Maakorraldajad
Maareformiga algas Eesti taludelt maa äravõtmine ja varade riisumine

tekst: lembit anton
Algusosa K&E 1/2019

Avaldatud lühendatult Lembit Antoni raamatust „Maakorraldajad. Kremli maailmavallutajad Eestimaal maid ja inimsaatusi korraldamas” Kirjastus Canopus

Lembit Anton oli alates 1944. aasta sügisest suunatud Virumaale tööle maakorraldaja ja maamõõtjana. Ta nägi oma silmaga, kuidas nõukogude võim hävitas Eestis sajandite jooksul väljakujunenud õitsva küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri.

Maidla valla maakorralduskomisjonile tuli Tallinnast korraldus moodustada otsekohe Maidla vallas saksa okupante aktiivselt abistanud ja nendega koostööd teinud talupidajate nimekiri. Kõigil neil talupidajatel, kes aktiivselt abistasid saksa okupante, vähendada isiklikuks kasutamiseks jäetavat maad 5–7 hektarini. Ära võtta ka hobused, loomad, põllutöömasinad ja viljaseeme. Äravõetud maa, mis ületab 5–7 hektari piiri, anda uusmaasaajatele. Kui uusmaasaajaid ei ole, siis kanda see maa riigi reservfondi.
Valla maakorralduskomisjon tuli kokku ja esimees Vaimeli agaral osavõtul hakati aktiivselt otsima neid patuoinaid, keda võiks paigutada selle korralduse alla. Esialgu ei leitud kedagi, kellel oleks nii suur ja sügav süü, et talu ära võtta.
Endistelt suurematelt taludelt olid maareformi käigus üleliigsed maad juba ära võetud, uusmaasaajatele jagatud ja juurdelõikesaajatele antud või riigi tagavarafondi arvatud. Nüüd tulid need maad ja talud uuesti üle vaadata, küsimused uuesti läbi arutada ja uuesti nõu pidada.
Kuid nagu võis sellest määrusest aru saada, ei olnud selles juttu mitte maadest ja nende suurusest, vaid hoopis inimestest. Siin ei olnud valla maakorralduskomisjonil vaja otsustada maade küsimust, vaid hoopis inimeste küsimust. Maakorralduskomisjon pidi nüüd otsustama mitte maade, vaid inimeste saatuste üle. Siin oli kaalul elu ja surma küsimus. Siin otsustati nüüd mitte maa, vaid inimeste saatust.
See partei salakaval määrus ei olnud mõeldud mitte maade korraldamiseks, vaid sellega tahtsid võõrvallutajad korraldada Eestimaal elavate eestlaste elusid ja saatuseid ja sundida eestlasi elama venelaste kommete ja elulaadi järgi.

Heino Lipu tallu maad mõõtma

Maidla valla maakorralduskomisjonis otsiti ja vaagiti mitut talu, keda teha sakslaste käsilasteks. Täitevkomitee esimees Vaimel leidis lõpuks Unikülas Arujõe kaldal asuva metsavahi talu, keda ta pidas sakslaste abistajaks. Selle talu peremeheks oli Heino Lipp, kes oli olnud Saksa sõjaväes, praegu hoidis kõrvale nõukogude mobilisatsioonist, redutas kusagil metsas, varjas end. Naine pidas talu.
Täitevkomitee esimehe Vaimeli pealekäimisel tegi maakorralduskomisjon otsuse teha see talu sakslaste käsilase taluks, võtta ära loomad ja jätta 5–7 ha maad.
Minule kui maamõõtjale tehti korraldus maatükk välja mõõta ja piirivaiad sisse lüüa. See oli väga vastumeelne töö, isegi eluohtlik, sest selles kauges piirkonnas liikusid metsavennad. Vastu hakata ei olnud võimalik, tuli minna, kuigi teadsin, et riskeerin oma eluga.
Järgmise päeva keskpaiku sõitsin jalgrattaga vallamaja juurest minema. Ilm oli päikesepaisteline ja selge. Maad oli sinna külani umbes 15 km. Talu piirid olid mul kaartide peale juba valmis joonistatud ja ka aktid valmis kirjutatud. Arvasin, et sõidan kohale umbes kahe tunniga, postid panen püsti kahe tunniga ja õhtuks olen aegsasti tagasi.
Tegelikult ei läinud aga nii kiiresti. Metsavaheline tee oli küll hobustega lahti sõidetud, aga väga roopaline, auklik ja kivine. Kiiret sõitu ei saanud teha. Oli kohti, kus pidin jalgrattalt maha tulema ja jala kõmpima, jalgratast kõrval ajades. Kui talu värava taha jõudsin, oli kell juba kolm läbi. Nüüd pidin kiiresti tegutsema, et mitte siia metsavahele pimeda kätte jääda.
Lattidest õuevärav oli kinni. Õues kaagutasid ja siblisid kanad. Eemal, üle õue, oli väike värvitud metsavahimajake valgete aknaraamidega. Maja seinte ääres olid õitsevad lilleklumbid. Õues ei olnud mitte ühtki elavat hinge. Panin jalgratta aia najale ja läksin avasin värava. Ootamatult ilmusid maja tagant kaks suurt tigedat koera, haukusid, lõrisesid ja tormasid minu poole. Koerad olid ohtlikud, astusin sammu tagasi ja sulgesin uuesti värava. Nüüd jäi minu ja koerte vahele värav, ühel pool väravat seisin mina ja teisel pool väravat ragistasid koerad. Nendest koertest oli võimatu mööda pääseda. Kui väravat minu ja koerte vahel poleks olnud, siis oleksid koerad mu lõhki kiskunud.
Nüüd aga avanes uks ja majast väljus noor naine. Ta tuli kiirete sammudega minu suunas ja keelas koeri. Ja koerad kuulasidki tema sõna ning tõmbusid tagasi, ainult lõrisesid veel veidi.
Ja nüüd ta seisis minu vastas teisel pool väravat ja vaatas mulle küsivalt otsa. Tal olid jalas rahvariide mustriga kollasest nahast pastlad. Kirju rahvariidekleit oli vöötatud ja kleidi peal kandis ta valgete varrukatega linast pluusi. Minu ees seisis murueide tütar, imeilus rahvariides nukk. Ma olin jahmatanud, nähes siin sügavas Alutaguse metsas sellist rahvariides kaunitari. Selle naise ilu vapustas mind ja üllatas nii, et ma ei osanud sõnagi lausuda.
„Mis te soovite?” küsis see kaunitar ja vaatas mulle väga tähendusrikkalt uudistades otsa.
„Ma olen maamõõtja, Maidla valla täitevkomitee saatis mind siia teie maid mõõtma. Ma pean teie talule uued piirid kätte näitama.”
Ta nagu kohmetus, sest minu jutt tundus talle arusaamatuna. Ta kogus ennast kiiresti ja ütles:
„Palun, astuge sisse, selliseid asju me vist üle värava ajada ei saa.”
„Ma oleksin juba õue tulnud, aga teie kurjad koerad hirmutasid mind tagasi.”
„Tulge aga sisse, ma ajan koerad eemale.”
Ma astusin nüüd väravast sisse, sest samal ajal ajas perenaine koerad eemale, koerad kuulasid sõna ja läksid sabasid liputades oma kuutide juurde.
„Tooge oma ratas ka hoovi,” soovitas perenaine.
Läksin tagasi teele, tõin jalgratta hoovi ja panin ta aia najale seisma. Võtsin jalgratta lenkstangi küljest portfelli, kus olid talu kaardid ja ka määrus, mille ma pidin ette lugema ja pererahvale üle andma.
Tegin juba portfelli lahti, et võtta sealt Maidla valla maakorralduskomisjoni määrus ja see ette lugeda, kui perenaine ütles:
„Kuulge, läheme tuppa ja uurime seal neid pabereid ja plaane, siin väljas tuule käes see ei sobi.”

