Sõda punakõntsaga kestab

tekst: Jüri Kotšinev

Euroopa poliitikat suunavad ideoloogid on selgelt välja astunud rahvusriikide ja rahvuste kui selliste vastu ning on välja käinud oma tulevikunägemuse suurest, kogu kontinenti katvast föderaalmonstrumist, kus punaroosa plagu all kõik näiliselt võrdsust tagavas rahvastevanglas sõnakuulelikult ennast tapalavale viia paluvad.

Julged jänesed ja poliitiliselt „ärksad” kaaskodanikud on viimasel aastal põõsavilus üha julgemalt vigisema hakanud. Meenub möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpp, aeg kui partorgid ja komsomolid järsku justkui unest ärgates endale ja teistele valjusti oma rahvust meenutama hakkasid.
Tuli välja, et nad kõik endas äkitselt eestlase avastasid. Siis oli see neile mõistagi konjunktuursetel kaalutlustel soodus. Keegi ei tahtnud jääda maha tulevikku suunatud rongist nimega „helge tulevik demokraatlikus riigis”. Kõik need kollaborandid ja punavõimu tallalakkujad muutusid järsku laulvateks ja tantsivateks revolutsionäärideks. Kõik need „perestroika kaitseks” välja astunud õiguslased hakkasid järsku pasundama sellest, kuidas ühiskonda tuleb hoida ekstreemsetest, üksikute tagurlaste mahitatud väljaastumistest. Nende perestroika ja uutmise lainel pukki karanud pasaharakate kraaksumine on mul tänase päevani hästi meeles.
See, et nad võidavad igal juhul, oli neile endile hästi selge, kogu küsimus oli selles, mille eest nad tollal võitlesid. Neile „rahvatasujatele” oli kõige tähtsam saavutada uues olukorras parim stardipositsioon ja kirjutada ennast ajalukku ning rahva südamesse eestluse ja vabaduse eest võitlejatena. Esiröökurid, kes neile omases matslikus maneeris küünarnukkidega endale teed võimu juurde rajasid, olid justkui unustanud oma parteipiletid (partei oli perestroika algperioodil NL-is üks – NLKP) kuhugi tolmusesse riiulisse. Mõni peitis selle koguni raadio Selga või Estonia alla.

Arvasin, et ma sellist metamorfoosi enam iial ei näe, kuid nüüd – 2020. aastal – kordub kõik. Eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpust saati on muutunud rahatähed ning kõigi Eesti linnade ja maakeskuste välisilme. On muutunud tavad ja isegi kombed, kuid pole muutunud kollaborantide olemus.
Uued kollaborandid on mõistagi kasvanud ilma NLKP liikmelisuseta, kuid soov olla kaitstud peavoolu aktiivsed eestvõitlejad on täpselt sama nagu eilsetel konformistidel. Uue globalismi märksõna on vasakpoolsus ja euroliberalism. Uue sajandi alguskümnendite poliitilise peavoolu suund on olnud kosmopolitism ning eurosotsialism. Euroopa poliitikat suunavad ideoloogid on selgelt ja üheselt välja astunud rahvusriikide ja rahvuste kui selliste vastu ja on välja käinud oma tulevikunägemuse suurest, kogu kontinenti katvast ­föderaalmonstrumist, kus punaroosa plagu all kõik suures ja näiliselt võrdsust tagavas rahvastevanglas sõnakuulelikult ennast tapalavale viia paluvad. Just nimelt ise paluvad. Seda isegi mõistmata miks.
Parketisotsid, kes ennast härrasrahvaks peavad, on selles vanglas mõistagi valvurite, barakivanemate ja vanglaülemate rollis. Sellist uue internatsionaali tulekut ei saa üks selge mõistusega eurooplane sallida. Kui lääne-eurooplasi on tabanud uue perestroika ja uue uutmise pasatõbi, siis tuleb sellele otsustavalt vastu astuda. Tuleb saata pseudodemokraatlik sotsialist ja liba-liberaal sinna, kus on tema õige koht ja seista vankumatult oma maa põlisväärtuste eest. Nagu kunagi seisis Karl Suur Euroopa eest nomaadide vastu ja Euroopa nende eest ära kaitses, tuleb rahvuslikku iseolemist tähtsaks pidaval kodanikul kaitsta isamaad liberite, sotside ja multikultistide punast karva ideoloogia eest. Sõda punakõntsaga ei ole lõppenud.