Kommunistid ja koputajad

tekst: Jüri Pertmann
Algusosa K&E 1/2019

Kommunismi võiks käsitleda ja seletada ka nii ajas kui ka ruumis titaanlikud mõõtmed omandanud roimana, mis on suunatud nii iga üksiku inimese kui ka kogu inimkonna vastu. Kuid kui on olemas roim, kui on sajad miljonid kannatajad, siis kes on roimarid?

Mihhail Voslesenski kirjutab mahukas uurimuses „Nomenklatuur – Nõukogude Liidu valitsev klass” erilises maailmas elavatest riigivalitsejatest, kelle käsutuses on kõik sõnaga eri tähistatavad privileegid.

Mitmekihiline nomenklatuur

Nomenklatuuri kuulumine tähendas elamist erilistes majades, mille olid ehitanud erilised (vene keeles spetsialnõje) ehitusorganisatsioonid; erisuvilates ja -pansionaatides. See tähendas puhkamist ja ravi erisanatooriumites ja -puhkekodudes, erihaiglates ja -polikliinikutes. Nende käsutuses olid tavakodanikule ligipääsematud kauplused, sööklad, puhvetid ja isegi juuksurid. Kõrg­nomenklatuuri kuuluvatel väljavalitutel olid erinumbritega ametiautod ja bensiinigi tankisid nad eritanklates. Nende järeltulijad käisid erilaste­aedades, -koolides ja -internaatides. Nomenklatuursetele töötajatele olid ettenähtud omaette klubid, kus näidati sageli lihtsale nõukogude inimesele mittesobivaid filme. Nomenklatuurile olid ette nähtud eraldi ootesaalid suuremates raudtee- ja lennujaamades. Neile kuulus Moskvas isegi erireeglitega kalmistu.
Nõnda kulges nomenklatuurses peres sündinud isiku elukäik alates sünnitusmajast kuni surmani erilises, nn spetsiaalses keskkonnas. Ta oli igati materiaalselt kindlustatud ja talle olid tagatud nii ametialane koolitus kui ka parteiline karjäär. Lühidalt öeldes – kommunistliku riigi nomenklatuuri kuuludes elas inimene nagu kommunismis. Seda päikselist „peeglitagust maailma” valvasid tšekistide kordonid ja seda ümbritses läbitungimatu salatsemise eesriie. Sinna mitte kuuluv nõukogude kodanik oli sellest erimaailmast eraldatud samamoodi nagu välismaastki.
Tarmo Vahter kirjutab oma uurimuse „Karuks istus vangitornis...” eessõnas sellest kuidas ta vestluses EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Vaino Väljasega üritab saada informatsiooni kõrgnomen­klatuuri tegudest ja mis juhtus? „Siis pani Väljas paberid käest ja vaatas mulle otsa. Ta ütles: „Te leiate siit (paberitest) ainult teatava osa. Piltlikult öeldes leiate eest kardina, mille tagant paistavad kontuurid. Aga te ei näe, mis kardina taga on toimunud.” Kommunistide kõrgliiga jäi lõpuni põranda alla ja isegi nende säilinud ametlikes dokumentides ei kajastanud nad alati tegelikke sündmusi. Selles maailmas valitsesid ühised saladused, ringkäendus ja telefoniõigus.
Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad oma koguteoses „Kohanemine ja vastupanu” ENSV nomenklatuurist järgmist /valikulised lõigud/: „Eesti haritlaskommunistide tuumiku moodustas komparteiline nomenklatuur, s.o isikud, kelle ametisse määramise kinnitasid kõrgemad parteiorganid. Reeglina kinnitati nomenklatuursetele kohtadele parteilasi. Nomenklatuuri pääsemine lõi eeldused karjääriks ja kõrgemas nomenklatuuris oli vakantside tekkimisel ja mõjukate protežeede olemasolu korral kergem edasi liikuda. Tegemist oli kinnise kastiga, kus valitses korruptsioon, ringkäendus ja afääride kinnimätsimine.
Ka nomenklatuur ise oli mitmekihiline, selle madalamate rühmade esindajaid, näiteks rajoonikomiteede poolt ametisse nimetatud koolidirektorid või haiglate peaarste pidasid kolleegid omataolisteks. Nomenklatuuri kõrgemad astmed viisid parteiladvikusse, mis seisis tavainimesest kõrgel ja kaugel. Ainult tipud /ENSV-s/ pääsesid defitsiitset tööstuskaupa ja toiduaineid müüvatesse erikauplustesse ja puhvetitesse (ametlikult polnud neid olemas, sest privileegid olid vastuolus partei poolt väljakuulutatud sotsiaalse õiglusega).