Ja me astusimegi rahulikult kõrvuti maja poole. Läksime tuppa ja ta pakkus mulle laua taha istet. Võtsin portfellist välja talu kaardid ja laotasin need lauale laiali. Võtsin portfellist ka Maidla valla täitevkomitee maakorralduskomisjoni määruse, hoidsin seda tähendusrikkalt käes ja ütlesin:
„See siin on Maidla valla maakorralduskomisjoni määrus, mille põhjal teie talu tuleb vähendada kuni 7 hektarini. Teie talu on selle määruse põhjal kuulutatud sakslaste abistajate ja nende käsilaste taluks. Ja see määrus lubab jätta teie käsutusse ainult 7 hektarit maad. Ka loomad ja põllutöömasinad kuuluvad võõrandamisele.”
Lugesin selle määruse selgel häälel ette ja kui lõpetasin, siis ulatasin selle dokumendi üle laua istuva perenaise kätte. Perenaine hakkas seda määrust lugema. Lasin tal lugemise rahulikult lõpetada ja siis täiendasin:
„Selle dokumendi koostas eile Maidla valla maakorralduskomisjon. Peamine pealepressija oli täitevkomitee esimees Vaimel, see vana pasatski. Mina selle määruse koostamisest osa ei võtnud, mina ei olnud ka sellel koosolekul, kus seda määrust koostati. Mina ei ole kommunist, ma pole siin vallas poliitiline töötaja, vaid mina olen siia saadetud põllutööministeeriumi maamõõtja, tehniline tööjõud. Mina pean jälgima, et siin kõik seaduste järgi tehakse, et kommunistid siin vallas ei liialdaks ega seadusi omamoodi ei tõlgendaks.
See määrus anti mulle eile õhtupoolikul ja Vaimel käskis selle nii kiiresti ellu viia, kui võimalik ja piiri­postid sisse lüüa. Ja täna ma tulingi, et teile kätte näidata, kus asuvad nüüd teie talu piirid.”
Noor perenaine, see kaunitar, vaatas mind suurte uurivate silmadega. Ta kuulas mind hoolega. Kui oli juttu maade äravõtmisest, siis need ilusad silmad nagu suurenesid ärritusest, see oli nagu uskumatu – see ei või ju nii olla, sellist otsust ei saa ega ka tohi teha, et inimestelt võetakse ära nende poolt haritud maa, see maa, mis neile leiba annab!
Kui ma lõpetasin oma jutu, siis vaatas ta mulle kaua sügavalt ja pikalt otsa, ta nagu ei uskunud, mida ma räägin ja ta ei kahelnud ka minus, kuid talle hakkas pikkamööda selguma kohutav tõde. Ta vaikis ikka veel. Ma ei katkestanud seda vaikust, ma lasin inimesel tunnetada kogu seda nõukogude korra jõhkrust ja toorust, mida kannatas kogu Eesti rahvas.
Järsku ta elavnes, tõusis ja küsis minu käest:
„Te olete pika maa siia sõitnud, te olete kindlasti näljane. Oodake, ma toon teile ühe võileiva,” naeratas mulle ja lippas kiirete sammudega kööki. Jäin talle juhmilt järgi vaatama. Juba ta tuligi tagasi, ühes käes oli tal taldriku peal singivõileib ja teises käes piimaklaas. Pani need minu ette lauale ja ütles:
„Palun proovige ka meie talu leiba ja piima!”
Tänasin ja hakkasin kohe sööma. Kõht oli juba tühi, keskpäev oli juba ammugi möödas ja seetõttu maitses singivõileib ja klaas piima eriti hästi. Selle talu leib oli väga maitsvalt küpsetatud.
Nüüd istus noorperenaine minu vastu laua taha, vaatas mulle väga tõsiselt otsa ja küsis:
„Mis mees te õieti olete ja kust te tulete?”
„Mina olen sündinud Rakvere vallas, Tallinna tehnikumis õppisin maamõõtmist. 1943. aastal mobiliseerisid sakslased mind Saksa sõjaväkke. Võtsin osa lahingutest Volhovi rindel ja Novgorodi linna all. Novgorodis sain ka haavata. Vapruse eest kommunismivastases võitluses autasustas Saksa väejuhatus mind Raudristiga. Alles mõni kuu tagasi kandsin ma veel Saksa sõjaväevormi ja nüüd püüan nõukogude ametivõimude eest varjata, et ma Saksa sõjaväes olin. Maamõõtmine vabastas mind Vene sõjaväe mobilisatsioonist.
Teie olete nüüd esimene, kes sellel nõukogude ajal saab teada, et ma olin Saksa sõjaväes. Ma ei karda teile seda rääkida, teid ma usaldan, sest ma tean, et ka teie mees oli Saksa sõjaväes ja ta varjab end kusagil vene timukate eest ja jätkab võitlust vene kommunistlike jätistega. Ma ei tea, kus on teie peremees ja ma ei tahagi teada, kus ta on, see pole minu asi, aga ma tean, et kommunistid otsivad teda taga ja tahavad ära tappa. Nad tahavad ka teid ja kogu teie peret ära hävitada.”
Vene mõrtsukate kuritööd andsid küllalt jututeemat ja meil oli paljustki rääkida, mis venelased on juba korda saatnud Eestimaal. Sattusime hoogu ega märganudki, kuidas aeg ruttas. Oli juba saabunud videvik. Jooksin õue vaatama, kuidas on lood ilmaga. Aeg oli juba hiline, ma ei oleks jõudnud enam maad ära mõõta ja ma ei oleks jõudnud ka enne pimeda tulekut tagasi sõita. Jäi ainult võimalus kohe rattaga Maidla valda tagasi sõita ja tulla homme uuesti.
Ja siis ütles perenaine ootamatult:
„Aga mis mõtet on teil edasi-tagasi sõita. Täna jääge siia, meile öömajale. Magage end siin välja. Hommikul mõõdame talu piirid ja siis sõidate tagasi.”
