Kommunistid ja koputajad

tekst: Jüri Pertmann

Alustades seda kirjutist kommunistidest, tuli mulle meelde, et esimese mõttemõlgutuse sel teemal kirjutasin Patarei vanglas täpselt 61 aastat tagasi. 28. jaanuaril 1958. aastal mõistis ENSV Ülemkohus mulle VFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 järgi kuus aastat vabaduskaotust. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt olin toime pannud kolm ränka kuritegu.

Kuna mind oli arreteeritud Soome piiril, siis oli tegu katsega reeta suurt kodumaad. Läbiotsimisel minu Tartus asuvas kodus leiti hulgi riigivastast („nõukogudevastast propagandatˮ sisaldavat) kirjandust. Ja kolmandaks omasin ebaseaduslikult kahte tulirelva.
Peale kohut tuli veeta Patarei vanglas veel umbes üks kuu kuni Venemaale vangilaagrisse saatmiseni. Istusin seal Leningradi korpuse merepoolses tiivas ja vaatasin läbi trellitatud akna külmunud Tallinna lahte ning järsku tuli mõte kirjutada kommunistidest kui inimkonna vähkkasvajast. Olin kuskilt hankinud ruudulise ilma kaanteta vihiku ja jupi pliiatsit ning sinna maalisingi imepisikeste tähtedega oma viha ja nördimuse.
Arreteerimisest peale olid minuga tegelenud ainult kommunistid, kes mulle seda ka rõhutasid ja selle üle uhked olid. Minu kohtunikuks oli vana timukas Pavel Afanasjev (mu eluaegse sõbra Jaan Isotamme lausund), prokuröriks oli Aleksander Jakobson, keda ma tollal pidasin Venemaa eestlaseks ja kes tegelikult oli juudi rahvusest endine NKVD-lane ja loomulikult ka kommunist. Samuti olid kõik minu uurijad kommunistid. Seda nii Viiburis, Leningradis kui ka Tallinnas.
Täna mõtlen heldimusega tagasi enda nooruslikule julgusele panna kohe peale kohtuotsust paika ametirüüd kandvad kurjategijad. Otse loomulikult oli see, mida ma seal vanglanaril paberile kirjutasin puhas vihakirje, ja kui ma kuu aja pärast Mordvasse jõudsin ning sealsetele eesti poistele seda näitasin, siis kästi mul see koheselt hävitada.
Ma olin sattunud vangilaagrisse, kus oli 1958. aasta kevadel 2000 poliitilist vangi, sealhulgas ligi 200 eestlast. Vahekord oli vapustav – Nõukogude Liidus olime 0,5% rahvastikust ja Mordva 7. laagris 8% vahialustest.

Ei mingisugust kompromissi kommunistidega!

