Sõja lõpp ja Tšehhi põrgu

tekst: Hanno Ojalo

Turmtules. Eesti Diviisi suurtükivägi 1943–1945 Autor Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar, 2020

Katkend Hanno Ojalo raamatust Turmtules. Eesti Diviisi suurtükivägi 1943–1945.

Kui Eesti Diviisi riismed 1945. aastal Oppelni kotist välja olid murdnud, asuti väekoondist tagalas jälle üles ehitama. Arusaadavalt oli siis, päris sõja lõpus, mehi, varustust ja relvastust veelgi vähem kui Neuhammeris. Seda hämmastavam on, et eesti kahurväelastele leiti ikkagi kusagilt uusi suurtükke.
Igal juhul koguti Suurtükirügemendi allesjäänud mehed, kes olid nüüd taas ilma suurtükkideta, kokku. Neist formeeriti tegelikkuses vaid I abteilung, kes sai ka uued suurtükid. Seda seetõttu, et selles grupis olid kõige suuremate lahingukogemustega mehed. Paraku saadeti just nemad rindele, sel ajal kui ülejäänud seltskond rindetagalas Saksamaa-Tšehhimaa piiril Hirschbergis (Jelenia Góras) rahulikult õppusi korraldas.
Nii avastas leitnant Viktor Orav, kes suunati märtsi lõpus või aprilli algul IV suurtükigrupi koosseisu, et ta on suurtükiväelaste politrukiks (NSPO – natsionaalsotsialistlik poliitohvitser) määratud. Kuid selle asemel, et vastavalt ülalt saabunud ettekirjutustele jutustada sõduritele juutidest ja rassiküsimustest, leidis ohvitser hoopis parema vestlusteema.
„Salaja BBC saateid kuulates andsin „poliitilistes tundides” ülevaateid olukorrast rindel. Tundes sõja lõpu lähedust, andsin ka juhiseid, kuidas kapitulatsiooni puhul käituda ja mida teha, et vältida sõjavangi sattumist. Andsin nõu erariiete hankimiseks, milles on kergem läänesuunas liikuda, et mitte venelaste kätte sattuda.”
Tõsi, samas mainib Orav, et ootamatult saabusid kohale ka uued 150 mm haubitsad, mehed said väljaõppe ja sõitsid rindele. Seega lisandus vahetult sõja lõpu eel rindel olevale I grupile ka IV grupp.
Sellest ajast võib meenutada vaid episoodi, kus uutele positsioonidele liikuvad I grupi kahurväelased langesid venelaste õhurünnaku alla. Kanti tuntavaid kaotusi elavjõus, hobustes ja ka suurtükid said kahjustada. Osa kahureid tuli õhkida, kuna neid oli võimatu edasi transportida. 2. patareis jäid ellu vaid kolm hobust ja lisahobuseid püüti hankida ümberkaudsetest küladest. Paraku neid ikkagi nappis ja kellelgi tekkis pöörane idee kasutada kahurite liigutamiseks lehmi! Paraku ei olnud lehmad koostööst huvitatud ja nii tuli ikkagi liikumisvõimetud kahurid õhku lasta.
Sõja lõpupäevad kulgesid rahulikus positsioonisõjas ja 8. mail 1945 toimus Eesti Diviisi eestlastest juhtide nõupidamine, milles osalesid 45. rügemendi ülem Paul Maitla, 46. rügemendi ülem Alfons Rebane ja vanemsuurtükiohvitser August Võhma. Viimane esindas kogu suurtükirügementi seetõttu, et rügemendiülem sakslane Hans Belzer arusaadavalt eestlaste huve väljendada ei suutnud.
Igal juhul paistab, et nii Belzer kui ka tankitõrjeüksuse ülem Bernhard Langhorst suutsid Tšehhi põrgust elusalt pääseda, sest mõlemad surid hiljem kõrges vanaduses Lääne-Saksamaal.
Kahjuks ei tulnud üleüldise segaduse ja pagejatest ummistunud teede tõttu eestlaste vähegi kooskõlastatud tegevusest midagi välja ja nii oli igaüks omapead, püüdes pääseda lääneliitlaste juurde ja võidelda oma elu eest.
Värske 46. rügemendi jalaväekahurite kompanii rühmaülem Harry Tulp (endine pataljoni Narva sõjamees) kirjeldab taganemise algust niimoodi:
„Ootasime kaua oma torude juures vedukautosid, jalavägi oli ammu meist mööda läinud. Olime igaks juhuks valmis otsesihtimiseks. Tõttasin asja uurima. Õnnestus põgenikevoolus takerdunud vedukid kohale tuua.”
Kuid sellest erilist abi polnud, sest „Ega me kaugele jõudnudki. Kütus lõppes ja võtta polnud seda kusagilt. Rasketel torudel võtsime lukud välja ja lükkasime nad oma vedukitega kõrgest jõekaldast alla. Kerged IG-d võtsime veel kaasa.”
Harry Tulbil õnnestus Tšehhi põrgust pääseda ja seiklusrikka teekonna järel Eestisse jõuda. Aastad 1949–1958 veetis ta juba Gulagis.

