Foto: Scanpix

Kliimasoojenemisest ja maailma päästmisest

tekst: Mati Õun

Möödunud soe sügis ja järgnenud erakordselt soe talv tekitasid tunde, et maakera ilmastik soojeneb tõepoolest, nagu seda üks nooruke rootslanna ja mõni vananev Eesti ekspoliitik väidab. Ning mõni teinegi.

Kuigi, eks sooje sügiseid ja talvi ole olnud minu kolmveerandsajandisel eluajal ennegi, ning nii mõnigi kord kipuvad praeguse ilmasoojenemise eest hoiatajate argumendid kas tahtmatult või tahtlikult valed olema. Nagu näiteks 2019. aasta lõpul loetud teade ajalehest Postimees, mille mõte oli selline, et eelmisel aastal libisenud Gröönimaa liustikelt merre 329 miljardit tonni jääd, mis tõstnud maailmamere taseme ennenähtamatule kõrgusele.
329 miljardit tonni jääd on selline abstraktne suurus, millest ajalehelugeja esmapilgul aru ei saa. Aga veidi rehkendades saame tulemuseks, et selle jää sulamisel tekib 329 kuup­kilomeetrit vett, mis on juba hoomatav hulk.
Mereleksikoni andmeil on maailmamere pindala 362 miljonit ruutkilomeetrit ja kui me nimetatud veehulga (329 km3) selle pindala peale ära jagame, saame selle ennenähtamatu meretõusu kõrguseks ... 0,9 mm. Igaüks võib seda rehkendust järgi kontrollida, arvestades, et ühes kilomeetris on miljon millimeetrit.
Sellist meretõusu ei märka meist vist keegi, kuid olen käimasoleva mere­tõusu kohta must-valgelt lugenud, et maailmamere tase tõuseb, uputades lõunamere saari, Läänemere tase aga ei tõuse. Minu teada peaks Läänemeri läbi Taani väinade olema maailmamerega ühenduses; olen autoga sõitnud üle Väikese ja Suure Belti ning laeval sõitnud Öresundi väinas. Ei ole nagu kuulnud, et neile kõigile oleks tänapäevaks tammid ehitatud ja too Läänemere taseme erandlik mittetõusmine kipub vist naljajutt olema.

Vaatame ajas tagasi

Aga maailmamere taseme ennenähtamatu tõus, sellest oleme praegu üpriski kaugel. Saksa professor Joachim Herrmann toob oma 1975. aastal ilmunud raamatus „Spuren des Prometheus” (Prometheuse sammud) graafiku meie ajale eelnenud 375 000 aasta suurte meretõusude ja languste kohta ning sellelt selgub, et kahel korral — 135 000 ja 300 000 aastat tagasi — on nn Eemi ja Holsteini jäävaheaegadel. Maailmamere pind olnud ümmarguselt 25 m tänapäevasest kõrgem. On selge, et valdav osa tänapäevaseid toredaid lõunamerede saari oli neil aegadel vee all, Läänemerd koos oma saartega ja rannamadalatega aga ei olnud veel olemaski.
Samast professor Herrmanni graafikust selgub, et ümmarguselt 65 000, 180 000 ja 215 000 aastat tagasi oli maailmamere pind sadakond meetrit tänapäevasest madalam, ning minu rehkenduse järele oli Antarktikas, arktilistel saartel, Kanadas, Alaskal ja Euraasia mägismaadel tekkinud hiiglaslikesse jääkuhjumitesse kogunenud 40 miljonit kuupkilomeetrit jääd rohkem, kui on neis tänapäeval.
Muidugi on professor Herrmanni graafik üpriski üldistav, meie akadeemik Anto Raukase raamat „Eestimaa viimastel aastamiljonitel” (1988) annab siinseist viimastest jääaegadest ja jäävaheaegadest hoopis üksikasjalikuma pildi. Aga põhijäreldus on sama – veetase maailmaookeanis on viimase kolmandikmiljoni aastaga väga suurelt kõikunud ja on selge, et mingit inimtegevusest põhjustatud süsihappegaasi teket või mitteteket selle taga ei ole olnud. Ma ei taha sellega öelda, et kaasaegne inimtegevus ei või pikas perspektiivis maakera kliimat muuta, küll aga kahtlen, kas praegune ilmade muutus on ikka inimsoo tekitatud. Ja mitmedki meetmed maakera ülesoojenemise ärahoidmiseks tunduvad olevat
naeruväärsed.

