Maakorraldajad –
Maareformiga algas Eesti taludelt maa äravõtmine ja varade riisumine

tekst: lembit anton

Lembit Anton Selle raamatu autor, kirjanik ja näitleja Lembit Anton (1922–2014), oli ise alates 1944. aasta sügisest Virumaal maakorraldaja ja maamõõtja. Ta on oma silmaga näinud ja isiklikult viibinud paljude nende sündmuste juures, mida ta siin kirjeldab. Ta nägi neid kannatusi, mida see venelaste maareform eesti rahvale tõi. Ta nägi ka neid kuritegusid, mida vene kommunistid ja nende eesti soost käsilased korda saatsid maareformi läbi viies. Ta nägi oma silmaga, kuidas nõukogude võim hävitas sajandite jooksul välja kujunenud õitsva küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri. Ta käis samal kannatuste rajal, mida mööda läks kogu Eesti rahvas. Olen uhke selle üle, et Eesti on tugevam oma saatusest!

Lembit Anton oli alates 1944. aasta sügisest suunatud Virumaale tööle maakorraldaja ja maamõõtjana. Ta nägi oma silmaga, kuidas nõukogude võim hävitas Eestis sajandite jooksul väljakujunenud õitsva küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri.

Kauguses kõmises suurtükimürin, mis ähvardavalt lähenes. Koos suurtükimürinaga lähenes uus ja tundmatu maailm, mis purustas ja korraldas ringi vana.
Suurtükk on jõu sümbol, ta jagab võitlejad võitjateks ja kaotajateks. Suurtükimürin korraldab vana ja uue vahekorra. Suurtükk korraldab ka õiguse inimeste ja rahvaste vahel, usundite ja ideeliste vaadete vahel.
Suurtükimürin tuli meile idast, veeres meist mürinal üle läände. Kui Virumaast ja Rakvere linnast oli suurtükimürin üle kõmisenud, siit üle veerenud, siin põletanud, purustanud ja süütuid inimesi tapnud, kaugenes ta siit edasi kaugele läände, kus nõudis jälle uusi ohvreid.
Kuid idast tuleva suurtükimürina järel tulid vene jõhkrad ja toored sõjamehed, kes kõikjal röövisid, tapsid ja vägistasid. Hirmu- ja ahastuselaine veeres üle Eestimaa. Püüti ennast peita ja varjata, kus keegi aga sai. Metsad olid täis põgenikke. Metsad on eestlasi sajandeid aidanud end varjata.
Suurtükimürina selja tagant tulid uue võimu korraldajad, ideoloogid, kes hakkasid korraldama maid ja inimesi. Nad korraldasid maad ja varad, kellelt võeti ära, kellele anti juurde. Ja mõnelt võeti ära ka see, mida tal ei olnudki. Nad korraldasid ka inimesi ja inimestevahelisi suhted. Nad tegid ühed inimesed ausateks, teised valelikeks, ühed sõpradeks, teised vaenlasteks.
Nad alustasid kõigepealt maast, sest maa on kõige alus. Nad alustasid maakorraldust, sest maa peal elavad inimesed on sõltuvad maast. Maaga koos korraldasid nad ära ka inimesed ja inimestevahelised suhted.
Üle Eesti valgus Venemaa Kommunistliku Partei nomenklatuurne täidesaatev võim. See saast vajus üle Eestimaa laiali kui haisev pasalaine. Kõigepealt seati kohale oma võimuorganid: parteiaparaat, komsomol ja siis täidesaatev võim – täitevkomiteed ja miilits. Nendega liitusid kohe kõik kohalikud jätised, joodikud, pätid, vargad, litsid, paadialused, vangimajadest väljalastud hulgused. Pani imestama, kustkohast kõik see rahvarämps, see pask välja ujus, sest juba mõne päevaga olid kõik juhtivad kohad endiste kõrilõikajatega, varastega, joodikutega, pättidega, litsidega ja mõrtsukatega täidetud.
Parteis, komsomolis ja täitevkomitees hõivasid võimu harimatud inimesed. Juhtivatel kohtadel istusid nüüd oskamatud ja rumalad, kuid väga võimuahned tüübid. Võimuorganitesse koondusid saagiahned kaarnad, kes kõik lootsid röövitud varast rikastuda või vähemalt hästi ära elada.
Selle kõigega koos tuli meile ka nõukogude paberibürokraatia. Moskvast hakkas sadama käske, korraldusi, juhiseid, eeskirju ja määruseid koormate viisi. Paberipahnaga uputati üle kõik linnade, maakondade ja valdade kantseleid. Kõik see praht tuli meile Moskvast vene keeles, mis tuli kõigepealt tõlkida eesti keelde. Siis anti ametnikele lugeda ja mis kõige tähtsam, neid käske ja korraldusi tuli ka täita.