Kuid ma alustan seda lugu kommunistidest ja nende kuritegudest meie maal ja meie rahva vastu alates Vabadussõjast.
Täpselt sada aastat tagasi võitlesid Eesti sõjamehed ülekaaluka vaenlase vastu nii Narva all kui ka Lõuna-Eestis. Sest ilma selle teadmiseta, mis toimus Eestis alates esimesest kokkupuutest punase katkuga pole võimalik mõista ka nende olemust, kes ennast ise on nii enamlasteks kui ka kommunistideks nimetanud.
26. novembril 1918 vallutasid enamlased Pihkva linna. Eesti Ajutise Valitsuse koosolek sõjaküsimuses Venemaaga toimus Tallinnas 27. novembril. Koguteoses „Eesti Vabadussõdaˮ lk 156 on kirjas järgmised read (väljavõtetena).
Arutati, et oleme pisukene rahvas ja paljakäsi. Ja et tegemist on suure riigi ja suure rahva sõjalise jõuga. Siis langes peaministri Konstantin Pätsi rusikas mürtsuga lauale: „Kommunistidega (ei) mingisugust kompromissi, (ei) mingisuguseid läbirääkimisi. Vägivallakandjatele vastu relvadega! Vaba Eesti rahva ja püha kodumaa kaitseks kõik mehed välja!” Need olid ajaloolised sõnad, millega otsustati tegelikult Vabadussõda.
Siinkohal on huvitav ära märkida, et koguteose „Eesti Vabadussõdaˮ 1996. aastal väljaantud kordustrükist on eelpool nimetatud lõik välja jäetud. Kas ei meeldinud väljaandjatele Heido Otsale ja Sirje Laidrele Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts või hoopiski tema sõnad kommunistide kohta?
Jaanuari alguseks olid kommunistlikud vallutajad anastanud rohkem kui poole Eesti territooriumist. Eesti vägede pealetungil jaanuaris ja veebruaris sada aastat tagasi purustati täielikult kaheksa Nõukogude Vene polku ja vabastati suurem osa vaenlase vallutatud territooriumist. Seega päästeti tuhandete süütute inimeste elu. Hoolimata lühikesest ajast olid kommunistid alustanud tsiviilisikute kinnivõtmist ja tapmist. Kahe kuuga tapsid enamlased vallutatud aladel ligi 500 süütut inimest. Tapeti mehi ja naisi, isegi lapsi ja rauku.
Narva linn sai oma kahekümnenda sajandi esimese hävituse. 25. aprillil 1919 pommitasid Narva jõe taha põgenenud vallutajad Narva linna süüte- ja lõhkepommidega, mille tagajärjel põles maha 124 ja vigastati 37 hoonet. Sõjalist tähtsust see pommitamine ei omanud. See oli terror tsiviilelanike vastu. Tänu meie rahva sõjalistele võitudele saime aasta pärast sõlmida Nõukogude Venemaaga Tartus rahulepingu, kus kommunistlik Venemaa tunnistas meie iseolemist ja ütles jäädavalt lahti meie territooriumist. Aasta pärast pühitseme selle üliolulise dokumendi sajandat aastapäeva. Tänapäeva riigimehed, võtke ette ja lugege see leping korralikult läbi! Tänu sellele lepingule saime kakskümmend aastat rahulikult üles ehitada oma esimest riiki ajaloos.

