Georg ja Asta Ots poeg Üloga, 1945. Foto: Rahvusooper Estonia

Georg Otsa lapsed jäid kuulsuse varju

tekst: Marvi taggo

Laulja Georg Ots oli legendaarne oma eluajal. Lauljaisiksuse sära ja suurust jätkub tänaseni. Kuidagi arusaamatult on kuulsuse varju jäänud tema lapsed Ülo ja Ülle, kes on maast madalast teatriga kokku puutunud, ooperiproovides kasvanud. Estonia teatris on vaat et iga pisemgi nurk lapsepõlves läbi uuritud.

Georg Otsa ainus poeg Ülo Ots sündis 28. mail 1944. aastal ja oleks mullu saanud 75-aastaseks.
On aasta 1996, kui kohtume Ülo Otsaga Estonia teatri valges saalis. Ülo vaatab teatrimaja võõrastusega. „Ma imestan, et siin on olnud igasugused Otsa-päevad, aga meid pole kunagi kutsutud. Isegi isa nime kandvasse laeva ei kutsutud. Ega ise ka toppima ei lähe.”
Nimekate vanemate lapsed on nii mõnigi kord sunnitud mõrusid pille alla neelama. Omal ajal tundus, et ka pagari pojal oleks olnud kergem, kui kuulsa isa lastel, kelle puhul pannakse tähele vaid seda, mida ta halvasti teeb. „Oleksin ma parem puusepa poeg, poleks seda silti küljes,” ohkab Ülo. Ja räägib: „1967. aastal käisin džässifestivalil. Pärast seda oli palju pahandust – Georg Otsa poeg mängib jazzu. Tol ajal oli see tingeltangel ju põlu all, taheti maa pealt ära pühkida.”
Mis isa ütles või sellest arvas? „Isal polnud selle vastu midagi. Tal endal olid ka probleemid, pidi laulma neid patriootilisi laule. Aga need olid head laulud ka. Neeme Järvile kirjutati ka ju ette, mida ta dirigeerima peab,” räägib Ülo, kerge naeratus suunurgas.

Potentsiaalne minia

Ülot mäletatakse tõsise mehena. Üks kooliõde on rääkinud, kui krutskeid täis Ülo omal ajal oli. Ja et Ülo oli kena välimusega poiss, keda tüdrukud vaatasid.
Keskkooli lõpus olid Reet Haug (hilisem Linna) ja Ülo Ots paar. ­„Tegelikult oli kõik väga ilus,” alustab Reet Linna innustunult. „Käisime Üloga ühes koolis. Meie sõprus tekkis sellest, et keskkooli ajal sattusime ühte bändi. Koolis olin ma ikka mingitel sündmustel laulnud ja siis kutsuti mind laulma bändi, kus kontrabassi mängis Ülo Ots, saksofoni Vaado Sarapuu ja klahvpille vist Aldo Meristo. Sõitsime mööda Eestimaad ringi, käisime kultuurimajades esinemas ja isegi kaugemaid sõite tuli ette. Üks värvikas sõit oli Kihnu saarele. Mäletan, et kihnu mehed võtsid õues viina ja kihnu naised tantsisid omavahel. Mina lendasin nagu tuust ühe tugeva naise käte vahel.”
„Ülo oli tore poiss, sooja südamega, Kuidagi tekkis meil vastastikune sümpaatia, millest ühel hetkel sai rohkem kui sõprus.” Reet räägib sellest, nagu vaataks autopeeglist teele, mis selja taha jäänud. Mõtleb, naeratab ja lisab, et nad suhtlesid Üloga päris mitu aastat.
„Kui keskkool sai läbi…” jätab Reet lause pooleli. „Georg Ots oli siis juba Astast lahku läinud, kui kolisin Ülo juurde. Ülo elas sel ajal koos isa Georgiga toonases Suvorovi puiestee korteris, kus tal oli oma tuba. Tol ajal oli see kuidagi teistmoodi, kui praegu, kus lihtsalt kokku hüpatakse. See oli vastastikune sümpaatia.” Jääb siis korraks mõttesse ja mälestustest elavnenult jätkab: „Ei mäleta, kas teineteisele üldse armastust avaldasime…”

Õde ja vend – Ülle ja Ülo Ots.