Sügis 1944 – mobilisatsioon

Jõhker venelaste sõjamasin nõudis täiendust, uut, värsket suurtükiliha.
Punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Nüüd ei olnud pääsu kellelgi – ei neil, kes 1941. aastal venelaste mopi eest kõrvale hoidsid, ei ka nendel, kes olid hoidnud kõrvale Saksa mopi eest. Mopi alla kuulusid ka need, kes olid olnud Saksa sõjaväes, kuid nüüd mahajäänud või põgenenud.
Ka mina olin olnud Saksa sõjaväes. Nüüd olin ka mina Vene sõjaväe kutsealune. Kõikidele, keda kätte saadi, toodi allkirja vastu kätte kutsed ja kästi ilmuda ettenähtud mobilisatsioonipunkti.
Laanemõisa külla toodi ka minule mobilisatsioonikäsk ja anti see kätte allkirja vastu. Käsk oli ilmuda mobilisatsioonipunkti – tulla Rakvere linna Pika tänava koolimajja. Kutsed said ka minu vennad Erich ja Kalju. Erich oli olnud Soome sõjaväes ja Kalju Saksa armees. Läksime laupäeva hommikul koolimaja juurde luuret tegema. Koolimaja lähedal, Pikal tänaval, liikus palju mehi, suuremalt osalt olid kõik tuttavad ja Saksa sõjaväes olnud mehed. Kes uksest sisse läks, seda enam välja ei lastud. Juuksed lõigati maha ja pandi ühte klassituppa venelaste relvastatud valve alla. Nüüd vaatasid nad kurbade nägudega aknast välja, juuksed nulliga maha aetud. Nad tegid aknad lahti ja karjusid hoiatavalt:
„Ärge tulge, venelane paneb teid kõiki trellide taha!”
Neid mehi, keda me siin läbi akna nägime, neid nägime viimast korda oma elus. Venelased saatsid need mehed Kuramaale ja sinna nad jäidki. Minul oli nende hulgas mitu koolivenda ja spordisõpra.
Mitmed mehed teadsid rääkida, et mõned töökohad vabastavad mopist, näiteks maantee, raudtee. Ja tõepoolest, vene okupatsioonivõim vajas mitte ainult sõjamehi, vaid ka töömehi ja töökäsi. Sõda oli palju purustanud, kõik segamini löönud. Igale poole oli vaja töömehi, kes elu jälle korda seaksid.
Rakvere linn oli venelaste pommitamiste tagajärjel purustatud, nüüd oli vaja töömehi, et parandada katuseid, panna ette uksi, aknaid.
Oli aga vaja otsida midagi kindlamat, selleks olid kindlasti raudtee ja maantee. Sõda veel käis, venelastel oli vaja vedada sõjaväge ja varustust, selleks pidid teed olema korras.
Esmaspäeva hommikul läks vend Erich maanteevalitsusse ja seal võeti ta kohe tööle. Vend Kalju läks Rakvere raudteejaama, ka teda võeti kohe tööle. Töötamine maanteel ja raudteel vabastasid Erichi ja Kalju vene sõjaväest. Mina tahtsin minna kommunaalosakonda, aga Rakvere linna tänaval tuli mulle vastu koolivend Heino Rääk Tallinna Tehnikumist ja kutsus endaga kaasa.
Heino käest sain teada, et Moskva oli neil päevil välja kuulutanud Eestimaal maareformi. Koos mobilisatsiooniga hakkas Moskva korraldama Eestimaal kohe ka maareformi asju.

Siit Virumaa Täitevkomitee hoonest (fotol veel endine Viru Maavalitsuse hoone 1929) juhiti nõukogude maareformi läbiviimist maakonnas. Foto: Ajapaik