See ettepanek lõi mind pahviks, Selle ootamatu ettepaneku peale ei osanud ma öelda ei musta ega valget. See oli muidugi ideaalne võimalus, aga millist tüli ma sellega perenaisele valmistasin. Ja naeratades astus perenaine mu juurde ja küsis:
„Kas olete minu ettepanekuga nõus?”
„Ma pole mitte ainult nõus, vaid see on kõige ideaalsem lahendusvariant. Ainult ma teen teile sellega nii palju sekeldusi ja tüli.”
„Oh, see tüli pole rääkimist väärt!”
Ja juba võttis noorperenaine kogu asjaajamise enda peale.
„Teate, mis,” ütles ta, „teie vaadake siin õues ja aias ringi, mina samal ajal korraldan oma majapidamise. Lehm on vaja lüpsta, siga sööta ja endale vaja ka süüa teha. Teie olge aga siin nagu omas kodus!” ja juba lippaski ta joostes minema.
Jäin nõutult õue peale seisma. Vaatasin ringi ja siis hakkasin aru saama, et ma olen ühes Eestimaa mustertalus. Ja nüüd hakkas siin talu­õuel iga asi mind huvitama – kuidas olid vaheaiad ehitatud ja värvitud, kuidas tööriistad paigutatud ja kuidas kogu taluõu oli planeeritud. Astusin aeda, siin võttis mind vastu õitemeri, tuhanded õitsevad lilled lõhnasid. Parajasti laskus päike Alutaguse ürgsete puude varju ja maapinnale tekkisid puude sakilised varjud. See oli nii lummavalt müstiline, et ma jäin seda looduse ürgset ilu imetlema. Ma olin nii vaimustatult looduse mõttesse sulanud, et ei pannud tähelegi, kui mu kõrvale astus noorperenaine ja ütles:
„Tulge nüüd, lähme tuppa õhtust sööma!”
Tänasin ja järgnesin talle tuppa. Samale lauale, kus me enne mõni hetk tagasi talukaartidega ja määrustega olime tegelenud, oli nüüd pandud valge lina. Laud oli kaetud kahele.
„Palun istuge lauda,” ütles pere­naine, „ma tulen kohe!” Ja juba lippaski ta kööki, tuli sealt tagasi suure vaagnaga, millel olid praetud lihaviilud ja praetud munad. Ta jooksis veel korra kööki, tuli sealt tagasi leivataldrikuga ja piimakannuga, pani need lauale ja istus ise ka laua äärde.
„Nüüd palun hakake kohe sööma, kõik on veel tuline.”
„Kuidas te kõik nii kiiresti jõudsite valmis teha, alles me ajasime siin juttu ja juba toit valmis?”
„Mul on ka loomad juba talitatud, sead söödetud, lehm lüpstud ja joodetud.”
„Nii palju tööd selle vähese ajaga tehtud!”
„Eks siin ole ka perenaise omad nipid, kuidas seda kõike kiiremini teha,” lausus perenaine naeratades.
Ma polnud juba ammu nii korralikult kaetud laua taga söönud. Olin ju kogu aeg reisul ja ühest vallast teise sõites ei tekkinud kusagil kodu­tunnet. Jalgrattaga maanteel, seal oli mu kodu.
Nii ilusasti kaetud laua taga ja nii veetleva perenaisega koos istudes – see oli mulle tol perioodil midagi kaunist ja erakorralist. Tavaliselt sõin lõunat Kiviõli räpases töölissööklas, või ostsin siis poest toiduaineid ja sõin neid õhtuti voodi äärel istudes.
Pärast sööki vestlesime veel kaua kõikidest maailma asjadest. Tavaliselt öeldakse, et ilusad naised on rumalad või päris lollid, aga täna ma tundsin siin laua taga Alutaguse metsa iluduse erakordset tarkust ja teadlikkust kõikidest maailma asjadest ja ta aitas täiendada ka minu teadmisi paljudes asjades.
Kui juba väljas pimenes, siis tõusis perenaine ja ütles:
„Te olete juba väsinud ja nüüd on aeg magama minna. Ma teen teile magamiseks aseme siia diivanile.”
Juba võttiski ta kapist linad ja magamisriided ja mõne silmapilguga oli voodi valmis magamiseks. Ta soovis mulle head ööd ja rahulikku und ning juba oligi ta läinud tagumistesse tubadesse.
Ja mulle ei jäänud muud üle kui valmistuda magamaheitmiseks. Käisin veel korra õues, hingasin värsket õhku. Tulin tuppa, võtsin riidest lahti ja heitsin pehmele diivanile. Uni ei tulnud kohe, sest tänased sündmused ja siin majas toimuv andsid palju ainet, mille üle järele mõelda.
Jäin kuulatama, mis toimub kõrvaltoas, ukse taga. Ilus noor naine ärritas ja pingestas kogu mu keha. Ma oleksin tahtnud olla koos temaga seal, salapärase ukse taga. Ma kuulsin, kuidas minu kaunitar ennast vaikselt lahti riietas ja kuidas siis alasti linade vahele puges. Ma oleksin tahtnud haarata sülle need soojad rinnad ja pugeda ta paljaste jalgade vahele. Ma oleksin tahtnud tunda tema keha soojust, värinat ja tema kubemekarvade soojus oleks ärritanud mind.
Kuid mingi respekt hoidis mind tagasi ja ma ei julgenud ette võtta seda käiku, kus mu meelevaldsed tunded oleksid täitunud. Ma teadsin, et ta oli väga lugupeetud mehe abikaasa, juba see ei lubanud mul niimoodi käituda. Moraal ja eetika hoidsid mind tagasi. Ja mind hoidis tagasi ka lugupidamine lahke perenaise vastu. Võib-olla talle oleks meeldinud minu külaskäik tema juurde, aga võib-olla oleks ta solvunud minu käitumise peale. Ja et vastastikust lugupidamist mitte rikkuda, suudlesin ja kallistasin teda ainult mõttes ja mängisin ta kehavõludega, kuni uinusin.

