Miks ei saa uskuda Landeswehri propagandat?

tekst: Urmas Salo,
sõjaajaloolane

Lugedes Kultuuri ja Elu 2019. aasta 4. numbris Andrievs Niedra juttu tema vanaisast tundus, nagu oleksime tagasi 1919. aasta juunis. Peaaegu needsamad valed ja süüdistused, mida Saksa marionettvalitsuse juht Lätis Andrievs Niedra, Balti Landeswehri juhid ja teised sakslased esitasid Eesti vägede ja Põhja-Läti brigaadi kohta, isegi rohkem.

Eesti rahvaväelaste, kellest ehk tuhatkond langes võitluses punaarmee, balti­sakslaste ja sakslastega Läti vabaduse eest, põhieesmärgiks olevat olnud Läti röövimine. Samas on Niedra, kelle kaassüül hukkusid võitluses nendesamade baltisakslaste, sakslaste ja Bermondt-Avalovi vene valgetega tuhanded Läti rahvusliku armee sõdurid, koolipoisid, osutub ühtäkki Läti tunnustamata kangelaseks.
Praegu on sellest möödas üle saja aasta ja me teame palju rohkem kui teadsid inimesed siis ja oskame ka paremini hinnata juhtunut. Lisaks mälestustele ja dokumentide kogumikele on ilmunud ka uusi ajaloouurimusi. Selleks, et aru saada, mis tegelikult toimus, piisab aga isegi sakslaste ajalooülevaadete või mälestuste kriitilisest lugemisest.

Põhja-Läti brigaadi sõdurid 76 mm kahuriga 1919. aasta suvel. Foto: Läti sõjamuuseum

Olukord Lätis 1918–1919 ja Landeswehri loomine

Andrievs Niedra pojapoeg moonutab ajaloosündmusi ja nende toimumise põhjuseid. Kārlis Ulmanise moodustatud Läti Ajutine valitsus astus ametisse 18. novembril 1918 ja Riia langes läti punaküttide kätte 4.–5. jaanuaril 1919. Ulmanis pidi algul tõesti kasutama maa kaitseks baltisaksa ja saksa üksusi, kuid moodustati ka esimesed läti roodud. Vastavalt maailmasõja relvarahu tingimustele oli Saksamaa kohustus tagada oma vägedega okupeeritud maade julgeolekut kuni need saavad end ise kaitsta. Saksa 8. armee väed olid aga laostunud ega tahtnud võidelda. Nad loovutasid suurema osa Lätist vastupanuta ja nii pidid asuma kaitsele vabatahtlikud.
Baltisaksa kaitseüksusi ehk Balti Landeswehri hakati Riias looma juba oktoobris 1918, kuid ametlikult toimus see 11. novembrist. Landeswehri pidid kuuluma baltisaksa, läti ja vene allüksused. Läti rahvuslike jõudude nappusel sai Landeswehrist Kārlis Ulmanise Ajutise valitsuse sõjavägi. Ulmanise koostöö tõttu sakslastega pidasid lätlased esialgu teda tõesti nende käsilaseks. Ulmanis ei soovinud muidugi toetuda ainult sakslastele, vaid otsis sõjalist abi Inglismaalt, Rootsist ja Eestist.
Niedra unustab lätlaste saksavaenulikkuse põhjustest rääkides I maailmasõja ja 1915. aastast alanud Saksa okupatsiooni Kuramaal, mis 1917. aastast laienes ülejäänud Lätile. Sajad tuhanded lätlased olid sunnitud evakueeruma Venemaale. Maad kurnav okupatsioon ja sakslaste omavoli oli äärmuseni kasvatanud lätlaste viha sakslaste vastu. Seetõttu ei tahtnud lätlased astuda Landeswehri, vaid ootasid tagasi Venemaale läinud läti kütte, kes tulid punaarmee koosseisus Lätit okupantidest vabastama. Osa läti rahvuslikke roode jooksis jaanuaris laiali, jäi pataljoni jagu mehi ­Oskars Kalpaksi alluvuses. Landeswehri kõrval hakati 1918. aasta detsembris maha jäävatest riigisaksa vabatahtlikest moodustama Raud­brigaadi. Hädas Ulmanis oli sunnitud 29. detsembril lubama Lätit kaitsvatele Saksa sõduritele kodakondsust ja ka õiguse Lätis maad saada (kuid lepingu pidanuks hiljem kinnitama Läti Asutav Kogu). Nii tekkis võimalus Saksa palga­sõduritega Läti koloniseerimiseks. Kuid nii sakslaste kui ka läti üksuste võitlusvõime oli madal, punaarmeed peatada ei suudetud.
Jaanuari algul 1919 jäeti maha Riia ning Landeswehri ja Raudbrigaadi üksused taandusid Kuramaale. Sakslaste vastu astusid välja ka kohalikud lätlased. Peagi jäeti maha Jelgava ja taanduti Liepaja (Liibavi) piirkonda. Tänu Eesti vägede edule Lõuna-Eestis jaanuari keskel õnnestus sakslastel ja Ulmanist toetavatel lätlastel peatada kuu lõpus punaväe edasitung Venta jõel. Nõukogude Läti armee kaks kütibrigaadi kolmest paisati Eesti vastu ja punaarmee jäi Kuramaal ilma pealetungiks vajalikest lisajõududest. Neil oli rindel u 1115 tääki ja mõõka ning 280 reservis. Landeswehri balti­saksa üksustes oli siis rindel u 500 meest, läti O. Kalpaksi pataljonis 220 meest ning Raudbrigaadis 300 meest. Raudbrigaad muudeti peagi Rauddiviisiks. Sakslaste panust punaarmee pealetungi peatamisse jaanuaris on mälestustes üles puhutud, peale Eesti rinde mõjus kahtlemata ka puna­armee väeosade nõrkus. Veebruaris hakkas Saksamaalt saabuma juba suuremal hulgal vabatahtlikke ning nii Landeswehr kui ka Rauddiviis tugevnesid.