Maareform, 1944 sügisel

Maa on elu alus. Maa annab toidu, maa annab leiva. Suurem jagu inimesi Eestimaal on seotud maaga, on sõltuvad maast.
Moskva suunas nüüd oma löögid Eestimaa põllumajanduse traditsioonide hävitamisele. Moskva saatis üle terve Eestimaa laiali käsud, juhised, juhendid, eeskirjad, näpunäited ja määrused, kuidas maareformi korraldada, kuidas seda maareformi läbi viia. Moskva poolt määrati Eestimaale ka ülemused, kes maareformi pidid läbi viima. Korraldati nõupidamisi ja instrueerimise koosolekuid. Algas suur venelaste maareformi kampaania.
Maakondadesse ja valdadesse moodustati kohe maakorralduskomisjonid, kes selle Moskva poolt organiseeritud kampaania poliitiliselt ja tehniliselt pidid läbi viima. Aga need komisjonid koosnesid ainult aferistidest, kommunistlikest tuhajuhanitest, kes tegelikult maamõõtmisest mitte midagi ei teadnud. Need olid poliitilised asjamehed, kes ainult jahmerdasid, tegid endid tähtsaks, kuid tegelikult segasid maareformi käiku.
Poliitikutega polnud siin üksi midagi peale hakata, oli vaja tehnilist tööjõudu, kes maamõõtmist tunneksid. Poliitikud maamõõdu tehnikat ei tundnud, nad ei teadnud, kuidas mõõta nurka või kuidas rehkendada hektari pindala. Nad ei teadnud, kuidas mõõdetud pinnad kaardile kanda või kuidas talud kaardistada, selleks oli vaja maamõõtjat. Virumaa maamõõtjate osakonna juhatajaks määrati vannutatud maamõõtja Johan Nõmme.
Johan Nõmme hakkas otsima maamõõtjaid, kes selle Moskva poolt organiseeritud kampaania tehniliselt läbi viiksid. Vannutatud maamõõtjaid polnud kusagilt võtta. Virumaale oli pärast sõjalaine teistkordset üleveeremist jäänud ainult kolm eestiaegset vannutatud maamõõtjat: Pärismaa, Nurkse ja Nõmme. Kõik nad olid Rakvere linna mehed.
Kuna õppinud elukutselisi maamõõtjaid J. Nõmme ei leidnud, siis oli ta sunnitud võtma tööle ka neid, kellel oli selleks tööks eeldusi. Nii sattusid Virumaa maamõõdu osakonda tööle ka Tallinna Tehnikumi õpilased, kes alles õppisid maamõõtmist, nagu Heino Rääk, pärit Salla külast, Janter Kruusimägi Simunast ja Pärtel Konso Avispealt.
Ka mind võttis Johan Nõmme rõõmsalt ja avasüli vastu. Kuigi ma alles õppisin Tallinna Tehnikumis, oli mul juba maamõõdu lõhn küljes, nagu vannutatud maamõõtja Johan Nõmme ütles ja määras mind Haljala rajooni maakorraldajaks.
Nii kogunes siia hulk noori maamõõtjaid, kellel polnud aimugi, mis see maareform õieti tähendab, või kuidas seda teha. Vanem maamõõtja O. Nurkse tegi meile väikese lühikursuse. Temal olid maamõõdu alal suured kogemused. Juba enne sõda, 1940. aastal, viis ta maamõõtjana läbi maareformi Rakvere vallas. Meile anti ainult 20 meetri pikkune mõõdulint ja 10 varrast välisteks mõõtmisteks. Aga kuidas mõõta nurki? Kuidas mõõta pindala nii primitiivsete vahenditega, ainult mõõdulindiga? Ja maamõõtja Nurkse pidi kõik oma tarkused ja kogemused kokku võtma, et meile selgeks teha, kuidas selliste primitiivsete vahenditega on üldse võimalik maamõõdutöid teha.
Nurksel ei olnud vaja meile nurgamõõdutehnikat õpetada, seda me teadsime ise juba kooliajast, aga kuidas ilma nurgamõõdu aparaadita nurka mõõta, vaat seda õpetas O. Nurkse küll. See oli nõndanimetatud nõukogude meetod, kuidas kivikirvega kurge püüda. Kaardi pealt pindala mõõtmiseks anti igale mehele planimeeter. Kaartide joonestamiseks vahendeid meile ei antud, pidime läbi ajama oma isikliku sirklikarbiga, joonlaua ja malliga. Ka pliiatseid, sulgi ega ka tušši ei antud. Aga nõuti korralikult joonestatud plaane ja kaarte.
Ühel hommikul käsutati meid kõiki Virumaa Täitevkomitee suurde saali koosolekule. Saali seinale oli üles tõmmatud punased loosungid „Maa kuulub rahvale” ja „Partei juhib meid”. Ka punane lipp oli varda otsa aetud. Suur pikk koosolekulaud oli kaetud punase riidega.
Kohale olid kutsutud kõik maakonna agronoomid, loomaarstid, zootehnikud ja maamõõtjad. Seal istusid ka maakonna täitevkomitee juhtivad töötajad, parteikomitee ja julgeolekutöötajad ja ka julgeoleku nuhid. Algas maareformi läbiviimise instrueerimise koosolek.
Uks avanes ja sisse astus Virumaa Täitevkomitee esimees seltsimees Zukker. Sellest mehest olin üht-teist kuulnud, kuid seda suurt ülemust nägin ma nüüd esimest korda. Tal olid jalas musta värvi laiad lotendavad sõjaväekalifeed ja määrdunud kirsasäärikud. Seljas oli tal musta värvi sõjaväepluus, mis oli ristrihmadega ja laia vöörihmaga kotti tõmmatud. Rinnal kõlisesid mõned värvilised plekitükid, mis tegelikult olid talle omistatud medalid. Vöö küljes rippus kabuur ja teise puusa peal mapp. Kui ma talle näkku vaatasin, siis kohkusin, tõmbusin tagasi, sest nii jõhkrat, toorest ja ülbet nägu nägin ma esmakordselt. See oli põrguvürsti lõust, millega vanasti hirmutati lapsi.
See inimmonstrum kargas laua taha ja käskis temaga kaasa tulnud seltsimeestel istuda. Laua taga istusid ainult asjamehed. Seal istusid ilmselt partei- ja täitevkomitee-, sõjaväe- ja julgeolekumehed. Ootamatult haaras see jõhkra välimusega lõust, see Virumaa Täitevkomitee esimees kabuurist nagaani, viibutas sellega pea kohal ja karjus saali:
„Seltsimehed, vot, kurat, kes siin šaboteerib, lasen kohe maha, vot! Meie siin arutame need maareformi asjad. Kes, kurat, vastu hakkab või ei täida partei korraldused, vot, lasen maha! Ponjatno! Ponjali!” ja pani nagaani mürtsuga enda ette lauale.
Algas arutelu, kuidas läbi viia maareform eesti külas. Kõigepealt võttis sõna jällegi seltsimees Zukker ise.
„Vot sina, maakorraldaja, kui sina lähed maale, sinna valda maad mõõtma, siis räägid ainult valla täitevkomitee esimehega, sest pea meeles, see on meie inimene. Siis on, vot, kõik meie inimesed ka kõik uusmaasaajad ja juurdelõike saajad. Nendega teie ainult räägite ja nende soovidega arvestate. Suurmaaomanikuga ei tohi teil olla mingit juttu, ei mingit nõupidamist. Nõu peate ainult ja arutate asju uusmaasaajaga ja juurdelõikesaajaga. Kõik suurtalu omanikud on meie vaenlased ja meie vastased, nendega pole teil midagi rääkida, nendelt te ainult võtate ilma nõu pidamata ja annate uusmaasaajale. Uusmaasaaja on meie inimene, ta on nõukogude inimene, vot! Kes seda korraldust ei täida, see on šaboteerija ja tuleb maha lasta, vot!” Zukker haaras laualt nagaani ja keerutas seda ähvardavalt oma pea kohal.
See oli jõhker ja toores sõnavõtt, kus selgelt liigitati inimesed omadeks ja vaenlasteks. Paar hektarit maad otsustas, kas sa oled meie inimene või vaenlane, kas sa oled oma või võõras.
/.../

Tallinna Tehnikumi õpilased ja Virumaa Täitevkomitee maakorraldajad-maamõõtjad: vasakult Lembit Anton, Evald Marmor, Heino Rääk, Pärtel Konso, Janter Kruusimägi.