Valla maakorralduskomisjoni määruse põhjal tuli saksa okupante abistanud taludel maad vähendada 5–7 hektarini. Ära tuli võtta ka hobused, loomad, põllutöömasinad ja viljaseeme. Arhiivifoto

* * *
Silmad vajusid kinni, aga ma olin veel ärkvel, kui kuulsin korraga õues koerte haukumist. Nagu läbi une nägin, et värava taha sõitis jalgrattaga üks mees. Ja see oli nagu mina. Mõtlesin, kuidas ma sain jalgrattaga sõita värava taha, kui ma magan siin diivanil. Koerte haukumine läks ägedamaks ja siis ma nägin, kuidas kolm meest haarasid automaadid, tõmbasid kuulid rauda ja asusid akende taha lahinguasendisse.
„Kurat, kes see mees on?” küsis üks neist.
„Ma pole teda siinkandis enne näinud.”
„Võõras mees, mis ta siit tahab?”
„Ma saadan talle ühe valangu.”
„Oota nüüd, ära ole nii kärsitu!” ütles majaperemees, pikk blond mees. „Valangu võime teha iga minut, kui tarvis, aga meil on kõigepealt vaja teada, kes see mees on ja mis ta tahab.”
„Kuule, Emmi, tule siia!”
Tagumisest toast tuli kiiruga perenaine.
„Sa mine õue ja uuri välja, mis mees see niisugune on! Püüa teda kinni hoida ja teada saada, mida ta siitkandist otsib. Esita talle selliseid küsimusi, mille kaudu ka meie kuuleme siia, mis mees ta on ja mida ta tahab.”
„Sa ära karda midagi, küllap meie hoiame sind kaitse all ja hoiame sõrme triklil. Meelita ta tuppa, räägi temaga ja esita igasuguseid küsimusi, siis meie kuuleme ka läbi seina, mida ta räägib.”
„Poisid, teie minge lakka ja valvake seal!” kamandas pikk linalakk. „Lakast on läbi akna hästi näha, mis õue peal toimub. Mina peidan ennast siia magamistuppa, siit kuulen ma kõige paremini, mida ta räägib.”
Kõik võtsid vaikselt oma asendid sisse ja jäid ootele. Perenaine Emmi astus kergel sammul läbi ukse õue, ajas haukuvad koerad oma kuutidesse ja tuli minu juurde. Kui ta sai teada minu tuleku põhjuse, et tulen maad mõõtma, siis ta kutsus mind majja, et mehed kuuleksid kõik, millest jutt käib.
Selles väikeses metsavahimajakeses on mingi salapära ja ka võlu, siin on palju asju mitmeti mõistmiseks ja arutlemiseks. Selle maja peremees on välja astunud eestiaegse õiguse kaitseks ja nüüd tahavad kommunistid selle aususe ja õigluse eest võitleja ära tappa. Nad ei saanud peremeest kätte, ta pääses mõrtsukate käest põgenema ja astus võitlusse vene kaabakate ja kõrilõikajatega.
Nüüd tungisid kommunistid tema süütu ja kaitseta noore naise kallale ja varem või hiljem nad tapavad selle ausa ja süütu eesti naise.
„Kui nad lähemal ajal teie peremeest kätte ei saa, siis tulevad nad ja võtavad teid kinni, põletavad maha teie hooned, et teil enam kusagil elada ei oleks ja kõige lõpuks saadetakse teid Siberisse. See jutt on julm ja toores ja ebainimlikult jõhker, aga nii see läheb, sest kommunistid käitusid niimoodi Venemaal venelastega ja nüüd nad tahavad teha nii ka eestlastega.”