Eesti rahva kannatuste aastad

Samal ajal toimus 1922. aastal moodustatud Nõukogude Liidus maailma ajaloos ainulaadse inimkoosluse loomine, mis toetus kuni lõpuni 1991. aastal kolmele vaalale: Kommunistliku partei oma absoluutse võimuga ning selle asutatud ja juhitud salapolitsei nimetustega Tšekaa, NKVD, MGB ja KGB ning lõpuks olulise vaalana veel armee, mida kasutati suuremate rahutuste mahasurumisel ja annekteeritud ning okupeeritud territooriumite vaoshoidmiseks. See õnnetus tabaski meie maad ja rahvast juunis 1940.
Edasi tuli aasta, mida on nimetatud ka eesti rahva kannatuste aastaks. See oli uskumatu hävitustöö, mida eesti kommunistid suutsid teostada ühe aastaga. Poliitiku, juristi ja matemaatiku Enn Sarve mälestamiseks on Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus välja andnud tema artikleid ja uurimusi aastatest 1943–2007, peakirjaga „Mäletamise kohustusˮ, millest toon siinkohal ära väljavõtte 10. aprillil 2001 Eesti Rahvusraamatukogus peetud Enn Sarve ettekande esimesest osast.
Vaatleme ajalõiku 1. jaanuarist 1939 kuni 31. detsembrini 1941. Perioodi alguses elas Eestis 1 340 000 kodanikku, nendest eestlasi pisut üle miljoni. Perioodi lõpus oli alles jäänud 1 017 000 kodanikku, neist 923 000 eestlast. Kadunud oli 116 000 kodanikku, nendest 77 000 eestlast. Märgime etteruttavalt, et pärast 1939. aastat pole eestlaste arv Eestis enam kordagi miljonini küündinud. Nõukogude võimu poolt represseerituna kadus veidi rohkem kui aastaga 61 000 – 62 000 kodanikku. Esimese punase aasta ohvrite hulgas oli 11 000 küüditatut, 13 000 arreteeritud, mõrvatut ja teadmata kadunut, 32 000 õigusvastaselt Punaarmeesse mobiliseeritud ja otseteed töölaagreisse surema saadetud meest ning 6000 tollase Eesti 22. territoriaalkorpuse koosseisus Venemaale viidut.
1941. aasta suvi ja sügis oli Eestis punavõimu alt vabanenud aladel väga karm aeg. Seda iseloomustas rahva raev punase terrori korraldajate vastu. Kätte saadud kommunistid ja hävituspataljoni liikmed hukati. Selle kättemaksu oli kommunistlik režiim ise esile kutsunud. Kommunistide ja nende käsilaste terror süütute inimeste vastu esimesel punasel aastal jäi aastakümneteks meie inimeste mällu. See seletab ka 1944. aasta massilist põgenemist Läände. Tegemist on kogu Eesti ajaloo suurima pagulusse siirdumisega. Ligi 80 000 inimest jätsid maha oma kodu ja eluga riskides siirdusid üle mere. Neist 7000 hukkus sellel teekonnal. See oli meie väikesele rahvale kohutav kaotus ja ma usun, et nende inimkaotuste põhjustest ja tekitajatest tuleb kirjutada nii, nagu Enn Sarv neist kirjutab. Oma artiklis „Kolm põlvkonda kommunisteˮ, mis ilmus ajalehes Eesti Aeg 17. juunil 1992 annab ta õiglase hinnangu kogu kommunistide vennaskonnale.