Rajooni maakorraldaja

Mind määrati Haljala rajooni maakorraldajaks. Sellesse piirkonda kuulusid Haljala, Kunda, Vihula ja Sagadi vallad. Siin asusid endised kuulsad mõisad, nagu Haljala, Põdruse, Essu, Kavastu, Varangu, Karula, Kundle, Vihula ja Sagadi. Iga mõisa järgi oli mitu küla, kokku oli üle 200 talu.
Pumpasin jalgrattakummid täis ja tõmbasin selga seljakoti, kus oli sees kogu minu maamõõduaparatuur. Seljakotis oli 20-meetrine maamõõdulint ja kümme varrast, karbi sees pindalamõõtja ehk planimeeter, isiklik sirklikarp, mõned pliiatsid ja väike rull läbipaistvat paberit plaanide kopeerimiseks. See oli kogu minu tehniline varustus, millega ma pidin läbi viima maareformi Vihula, Haljala, Sagadi ja Kunda valdades.
Allkirja vastu andis Johan Nõmme mulle kasutada Eesti Vabariigi ajal katastriametis registreeritud valdade talude plaanid. Näiteks Vihula valla mapis oli helesinisele kalingurpaberile joonestatud kõik vallas asuvate talude plaanid mõõduga 1:4200.
Maakonnavalitsuse poolt anti kaasa ka brošüür, Eesti NSV Ülemnõukogu seadus „Saksa okupantide poolt äravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele” 17. sept. 1944. a. J. Varese ja V. Tellingu allkirjadega. Siis anti kaasa veel Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee määrus nr 189, 16. okt. 1944. a „Maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele”, millel olid A. Veimeri ja V. Karotamme allkirjad. Ja kõrvus kajasid ikka veel Zukkeri hirmsad ähvardused ja silme ees pöörles tema jõledast vihast tatine lõust ja metsik nagaaniga vehkimine.
Ma lähen, kuid mul on kõhe enesetunne. Mul on piinlik rahva ees, mind saadeti maad mõõtma, aga valitsus ei andnud mulle kaasa aparatuuri, millega maad mõõta. Halva mängu juures pean tegema hea näo. Ma pean tegema sellise näo, et mul on kaasas maailma parim maamõõduaparatuur ja -tehnika. Keegi ei tea, et mul pole kaasas maamõõdutehnikat. Aga mul pole vaja seda ka kellelegi kuulutada.
/.../