Vene teadlase A. Nekritši järgi kuulus 1980. aastatel Nõukogude Liidu nomenklatuuri kuni neli miljonit inimest. Eestis pidi see arv seega jääma 20 000 piiridesse.”
Siinkohal tuletame meelde, et ENSV-s oli tema lõpupäevadel 110 000 kompartei liiget, seega kuulus ainult iga viies-kuues kommunist kuritegeliku maffia kõrgliigasse. Õige vähe oli nomenklatuuris mitte­kommuniste. Stalini arvamuse ja väljenduse põhjal pidi ju valitsema parteilaste ja parteitute plokk. Võib siiski arvata , et ENSV-s oli parteisse mittekuulujate arv minimaalne.
Et siduda kohalikke võimumehi tugevamini keskusega, oli tavaks neid enne edutamist suunata Moskvasse keskaparaati tööle või stažeerima. Seal kontrolliti neid põhjalikult ja seal leidsid nad endale protežeesid, kellele hiljem võis karjääriredelil trügimisel tugineda. Nomenklatuursetest töötajatest nn rahvusvabariikides olid Moskva silmis usaldusväärsemad need kohalikud, kes olid abielus vene­lastega ja nii seotud vene rahvaga. Ka Eestis oli see juhtiva töötaja kvaliteedimärk.” Paljud juhtkommunistid olid selle ära tabanud. Nagu näiteks Ivan Käbin, Karl Vaino, Artur Vader, Leonid Lentsman, Bruno Saul ja Mart Siimann.
Teema lõpetuseks vaatame üle mõne lõigu vene ajaloolase Igor Bunitši raamatust „Partei kuld”, mis ilmus eesti keeles küll kärbetega, aga mida ma soovitan igal ajaloohuvilisel tingimata läbi lugeda. Sealt saame teada ka neid Nõukogude Liidu sisemisi tegureid, mis aitasid kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele. Veendume selles, et nomenklatuur ei saanud ega tahtnudki püsida igavesti.
„Ahne ja müüdav partokraatia, kes oli juba rüüstanud rikkaima riigi ja omastanud tema poolt hävitatava rahva sunnitöö vilja, püüdles kõrgetasemelisema ja luksuslikuma elu poole. Tal oli äkki liiga kitsaks jäänud kuuendikul maakerast. Ta soovis veeta oma elu Prantsusmaa lasuurrannikul, Itaalia plaažidel, Miami kuurortides, luksuslikes villades reklaamtulede säras ja Vahe­mere lainete mahedas kohinas. Ta soovis läänelikku teenindamist ja mugavust, mis ka Läänes polnud kõigile kättesaadav. Riigis juba väljakujunenud „peeglitaguses maailmas”, kus kogu Nõukogude Liitu peeti mitte rohkemaks kui maailma kõige odavama tööjõu ja kahuriliha allikaks, hakkas nomenklatuur pidama kogu rahvuslikku rikkust, kaasarvatud elanikkond, oma eraomandiks. Pealegi tunnistasid nad oma karistamatust, sest Hruštšov sõlmis nendega pärast Stalini surma „püha liidu lepingu”, millega tagas Nomenklatuuria kodanikele teovabaduse, isikliku julgeoleku ja kohtule allumatuse.
Me võime tänada saatust, et ENSV-s ei rakendatud selliseid kirjutamata seadusi nagu Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias.
Anname sõna Bunitšile. „Enamikus neis vabariikides olid kõik partei- ja riigiametid sularaha eest vabalt ostetavad-müüdavad. Näiteks maksis Aserbaidžaanis rajooni prokuröri ametikoht 30 000 rubla, rajooni miilitsaosakonna juhataja ametikoht 50 000 rubla. Neid ametikohti võis osta rajoonikomitee sekretärilt sularaha eest. Rajoonikomitee sekretäri ametikoht maksis palju rohkem – 200 000 rubla. Selline praktika andis kiiresti areneva varimajanduse tegelastele võimaluse seada võtmepositsioonidele oma inimesed, alt kuni üles, kasvada parteinomenklatuuriga kokku ja dikteerida talle oma poliitikat.
See kõik oli Lenini kehtestatud elulaad, mille oli tõstnud seaduslikkuse tasemele Stalin ja toetanud olid seda kõik nende järglased.”