Professor Herrmanni graafik maailmamere taseme kõikumisest viimased 375 000 aastat.

Küsimus ökoloogilisest jalajäljest

Nagu näiteks ühes möödunudaastases Maalehes ära toodud Lundi ülikooli teadlaste hinnang, et maailma päästmiseks peaks meil olema vähem lapsi – sellest võib järeldada, et kui lapsi üldse ei ole, saabki maailm päästetud. Aga vabandust – kelle jaoks?
Ja mida kõike veel õpetatud mehed ning naised välja ei paku! Selleaastase 11. jaanuari Postimehes toodud ökoloog Juhan Javoiši artiklit „Kuidas laste ja maakeradega kärbseid pähe aetakse” andmeil, mis pärinevad minule tundmatust väljaandest Accelerista, selgub, et iga lapse asemel võiks meist igaüks pidada kaks tosinat kassi või koera, ehk sama arvu (24!) kütusesäästlikku sõiduautot. Nn ökoloogiline jalajälg olevat neil võrdne. Loodan, et keegi ei saa siit valesti aru, nagu härra Javoiš ise nii mõtleks. Ei, ta arvab nagu minagi, et see on absurd.
Ja eriti keskkonnasõbralikena reklaamitud elektriautod, mis ei aja tossu välja ega riku muud moodi õhku. Aga seegi on petukaup, sest nende autode eest tossavad elektrijaamad, kust nende akudesse elekter tuleb. Ja küllap veelgi suurem ökoloogiline jalajälg tekib nende autode ehitamisel ning selleks materjalide saamisel. Pole märganud, et sellest keegi avalikult rääkinud või kirjutanud oleks; sellelegi pööras esmakordselt tähelepanu eelnimetatud ökoloog Javoiš.
Ning eks sama lugu ole teiste maailmapäästjate – päikesepatareide ja tuulegeneraatoritega. Nendegi ehitamiseks kulub kõiksugu materjale, mille saamisel rikutakse meie maakera loodust ja mille kohaleveol ning kokku monteerimisel lasevad oma tossutorudest musta suitsu välja veoautod, kraanad ja jumal teab veel, millised masinad.
Ma ei kahtle fossiilsete kütuste – kivisöe, põlevkivi, nafta ja maagaasi – tarvitamise vähendamise vajaduses, kuid ei näe praegu reaalset alternatiivi neile. Elektriautode ökoloogilise puhtuse näilikkusest oli siin juba juttu, aga eks sama lugu ole ka elektrirongidega ja hiljaaegu ajaleheteatest läbi käinud elektriliste õhutaksodega. Ja ei saa ma heauskselt võtta üleskutseid sõita auto asemel jalgrattaga. Näen seda oma pereski, kus ülepäeva üsna paljud kotitäied söögi- ja joogikraami autoga koju tuuakse. Tublidel jalgrattasõitjail, kes oma ökoloogilist teadlikkust ajalehes reklaamivad, teeb selle töö ära vast mõni teine autosõitjast pereliige.
Aga hämmastab end kõigis asjus tublina reklaamiva Eesti Vabariigi kahepalgeline käitumine CO2 suurendamisse Maa atmosfääri. Vastavalt Kyoto protokollile on riikide vahel ära jagatud kogused, palju neist keegi võib atmosfääri rikkuda. Eesti teatavasti ei tossuta nii palju, kui on talle lubatud ja müüb juba aastaid oma kvoodiülejäägi maha, teenides niimoodi sadu miljoneid. Kuid vabandust – see vist küll maailma päästmine ei ole, vaid vastupidi?
Ja vast mäletab nii mõnigi, kuidas Eesti Energia (või oli see mõni teine meie suurettevõte?) aastaid tagasi entusiastlikult lubas alustada põlevkivi kaevandamist Jordaanias ning Utah’ osariigis USA-s, kuna neis riikides põlevkivi alane oskusteave puuduvat. Eesti riigi rahagi läks kumbagi neisse ettevõtmisse üheksakohaline arv, kuid viimastel aastatel pole neist projektidest enam juttu tehtud ja tundub, et need rahad kadusid nagu mutiauku. Maailma päästmise huvides on nii vast paremgi, sest põlev­kivienergeetika on just ala, mille kahjulikkust Eestile ette heidetakse ja selle globaalne laiendamine meie spetsialistide abiga just soodustab kliima soojenemist. Või Jordaanias ja Utah’s ei soodusta, seal valitsevad teised loodusseadused, või on need kauged paigad üldse mõnel naaberplaneedil? Ei tea, ei ole seal käinud.