Maidla vald

1945. aasta kevad. Eesti külas tehakse põhjapanevaid ümberkorraldusi. Revolutsiooni esimeseks etapiks on maa kuulutamine rahva omanduseks. Sellega seoses algas ka kohe maareform. Põhiliseks on ümberkorraldus maade osas, mille käigus korraldatakse ära ka inimesi, loomi, igasuguseid varandusi.
Ühe niisuguse andeka elu ümberkorraldajaga kohtusin ma Maidla vallas. See ere isiksus sööbis mulle juba tollal mällu ja nüüd, aastaid hiljem, kerkib ta mu silme ette taas kui eile.
Minu tutvus temaga algas ühel aprillikuu päeval, hilisel õhtutunnil. Mind oli alles määratud Lüganuse piirkonna maakorraldajaks. Minu tööalasse kuulus neli valda: Erra, Lüganuse, Maidla ja Kohtla. Elukohaks oli mul igas vallas oma koht.
Maidla vallamaja asub lagedal väljal küla ääres. Suur majalobudik. Eemalt paistis ta sünge ja tumeda koguna. Koputasin uksele. Mitte kippu ega kõppu vastuseks. Maja oli kui välja surnud, kõik aknad tumedad. Kaldusin juba arvama, et majarahvas ehk ei ole kodus ja valmistusin ärasõiduks, kui äkki märkasin, et põhjapoolses majaküljes liikus aknakardin.
Varsti kostis esikust sosistamist, hiilivaid samme ja siis kuulsin selgesti, kuidas püssile löödi kuul rauda. Siis kostis ka räme hääl:
„Mis sa, kurat, kolistad?”
„Tahan sisse saada,” vastasin.
„Mis sa, kurat, tahad siis?” küsiti toorelt, uudistavalt.
„Öömaja,” vastasin.
„Siit ei saa, sa kuradi tõhk, mingisugust öömaja! See on täitevkomitee, aga mitte öömaja!”
„Aga teie ise kutsusite mind siia, helistasite veel mitu korda ja ütlesite, et siit saab ka öömaja.”
„Kes sa, kurat, siis oled?”
„Mina olen maamõõtja.”
„Mis su nimi on?”
Nimetasin oma nime. Esikus algas omavaheline sosistamine. Natukese aja pärast kostis räme hääl:
„Mann, mine vaata, kas selle ministeeriumi kirja peal on see nimi, mis ta ütles. Seal oli ju öeldud, et meile saadetakse üks maamõõtja. Mine too see paber siia!” Siis aga tõstis häält ja pöördus minu poole:
„Kuule, kurat, kas sul mõnda dokumenti ka on?”
Vastasin: „Muidugi on, komandeering on..., töötõend on..., pass on... ja jalgrattasõiduluba ja... sõjaväepilet on ja...”.
„Näita siia!” nõudis hääl.
Otsisin taskust dokumente, sel ajal aga tõmmati ukse tagant ära suur puu, kett kolksatas ja siis krigises võti lukuaugus. Veendunud, et ma tõesti üksi olen, tõmmati uksel kett eest ära ja mind lasti esikusse.
Minu poole pöördus keskealine, keskmist kasvu, puusliku välimusega, kalifeepükstes, gimnastjorkas, paljajalu, hambuni relvis mees – käes oli tal vintpüss, millel oli ka tääk otsas, rinnal rippus kone, vöö vahele oli pistetud mitu käsigranaati ja vööl rippus suur seatapmispuss. Ka naisel oli käes nagaan.
„Ah sina oledki siis see kuradi maamõõtja!” pöördus ta laia naeratusega minu poole. „Tere kah!” ja ulatas käe. Ka naisega teretasime.
Astusime suurde kõrvalruumi, see oli peaaegu tühi, ümber seinte olid vaid mõned toolid ja pingid. Seina ääres oli ka üks vana raudvoodi.
„Näed, selle toa annan ma sulle.” Ise läks tahatuppa, mis oli ka suur tuba, seal nad elasid ise. Keset tuba oli suur laud, selle ümber paar tooli, üks väike lamp ja voodi – see oli ka kõik selle toa sisustus. Lihtne ja tarvilik.
Esimees hakkas endalt varustust maha võtma. Vintpüssi pani ta nurka, kus oli veel teisigi püsse, automaadi riputas naela otsa ja granaadi toppis voodi alla kasti. Jälgisin imestusega tema tegevust ja seda suurt relvastust. Naine pistis nagaani padja alla. mees nähtavasti märkas minu imestust ja lausus:
„Pole sul siin imestada midagi – elad siin paar päeva, siis näed, et ilma koneta ja granaatideta läbi ei saa, siin bandiite kõik kohad täis. Iga nurga tagant võivad su ära kutsuda, kuul peab alati rauas olema, siin on kõik bandiidid.”
„Ega see asi nüüd nii hull ka ei ole. Ega siis kõik või olla ometi bandiidid,” avaldasin omapoolset arvamust.
„Kõik on kuradi bandiidid. Siin ära ilma koneta ja granaatideta välja minegi. Kui hambuni relvis oled, siis võid veel elada, siis nad vähemalt kardavad sind. Küll sa ise näed, kui siin homme tööle hakkad. Maidla vald on ju suur, elanikke siin palju ja nende hulgas on igasuguseid inimesi, võib ka bandiite olla.”
„Aga ega ometi kõik saa bandiidid olla!” ütlesin kahtlevalt.
„Kõik, kuradid, on bandiidid, pole mina siin veel ühtki korralikku inimest näinud, kõik nad, kuradid, tulevad ja vahivad mulle kahtlustavalt otsa, sosistavad omavahel, kes teab, mis kuradi nõu nad peavad. Räägid nendega millegi üle, siis nad nagu muigavad, õiget vastust ei anna, seljataga irvitavad...
Kuulen vahel vallamaja eesruumis – naeru, juttu ja nalja kui palju – lähen vaatan, et mis nalja seal tehakse, nii kui sisse astun, kõik jäävad vait, nagu tummahambad, kuradid, enam pole juttu ega naeru kuskil, nagu oleks mõni kurjategija sisse astunud, jõllitavad sulle otsa, aga mitte sõnagi! Küsid, keegi midagi ei vasta, ehk kui vastab, siis kisu nagu tangidega sõnu välja. Noh, kas need on siis inimesed. Need on ju kuradi bandiidid.