Maamõõtjate brigaad 1940-ndatel. Arhiivifoto

* * *
Päev oli juba ammu suures kõrges, kui ärkasin. Kohe meenus unenägu, mis ilmus mu silme ette kui ilmutus. Kõik oli olnud nagu ilmsi – koerad, perenaine ja mingid relvastatud mehed. Kuulatasin pingsalt, kas ehk kuulen nende meeste hääli, kuid ümberringi oli kõik vaikne. Väljas kires kukk, laudas ammus lehm, lambad määgisid ja kusagil nende häälte hulgas oli kuulda perenaise askeldusi.
Oli tunda praadimise lõhna, perenaine küpsetas midagi, nii meeldiv kodune lõhn keerles tubades ringi. Selline kodune köögi lõhn keerles ka alati meie kodus, kui meie ema valmistas hommikueinet. See oli see ühine köökide lõhn, mis on nii omane kõikidele meie kodude köökidele.
Pikkamööda, tasakesi avanes köögiuks ja kikivarvul tuli tuppa perenaine. Kui ta nägi, et ma olen juba ärkvel, siis ütles ta vaikse häälega:
„Tere hommikust! On aeg juba tõusta. Mul on kohvipada juba tulel.”
„Tere hommikust, kallis perenaine!” tervitasin teda oma voodist.
„Kuidas magasite?”
„Magamine oli suurepärane, aitäh mõnusa voodi eest!”
„Kas und ka nägite?”
„Jah, nägin küll.”
„Mida te nägite?”
„Nägin teid, koeri ja mingeid võõraid mehi.”
„Pange riidesse! Pesukauss veega ja rätikuga on õues ukse kõrval pingil,” ja jälle oli ta kadunud.
Tõusin, riietusin ja astusin õue, oli ilus, päikesepaisteline ilm. Ringutasin ja tegin mõned võimlemisharjutused. Ukse kõrval pingil oli tõesti valge pesukauss veega. Külm, karge vesi karastas. Võtsin valge ja puhta rätiku naela otsast ja kuivatasin end.
Kui olin hommikuse kümbluse lõpetanud ja tuppa astusin, siis oli minu magamisase diivanilt juba koristatud ja lauale laotatud valge lina.
Parajasti tuli perenaine taldrikutega ja ütles:
„Istuge kohe lauda, hakkame sööma.”
Istusin lauda, samal ajal asetas perenaine lauale taldriku praetud munadega. Ka perenaine istus laua äärde ja me hakkasime sööma.
Veidi aja pärast tõusis ta, tippis jälle kööki ja tuli sealt tagasi kohvikannuga. Valas mulle ja ka endale kohvi tassi, ulatas suhkrutoosi ja väikese koorekannu ja lippas jälle kööki. Tuli sealt kohe tagasi ja kandis kätel suurt vaagnat pannkookidega. Vaat see oli alles üllatus, minu lemmiktoit! Ta oli tabanud just minu maitse.
Kui ma koju läksin ja minu ema tahtis mind rõõmustada, siis praadis ta mulle alati pannkooke.
Perenaine läks veel kord kööki ja tuli tagasi, meepott käes. See oli harukordne, mis jääb kauaks meelde – pannkoogid meega ja kohvi koorega. Mind võeti siin vastu nagu kõige kallimat sugulast. Nagu ma hiljem kuulsin, oli sellel perel kombeks kõiki külalisi hästi kostitada.
Rääkisime pannkookide ja kohvi juurde ka ilmast ja inimestest, aga mitte eelseisvast maamõõdutööst ja jutuainet see noorperenaine leidis.
Kui hommikusöök lõppes, koristas perenaine kiiresti laua. Ma tänasin nii kuis oskasin perenaise kokakunsti ja külalislahkust. Võtsin portfellist talukaardid ja laotasin lauale laiali. Seletasin perenaisele ja näitasin kaardi peal, kuidas ma olin kavandanud nende uue talu piirid. Talu paremad põllud ja heinakoplid asusid maja ümbruses. Kaugemal metsas asuvad karjamaad ja heinamaad lõikasin ära ja paigutasin riigi tagavarafondi. Ümber elumaja jäi 7 hektari suurune talu, kus oli 5 ha põldu ja 2 ha head heinamaad.
Perenaine oli minu poolt planeeritud taluga nõus. Läksime õue, ma tegin puuvirna juures kaks vaia, mis oli vaja piiripostidena maa sisse lüüa. Maatüki algmõõduks otsisin põllupeenralt üles ristikivi. Nüüd võtsin mõõdulindi ja alustasin mõõtmist. Perenaine hoidis linti ühest otsast ja mina teisest. Mõõtsime talu välja­kujunenud piiri mööda ettenähtud kaugusele. Sinna lõin püsti piiriposti.
Ka teise ristikivi leidsime üles ja sealt mõõtsime piiri järgmise punktini, kuhu lõin sisse teise vaia. Uus talu jäi ilus ristkülikukujuline tervik.
Keerasin lindi kokku ja panin jalgratta peale. Läksin veel kord tuppa, siin andsin perenaisele üle krundi skemaatilise plaani. Siin kirjutasime koos alla dokumendile, et ta on teadlik oma talu uutest piiridest. Üks eksemplar jäi perenaise kätte, teise panin portfelli kausta vahele.
Allkirjad olid antud, nüüd andsime ka käed. Sellega oli maamõõtmine siin talus lõppenud ja minul oli aeg lahkuda. Perenaine tuli mind õue saatma. Tänasin teda lahke vastuvõtu, toidu ja öömaja eest.
Seisime väraval ja vaikisime hulk aega. Koerad olid tulnud ka mind saatma, ja ka koerad vaikisid. Kahju oli lahkuda kaunist kodust ja nii võrratust perenaisest.
„Kuhu te kõigepealt nüüd sõidate? Kelle talu lähete jälle mõõtma?” uudistas perenaine.
„Täna ma ei lähe enam ühtegi talu mõõtma, ma lähen siit nüüd kohe Varemäe Mardi juurde. Ma pole seal juba ammu käinud.”
„Kust te Marti tunnete?”
„Mart on minu koolivend. Me õppisime koos Jänedal. Kui ma siinkandis töötan, siis ma ööbin alati Mardi juures. Mardi ema võtab mind alati vastu nagu oma poega. Suurepärane külalislahke perenaine. Tean, et mind oodatakse seal juba.”
Ulatasin lahkumiseks käe, vaatasin talle sügavalt silma ja soovisin talle edaspidises elus õnne. Hüppasin jalgrattale ja sõitsin minema. Teekäänakul vaatasin tagasi. Perenaine seisis ikka veel koduväraval kui eesti talu sümbol.

