Mälestusi Tallinnast 1940–1944

Tallinna Linnamuuseumi väljaandest Kaasaegsete mälestusi okupatsioonist ja sõjaaegsest Tallinnast 1939–1944.

Hilma (Immi) Nerep (snd 1924), Estonia dirigendi Verner Nerepi tütar, kellel õnnestus koos vanematega 1944. aastal Rootsi põgeneda. Arhiivifofo

Nõukogude võimu tulek Eestisse tõi kaasa vana elulaadi ja tõekspidamiste kadumise. Mida tundis Hilma Nerep, kes oli tollal veel nooruke koolitüdruk, kui räige ideoloogia levis haridus- ja kultuurielus, kui natsionaliseerimine ja inimeste arreteerimised tekitasid õudu.

Kui 1940. aasta suvel toimus „liitumine” Nõukogude Liiduga, siis olin alles koolitüdruk, küll 16 aastat vana, aga riigi poliitilisest elust kaugel, sest olin ju kasvanud ainult muusika keskel. Tean ainult, et tänavatel toimusid demonstratsioonid ja kardeti suuremat relvastatud kokkupõrget. Seepärast peidetigi lapsed-noored korteri kinnisesse koridori, eemale akendest, et neid ei tabaks juhuslikult läbi aknaruudu eksinud püssikuulid. Mingit laskmist aga meie lähedal (Jannseni–Viiralti tänaval) ei toimunud, sest demonstratsioonid toimusid ikkagi kesklinnas. Hirm ja rahutus valitsesid aga perekondades ja seepärast saadeti noored sõpradega mõneks päevaks maale, Kiisale, et olla eemal linna ärevusest.
Igapäevane elu tundus varsti minevat vanadesse rööbastesse, vähemalt veetsime perekonnaga suve lõpul veel paar kuud Võsul.
Kui sügisel algas koolitöö, siis oli koolisüsteem muudetud, erakeskkoolid kaotatud ja kaks tütarlaste gümnaasiumi – Lenderi ja Kubu kool – ühendati Tallinna VIII Keskkooliks. Tulime siis Lenderi uude koolihoonesse, milline asub veel praegugi oma tornikujuliste välistreppidega Kreutzwaldi tänava nurgal. Tulid uued õpetajad ja uued õppeained: vene keel, kompartei ajalugu ja konstitutsioon. Ära jäeti viimase aasta õppekavast ladina ja inglise keel. Kompartei ajalugu ja konstitutsiooni olen õppinud isegi kaks korda ja teinud need eksamid Tallinna konservatooriumis, kus need olid kohustuslikeks õppeaineteks.
Kuna vastavaid õpperaamatuid eesti keeles ei olnud, siis dikteerisid õpetajad meile teksti, mida pidime tunni ajal rutuga üles kirjutama. Peab ütlema, et endine range õppimis­distsipliin kadus varsti, sest õpetajad olid õpilastega lojaalsed ja püüdsid neid igati aidata, peale mõne üksiku erandi. Kui õpilased tahtsid diskuteerida õpetajatega üldist poliitilist olukorda, siis ütlesid õpetajad ainult diplomaatlikult: „Sellest me praegu ei räägi, lapsed, saage aru meie olukorrast...”
Sellele vaatamata tuli osa võtta ­revolutsiooni aastapäeva pühitsemisest ja sellest „positiivseid” kirjatöid kirjutada. Isegi minu ema, ise ka õpetaja, ütles mulle kord „Nii irooniliselt sa küll kirjutada ei tohi”, kui oli lugenud minu kodus kirja pandud muljeid Vabadusväljakul peetud paraadist, millest olime sunnitud osa võtma.
Kool muudeti 11-aastaseks, kadus keskkooli 12. ehk gümnaasiumi 3. aasta. Nii oligi kooliõpilaste suhtumine nagu eestlastel tihti rasketel aegadel – irooniline ja pilkeline. Üks koolitüdruk kirjutas klassis vaheajal tahvlile: „Suurim kapital Nõukogude riigis on inimene. Kadugu kapitalism!” Ema oma 22. algkoolis Aia tänaval peitis koos kooli direktoriga Eesti lipu pööningule, et see siis jälle õigel ajal välja tuua.
Estonia teatris, kus töötas isa, suurenesid majanduslikud võimalused, sest muusika, kunst ja sport olid tähtsad rahvusvaheliselt näitamiseks. Isa palk tõusis kohe 3000 rublale, ainuke viga oli, et selle eest ei saanud enam suurt midagi osta, kaubad hakkasid poodidest kaduma.
Oli kuulda ka inimeste arreteerimistest. Nii kadus jõulude ajal 1940 meie sugulane laevakapten Karl Mitt, minu ema täditütre abikaasa. Hiljem kuulsime, et ta on vanglas maha lastud või hoopis Siberi vangilaagrisse saadetud. (Ka Tuomioja oma raamatus oma vanaemast, Ella Wuolijokist, ei ole leidnud kindlaid andmeid tema saatuse kohta, kapten Mitt oli Ella Wuolijoki õemees). Kõikide nende kadumiste tõttu oli minu ema väga närviline – kattis kinni telefoni ja tubade ventilatsiooniaugud, kuna kartis meie omavahelisi kõnelusi korteris mikrofonidega kuulatavat. Oli ju August Rei, saadik Moskvas ja ka Riigivanem Tallinnas, jutustanud, et nad ei julgenud rääkida oma abikaasaga Moskva Eesti saatkonnas, vaid ainult kirjutasid üksteisele, kuna teadsid, et igal pool olid mikrofonid nende kõneluste jälgimiseks.