Landeswehri koosseisu kuulunud Läti üksiku pataljoni sõdurid Kandavas, 1919. märtsis. Foto: Läti sõjamuuseum

Kindral von der Goltzi plaanid

Kindral Rüdiger von der Goltz ei tulnud Lätisse mitte Läti ajutise valitsuse kutsel, nagu on väitnud Niedra pojapoeg, vaid ta määrati ametisse Ida-Preisimaal asuva Saksa piirikaitse ülemjuhatuse Nord (või Põhja piiri­kaitse ülemjuhatuse?) korraldusel. Kuramaa rinde juhatajaks määratud von der Goltz saabus Liepajasse 1. veebruaril ja 14. veebruaril määrati ta Saksa jõudude ühendamiseks loodud 6. reservkorpuse juhatajaks. Kuramaale toodi veebruaris ka
1. kaardiväe reservdiviis. Kindrali ülesanne polnud mitte Läti vabariigi toetamine, vaid tuli luua tõke, et puna­armee ei pääseks Ida-Preisimaale ja edasi Saksamaale. Von der Goltzi laiemaks eesmärgiks oli Saksa huvide kaitsmine ja tal tekkis idee Saksa jõudude toel vallutada Petrograd ja aidata Venemaal võimule Saksa-sõbralik valgete valitsus. Edasi oli kavas ühiselt astuda Inglismaa hegemoonia vastu. Saksa vabatahtlikud pidanuksid kolonistidena Lätisse jääma. Läti ja Eesti tulevikku nägi ta uuendatud Venemaa autonoomse osana.
Von der Goltz ei toetanud Balti riikide iseseisvust, nende rahvaid pidas ta alamrahvasteks. Seda võib lugeda tema memuaaridest: „Minu arvates pole nad üldse suutelised iseseisvuseks. Ilma nimetamisväärse haritud ülemkihita (pärast baltlaste minemakihutamist), enamikus enamlikult meelestatud töörahvaga maal ja linnas, ilma rahata, ilma abiallikateta, ilma küllaldase inimmaterjalita asustamata maal, ilma igasuguste kogemusteta ja põhialusteta valitsemise alal jääb lätlastel vaid valida Inglise koloonia või Vene riigi autonoomse osa vahel…” (Minu missioon Soomes ja Baltikumis. 2004, lk 126). Samas pidas ta vajalikuks sakslaste ülemvõimu säilitamist: „samuti pidi saksa ülemkihil seal olema asend, mis vastaks ta ajaloole, ta majanduslikule ning vaimsele tähtsusele; muidu ei või sellest arenematust maast üldse midagi saada. Kogu maa ja rahvas oli tänu võlgu kõige eest, absoluutselt kõige eest ainult germaani kultuurile ja tsivilisatsioonile.” (samas lk 152). Ulmanist ja tema valitsuse liikmeid kindral vihkas, kuna need otsisid toetust Inglismaalt ega olnud tänulikud sakslastele. Siiski tunnistas kindral ise, et lätlaste saksavaenulikkuses olid süüdi Saksamaa okupatsioonivõimud.
1919. aasta veebruaris, pärast von Stryki riigipöörde plaani sattumist lätlaste kätte, Ulmanise valitsuse suhted baltisakslaste ja riigisakslastega teravnesid. Ulmanis tahtis alustada vabastatud Kuramaal sundmobilisatsiooni, kuid von der Goltz oli selle vastu ja takistas Läti üksuste relvastamist Inglise relvadega. Ta arvas, et see tähendaks enamlaste relvastamist. Ulmanis soovis ka Saksa okupatsioonivõimu lõpetamist tagalas, sh Liepajas. Baltisaksa Rahvuskomitee 14 punktilist nõudmist Ulmanise valitsus vastu ei võtnud.
Sakslased ja baltisakslased pidasid enamlasteks lätlasi, hiljem ka eestlasi, kes olid saksavaenulikud ega tahtnud olla Saksa ülemvõimu all, või kes pooldasid radikaalset maareformi, soovisid mõisamaid ära võtta.