Kapten Pargas – Virumaa kuulsaim metsavend

Sõitsin Maidla vallamaja juurde. Otsisin üles täitevkomitee esimehe Vaimeli ja ka maakorralduskomisjoni mehed ja teatasin neile, et täna panin piiripostid püsti Arujõe kaldal Unikülas Heino Lipu talus.
Kõik olid imestunud, et ma eluga tagasi tulin, et mind seal metsavendade kodukülas üldse ellu jäeti. See oli ju Virumaa kõige kuulsama metsa­venna, kapten Pargase, kodu­küla. Nad ei uskunud, et ma seal üldse käisin, aga kui ma tõmbasin portfellist välja maa ülekandmise akti, millel olid Lipu talu perenaise ja minu allkirjad, siis jäid nad uskuma.
Nüüd istusin jalgrattale ja sõitsin oma koolivenna, Varemäe Mardi juurde. Mart oli kodus ja kutsus mind tuppa ja küsis kohe:
„Kust sa tuled ja mis on uudist?”
„Käisin Unikülas Heino Lipu talus maad mõõtmas ja piirivaiasid sisse löömas.”
Mart kargas nagu välgust rabatult püsti ja küsis:
„Kas sa käisid tõesti Heino Lipu talus maad mõõtmas?”
„Käisin jah, lõin vaiad püsti. Mis selles siis nii imelikku on?”
„Kas sa tead ka, kes on Heino Lipp?”
„Pole aimugi. Mul on siin dokumentides kirjas, et ta on metsavaht.”
„Jah, ta on metsavaht, aga tegelikult on ta Virumaa kõige kuulsam metsavend. Tema hüüdnimi on kapten Pargas. Kõige vihasem võitleja Virumaal. Julgeoleku mehed lähevad paanikasse, kui tema nime kuulevad. Ta teeb julgeoleku meestele igasuguseid vigureid, aga nad ei saa teda kätte. Mis Pargas sinu maamõõtmisest arvas?”
„Peremeest ei olnud kodus.”
„Kes siis kodus oli?”
„Kodus oli noorperenaine.”
„Ah, et Emmi oli kodus, Emmi on minu sugulane.”
„Kas see ilus noorik on sinu sugulane?”
„Jah, käisime koos ka Kiviõli keskkoolis. Ta abiellus Heino Lipuga ja nüüd on ta selle metsavahitalu pere­naine. Kuidas ta sind vastu võttis?”
„Väga hästi ja viisakalt. Eile õhtul läks pimedaks ja ma ööbisin nende talus.”
„Kus Lipp ja tema mehed olid?”
„Ma ei näinud seal mitte ühtegi meest, oli ainult perenaine ja kaks suurt koera.”
„Küllap mehed olid tagatoas või pööningul peidus ja jälgisid iga su liigutust.”
„Mina ei näinud ega märganud midagi.”
„Täna õnne, et sa üldse veel elus oled.”
,,Kas sa tunned ja tead kapten Pargast ja tema mehi?”
„Muidugi tean, need on kõik meie omakandi mehed, keda venelased taga ajavad. Kõik nad on täitsamehed.”
Koer hakkas väljas haukuma.
„Keegi tuleb,” ütles Mart ja vaatas aknast välja.
„Kus hundist räägid, seal hunt ongi.”
Õue sõitsid kolm jalgrattaga meest, viskasid jalgrattad seina äärde ja tulid toa ukse taha. Mart läks ja tegi ukse lahti. Tuppa tormas kolm hambuni relvastatud meest. Kaelas rippusid neil automaadid, vööl olid granaadid ja käes hoidsid nad laskevalmis revolvreid. Kiirelt libistasid nad pilgud üle ruumis olevatest asjadest ja inimestest. Kõigi kolme pilgud jäid peatuma minul.
„Kes see mees on?” käratas meeste hulgast kõige pikem.
„See on maamõõtja,” seletas Mart.
„Ahhaa, seda meest me just otsimegi,” teatas nüüd pikk. „Kas teie käisite täna minu talus maad mõõtmas?”
„Ma ei tea, kas ma käisin just teie talus maad mõõtmas, sest teid ma näen esimest korda oma elus, aga ma käisin Unikülas asuvas Heino Lipu talu maad mõõtmas.”
„Kas te ööbisite ka minu talus?”