Teater käis aga edu teed –
kutsuti Moskvast lavastaja Aleksander Viner, kes seadis üles uhke „Traviata” etenduse Estonias. Lavastati ka edukas „Vaikne Don”. Siiski hakkasid teatris intriigid ja omavahelised pealekaebamised, märkused, mis pandi seinalehele. Nii hakkas minu isagi „märkusi” saama, et tea küll, mis põhjusel.
Peale muude kaupade hakkas äridest ka toit kaduma – mäletan, et ma hommikul enne kooli minemist jõin musta, röstitud leivast valmistatud kohvi, polnud piima peale panna. Ka või hakkas kaduma, aganatega valmistatud leivale pandi lihtsalt sealihast sulatatud rasva.
Konservatooriumis korraldati „sotsialistlikke” klaverivõistlusi, mängiti Elleri ja Šostakovitši prelüüde kolmeliikmelistes gruppides. Seltskondlik elu vaibus, istuti rohkem koos kodudes.
Kevadel 1941 toimusid koolis lõpueksamid mitmes aines, neist mäletan eesti keele ja matemaatika eksameid. 13. juuni öösel, kui õppisin muusikaajaloo eksamiks konservatooriumis, kuulsin koridoris kolimise müra ega osanud aimata, milles seisis asi. Hommikul ilmnes, et NKVD oli ära viinud kolonel Eduard Kanepi tütre oma abikaasaga. Tulles kooli, valitses seal ärevalt rusuv meeleolu: öösel oli küüditatud oma kodudest tuhandeid inimesi! Need hirmu ja õuduse jutud olid juba levinud üle linna ja jõudnud ka kooliõpilaste sekka. Kui mu klaverieksam 22. juunil – Vene-Saksa sõja algpäeval – sooritatud, põgenesime linnast, et pääseda võimalikust küüditamisest. Samal ajal, kui isa oli saadetud koos Estonia teatriga kraavitööle, peitsime end emaga Nõmmel ema kollegi, prl Ringsmani majas.
Suve jooksul kuulutati välja mitu mobilisatsiooni nõukogude sõjaväkke; minu tulevane abikaasa Addold peitis end metsas, isa vend Elmar, snd 1899, aga ühes tühjas korteris, kus hiljem toimetati tuttavate arstide ja õdede abiga haiglasse peitu. Meie perekond sai varsti kõik „töötajate” nimekirja Kevade tänaval asuvasse sõjaväehaiglasse, milleks oli endine Westholmi gümnaasiumi hoone. Kõik selleks, et pääseda kodus elamisest, kust küüditajad oleksid võinud meid kergesti leida... Augustis 1941 toimuski viimane lahing, mille elasime üle haigla keldris-varjendis, mil venelased tõmbusid tagasi ja sakslased vallutasid Tallinna.
Asusime tagasi oma koju Jannseni-Viiralti tänavale ja mõtlesime, et elu läheb nüüd normaalsemaks. Olin just lõpetanud gümnaasiumi ja lootsin, et nüüd on rohkem aega klaveri harjutamiseks. Olukord oli aga õige masendav, õhtuti oli tihti elekter kadunud, akendele tuli panna pimenduskatted, et küünlatuli toast välja ei paistaks ega pommilennukeid lähedale ei meelitaks. Väljas käies oli ilma tänavavalgustuseta nii pime, et paar korda mõne tänavalkäijaga kokku põrkasid, ilma et seda vastutulijat ise oleksin näinud. Küttepuid oli nähtavasti vähe, sest mäletan, et istusime emaga tihti ahju ääres, et selga soojendada.
Toiduaineid jäi vähemaks, aga meil olid Verneri isa Tõnise sünnitalus Taikses head sugulased, kes sea tapmise järel meile ka suure tüki sealiha saatsid. Kartuleid oli, nii et vanaema Katariina tihti õhtuti head kartulisalatit sai valmistada. Kord oli küll niisugune lugu, et kui ühel kontserdil Estonia orkestriga esinesin ja tahtsime kohvi juua, polnud kohvi­piima. Siis sõitis minu sõbranna, pianist Juta Vaska Rakvere lähedal asuvasse tallu ja tõi piima. Ta sõitis kuidagi juhusliku autotranspordiga keset jaanuari pakast, sest rongidele ei saanud piletit, kas olid nad täis sõjaväeveoseid või ei saanud erainimene üldse sõiduluba...
Konservatoorium töötas ka ebakorrapäraselt, elektri või kütte puuduse tõttu. Ometi olid need aastad mulle edurikkad, sest ma sain mängida kolmel sümfooniakontserdil ­Liszti ja Beethoveni klaverikontserte. (Juhatasid Olav Roots ja minu isa Verner Nerep).