Kārlis Ulmanis ja polkovnik Berķis Latgale diviisi staabi juures 1919–20 talvel. Foto: Läti sõjamuuseum

Kas Ulmanis takistas Riia vabastamist?

Kohe pärast Kuramaa vabastamist punavõimust märtsi lõpus tekkis küsimus, kas jätkata Landeswehri ja Rauddiviisi jõududega pealetungi Riia vabastamiseks. Saksa ülemjuhatus Nord keelas aga 6. reservkorpuse staabi järelpärimise peale oma
20. märtsi korraldusega Saksa vägede edasitungi Lielupe jõe joonest. Landeswehr võis üle selle joone korraldada vaid lätlaste aktsioone. See oli kooskõlas Saksa valitsuse 27. märtsil väljendatud seisukohaga, et Saksa väed Kuramaal ja Leedus ei tohi korraldada pealetungiaktsioone. Siiski alustasid Landeswehri ja Rauddiviisi juhid aprilli algupoolel varjatud ettevalmistusi Riia hõivamise operatsiooniks.
7. märtsil oli Antant alustanud blokaadi, mis raskendas Saksa vägede varustamist. 11. aprillil teatas Inglise admiral Sinclair kindral von der Goltzile, et katkestab blokaadi, kui nad tahavad Riiat vallutada. Vastuseks selgitas kindral, et maa kaudu ei saa rünnata, sest Tiruli soo on vee all ning teed kitsad. Ta pakkus aga, et Landeswehr võiks maabuda Inglise laevastiku kaitse all Dünamündes (Daugavgrivas), rünnates Riiat põhja poolt, kuna teised 6. reservkorpuse osad tungiksid järgi maantee kaudu. Von der Goltz teatas Inglise ettepanekust kohe ­telefoni teel ülemjuhatuse Nord staapi Bartensteini Ida-Preisimaal, kuid soovitas selle tagasi lükata. Nii ka otsustati, sakslased ei tahtnud teha end sõltuvaks Inglismaast. Kindral märgib veel, et ka lätlased nõudsid neilt inglaste kaudu tingimusteta Riia vallutamist.
Kõik see näitab, et von der Goltzi ja sakslaste eesmärgiks polnud Riia kiire vabastamine punavõimust, vaid eelkõige sakslaste võimu kindlustamine Lätis. Koostöö inglastega seepärast ei kõlvanud. Ulmanis polnud valmis kõiki sakslaste nõudmisi täitma ja seepärast taheti ta enne pealetungi Riiale kõrvaldada.
16. aprillil kukutatigi Liibavis Ulmanise ajutine valitsus Saksa palgasõdurite ja Landeswehri löögi­üksuse jõududega. Selle peale avaldasid protesti nii Läti parteid kui ka Antandi riigid. Pärast Ulmanise valitsuse kukutamist püüti moodustada valitsemiseks sõjaväelist direktooriumit, kuid nii polkovnik Jānis Balodis kui ka vürst Anatol Lieven keeldusid selles osalemast.