„Jah, ööbisin küll, eile läks pimedaks ja ma ei jõudnud maad veel mõõtma hakata ja siis teie lahke perenaine ütles, et jääge ööseks, eks homme mõõdame. Ja teie perenaise lahkel loal oli mul võimalus ööbida teie kaunis kodus.”
„Oleks sa minu naist kas või sõrme­otsaga puutunud, oleksid sa juba laip,” ütles pikk Heino tõsiselt.
„Ma austan kõiki kauneid daame, pean nende ilust lugu ja ma ei kipu neid kohe esimesel võimalusel käperdama. Pealegi ma teadsin, et ta on Heino Lipu abikaasa, siis lugupidamisest meie kõige kuulsama metsavenna vastu ei üritanud ma teie abikaasale selliste mõtetega läheneda.”
„Sa oled tubli eesti mees, anna käsi!” Pikk Heino Lipp haaras mu käe ja raputas seda tugevasti.
„Ma võtsin sind seal metsavahitalus paaril korral kirbule, aga Pikk keelas ära,” seletas nendest kõige noorem mees. „Pikk ütles, et tappa võime alati, aga kõigepealt tuleb selgeks teha, kellega on tegemist, oma või võõraga.”
„Perenaine, too siia midagi peale hammustada!” ütles Pikk, tõmbas taskust pudeli ja pani lauale. Istusime laua ümber vestlema ja kohe küsis Heino Lipp:
„Kuule, Mart, kust sina seda maamõõtjat tunned?”
„Me käisime koos ühes koolis,” vastas Mart, „Jäneda Põllutöökeskkoolis.”
„Mis värvi mees see sinu koolivend on, kas punane või valge?” uuris Heino Lipp edasi.
„Mis sa veel küsid, ta on Virumaa talupidaja poeg, Saksa sõjaväes olnud, Raudristi mees.”
„Ma küsin sellepärast, et sellist meest oleks meie kampa vaja. Meil on mehi metsas palju, aga mina tahaksin metsavendade võrku laiendada üle kogu maa, üle Eesti. Ma tahaksin, et metsavennad oleksid igal pool valla täitevkomiteedes, koolides, raudteel, ehitustel. Kui meie võrk sellisel tasemel suureneks ja laieneks, siis me saaksime vene tibladele ja kommunistlikele sabarakkudele aktiivsemalt ja kohesemalt vastu hakata, palju nende plaane juba eos likvideerida. Mina tahan,” ütles nüüd otsustavalt Heino Lipp, „et sina jääksid sidepidajaks meie ja Maidla valla täitevkomitee vahele. Sul on väga liikuv amet, sa saad vallas kohe kõigist asjadest teada, mida nad seal kavandavad, või mis korraldused neile ülevalt poolt tulevad ja mida nad inimeste vastu püüavad rakendada. Sa annad meile teada ja meie vastavalt olukorrale kohe tegutseme. Sul endal pole vaja tegutseda, sina ainult teadustad meile ja meie viime asjad täide. Oled nõus?”
„Teie elate ju metsas, ma ei tea, kuhu kohta teile teateid jätta.”
„Teated tood siia, Mardi kätte, tema käest saame teada kõik, mida kommud vallas kavandavad.”
„Kas Mart on nõus?” küsisin.
„Mardiga on juba ammu kokku lepitud, Mart on nõus.”
„Siis olen mina ka nõus.”
„Anna käsi!”
Lõime käed ja sellest hetkest hakkas meie salaliit tegutsema.
Esimene operatsioon, milles ma sain Pargase rühma aidata, oli Püssi elektrijaama kassa ülevõtmine. Ma sain välja uurida, millal saabub Tallinnast rahaauto. Lüganuse valla ja Maidla valla ametnike kaudu sain teada, millist teed mööda rahaauto tuleb. Andsin selle Pargasele teada. Lüganuse ja Püssi mõisa vahelisele teele pani Pargas valve välja. Auto peeti kinni, kummid lasti tühjaks ja rahakotid laaditi teise auto peale ja see sõitis Alutaguse metsa poole. Rahaauto jäi tühjade kummidega tee äärde seisma.