Igapäevane elu oli selline,
et sõja ajal elati peost suhu ja sellest, mida saada oli. Tagavara said omale koguda ainult need, kes maal loomi pidasid ja kes seda siis oma sugulastele ja tuttavalete jagasid. Aga peopäevad peeti ikka ära, eriti tähistati jõulusid väikeste kinkide, jõulupuu ja paremate söögipaladega.
Kui venelaste lennuretked Tallinna kohal mõnel perioodil eriti intensiivseks muutusid, siis võisid nad ühel ööl mitu korda alarmi esile kutsuda. Sai vaevalt voodisse heita, kui tuli juba jälle viiendalt korruselt alla keldrisse minna. Niiviisi võisid alarmid öösel päris terroriks muutuda, kuna nad alati hirmu esile kutsusid.
Eriti oli hirmul ema Linda, kes saigi omale maohaava. Peale haiglaravi sõitis ta sugulaste tallu Taikses, kus sooja piima ja parema toidu abil kiiresti tervenes. Maal aga elas isa onu Jaak, kes juba aastaid teadmata kopsutuberkuloosi oli põdenud. Kui külastasin ema maal, sain ka mina nakkuse ja haigestusin. Peale haiglas viibimist sõitsime kõik suvel Viljandimaale Õisusse, kus meil oli võimalik elada sugulaste suveonnis isegi oktoobrikuuni. Tõenäoliselt ei töötanud siis ka 22. algkool (sügisel 1943), kuna ema minuga nii kaua koos maal sai viibida. Isa oli siiski Tallinnas, sest teatrid töötasid.

