti alustada personaalnäituste tegemisega. Astusin Tartu Kunstnike Liitu ja Eesti Maalijate Liitu. Praegu on ka tegelikult viljakas aeg.

Kuidas tulite toime Vene okupatsiooniga?
Olen eluaeg olnud eestimeelne. Minu õde Ene Müürsep oli vabadusvõitleja, osales Kodanike Komitee liikumises 1989. aastal astus ERSP-sse, ning elas seetõttu läbi koondamise. Mina elasin oma tundeid välja laulu kaudu. Olen üle 40 aasta laulnud naiskooris Cantare. Balti keti ajal olime Soomes Kuusakoskis kontserdireisil. See vaimustus, publikuga vastastikune, ei unune. Laulupeod muidugi ka.
Leivateenimiseks pidin Tartu Konservitehases loosungeid ja näitlikku agitatsiooni tegema, aga heas kirjas ma seal ei olnud. Teadsime, kes koputajad olid. Samuti jälgiti Arrakute Veeriku ateljeed, sest Erich oli olnud metsavend, Lembit Lepp oli tagasi tulnud Siberist (oli organisatsiooni Noored Kuperjanovlased üks juhte). Agu Kulli isa Ernst Kull oli GULAG-is, kui Eesti Rahvuskomitee juhtimise eest 1940. aastatel. Ime, et meil siiski lubati tegutseda.

Erich ja Melanie ateljeekooli sõpruskond: Mona Arrak, Melanie Arrak, Aksel Eist, Jüri Marran, Piibe Arrak. Seisavad Eevart Arrak, Avo Arrak, Ingmar Arrak, Agu Kull, Erich Arrak. Arhiivifoto

Milline on olnud Tartu Erich ja Melanie ateljeekooli roll, kes on sealt oma põhilise kunstihariduse saanud?
1959. aastal lõi Erich Arrak koos abikaasa Melaniega Tartus Veeriku Vaba­ateljee, millega mul oli õnn 1963. aastal liituda. Raske oli oma kodusest vastuseisust hoolimata seda sammu astuda, kuid tagantjärele mõeldes oli see ainuõige tegu. Veeriku ateljee oli pärast sõda ainuke, kus julgeti väärtustada Pallase vaimset pärandit. Sel ajal lokkas sotsrealism. Tasapisi hakkasid tekkima moodsa kunsti suunad, mis jäljendasid enamasti välismaa kunstivoolusid.
Erich Arrak oli endale selgeks teinud prantsuse maalikunsti alused ja selgitas meile neid süsteemselt. Põhi­tõed nagu kompositsioon, ­koloriit, hele-tumedus, valgus-vari, rütm, ruumilisus selgusid eriliste ülesannete käigus. Maastikumaalis tulid eristada esi-, kesk-, ja tagaplaan. Aeg-ajalt toimusid tööde arutelud, kus igaüks pidi kritiseerima enda ja teiste loomingut. Erich ja Melanie andsid lõpphinnangu. Nemad olid meie iidolid. Selle kooli kasutegur oli suur – kõik seitse õpilast jäid kunsti teenistusse.
Erichi noorem vend Eevart Arrak, Tartu Kunstnike Liidu liige maalis ja esines näitustel kuni surmani. Nii ka Lembit Lepp, Aksel Eist. Elus on meist veel tuntud kunstnik Jüri Marran, kes plaanib kahe aasta pärast, oma 85. sünnipäeval teha juubelinäituse. Hillar Kärna on olnud kogu elu vabakunstnik, praegu elab Hellenurme hooldekodus. Maie Lepp oli aastaid KUMU-s saksakeelsete gruppide giid, kuna ta on ka saksa filoloog. Minul oli hiljuti Tartu Kunstimajas näitus „Piibe Arrak 80” ja praegu on Tartu Jaani kirikus üleval näitus „Eevart ja Piibe Arraku õlimaalid”.
Agu Kull tegeles kultuuritegelaste küllakutsumisega, kellega meil olid huvitavad vestlusringid ja keda Erich ja Melanie maalisid. Külas käisid Neeme Järvi, Karl Ader, Ellen Laidre, Elsa Avesson jt. Praegu on Kull Tõnissoni seltsi juhatuses ja organiseerib näituseavamiste jäädvustamist.
Õpetus ateljees oli tasuta. Seadeldised olid pidevalt üleval, võisime seal iga vaba minuti maalida. Modelli järgi töötasime põhiliselt nädalavahetustel. Suvel maalisime kogu puhkuse aja koos looduses. Ülikoolis kuulasime vabakuulajatena Voldemar Vaga ja Jaak Kangilaski loenguid kunstiajaloost.
Ühised aastavahetuse- ja sünnipäevapeod sidusid meid sõpruskonnaks. Leidsime Eevartiga teineteist ja hiljem ka abiellusime. Oleme koos üles kasvatanud kolm toredat last: Andrese, Marika ja Katrini. Andres oli tuntud majandusteadlane, pedagoog, õpikute ja artiklite autor.
Marika juhatas kümme aastat Ameerikas hotelli, aga nüüd on ta õnneks jälle kodumaal tagasi.
Katrin on mitmekülgselt loominguline. Ta lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli (Pallas) ja Tartu Õpetajate Seminari muusikaosakonna. 16-aastasena tuli Laulukarusellil Gerli Padari järel ja Lauri Liivi ees kolmandale kohale.

Eevart ja Piibe.

Te olete pikalt koos elanud Eevart Arrakuga. Kust on pärit tema abstraktsed maalid, need on erilise värvikombinatsiooniga?
Elasime koos peaaegu 50 aastat. Oleme olnud teineteisele esimesed kriitikud ja nõuandjad. Kadestasime teineteist mõõdukalt. Kasvasime n-ö kokku. Noorepõlve tööd olid tihti sarnased, sest maalisime koos. Hiljem maalisin periooditi vanu mänguasju, portreid, mägesid, Eesti maastikke, kirikuid. Tehnika oli kas laseeriv – portreede juures, või reljeefne, paksu värviga – lillede puhul.
Eevarti perioodid olid: suured linnavaated ja maastikud, figuraalsed kompositsioonid, portreed. Pärast ühist Soome reisi maalis ta uues vabamas stiilis unenäolise seeria „Põhjala visioonid”, mis põhineb maali jaotamisel heledamaks ja tumedamaks pooleks. Nähtava taga on veel midagi. See näitus oli edukas. Hiljem muutusid tema maastikud poolabstraktseks, koloriidipõhiseks. Krista Piirimäe on öelnud, et Eevart võttis kokku modernismi põhisuunad: impressionismi, ekspressionismi, abstraktsionismi.

Piibe Arraku maal elevant pesunööril. Foto: Katrin Adamson

Millega on praegu teie päevad täidetud? Mis eriti rõõmu teeb?
Praegu saan maalida nii palju, kui tahan. Nüüd alles tõeline maalimine lahti läks. Minu jaoks on see elu tähistamine. Usun, et kunst ei pea olema selleks, et teha inimest kurvemaks kui ta on. Tahan luua positiivset kunsti ja väljendada jõudu, rõõmu ja hingekosutust. Mul on olnud elus palju häid aegu, soovin seda tunnet teistega jagada.
Suvel maakodus tegelen pisut aiandusega, ujun palju ja muidugi maalin. Hetkel piiran viirusehirmus seltsielu. Maalimine on hea teraapia, proovige teie ka, kes kodudes peate istuma! Rõõmu teevad eelkõige lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Armastus teeb elu ilusaks.