Heino Lipp (alias Pargas) mootoratta tagaistmel, 1930-ndatel. Arhiivifoto

Minu järgmiseks ülesandeks oli välja uurida Sonda-Tudu raudteerongi täpne sõiduplaan. Uurisin välja, kus jaamades toimuvad peatused ja kui kaua, kus vedur vett võtab jne. Vastavalt rongi graafikule seadis Pargas välja oma meeskonna ja pidas Sonda-Tudu metsa vahel rongi kinni ja tühjendas oma meestega posti­vagunis olev raha. Rahad võeti üle ilma pauguta.
Kapten Pargase rühm ei olnud suur, aga need mehed olid kõik aktiivsed võitlejad ja nendest kujunes tulevikus kuulus kapten Pargase löögirühm, kelle ees vene julgeolek värises ja tundis hirmu. Kapten Pargas tegi oma tööd puhaste kätega, ta ei igatsenud verd. Ta püüdis hoiduda veretegudest. Kõik tema poolt kavandatud ettevõtmised olid väga hästi ette valmistatud ja nii täpselt läbi viidud, et vene julgeolekuorganid said alles siis haisu ninna, kui operatsioon oli Pargase poolt juba läbi viidud.
Väga osavalt ja samas väga salakavalalt võttis ta üle Küttejõu kaevanduse maaaluse materjalide lao ja korraldas seal olevate materjalide äravedamise. Väga peenelt ja filigraanselt oli läbi viidud operatsioon venelaste poolt eriti täpselt ja hoolikalt valvatud Sillamäe uraanikaevanduses. Siin kapten Pargas revideeris ja võttis kaasa ülisalajasi, hoolikalt ­valvatud materjale ja dokumente. Vene julge­olek otsis kapten Pargast ja tema rühma kõikjalt väga aktiivselt, kuid kusagilt ei saanud nad temast jälgi.
Kapten Pargase rühma äkkrünnakud Punaarmee MGB ja hävituspataljoni üksustele, sõjasaagina kaasa võetud asutuste kassad ja kooperatiivkaupluste kaubad ning igasugused venelaste vastu võitlemise võtted ja teod said kuulsaks ka väljaspool Virumaad ja muutusid rahvapärimusteks üle Eestimaa.
Pargas oli hulljulge kartmatu võitleja. Rahva hulgas levis jutt, et Pargas olla võimudele kirjalikult teatanud, et ta ilmub ühel kindlal päeval Moskva kohvikusse.
MGB võttis kohvik Moskva ja Võidu väljaku Tallinna linnas erilise vaatluse alla.
Etteteatatud päeval olla kohvik Moskva hoone ees peatunud Willis, sealt astunud välja MGB majori mundris mees ja sisenenud kohvikusse, söönud ja joonud seal ja andnud ettekandjale ka priske jootraha. Pärast majori lahkumist leiti kohviku laualt kiri, kus oli kirjutatud:
„Söögid-joogid olid maitsvad, teenindus hea! Pargas.”
Kapten Pargas kujunes vene julge­olekule kättesaamatuks ja püüdmatuks legendiks. Vene julgeolek pani kõik rattad käima, et tabada kapten Pargas, kuid alati pääses ta nendest lõksudest, mida venelased talle seadsid.
Kuid ka kapten Pargase legend lõppes!
Äraandmise kaudu sai Jõhvi lähistel ühel haarangul kapten Pargas surma. Vene julgeolekul oli vaja tuvastada Pargase isik. Tema surnukeha juurde toodi inimesi, kes tunnistaksid, et see on Pargase surnukeha, et see on Heino Lipp.
Aga keegi ei tunnistanud. Kes tundsid, need vaikisid, sest kõik kartsid tunnistada. Kui tunnistad, siis hakatakse kohe uurima, kust sa teda tunned, mis sidemed sul temaga olid. Ja sellepärast keegi ei tunnistanudki, kuigi paljud tundsid surnukehas ära Heino Lipu.
Lõpuks toodi kapten Pargase surnukeha tuvastama tema oma naine Unikülast. Naine tundis muidugi surnud mehes ära oma abikaasa, aga ta ei tunnistanud, et see on tema mees. Ta jättis vene julgeolekule veel kauaks pureda pähkli, kus on Pargas ja kes on Pargas. Vene julgeolek pidi veel kaua tuult tallama ja otsima müstiliselt kadunud kapten Pargast.
„See ei ole minu mees,” ütles Emmi, Pargase abikaasa, neelates alla valusaid pisaraid. Emmi näitas end kui tõeline eesti naine, kui eesti kangelasema, kes ei andnud ära oma meest ega ka oma laste isa. Ta ei andnud vene tibladele võimalust tuvastada oma mehe surnukeha. Võime vaid kujutada, kui valus ja raske oli eesti naisel oma meest maha salata. Ta ei andnud vaenlasele võimalust irvitada surnud inimese üle, ta ei andnud vaenlasele võimalust tunda võidurõõmu.
Mida tundis ta süda, kui ta seisis oma tapetud mehe kõrval, ümberringi irvitavad vene tiblad? See tõeline eesti naine ei näidanud oma pisaraid. Püstipäi läks ta tagasi Unikülasse ja nuttis seal koos oma kolme alaealise tütrega.
Selle väärika noore eesti pereema saatis nõukogude võim koos kolme lapsega Siberisse. Siberisse saadeti ka kõik nende lähemad sugulased. Nad kõik kannatasid seal oma kannatused, aga nad tulid tagasi.
Emmi Lipp tuli tagasi koos oma tütardega. Kodukanti ei lubatud neil elama asuda, kuid kodumaa ja Eesti rahvas võttis neid vastu.