Maal elamisel oli see eelis,
et sai korjata rohkesti metsmaasikaid, hiljem suurel määral seeni, milliseid sai ka talve toidulisaks sisse keeta. Ümberkaudsetest taludest sai osta mett, mune ja leivajahu, aga mitte saksa markade eest, vaid riiete ja muu tarviliku eest, mida taludes vaja. Valitses nii öelda naturaalmajandussüsteem. Eestlaste omavaheline abistamine oli hea, ikka sai osta või millegi eest vahetada värve, riidekangast või muud vajalikku. Päris otsas ei olnud asjad kunagi.
Kui alguses oli lootust saavutada Eestile päris iseseisvus, siis nägid inimesed varsti, et see lootus luhtus ja tuli ainult sakslastest olenev Mäe „omavalitsus”. Kui sakslased püüdsid organiseerida sõjaväkke „vabatahtlikke”, siis vastupanejaid, nagu minu abikaasat Addoldit, karistati vangla ja Slantsõ vangilaagriga. Oli aga küllalt neid, kes läksid vabatahtlikult sõjaväkke, näiteks noormees Ilo Mitt, kes läks kätte tasuma oma isa, kapten Mitti arreteerimise ja surma eest. Paljud noormehed läksid kaitsma oma maad Nõukogude Liidu terrorisüsteemi ja vägivalla vastu, sest muud teed ju polnud. Küll unistati „Valge laeva” tulekust ja lääneriikide abist, aga see jäi tulemata... Muuseas, abikaasa Addold põgenes vangilaagrist Soome, kuhu oli kogunenud juba palju eesti vabatahtlikke, aitamaks soomlasi nende võitluses vene vägede vastu. Addoldi ülesandeks jäi võitlusväljal haavatutele esmaabi andmine.
Tulles maalt Tallinna hilissügisel 1943, jätkus töö nii koolides, teatris kui ka konservatooriumis. Toimusid ikka veel teatrietendused, kontserdid ja jätkus minu õppetöö muusikakoolis.
9. märtsil 1944 toimus suur Tallinna pommitamine vene lendurite poolt, purunes ja põles ära palju maju, sai surma lugematu arv inimesi ja hävis ka osa Estoniast. Nüüd seiskus koolide ja konservatooriumi tegevus; Estonia teatergi pidi otsima endale uut asukohta, kus ta aeg-ajalt tegutseda sai.
Mäletan selgelt seda pikka, kuuvalget ööd, mil pommiraginat ja vastutõrjet pidevalt kuulda oli. Istusin meie maja keldris ja mõtlesin: „Kui seekord veel pääseks!” Ja imekombel jäigi meie maja terveks, ainult aknaruudud meie korteris viiendal korrusel olid katki läinud. Addoldi isakodu Viadukti tänaval oli aga vigastada saanud ja tema isa surmavalt haavata. Ta suri järgmisel päeval haiglas. Tema poegadest oli üks niisiis Soome sõjaväes, teine võitlemas vastasrindel Venemaal, sundmobiliseeritud 1941. aasta suvel.
Peale Tallinna purustamist ei julgenud me enam linna jääda, vaid kolisime maale, Taiksesse, kaasas osa mööblit ja klaver harjutamiseks. Maal, puutudes uuesti kokku tuberkuloosihaige vanaonuga, jäin uuesti haigeks. Võttis mitu kuud, enne kui jälle jalule sain. Vist põdesin kõik oma haigused läbi sellel perioodil, sest pärast seda olen võõrsil tervena elanud ja isegi kõrge eani jõudnud.
Augustikuul 1944 oli sõjarinne juba nii lähedale jõudnud, et paljud hakkasid otsima põgenemisteed välismaale. Meie – isa, ema ja mina – asusime 20. septembril 1944 laevale Rootsi, mingi luksussõit see polnud, sest laev oli üle koormatud paarisaja inimese võrra, kellele vaevalt laevatekil seismisruumi jätkus. Kohale jõudsime Stockholmi alles ööl vastu 23. septembrit, kuna vahepeal tuli merel laeva mootorit parandada. Aga oli oskuslikke inimesi, kes laeva mootori jälle käima said.