Kaks Suurtükirügemendi ohvitseri August Võhma ja Viktor Orav pääsesid Tšehhi põrgust samuti eluga. Võhma selgitusel jäi tema grupp taganemist katma, kuid kohe kui ta saabus eelpoolmainitud nõupidamiselt oma alluvate juurde, avastas mees, et patareiülem obersturmführer Eduard Limion oli juba iseseisvalt jalga lasknud. Võimalik, et Limioni enda selgituste kohaselt olid asjad teisiti – igal juhul suri ta aastal 2000 Kanadas.
Kui Võhma abteilung siis Tšehhimaa poole liikuma hakkas haupt­sturmführer Kimmeliga eesotsas, kaotas major oma alluvad praktiliselt kohe silmist, sest tema auto läks rikki ja edasi seikles ta juba omapead.
Punased tšehhid andsid Võhma üle venelastele ja nende käest õnnestus majoril põgeneda ning pärast rohkeid seiklusi USA okupatsioonitsooni jõuda. Eks pidi ka õnne olema.
Orav aga pääses kergemalt, kuigi ka temal tuli kõikvõimalikke seiklusi üle elada. Kõigepealt pidi IV abteilung’i vooriga taganev mees peaaegu surma saama ja mitte tšehhide käe läbi: „Õhtu saabudes tundsin ratsutamisest väsimust ja otsustasin ühele sidevahenditega täidetud vankrile puhkama heita, kus peagi uinusin. Liikudes kõrgel teetammil, tuli voorile vastu auto, mille tuled hirmutasid hobuseid. Nad taganesid ja vanker koos minuga veeres kõrgelt teetammilt alla. Kui see alla jõudis, olin mina kõige all ja raskete sidevahenditega koormatud vanker oli kummuli minu peal, ainult mu jalad olid vankri alt väljas. Lämbusin õhu puudumisest. Head võitluskaaslased eemaldasid raske koorma ja alustasid kunstlikku hingamist. Tulin teadvusele ja küsisin, mis on juhtunud, miks seisate poolkaares minu ümber?”
Oravale selgitati, mis temaga juhtus, õnneks möödus parajasti Eesti Diviisi voor ja ohvitser liitus nendega.
Tšehhide kätte vangi sattudes aga juhtus Orav kokku ühe kohaliku õpetajaga, kes nüüd oli vastupanuliikuja. See mees oli mõistev ja sõbralik ning eestlane ja tšehh tegid vahetuskaupa: Orav loovutas valvurile binokli, valvur aga laskis ta minema. Üldises segaduses jõudis eestlane lausa Saksa vormiriietuses (!) üle Tšehhi-Saksa piiri, siin õnnestus tal tänu sõbralike sakslaste abile erariided selga saada ja end „idatööliseks” maskeerida. Peale rohkeid sekeldusi punaväelastega suutis ka Orav USA tsooni jõuda.
Seevastu major Paul Suurkivi pääses üle noatera tänu õnnelikule juhusele.
Keset tšehhide korraldatud tapatalguid sõitis sündmuspaigast mööda maastikuauto Punaarmee ohvitseridega. Suurkivi, kes oskas korralikult vene keelt, pöördus nende poole abipalvega, tuues esile õigustatud argumendi, et tegemist on NSV Liidu kodanikega, keda tšehhid ilma igasuguste juriidiliste protseduurideta lihtsalt tapavad. Venelased võtsid meest kuulda ja käskisid tšehhidel tapatalgu lõpetada, väites, et oma kodanike üle hakkavad süüasju uurima ja otsuseid langetama hoopis nõukogude vastavad kompetentsed organid. Olid vene ohvitseride põhjused sekkumiseks millised tahes, osutus see eesti sõduritele kasulikuks. Võimalik, et tunda andis ka sõjaväelaste nii-öelda kastisolidaarsus ja põlgus eraisikute vastu…
Seega Suurkivi kavalus aitas ja peatselt õnnestus selsamal sel ohvitseril nüüd juba venelaste käest põgeneda. Kui ta seda poleks teinud, siis ähvardanuks teda surmanuhtlus „kodumaa reetmise” eest – leitnant Suurkivi teenis aastatel 1940–1941 Territoriaalkorpuse 625. suurtükiväepolgus ja läks juulis 1941 üle sakslaste poole. Ta suri 1959. aastal Inglismaal.
Kui mainida veel Suurtükiväerügemendi ohvitseride saatust, siis läände pääsesid veel Vaido Viitre, Priidik Eras, Georg Iltal, Aleksander Kimmel. Muide, Viitre ja ülalpool mainitud Limion olid peagi juba USA abiteenistuses 4221. vahikompanii koosseisus.
Segased lood on Nigul Maanemaaga, kelle täpne surmaaeg ja -koht ongi teadmata. Mees olevat pääsenud 1948. aastal vene sõjavangistusest Saksamaale, kuid seal tema jäljed kadusid…
Venelaste kätte sõjavangi langesid aga Ants Angerjas (suri vangistuses 1946. aastal), samuti tankitõrjeüksuse mees Ago Loorpärg (langes vangi Prahas, elas vangistuse üle ja pääses tagasi kodumaale).
Sellega lõpebki Eesti Diviisi suurtükiväelaste lugu. Nende saatus kulges samas voolusängis ülejäänud kamraadidega ja võib vaid öelda, et kahurimeeste sõjakaotused olid suhteliselt väiksemad kui jalaväelastel.