Kelle valitsust juhtis Andrievs Niedra?

Millegipärast on Niedrat nimetatud Läti valitsuse juhiks, mis sisuliselt pole õige. Ulmanise valitsuse moodustajaks oli Läti Rahvusnõukogu aga uue valitsuse määrajaks oli Baltisaksa Rahvuskomitee koos sakslastega. Ükski Läti partei seda ei toetanud. Valitsuse pani kokku kohalike Saksa rindeväeosade julge­olekukomitee ettepanekul Liibavi ringkonnakohtu prokurör Oskar Borkowsky. Borkowskyst, kes oli varem seotud von Stryki vandenõulastega, sai siseminister. Neljast baltisakslasest ja viiest lätlasest koosnevas valitsuses pidi Andrievs Niedra saama peaministriks. Täideti kõik sakslaste nõudmised. 26. aprillil allkirjastas Niedra Saksa saatkonnale saadetud noodi, mille järgi valitsus loobus lätlaste sundmobilisatsioonist, tagas välisriikidest pärit sõjaväelastele täieõigusliku kodakondsuse, nagu oli 1918. aasta detsembris lubatud ning tunnustas Saksa vägesid okupatsioonivõimuna. Nii kõrvaldati vaidlusalused punktid „Läti valitsuse” ning riigisaksa ­sõjaväeliste ja tsiviilinstantside vahel ning kindral von der Goltz tunnustas uut valitsust.
Andrievs Niedra oli populaarne kirjanik, kirikuõpetaja, paistnud silma rahvuslike vaadetega. Tema muutumine sakslaste nukuvalitsejaks oli lätlastele üllatus ja ilmselt olid siin põhjuseks tema auahnus ning avantüristlik iseloom.
Siiski püüdis Niedra Riias käinud Saksa riigikaitseministri Noske ja USA esindaja kolonelleitnant W. Greene soovitusel Ulmanisega kokkuleppele jõuda ühise valitsuse moodustamise suhtes. 5. mail oli kokku lepitud uues valitsuses, milles oleks seitse Ulmanise bloki esindajat ja neli baltisakslast, kuid Ulmanis ei nõustunud veel Niedrat või tema bloki esindajat valitsusse võtma. Saksa asesaadik dr Burchardt kinnitas, et Riia vabastamisel saab arvestada Saksa vägede toetusega, kui Niedra blokk on kaasatud. Seepeale toetas Baltisaksa Rahvuskomitee 9. mail Niedra valitsust. Niedra väitel ei olevat Ulmanis järelpärimisele Riia vabastamise kohta vastanud.
Nii oli Niedra valitsus Saksa nukuvalitsus või marionettvalitsus Lätis, kes esindas vaid sakslaste ja vähese hulga saksameelsete lätlaste huve. Lätlased vihkasid uut valitsust ja Niedra rööviti peagi Läti sõdurite poolt. Ta taheti toimetada laevaga Eestisse, kuid tal õnnestus 16. mail aluspükstes põgeneda Liepajasse.

Eesti 1. suurtükipolgu patarei nr 1 Ropaži juures juunis 1919. Arhiivifoto

Kes vabastasid Riia?

Niedra toodud arvud, et Raud­diviisis võitles 7500 riigisakslast, ­Landeswehris 3000 baltisakslast ja nende kõrval 200 lätlast Balodise juhtimisel, on puhas vassimine.
Riia vabastamise operatsiooni ajal oli Läti ajaloolase J. Šiliņši andmeil Rauddiviisis 8000 võitlejat, Landes­wehris 6000 võitlejat, sealhulgas 2100 lätlast (enamuses J. Balodise brigaadis), 2400 baltisakslast ja 600 riigisakslast, 400 venelast (vürst Lieveni üksuses). Peale selle oli veel lätlasi reservüksustes Liibavis, nii et baltisakslasi polnud Landeswehris rohkem kui lätlasi. Arv 200 oli ehk nende lätlaste arv, kes toetasid Niedrat ja võitlesid juunis koos sakslastega. Punaarmee vastaseks põhijõuks Kuramaal ja Põhja-Leedus olid siiski riigisakslastest moodustatud väeosad. Mais oli Saksa 6. reservkorpuse käsutuses ligi 28 000 meest, neist u 80% riigisakslased, ülejäänud olid Landeswehri baltisakslased, lätlased ja venelased. Kuid sakslaste arv hakkas kahanema, sest Saksa väejuhatus viis juba mai lõpus konflikti tõttu Poolaga ära Ida-Preisimaale 1. kaardi­väe reservdiviisi. Riia vallutamise operatsioonis kattis see diviis Bauska piirkonnas Saksa vägede tiiba. Punaarmee jõud Riias ja Kuramaa rindel olid u 15 200 meest, sh 7700 tääki ja mõõka.
Niedra valitsus toetas küll deklaratiivselt Riia vabastamist, kuid ei valmistanud ette linnaelanike varustamist ega korra tagamist.
22. mail hõivasid Landeswehri ja Rauddiviisi üksused (kokku u 12 000 võitlejat) ootamatu löögiga punaväe käest Riia. Sellele järgnes veresaun, sakslased tapsid ilma kohtuta hinnanguliselt u 4000 inimest, keda pidasid enamlasteks või nende toetajaiks. Umbes samapalju elanikke vahistati. Alles Antandi riikide sekkumine peatas veresauna.