Kas kõige kurja juureks on kommunistid?

Kommunistide looga seoses toon ära katkendi vabadusvõitleja, luuletaja, tõlkija ja ajakirja Akadeemia toime­taja Jaan Isotamme (1939–2014) samateemalisest intervjuust ligi kolmkümmend aastat tagasi, kevadtalvel 1991 Tartus Ann Mustale.
Vastus küsimusele, et kas kõige kurja juureks on kommunistid?
Aga kelle kaudu, kelle läbi ja kelle huvides me kõik siis kogu oma elu oleme kannatanud? Kes on muutnud kolmandiku maakerast hiiglaslikuks vangilaagriks ja prügimäeks, kes ripuvad edasi küünte ja hammastega võimu küljes, olles valmis ükskõik kelleks maskeeruma, et aga võim säiliks, kes mind ja sind iga päev üha türanniseerib ja teisi meietaolisi meid türanniseerima sunnib? Loll liht­eestlane ütleb: süüdi on Venemaa ja venelased. Aga kas Venemaa tapab Kosovos, võimutseb Hiinas või oli süüdi Kambodža genotsiidis? Venemaa oli vaid nakkuskoldeks, kust algas selle sotsiaalse pidalitõve levik üle maailma, esimeseks ja suurimaks ohvriks, esimestena gulagiseeritud venelased on olnud kaikaks, millega sadu teisi rahvaid peksti. Süüdi pole kaigas, vaid ikkagi käsi, mis seda hoiab. Ning selleks käeks või pigem käpaks on varsti sajandi vältel olnud Uljanovi ja tema jüngrite poolt Marxi ja teiste inimvihkajate retseptide järgi loodud roimarite organisatsioon, millele lõpliku kuju ja peaaegu globaalse võimu andis Stalin.
Inimeste teadvuses püsib kommunism ikka veel kolmes hüpostaasis: utoopilise kommunismina, sellena, mis üha horisondil kollitab, fiktiivse kommunismina, mille propageerimiseks ja üleskiitmiseks terved mandritäied metsi paberina ära raisatud on, ning tegeliku kommunismina, mille sopameres enamik meist sündimisest peale supleb, kuid mille äratundmiseks ja õige nimega nimetamiseks suuremal osal kommunismiohvritest ajusid napib.
Aina otsitakse eufemisme ja lahendusest eemale viivaid seletusi. Mina räägin ainult tegelikust kommunismist ning nimetan selle rajajaid, arendajaid ning alleshoidjaid sama nimega mis nad ise – kommunistideks.
Kommunismi võiks käsitleda ja seletada ka nii ajas kui ka ruumis titaanlikud mõõtmed omandanud roimana, mis on suunatud nii iga üksiku inimese kui ka kogu inimkonna vastu. Kuid kui on olemas roim, kui on sajad miljonid kannatajad, siis kes on roimarid? Vastus on ainult üks – kommunistid, verekarva pileti omajad.
Kommunistidel on fenomenaalsuseni arendatud oskus vastutusest kõrvale hiilida. Iga üksikparteilane on alati olnud kõrgemalseisva organi käsutäitja. Nürnbergi kohtu poolt loodud õiguspõhimõte – kuritegeliku käsu täitja on ka ise kurjategija – tema jaoks loomulikult ei kehti, sest partei tervikuna tahtis ju ainult head jne.
Terve partei mainet ohustada võivatest kuritegudest saadakse aga lahti jähuudelt laenatud meetodil – süüdi on eelmise perioodi ninamees koos mingi abstraktse nimega – isikukultus, voluntarism, stagnaaeg vms.
Lühidalt võiks nende partei ajaloo kokku võtta vormelisse: partei on vahet pidamata vigu teinud, kuid ometi on tal alati ja kõiges õigus olnud. Ning nüüd tekibki küsimus: kuidas võib täiskasvanud, terve mõistusega inimene, ilma et teda surmanuhtlusega ähvardataks, astuda selle superroimarite jõugu liikmeks, hakata selle käske täitma ning nahast välja pugema, et ise käsuandjaks saada?
Seletusi on ainult üks: inimlik alatus, kõlblusmeele atroofia või puudumine (lollus ja argus võivad ka kõne alla tulla, kuid ega needki ole kiita omadused), materiaalsete hüvede ihkamine ehk teisisõnu ahnus, karjerism ja viimaks kõige olulisemana, võimuiha. Just viimast tüüpi kommunistid jõuavad kõige kõrgematele positsioonidele ja valivad välja endi järglased. Millistest torudest ja kateldest nad selleks läbi peavad käima, milliseid inimomadusi endis jäägitult tapma, seda teavad täpselt ainult nemad ise.
Muide, Novõi Mir avaldas, kahjuks küll lühendatult prof. Mihhail Voslenski klassikalise teose „Nomenklatuur”, mis otse loodusteadusliku täpsusega kirjeldab seda parteid parteis, Orwelli „sisemist parteid”. Kui Aristotelesest peale on aristo­kraatia tähendanud riigivormina parimate valitsust, siis kommunistlikke klikke võib täie tõsidusega nimetada kakistokraatiateks, mis tähendab halvimate valitsust.
Kahekümnenda sajandi suurima vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõni sõnum postkommunistlikule Venemaale oli: „Me peame rajama moraalse Venemaa. Ja kõigepealt tuleb rõhujatel ja timukatel kahetseda, kahetseda, kahetseda.”