Kommunistide verine põlvkond lammutas riikluse

Parteikirjade järgi oli Eestis kommuniste 110 000, seega kõigest 9% täiskasvanud elanikkonnast, nendestki tublisti üle poole venelased. Meie oma punaseid võis eestlastest olla ehk umbes 6% – seega üle kahe korra vähem kui Ida- ja Kesk-Euroopa „rahvademokraatiamaadesˮ (võrdluseks: Rumeenias 20%, Tšehhoslovakkias 14% ja Poolas 12%). Parajasti nii vähe, et suurem osa mahtus soojadele kohtadele ja parajasti nii palju, et teistsuguseid sinna suurt enam ei mahtunud. Kuritegelik partei­nomenklatuur tuleb nüüd lihtsalt välja vahetada ja temast ei tasuks mitte rääkidagi, kui ta oleks oma laiutamise lõpetanud. Võim on magus ja võimu narkomaanid on nagu joodikud, keda kuidagimoodi terveks ei ravi.
Kõige hullem oli esimene, alusepanijate põlvkond. Verine põlvkond. Need olid nemad, kes meie riikluse põhjalikult lammutasid, rahva priiuse vabatahtlikult loovutasid ning meid Moskva orjadeks heitsid. Hävitati kõik eestluse alused ja toed: meie poliitiline ja sõjaväeline juhtkond, rahvuslik haritlaskond, iseseisev talupoegkond ja jõukas linnarahvas – kõik, kelles leidus rahvuslikku meelsust ja sirgeseljalisuse iseseisvat mõtlemist, algatusvõimet ja ettevõtlikkust.
Võrdleme eelpooltoodut vene ajaloolaste kirjutatud hinnangutega kommunistide kohta. Nõukogude Venemaa vägivaldse ja verise ajaloo suurimaid paljastajaid on endine GRU luuraja ja ajaloolane Vladimir Rezun , kirjanikunimega Viktor Suvorov, kes oma viimases eesti keeles ilmunud teoses „Spionaaži alusedˮ (Tänapäev, 2016) kirjutab kommunistide olemuse ja tegevuse kohta järgmist:
„Kommunistide võim oli rahvavastane võim. Kommunistid olid tõelised rahvavaenlased: nad haarasid võimu vastu rahva tahet ning murdnud võimule alustasid sõda omaenda riigi alamate vastu. Kommunistid hävitasid aadelkonna, kaupmeeskonna, vaimulikkonna, intelligentsi, generaliteedi, ohvitserkonna. Nad nottisid maha vene ettevõtjad, administraatorid ja diplomaadid, hävitasid poliitilised parteid ja kõik, kes neisse kuulusid, nad lasksid maha või vangla mõistes „lasksid allaˮ parimad poeedid, heliloojad, kirjanikud, insenerid ja kunstnikud. Nad kuulutasid kõige asjalikumad, kõige töökamad talumehed kulakuteks, heisates loosungi: likvideerime kulakluse kui klassi! Ja likvideerisidki.ˮ
„Nõukogude juhtide sõda oma rahva vastu kestis aastakümneid. See oli hävitussõda. See oli kümnete miljonite ohvritega sõda. Mitte ükski riik ei kandnud isegi kahe maailmasõja käigus kokku niisuguseid kaotusi nagu kandsid rahu ajal Nõukogude Liidu rahvad marksistide-leninlaste võimu all.ˮ
Tegelikult mahuvad selle vennaskonna olemus ja teod üsna üks-ühele maffia mõiste alla. Teatmeteoste ja sõnaraamatute järgi on maffia salastatud ja kuritegelik organisatsioon, mis tugineb ringkäendusele, isiklikele sidemetele ja vägivallale. Seda teostatakse majandusliku ja poliitilise võimu saavutamiseks. Niisiis – punane maffia. Eesti kommunistid olid kahekordselt oma rahva ees süüdi. Esiteks seetõttu, et nad kuulusid kuritegelikku valitsevasse klassi ja teiseks seetõttu, et nad olid kollaborandid. Nad olid vabatahtlikult astunud NLKP liikmeteks ja seega Nõukogude Liidu terrorirežiimi ustavad käsutäitjad. Endisi kolhoosiesimehi või sovhoosidirektoreid on nimetatud ekslikult punaparuniteks. Tegelikult olid nad tavalised kintsukaapijad: kiltrid, kupjad ja aidamehed, kes olid väljas ainult iseenda heaolu ja kasu nimel.
Kommunistidel oli palju saladusi. Enne võimule saamist olid nad tüüpilised põrandaalused tegelased ja teatud määral jäi osa nende tegevusest lõpuni salastatuks. Suur saladus oli ka see, et punase maffia sees oli eraldi uus klass, mida nimetati nomenklatuuriks. Nomenklatuur oli salajane „peeglitagune maailm”, mida valvasid tšekistidest turvajad ja mida ümbritses läbitungimatu salatsemise eesriie. Aga kompartei nomenklatuuri saladustest räägime täpsemalt järgmisel korral.

Järg KE 2-2019

* * *

Autorist

Jüri Pertmann sündis 13. juulil 1938 Tartus. Osales 1950-ndatel Tartu noorte põrandaaluses organisatsioonis „Kuperjanovlased”, mille eesmärk oli võidelda nõukogude võimu vastu Eesti iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude armee ajateenistusest kõrvalehoidmise ja põgenemise pärast arreteeriti Nõukogude Liidu ja Soome piiril 11. novembril 1957. Oli poliitvang vangilaagris Mordvamaal 1957–1963. Haridusteele jäävad psühholoogia õpingud TRÜ-s. Töötanud EV Siseministeeriumis ja KMA Tartumaa osakonna juhatajana. Aastatel 1990–2000 tegeles represseeritutega, olles korduvalt nii Memento kui ka Eesti Endiste Poliitvangide Liidu esimees. Eesti Vabariigi 100. aastapäeval autasustas vabariigi president vabadusvõitleja nimetuse ja riigivapi viienda järgu teenetemärgiga.