Kas Eesti sõjavägi läks Lätit röövima?

Niedra väidab, et Eesti väed tungisid Lätisse, et seda majanduslikult ekspluateerida. Tegelikult oli Eesti vägede eesmärk punaarmee tõrjumine kaugele Eesti piiridest ja vastavalt 18. veebruaril sõlmitud lepingule ka sõbraliku Läti valitsuse, Ulmanise valitsuse toetamine maa vabastamisel punaväest. Juunis oli ka Läti rahvuslike jõudude toetamine sakslaste vastu. Selleks formeeriti Eestis ja Põhja-Lätis läti üksusi, mis ühendati Põhja-Läti brigaadi.
Jaanuari keskpaigast kuni maini oli enamik Nõukogude Läti armee jõududest suunatud Eesti vastu ja Kuramaal asuvate Landeswehri ja Rauddiviisi vastu oli esialgu umbes kolmandik selle jõududest. Ainult märtsis oli Kuramaa rindel aktiivne sõjategevus. Ülejäänud ajal kandsid Läti punaarmeega võitluse raskust eestlased koos Põhja-Läti jõududega. Samal ajal kui sakslased tegelesid Ulmanise valitsuse kukutamisega ja nukuvalitsuse moodustamisega, pidid eestlased tõrjuma tagasi punaarmee kõige tugevama pealetungi Lõuna-Eestis. Pealetungile asunud 26 600 võitleja seas olid ka Läti punakütid. Eesti sõjaväe esindaja kaudu 27. aprillil sakslastele edastatud info, et Riia eelne rinne on kaitseta, ei mõjutanud neid aga tegutsema.
Mai lõpus pärast Riia vabastamist osalesid Eesti väed aktiivselt Põhja-Läti ja ka Ida-Läti vabastamisel punaväest. Eesti vägede ja sealhulgas Läti Volmari polgu kiire edasitung üle Aluksne ja Gulbene Krustpilsini ning Jekabpilsini jättis mitmed Läti punaarmee üksused kotti. Sõjasaak oli suur nii eestlastel kui ka lätlastel. Eesti 1. ratsapolgu eskadron hõivas Gulbene 31. mail ja sõjasaagiks saadi suur hulk kitsa- ja laiarööpmelist raudteeveeremit (15 vedurit, üle 400 vaguni ja platvormi), kaks suurtükipatareid, laskemoona jm. Tänu kiirele edasitungile vabastati ka osa punavõimu vangistatud inimesi (ülejäänud leiti hauast). Jõudude vähesuse tõttu ei suutnud Eesti-Läti väed siiski Krustpilsi juures paljude punaväeosade itta taandumist takistada. Landeswehri jõudmine Ieriki ja Võnnu piirkonda nurjas punaväe jälitamise 3. diviisi poolt.
Sõjapidamisega kaasnevaid kulusid pidi kandma paratamatult ka piirkonna elanikkond rekvisitsioonide ja küüdikohustuse näol. Rekvi­reerimises osalesid nii sakslased, punalätlased kui ka Läti rahvuslikud jõud ja eestlased. Loomulikult esines sõja käigus omavolilisi sundrekvisitsioone ehk röövimisi. Eestlaste rekvisitsioonidesse võidi tõesti suhtuda negatiivselt. Eestlased olid nt Ruhja ja Salatsi piirkonnas, kus tegutsesid ka punased partisanid, tajunud kohalike Läti elanike toetust punastele. Seega võisid nad seal karmimalt käituda. Samas punaläti kütiväeosad tegutsesid kohati jõhkralt Lõuna-Eestis.
Mõisaid rööviti sõjategevuse käigus nii Eestis kui ka Lätis. Punavõim oli Lätis mõisate baasil loonud ühismajandid, sovhoosid ja eestlased pidasid nende vara oma sõjasaagiks. Kuid sovhoosidesse olid võetud ka talupoegadelt loomad ja inventar. Seetõttu lugesidki lätlased eestlaste tegevust röövimiseks. Naukšeni mõis oli pikemat aega sõjategevuse piirkonnas. Kas seda röövisid vaid eestlased, vajab uurimist. Ka Eesti väejuhatus märkas ebaseaduslikke rekvisitsioone. Ülemjuhataja Laidoner andis 4. juunil 2. ja 3. diviisi ning Soomusrongide divisjoni ülemale korralduse, millega keelas Läti piiridest kariloomade, toiduainete, hobuste, linase riide ja muu väljavedamise.
Landeswehri sõja käigus suhted lätlastega paranesid. Eestlaste mälestustes on juttu tantsuõhtutest läti tüdrukutega ja toiduga kostitamisest taludes.