Ka puudega kütmine on lubamatu

Lugesin hiljaaegu kahe meie tuntud eksriigimehe pikki lugusid maailma ülesoojenemisest ja sellest, et meid päästab vaid soojuselektrijaamade kinni panemine ning päikesepatareides ja tuulegeneraatoreis tekitatud elektrivoolu tarvitamine. Ka puudega kütmine olevat täiesti lubamatu, teatas neist tarkadest meestest üks, endine Roheliste erakonna juht. No sellist juttu on mõnus kirjutada meestel, kellel pensionidena igakuiselt tulemas nelja- või viiekohalised arvud eurosid, tavapensionär Õun oma 500-eurose kuupensioniga ei saa endale ilmselt tulevaste aegade elektrikütet lubada, kuna elekter läheb kordades kallimaks.
Eks minu puhul lahendub see probleem lähiaegadel ilmselt iseenesest, kui ma taevasse, päikesele lähemale, või põrgusse, veelgi soojemasse kohta kolin. Aga probleem jääb ka minu lahkumisel siiamaile püsima, sest loen möödunud aasta 20. detsembri Õhtulehest, et meie Statistikaameti hinnangul elab Eestis 284 000 inimest suhtelises vaesuses. Ja mingit programmi Eesti riigil vaesuse vähendamiseks ei ole. On karta, et need üle veerandi miljoni inimese ei saa toda puhast, kuid kallist tulevikuelektrit enam valgustusekski eriti ohtralt kasutada, ruumide küttest rääkimata.

Ehitame kaitsetammi

Ja ei me tea, kuhu meie maakera ilm tegelikult pöörab. Olen USA glatsioloogilt James L. Dysonilt lugenud, et märgid näitavat – järjekordse jääaja eel viskab korraks maakera soojakraadid üles. Võib-olla on praegugi hoopis selline moment ja on oodata jääaega, mis meie armsa Eestimaagi kilomeetripaksuse jääkooriku alla matab? Mõni aasta tagasi kirjutas sellisest väljavaatest üks Horvaatia kliimateadlane ja lisas optimistlikult, et pole hullu, kui see järjekordne jääaeg ka 70 000 aastat kestab. Peaasi, kui igamees ja -naine enda jää alla kadunud talu või õuemaa koordinaadid oma järeltulevastele põlvedele edasi annab. Küllap need siis peale jää sulamist selle eraomandi jälle tagasi saavad. Mõnus!
Parem siis vast juba kliimasoojenemine koos maailmamere taseme kuni 25-meetrise tõusuga, nagu see ammumöödunud aegadel on korduvalt olnud. Koos ajaloolasest kamraadiga seda tulevikuväljavaadet arutades tulime kiirelt järeldusele, et Läänemeremaid aitaks oodatava meretõusu eest säästa Taani väinadele ja Jüüti poolsaare läänerannale ning põhjaotsale ehitatav kaitsetamm. Suur töö, aga vähemalt mõttekas, erinevalt ühest raudteeprojektist, millest keegi ei kipu aru saama, milleks see õieti hea on.
Ja kliima põhjalik soojenemine päästaks ka meie tulevaste põlvede vaesed neile üle jõu käivaist küttekuludest. Kui muidugi uus jääaeg ähvardab tulla, tuleb siit ära kolida nii vaeseil kui ka rikkail. Kuhu, ei tea. Eks rikkad ole kõikjal teretulnud ja saa igal pool ennast sisse seatud; vaeseid ei oota keegi ega rõõmusta nende tuleku üle.