Karmid vanavanemad

Poja pruut võeti kaasa ka Georg Otsa vanemate juurde. „Nad elasid Sakala tänaval, seal lähedal, kus tol ajal oli Vanalinnastuudio. Minu mälestustes on Ülo vanaema ja vanaisa Karl sellised tõsise ja karmi olemisega. Vähemalt nii mulle tundus: istu sirge seljaga ja vasta viisakalt, kui sinu käest midagi küsitakse! Käisime Üloga ka hiljem vanaema juures kohvi joomas, siis, kui Karl Otsa enam ei olnud. Seal kohtasin ka Maretit, Georg Otsa õde, ja Ülo tädi, kes oli hästi tore ja sõbralik inimene.”
„Olime Üloga mõnda aega üsna kindel paar,” räägib Reet. „Ju oodati et jäämegi kokku.” Ka tol ajal oli Reet kohal, kui pilti ilmus kaunis Ilona ning saabus pulmakutse. „Minu mäletamist mööda sellest suurt sündmust ei tehtud. Kodus oli väike vastuvõtt.”
„Väga meeldis mulle Ülo õde Ülle – armas ja väga tagasihoidlik, minu meelest absoluutselt isa nägu. Nad mõlemad Üloga olid tasased ja äärmiselt sooja olemisega inimesed ja ühel või teisel moel oma kuulsate vanemate varju jäänud,” meenutab Reet.
Reet ja Ülo läksid siiski lahku. „Ometi olime äärepeal, et abielluda. Aga ilmselt veel noored ja elu elamata. Tulid muud huvid. Ülo tegeles muusikaga, mängis mitmes bändis, nimi oli tol ajal päris tuntud. Tunnistan, et miski meie sõprusest jäi siiski nii hinge, et kui teda kusagil aastaid hiljem veel nägin, käis ikka väike värin seest läbi. See oli tagasihoidlik sümpaatia, mis oleks võinud edasi minna… Ka mõni aasta enne Ülo siit ilmast lahkumist saime paar korda kokku. Rääkisime maast ja ilmast ja meenutasime vanu aegu. Ma unusta kunagi seda, kuidas ta mulle ütles: sa oled nagu hea vein, mis aastatega ainult paremaks läheb!”

Georg Ots, Ülo Ots, Karl Ots. Foto: Rahvusooper Estonia

Kuldsete kätega meistrimees

Pärast vanemate lahkuminekut elas Ülo leebe loomuga vanaema Lydia juures ning õppis muusikakoolis kontrabassi. Ülo oli pillimees, mängis akordioni, aga laulda pole talle kunagi meeldinud, kuigi isa ja vanaisa Karl Otsaga on nad koos laval olnud.
Nii mõnigi teadis Ülo Otsa tislerina, kes konserveeris Toomkirikus vanu vappe. Iseenda kohta ütles ta, et pole kunstnik, vaid käsitööline, metallimees, kellel noorusest peale on olnud huvi igasuguste mehhanismide vastu.
Isa etendustest rääkides nimetas poeg „Maskiballi” ja muidugi „Mees La Manchast” Don Quijote’i heitluse võlu ja valu, mis ei unune... Mees, kes toona Estonia valges saalis minu kõrval istus, meenutas ise aga enam ja enam Georg Otsa mängitud Colas Breugnon’i...
Lapsepõlv oli Ülol keeruline. Meningiidi tagajärjel oli ta kuni kaheksanda klassini kipsis, haigevoodis ja sanatooriumis. Lonkama ta jäigi. Ülle sõidutas venda ratastoolis ja jalgratta tagaistmel. Aga Ülo rebis end haigusest lahti, abiellus, sai isaks ja vanaisakski. Kuigi hingelt oli ta üksik lõpuni.
Ülole meeldis isa raadiost kuulata, eriti siis, kui ta töötas, vanu vappe konserveeris või mõnda puuosa välja nikerdas. „Isa oskas neid patriootilisi laule hingestada, nagu „Taiga, taiga...”,” ütleb poeg tunnustavalt. Aga Ülo parim sõber oli vanaisa Karl.
Ülle mäletab veel, et vanaisa Karl tegi kodus hääleharjutusi, mida isa teha ei armastanud. Oma poja Georgi lihtsate laulude kohta öelnud vanaisa Karl aga nii: tema tahab, et poeg oleks ooperilaulja, aga too laulab neid laadalaule.
Isa oli meisterlaulja, poeg kuldsete kätega meistrimees, kelle sõna kuulasid igasugused kellad, mehhanismid või Niguliste kirikus taastatud kroonlühter.

Ülo meenutas oma isa mitmel moel

Rahvusooperi fuajees peatub vaataja pilk Georg Otsa graniitbüstil, mille laulja juubeliaastal (1977) vormis Erika Haggi. Skulptor on portreteerinud armastatud lauljat, vorminud ta tumedasse graniiti, mis läheb tasapisi üle heledaks, nagu lõpmatusse...
Kui Georg Ots haigeks jäi ja lahkus, oli poeg modell ja kiviraidur, kes suurema osa isa büstist oma kätega välja raius. Skulptori tööpaigaks oli Viimsi rannaäär. „Ülo käis seal tihti, „ mäletab Ülle. Ülo abil rannas üles tõstetud kolm paati andsid tuulevarju. Varahommikust hilisõhtuni kostus sealt kivikoputus...
„Georg Ots oli väga liikuva näo ja muutuva miimikaga. Tal olid väga sügavad silmad... Sa vaatad teda lavarollides, argielus ja valik on keeruline. See pole fotopilt – sinu tehtud pildilt peab paistma tema hing.”
Erika Haggi püüdis leida sarnasust isa ja poja vahel, leida kõige iseloomulikumat, ilmekamat ja kujurile näis: „Ülo meenutas oma isa Georg Otsa mitte ainult väliselt, vaid ka liikumises, mõneti peapöördes, isegi kõnemaneeris...”
Ülo Ots lahkus õnnetult. Temaga jäeti hüvasti Pärnamäe krematooriumis 3. septembril 2003. Et 5. septembril oli Georg Otsa surma-aastapäev, viidi paljud Ülo lilled isa hauale. Ülo tuhk sängitati vanaema kõrvale, mitte kaugele isa viimasest puhkepaigast.