Hea, et sa tulid, ma ootasin juba ammu, et tuleks mõni mulle appi, siin pole ju kellestki kuradist abi. Sa oled haritud inimene, oskad nendega ehk rääkida. Teie seal linnas teate paremini, kuidas neid asju ajada, kuidas rahvaga läbi käia. Mina küll olen siin proovinud igat moodi, aga ei paremat midagi! Noh, katsugu nad kuradid veel, homme ütlen, et mulle saadeti ministeeriumist noor tark mees abiks, kes teab kõike, küll me siis kahekesi kuraditele näitame veel, kuidas Luukas õlut teeb! Näe, mineval nädalal tuli Ants Pungas Aidu külast, oli endal näo täis tõmmanud, tuli purjus peaga vallamajja ja laulis: „Sirp ja vasar sirgeks löödi, sinna otsa Stalin poodi...” rahvas naeris ja plaksutas. Tegi siin mitu tundi tsirkust, kutsusin miilitsa appi. Pungas viidi ära ja anti 25+5 Siberit. Vaat niisuguste tüüpidega tuleb mul siin iga päev tegeleda!”
„Kas sa süüa ka tahad? Istu kohe laua taha sööma! Ega sa pole hommikust saadik niikuinii söönud.”
„Lõunaaeg ikka Kiviõlis sõin, aga õhtupoole oli mõõtmisi palju, läks pimedani ära.”
„Noh, siis on sul kere tühi, hakka aga kohe sööma!”
Laual oli leib, piim, kartulid ja liha, vististi härjaliha. Hästi lõhnas, oli väga maitsvalt keedetud. Isu tärkas juba sellele pilku heites. Peremees ruttas kohe seletama:
„Lõime hiljuti siin ühe kulaku pulli maha. Nüüd on hea võtta, väga hea sakuska.”
Perenaine andis sellele pullile omapoolse hinnangu:
„Siin ühes talus oli enne sõda pullijaam. Eesti riik oli Taanimaalt ostnud suure sugupulli. See sugupull saadeti siis Maidla valda ja anti Andersonide tallu hooldada. Pull paaritas lehmi ja nii tehti tõuaretust. Aga nüüd tehti Anderson kulakuks ja saadeti Siberisse. Pull jäi külavahele hulkuma. Mina olin hobulaenutuspunkti juhataja ja ma võtsin selle pulli hobuste juurde arvele. Aga selle pulliga oli palju tööd, teda oli vaja sööta, joota ja hooldada. Oli meile siin suureks tüliks. Tema hooldamiseks oleks pidanud palgal olema eraldi töötaja. Otsustasime, et lööme selle pulli maha, saame hulka liha ja ka tülist lahti. Jagasime seda pulli liha ka teistele. Endale võtsime kõige rohkem, siis andsime ka partorgile ja miilitsale andsime ka.”
„Kuule, kas sa kärakat ka tahad?” Ilma vastust ootamata haaras laualt kannu ja läks voodi juurde nurka, kus avas ühe umbes 30-liitrise piimapleki, lõi kannu sisse ja tõstis viinaga lauale – valas mulle klaasi, siis endale ja lõpuks ka perenaisele. Mina ei olnud tollal üldse viinapruukija, tegelesin veel spordiga.
„Kas pole viinavõtja mees või? Noh, mis sa, kurat, kokutad? Mis see tilk mehele teeb, teeb vaid hea tuju. Mina teen igal hommikul paar kärtsu ära, siis kohe julgem ja tugevam tegutseda. Noh, proosit!”
Nii toreda ja lahke jutu peale oli raske ära öelda, pealegi ei tahtnud ma oma peremehe head tuju rikkuda ega teda selle tühise asjaga solvata. Kallutasin ka oma pool klaasi – hinge lõi kinni – piiritus! Läkastasin. Peremees naeris lõbusalt.
„Võta, rüüpa vett peale!”
Rüüpasin, läks lahedamaks, aga tuline jutt läks kõrist alla, soe juga taga.
„Jah, piiritust, seda peab oskama võtta,” hakkas ta nüüd õhinaga seletama, kuidas peab piiritust võtma. „Algul puhu õhk kopsudest välja, vaat sedasi,” ja ta demonstreeris kõiki toiminguid, „siis viska kärakas ära ja kohe kiiresti vett peale – vaat sedasi! Ähh! Ja siis kohe sakuska. Pulli liha on kõige parem sakuska. Noh, pane veel üks kärakas!”
Peremees ja perenaine said selle üle kaua naerda, et linnamees ei osanud piiritust võtta. Mind peeti siin linnameheks, kuigi olin läbi ja läbi maamees. Linnamees olin ma vaid niipalju, et olin linnas koolis käinud.
„Ka mina olen linnamees,” seletas näost punane Vaimel, „kuigi, nagu praegu näed, olen maamees. Mina olen Narva linnast, Kreenholmi poiss, sealt läksin sõtta, sõdisin nende kuradi fritsude vastu, valusad poisid, kuradid, aga meie olime valusamad. Näe, praegu on kuradid Berliini all kotis, küll nad saavad nüüd mantli, paras raiskadele! Mina olin kuraditega koos Velikie Luki all, saime ise, aga neile kuraditele andsime rohkem. Välja lõime raisad Velikie Lukist. Von Sassi, raisa, võtsime veel elusalt kinni. Mehed tahtsid raisa kohe maha lüüa, aga ei lubatud – tähtis vang! Kuradi timukas niisugune! Kuradi neetud fašistid, hävitasid minu kodu, meie maja ja kogu ilusa Narva linna.”
Tegelikult hävitasid venelased ise Narva linna. Kõigepealt pommitasid vene lennukid linna mitu päeva lainete kaupa. Mis siis veel purustustest ja põlengutest järele jäi, selle purustas ja hävitas Eesti Laskurkorpuse suurtükivägi kindral Aru juhtimisel. Suurtükivägi pommitas linna veel mitu päeva.