Artikli autori vanaisa Jaan Salu võitles Landeswehri sõjas Niedra vägede vastu soomusrongil nr 2 (oli kuulipildujavaguni ­ nr 2 allohvitser). Fotol laiarööpmelise soomusrongi nr 2 kuulipilduja­vagun nr 2, suvi 1919. Foto: erakogu Fotol Jaan Salu (paremal) koos soomusronglase Jaan Vihandiga 1919. Foto: erakogu

Eesti vägede edasised plaanid Lätis

Eesti vägedel polnud vastavalt Laidoneri korraldustele esialgu kavas Lätis Lemsalu–Volmari–Smiltene–Aluksne joonest edasi lõuna poole tungida (vastavalt 18. veebruari lepingule). Läti väed pidid Eesti ülemjuhatuse alluvusest väljuma. Võnnusse (Cesisesse) sisenesid 30. mail esimesena Läti Võnnu (Cesise) polgu allüksused. Kuna aga punaväe kaitse oli Aluksne piirkonnas murtud, otsustas 2. diviisi väegrupp iseseisvalt pealetungi jätkata ja 31. mail vallutati Gulbene ning jätkati kiiret edasitungi Krustpilsi suunas. Niimoodi jäi mitu läti punaväeosa kotti. Seepeale andis Laidoner 1. juunil korralduse Eesti 3. diviisi väed ja ka enamiku Läti Võnnu polgust saata edasi Ida-Lätisse Krustpilsi suunale võitlema punaarmee vastu koos Eesti 2. diviisi vägedega. Krustpilsi piirkond kavatseti järgnevalt üle anda lätlastele. 2. juunil hakkas üks läti väeosa juba liikuma. Samas olid Eesti soomusrongid 3. juunini kinni purustatud Strenči silla taga. Landeswehri jõudmine 2. juunil Ieriki ja Võnnu piirkonda peatas Eesti ja Läti vägede ümberpaiskamise. Tuli tagada oma vägede transporditeede ja tagala julgeolek, sinna ei saanud jätta sakslasi.
3. juunil kell 12.30 andis ülemjuhataja Laidoner 2. ja 3. diviisi ning Soomusrongide divisjoni ülematele, samuti Põhja-Läti brigaadi ülemale direktiivi, milles käskis Ramotskoje (Ieriki), Schwaneburgi (Gulbene) raudtee liini täielikult oma alla võtta. Teiseks kästi põhja poole liini Koiva jõesuust mööda Koiva jõge kuni Siguldani ja edasi Nitaure, Vecpiebalga ja Jaungulbene sakslasi mitte lasta. Ühtlasi kästi toetada ainult neid läti vägesid, kes tunnistavad Ulmanise Läti Ajutist ­valitsust. On arusaadav, et punaväe vastu Ida-Lätis võitluse jätkamiseks, vägede varustamiseks oli tarvis laiarööpmelist raudteeühendust Gulbenest Valka. 4. juunil edastati vägede tagasitõmbamise nõue sakslastele.