Georg Otsa büsti loomisel oli skulptor Erika Haggile suureks toeks Georg Otsa poeg Ülo – nii modellina kui kiviraidurina.

Otsadel käis palju külalisi

„Sünnipäevadel oli meil komme, et isa helistas juba keskööl ja laulis mulle telefonis Ehatähe laulu „Tannhäuserist”,” meenutab õde Ülle ning meenutab üht päeva oma elus. „Mariannet siis veel ei olnud. Ilona oli mannekeen ja parajasti Tartus või kuskil moedemonstratsioonil. Isa kutsus mind endale külla, jõime kahekesi konjakit ja arutasime maailma asju. Läksime siis kangesti härdaks ja isa küsis, et miks ma ikka emaga jäin. Ütlesin, et mida ma oleksin siis pidanud tegema või praegu teinud, sest sina oled ju abielus. Siis ütles isa, et võib-olla ma siis polekski...” Küsimus on valikutes.
„Ema tutvus isaga sõjaväe päevil,” jutustab Ülle, kes õppis kunstikoolis disaini ja töötas õmbluskoondises Kiir, kuidas tüdrukud olid end ilusa poisi pärast ehtinud. „Minu ema oli lihtsam tüdruk, kes ise end niiväga ei ilustanudki. Ema rääkis, et nende esimesel kohtumisel oli see ilus poiss purupurjus. Ja emal ei jäänud muud kui imestada: ah, see ongi kuulsa Karl Otsa poeg!” Ülle lisab, et ema kirjutas luuletusi ja oli ka muidu väga nutikas.
Ülle ja Ülo ema Asta Ots sündis 27. augustil 1920. Tema sünnist möödub tänavu sada aastat. Asta oli nimeka ajakirjaniku, kupletisti ja följetonisti Hendrik Saare tütar. Kuueaastane Asta mängis esimestes Eesti filmides, kaheksa-aastaselt vaimustas täiskasvanuid tantsides tšarlstoni, mustlas- ja vene tantse, 15-aastaselt sai Estonia tantsurühma. Koos kasuemaga rändas Aafri­kas ja Euroopas. Kaotas siis kasuema ja sattus kloostrikasvandikuks, kust isa ta suure otsimise peale mitme aasta pärast leidis.
Ta on tantsinud Hazintat „Laurencias”, Carmenzitat „Don Quijotes”, Azuri „Kõrbelaulus”, aga kui tantsija Asta Otsast rollides räägitakse, peetakse esmalt silmas ema Gudulat „Esmeraldas”.
„Otsade kodu oli lihtne,” meenutab endisi aegu Asta sõbranna, endine tantsijanna Elonna Spriit. „Seltskonnad käisid seal sageli. Tehti igasuguseid tempe, oldi lõbusad, riiakad, pesti põrandat šampanjaga või mida kõike veel. Niisugune see eesti kõrgema seltskonna elu siis oli...”
Ükskord, kui ta sõbrannale jälle külla läks, keelitanud Asta: ärge karjuge, Jürka magab. „Ma ei teadnudki siis, et Otsad olid sel ajal otsustanud võtta kasulapse. Asta ütles, et oma lapsed juba suured ja võimalus on, miks siis mitte võtta kasulaps ning ta üles kasvatada. Kui vahva on siis, kui oleme vanad ja meil on palju lapsi.”
„Ülo tegi tookord isale etteheiteid, aga teadis, et see ei olnud ainult isa tahe,” räägib Ülle.
Oma 50. sünnipäeva puhul kinkis Asta Ots lastele fotoalbumid, kus olid pildid nende elust ja kirjad all. Ühe pildi alla oli kirjutatud: kord oli meid nii palju – kuus Otsa: Georg, Asta, Ülle, Ülo, Hendrik ja Jüri.
Asta Ots lahkus 19. märtsil 2000. Kaks päeva pärast Georg Otsa 80. sünniaastapäeva, jättis kümmekond lähedast inimest Pärnamäe krematooriumis temaga hüvasti.
Päris unustatud Otsa lapsed siiski ei olnud. Kui anti välja Georg Otsa uus CD plaatide komplekt, kutsusid plaadi koostajad Eesti Raadiost ka Otsa lapsed Estoniasse plaadi esitlusele. Ülo tänas neid ja ütles plaadi restaureerijale Jüri Kruusile, et isa lehvitab sulle sealt kõrgelt...”.