/.../
„Tõuse üles, sööma!”
Päike oli juba suures kõrges, heledad kiired tegid toa soojaks.
„Noh, kas pea on haige?”
Nüüd meenus eileõhtune piiritusepuhumine, aga peal polnud häda midagi, kõik oli normaalne. Asusime laua taha.
„Kas teeme peaparandust?”
„Ei, seda ma ei tee, tööpäev alles ees.”
Kui olime söönud, siis võttis sm Vaimel ehk Maidla valla Täitevkomitee esimees padja alt nagaani, keerutas rulli ja kontrollis, kas ikka on laetud ja pistis siis püksitasku. Nüüd võttis ta raudkapist pitsati, vaatas seda hoolega ja kinnitas siis keti otsa, mis rippus tal püksirihma küljes. Kui oli pitsati väga hoolikalt kinnitanud keti külge, siis pistis alles pitsati tasku.
„Pitsatit peab hoidma kui silmatera, kui see kaduma läheb, või varastatakse, antakse mulle kohe 5 aastat. Et ta mul kaduma ei läheks ja keegi mult seda märkamatult ära varastada ei saaks, selleks ma tegingi selle ketisüsteemi. Nüüd on pitsat kogu aeg minu taskus, mitte keegi ei saa ilma minu teadmata mitte ühelegi dokumendile pitsatit alla lüüa.”
Tal oli seljas roheline sõjaväepluus ja jalas laiad sõjaväe kalifeepüksid. Saapaid tal jalas ei olnud, käis toas ringi paljajalu. Paljajalu läks ta ka hiljem vallamaja saali.
Siis võttis ta veel raudkapist granaadi ja pistis selle teise tasku, ise seletas valjuhäälselt ja tähtsalt:
„Siin on ju kuradi bandiitide pesa. Iga nurga tagant irvitab sulle bandiit vastu. Sa pead olema hambuni relvastatud. Ja kui see kuradi bandiit teab, et ma olen hambuni relvastatud, siis ta ei julge mulle ligi tulla. Iga minut pead sa valmis olema nendega lahingusse astuma. Hea, et sa mulle appi tulid, mul on nüüd kohe palju julgem. Pista siit ka paar granaati tasku!”
Ta tõmbas voodi alt välja kasti, mis oli täis granaate.
„Kui on tarvis, tule ja võta siit ja kohe pane!”
Mulle pakkus niisugune ärplemine ainult nalja, kuid teisest küljest näitas see Vaimeli granaatidega ja nagaaniga vehklemine, kui arad on uued valitsejad, kui väetid ja õnnetud on nad ausate inimeste ees. Õnnetu on see riik, kes oma rahva elu ja olu peab korraldama granaatidega ja nagaanidega. Kuid sellised nad olid, need uued maa korraldajad, kes korraldasid inimestevahelisi suhteid ja ka suhteid maaga ainult relvade abil.
Vaimeli-suguste täitevkomitee esimeeste arvates sai inimeste­vahelisi suhteid ja ka inimeste suhteid maaga lahendada ainult nagaaniga ja granaatidega, ainult jõupositsioonilt, ähvarduste ja hirmutamistega, sest nende meelest olid kõik inimesed nende vaenlased, kõik olid bandiidid. Ainult nemad olid õiged ja ausad.
/.../