Landeswehr alustas sõjategevust

Eesti väejuhatust võib juuni algul süüdistada paindlikkuse puudumises või ehk isegi sakslaste provotseerimises, kuid samad süüdistused võib esitada ka sakslastele. Ent sõda alustasid ikkagi landesveerlased. Laidoneri nõuded olid vastuvõtmatud seisuslikku uhkust täis sakslastele.
Ka pärast Riia vallutamist polnud sakslaste esmane eesmärk mitte võitlus punaarmeega, vaid kogu Läti haaramine oma kontrolli alla. Tugevamad jõud saadeti Võnnu (Cesise) suunale, eestlaste ja põhjalätlaste vastu. Balodise brigaadi vägedel keelati koostöö põhjalätlastega, kuid üks ratsaeskadron läks üle Põhja-Läti brigaadi.
Kuna Landeswehri jõud ei mõelnudki taanduda Ieriki piirkonnast ja nad ründasid 5. juunil Amata silla juures Eesti soomusrongi nr 2 sapööre ja hiljem soomusrongi, avati ka vastu­tuli. Nii sai alguse sõjaline konflikt.
Sakslased pidid oma tegevust Saksa valitsuse ja Antandi rahustamiseks maskeerima. Landeswehrist oli saanud Läti sõjavägi, mis allus Niedra valitsuse sõjaministrile dr Vankinsile. Landeswehri ülemale major Alfred Fletcherile anti Läti kodakondsus. Kindral Goltzi osa tegeliku vägede ülemjuhatajana jäi varjatuks.
Niedra valitsus andis heakskiidu von der Goltzi ja major Fletcheri kavale likvideerida sõjaliselt eestlaste sissetung Põhja-Lätisse. See tähendas ühtlasi sõjategevust Põhja-Läti brigaadi jõudude vastu. Niedra põhjendas seda Eesti okupatsiooniga Põhja-Lätis, samuti Ulmanise voliniku Markus Gailitise mõisnike vastase tegevusega (mõisamaade äravõtmisega). Põhja-Läti brigaadi nimetasid sakslased enamlasteks, kuna sinna oli võetud läti punaväelastest sõjavange. Ka eestlasi süüdistati Asutava Kogu maareformi kava tõttu enamluses.
Nii ründasidki Landeswehri üksused 6. juuni varahommikul Võnnut nii lõunast kui ka idast. Alles hiljuti formeerimise lõpetanud Läti Võnnu polgu allüksused ei suutnud suurtükkide puudumisel ja külghaarde ohu tõttu oma positsioone kaua kaitsta. Tänu Eesti soomusrongi nr 2 toetusele õnnestus läti üksustel pärastlõunal evakueeruda ja taanduda Rauna silla taha. Niedra pojapoeg jätab esimesest Võnnu lahingut mainides täpsustamata et Niedra baltisaksa ja saksa üksused ründasid lätlasi, sh Võnnu ja Volmari koolipoisse.
Eesti vägede vastupealetungikatsed Võnnu tagasi vallutamiseks ebaõnnestusid. 10. juunil alanud läbirääkimised ei toonud mõlemat poolt rahuldavat tulemust. Nii hakkas Landeswehr valmistuma pealetungiks ja esitas enne vaherahust loobumist 18. juunil ultimatiivsed nõudmised Eesti vägede äraviimiseks Lätist.
Kuna riigisakslastest üksustel oli Saksa ülemjuhatus Nord keelanud Riiast ja Daugavast kaugemale minna, siis tehti jälle üks pettemanööver. Rauddiviis anti kaheks nädalaks „Läti armee ülemjuhataja” alluvusse ja nii moodustasid kolmveerandi ­Niedra jõududest Landeswehri kõrval riigisaksa vabatahtlikud. Antandi esindajatele saadi nii öelda, et eestlased sekkuvad Läti siseasjadesse, mitte sakslased. „Läti armee” ülemjuhatajaks nimetas Niedra kabinet 18. juunil dr Vankinsi ja staabiülemaks kindral Timrothi. Siiski ei toetanud Eesti vägede ründamist kõik sakslased, nt Rauddiviisi ülem Bischoff soovitas jääda kaitsele Riia ette. Balodise Läti brigaad ja Lieveni venelased jäid sõjas erapooletuks.
Von der Goltzi koostatud operatsiooniplaan nägi üldjoontes ette kahelt tiivalt haarates Eesti ja Põhja-Läti väed põhja pool Võnnut purustada. Õnneks see plaan nurjus, võidu 20. juunist kuni 2. juulini kestnud lahingutes saavutasid Eesti ja Põhja-Läti väed.