Punane maffia

Minult on mitmed tuttavad ja isegi sõbrad küsinud, et mida neist kommunistidest enam urgitseda, neid ju enam ei ole. Jah, kolmkümmend aastat on möödunud sellest kui algorganisatsioonid korjasid endi verekarva piletid kokku ja saatsid kilekotis Valgesse majja. Kuid punase maffia omandatud reeglistik ju jäi – jäid alles ühised saladused, ringkäendus ja tutvused. Nende jätkuva tegutsemise vilju tunnetame siiani.
Esimene ehmatus möödus neil esimese riigikogu valimisega. 1992. aastal oli Eestis rohkem kui pool sajandit möödas viimastest demokraatlikest valimistest. Endistel kommunistidel õnnestus nendel valimistel saada Riigikogus 34 kohta. Esimese ja teise Riigikogu liikmetest anti välja neist ülevaadet andvad raamatud: „Keda me valisime”. Nomenklatuurseid kommareid oli kahes esimeses Riigikogus 7–8 isikut. Kuna ankeedis puudus küsimus nomenklatuuri kuulumise kohta, siis võime seda ainult nende eelnevate ametikohtade järgi mõistatada.
Küll aga olid küsimused kompartei kohta ja nende vastuste põhjal oli esimeses Riigikogus 33 NLKP liiget ja teises Riigikogus 59 NLKP liiget, mis selgelt näitas, et kuna ühiskonnas neile hukkamõistu ei olnud, siis võimuiha lõi välja. Hiljem on selgunud, et oma punase mineviku varjasid maha Mart Nutt ja Eiki Nestor. Märksa hullem oli lugu nendega, kes omakäeliselt tõendasid, et neil puudus koostöö KGB-ga. Eesti Endiste Poliitvangide eritoimkonna andmetel oli neid kahes esimese Riigikogus veidi üle kahekümne persooni. Aga neist pajatame lugejale juba järgmises ajakirja väljaandes.
Kuid selle loo autoril on siiani kõikidele endistele kommunistidele mõni küsimus. Ma ei räägi siin totaalsest patukahetsusest, kuid ma küsin: „Miks te astusite kuritegeliku maffiaga sarnasesse kommunistlikusse parteisse ja mida te tänasel päeval sellest ise arvate?”
Mulle meeldivad Rein Veidemann kirjutised ja ma lugesin ta mälestuste raamatu „Ajavahe” kaanest kaaneni läbi. Ja ma ei leidnud sealt ühtegi rida, mis oleks selgitanud, seda miks astus üks noor, andekas eesti filoloog riikliku maffia liikmeks. Miks vaikib Jaak Jõerüüt, kelle kirjutised mistahes teemal on asjalikud ja erudeeritud, sellest miks teda solvasid särgid kirjaga: „Kommarid ahju!” Kas ta tõesti ei häbene enda omaaegset kuulumist kakistokraatia toetajate hulka?