Kokkuvõttev hinnang

Arvestades sakslaste, eriti von der Goltzi plaane, oleks sakslaste ülemvõim Lätis ja nende püüe luua liit vene valgetega varem või hiljem seadnud ohtu Eesti iseseisvuse. Kahtlemata oli parem see oht varakult tõrjuda. Seda näitas ka hilisem Bermondt-Avalovi avantüür, milles põhijõuna osalesid sakslased. Ka poleks nii Eestis ja Lätis kui ka Venemaal Saksa tääkidele tuginev valitsus suutnud kaua püsida. Sest maad nii sakslased kui ka vene valged talurahvale anda ei tahtnud ning see oleks andnud võidu­võimalused punaarmeele. Eesti ja Läti vabariigi püsimajäämises oli aga oluline maareformi teostamine.
Landeswehri sõda ja Bermondt-Avalovi sõda, mille puhkemises oli kaassüüdlane A. Niedra, tõi Lätile suuri kahjusid ja kannatusi. Oluliselt lükkus edasi Läti vabastamine puna­armeest. Niedra oli kattevarjuks sakslaste võimuhaaramisel Lätis, ta kiitis heaks pealetungi Eesti vägede ja Põhja-Läti brigaadi vastu ja võimaldas Landeswehri pealetungi toetada Rauddiviisi üksustega. Sügisel toetas ta Bermondt-Avalovi avantüüri, lootes saada Lätis uuesti võimule. Ehkki A. Niedra mõisteti pärast sõda vangi, pääses ta üsna kergelt, väljasaatmisega. Baltisakslased kannatasid hiljem von der Goltzi ambitsioonide tõttu, neid ei sallitud nii Eestis kui ka Lätis.
Andrievs Niedra pojapoeg peaks kahetsema juhtunut ja paluma andestust tuhandete sõjas langenute ning sakslaste poolt Riias ja mujal tapetud lätlaste eest.

* * *

Autorist:
Urmas Salo on sõjaajaloolane, Tartu ülikooli ajaloo doktorant, teenis kuni 2010. aastani ohvitserina Eesti kaitseväes. Tegelenud Eesti kaitseväe 1930. aastate ajaloo ning Vabadussõja ajalooga. Äsja ilmunud Eesti Vabadussõja 2-köitelise ajaloo üks põhiautoritest. Tema vanaisa Jaan Salu teenis Vabadussõjas laiarööpmelise soomusrongi nr 2 kuulipilduja komandos nr 2 allohvitserina. Sõdis nii vene punaväe, Landeswehri kui ka Bermondt-Avalovi vastu.

* * *

Põhiallikad:
Cīņa par brīvību: Latvijas Neatkarības karš (1918–1920). Latvijas Valsts vēstures arhīva dokumentos. 2. daļa. 1919. gada 16. aprīlis – 10. jūlijs. Sastādītāji: dr. hist. Ēriks Jēkabsons, Dr. hist. Jānis Šiliņš. – Vestures Avoti X. Riga: Latvijas Nacionālais Arhīvs, 2019.
Darstellungen aus den Nachkriegskämpfen deutschen Truppen und Freikorps. I-II Band. Berlin 1936–1937.
Eesti Vabadussõja ajalugu. I–II kd. Tallinn: Varrak, 2019.
Goltz, Rüdiger von der. Minu missioon Soomes ja Baltikumis.Tallinn: Olion, 2004.
Kēninš, Indulis. Istorija Latvii XX vek. Učebnoje posobije dlja osnovnoi školõ. Rīgā: Zvaigzne ABC, 1999.
Latvijas atbrivošanas kaŗa vēsture. I. Rīga, 2006.
Latvijas Brīvības cīņas 1918–1920. Enciklopēdija. Rīga: Preses nams, 1999.
Nottbeck, Berend von. Võnnu lahingu eellugu. Tallinn: Kunst, 2009.
Radzinš, Pēteris. Läti vabadussõda. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001.
Šiliņš, Jānis. Padomju Latvija 1918–1919. Rīga, 2013.