Uusmaa­saajatele maad mõõtmas, 1940ndad. Foto: Ajapaik

Esimene tööpäev Maidlas

Algas minu esimene tööpäev Maidla vallas. Astusime koos valla täitevkomitee esimehe Vaimeliga vallamaja saali. Kõik ametnikud olid juba kohal ja istusid laudade taga. Kuna kõik ametnikud olid noored naised, siis nad tõstsid oma uudistavad pilgud minu peale. Olin 22-aastane ja heas sportlikus vormis. Ma püüdsin sel ajal käia ka korralikult ja moodsalt riides. See meeldis naistele.
Minu ees astus saali täitevkomitee esimees Vaimel, kes tutvustas mind:
„See mees siin on meie uus maamõõtja Tallinnast ministeeriumist. Kõiki andmeid, mida ta vajab, olete kohustatud talle andma. Ja kui teil on vaja midagi teada, küsige julgelt tema käest. See Tallinna mees teab kõik.”
Nüüd tutvustas ta mulle kõiki valla ametnikke eesnimede järgi. Ma ulatasin igale ametnikule käe. Nii saime tuttavateks.
„Nüüd tule, ma näitan sulle kätte sinu tööruumi. Vaat see tuba on sinu kabinet. Siin on laud, siin on kapp. Sea siin oma käe järgi sisse, aga siit pääsed sa ka välja otse esikusse, kui sa ei taha läbi minu kabineti käia.”
Vaatasin ringi, kõik sobis. Tuba oli küllalt suur.
„Mida sulle on kõigepealt vaja? Ütle ja ma korraldan kohe ära!”
„Kõigepealt ma tahaksin, et siin toas oleksid kõik maakorraldusega seotud dokumendid: avaldused, soovid, kaardid, valla maakorralduskomisjoni otsused, protokollid jne. Ma tahan nendega tutvuda.”
„Saan aru,” ütles esimees, „ma lasen kohe sekretäril kogu selle paberipahna siia tuua. Minu teada on need tema kapis. Mis sa veel tahad?”
„Kas teil on siin olemas maakorralduskomisjon?”
„Jah, on küll, kolmeliikmeline. Mina olen selle komisjoni esimees.”
„Ma tahan ka seda kolmeliikmelist komisjoni näha ja temaga tuttavaks saada ja koos nõu pidada, mis siin on vaja teha.”
„Millal sa tahad, et nad siin oleksid?”
„Ütleme, et homme lõuna ajal.”
„Ma saadan neile käskjalaga teate.”
„Väga hea!”
„Mis veel vaja on?”
„Siis ma tahaksin kokku saada kõikide uusmaasaajate ja juurdelõikesaajatega, üldse kõigiga, kes on huvitatud maaküsimustest. Ma tahan, et kõik oleksid korraga koos, siis ma ei pea igaühele eraldi seletama, teen seda kohe ühekorraga kõigile.”
Esimees pani kohe hooga minema ja varsti oli kuulda üle vallamaja, kuidas ta sekretäri valjuhäälselt kamandas.
Ma hakkasin tuba sisustama. Kõigepealt panin valla kaardi seinale, et oleks ülevaade. See oli eestiaegne kaart, millele olid märgitud kõikide vallas asuvate talude piirid. Sellele kaardile märkisin hiljem kõik uued uusmaasaajate talud, juurdelõikesaajad ja ka need talud, kellelt maad ära lõigati ja riigi reservi arvati. Sellel kaardil oli märgitud kogu maareformi käik. See kaart andis ülevaate maareformist kogu valla ulatuses. Uusmaasaajate talud värvisin punase värviga, juurdelõikesaajad kollase värviga ja reservi jäävad maad rohelise värviga.
Tuppa astus valla sekretär, hunnik kaustu süles.
Sekretär oli noor ilus brünett naine, kandis mustaraamilisi prille. Nagu hiljem selgus, oli ta vallaline ja elas ka vallamajas, teisel korrusel väikeses toas. Ta oli tagasihoidlik, vähese jutuga, aga väga korrektne valla töötaja. Tema teadis kõike, mis vallas toimus, või mis vallas tehti. Temaga oli väga hea ametiasju ajada, kuid erajuttudeks oli temaga raske leida ühist teemat.
„Palun istuge mõneks minutiks!” Ulatasin talle tooli.
„Ma olen huvitatud selle valla elust ja olust. Ma olen siin võõras, ei tunne siinseid olusid ega inimesi, aga teie kui valla sekretär, teie tunnete siin iga inimest ja kõike, mis vallas toimub. Mind huvitab kõigepealt muidugi maareformi käik.”
„Neid asju otsustab esimees, minul ega teistel ei ole siin midagi rääkida. Nii nagu tema ütleb, nii ka jääb. Mina ainult vormistan dokumente, hoolitsen selle eest, et dokumentatsioon oleks korras ja aruanded õigel ajal tehtud ja ära saadetud. Aruannete peale lähebki kogu aeg, ei jõua kõiki päeval ära teha, teen neid ka veel õhtul kodus. Vahel tuleb isegi ööd appi võtta.”
„Mis aruanded need niisugused siis on?”
„Iga asja kohta tuleb teha aruanne, iga päeva kohta, iga nädala kohta, iga kuu kohta. Aruanded eraldi ja samade asjade kohta koos. Näiteks, kui palju on lihanormi täidetud, kui palju puid lõigatud, mitu hektarit maad küntud, mitu hektarit vilja külvatud, mitu hektarit on külvamata jäänud, kui suur on loomade arv, mitu lehma müüdud, mitu siga tapetud. Igasuguste tobedate küsimuste kohta pean tegema aruanded, need pean registreerima ja ära saatma mitmes eksemplaris.”
„Kes neid aruandeid nõuab ja kuhu te need saadate?”
„On aruandeid, mis lähevad Rakvere maakonna Täitevkomiteele, aga osa Rakvere parteikomiteele. Terve rida aruandeid tuleb koostada Vabariigi Ministrite Nõukogule. Erilised nõuded on veel põllutööministeeriumil, sinna tuleb saata iga nädal kokkuvõtteid vallas tehtud töödest.”
Hakkasin lugema neid dokumente, avaldusi ja kirju, mida valla sekretär mulle äsja oli toonud. Ei läinud palju aega, kui minu kabinetti astus valla täitevkomitee esimees, üks paber käes.
„Vaata, kas ma võin siia alla kirjutada?”
„Kas see paber on mulle adresseeritud?” küsisin mina.
„Ei, see on mulle,” vastas esimees, „Vaata, kas ma võin siia ikka alla kirjutada.”
„Siin üks naine tahab, et ma vabastaksin ta normidest – lihanormist ja viljanormist.”
„See on ju sinu otsustada, kas vabastada või mitte.”
„Vaata, vaata, loe läbi!” ja esimees pani paberilehe minu ette lauale.
Lugesin: „Palun alandada normid poole peale, ei jõua tasuda, mul on kolm alaealist last. Mees sai sõjas surma, vene poolel.”
Esimees vaatas mulle küsivalt otsa ja küsis siis:
„Mida ma pean tegema?”
„Minu käest nõutakse, et mina nõuaksin vallarahva käest ettenähtud normid välja ja et nad viiksid need oma normid ettenähtud kohta, annaksid riigile üle. Vallal on peal ettenähtud norm, plaan. Kõik pered, kõik talud on arvel. Kui ma nüüd sellelt naiselt ainult pool normi saan, kuidas ma siis valla normi täis saan, kuidas ma plaani täidan?”
„Kas sulle erandeid ei ole lubatud teha?”
„Mis see tähendab – erandeid?”
„Noh, et sina kui täitevkomitee esimees võid erandolukorras mõnele lubada ainult pool normi täita. Ja mõne võid üldse normidest vabastada. Näiteks, nagu see avaldaja siin on kolme alaealise lapse ema, mees on tal langenud sõjas. Pea meeles – mees sai surma nõukogude poolel. Sakslased tapsid ta. Kes aitab tal majapidamistöid teha? Meest tal ju ei ole. Sa võid ta ka vangi panna, aga oma normi sa kätte ei saa, sest seda lihtsalt pole olemas.”
„Mis ma pean siis nüüd tegema?”
„Tee erand!”
„Aga pärast panevad nad mind ennast kinni, saadavad Siberisse, et tegin erandi.”
Esimees oli tõesti nõutus olukorras, tammus jalalt jalale, sügas ennast eest ja tagant, tatistas ja sülitas.
„Seadus on selleks olemas, et sa teaksid, kuidas sellises olukorras tegutseda. Sul peab kuskil olema eeskirjad normide täitmise kohta, kas sinu lauasahtlis või on see sekretäri käes. Too need siia ja uurime koos välja, mis seadus ütleb!”
Esimees pani kui tuulispask, nii et paljad päkad välkusid, sekretäri juurde. Varsti oli ta tagasi kaustaga, kus olid kokku köidetud kõik kõrgemalt poolt tulnud korraldused ja eeskirjad. Sekretär näitas ette, kus kusagil kausta keskel asus vastav dokument normide, kohustuste ja täitmiste kohta. Lugesime rahulikult selle ringkirja läbi ja kusagil lõpuks oli paarirealine märkus: kohalik valla täitevkomitee võib teha mõningaid erandeid paljulapseliste perekondade, sõjas toitja kaotanud perede ja vanurite osas. Ma tõmbasin pliiatsiga sellele lausele joone alla ja ütlesin:
„Vaata, mis see siin on! Siin on sõna erand. Loe see lause tähelepanelikult läbi ja siis on sulle selge, mida sa võid teha.”
„Kurat, on jah see sõna – erand!”
„Kas sa siis seda eeskirja, mille partei ja valitsus sulle juba möödunud sügisel saatis, ei ole varem lugenud?”
„Ei ole!”
„Aga milline on õige otsus?” küsis esimees minult.
„Õige otsus on selles eeskirjas kirjas. Ja sina pead talitama selle eeskirja järgi, mitte omapead, omavoliliselt, uisapäisa, mitte nii, nagu sina õigeks pead.”
„Kurat, on tõesti paljulapseline perekond, kolm last, alaealist, ja mees sai Velikie Luki all surma. Sellele naisele pean ma tõesti erandi tegema. „Kui palju ma tal normi vähendan?” küsis ta minult.
„See on juba sinu teha, see jääb sinu südametunnistusele. Aga erandi sa pead sellele naisele tegema. Kui sa ei tee, siis ta võib kaevata sinu peale ja sa võid ülevalt poolt pähe saada.”
„Kurat, nüüd olen ma kahe tule vahel – kui teen erandi, võin pähe saada ja kui ei tee, võin ka pähe saada – on nii või?” küsis ta minult.
„Kui sa erandi teed, võid kindel olla, et sa pähe ei saa.”
„Kas sina arvad nii?”
„Jah, arvan küll.”
Ikka kahtles ta veel, keerutades paberit käte vahel.
„Aga mis sina teeksid?” küsis ta ootamatult minult.
Vaatasin talle rahulikult otsa ja ütlesin vaikselt, nagu sisendades talle:
„Kui mina oleksin sinu asemel Maidla valla täitevkomitee esimees, kirjutaksin ilma midagi mõtlemata kohe alla ja lööksin pitsati.”
„Aga mitu protsenti sa vabastaksid normidest?”
„100 protsenti,” vastasin, „vabastaksin kõikidest normidest.”
„Anna mulle sulepea!”
Andsin talle sulepea ja lükkasin ka tindipoti lähemale. Äkki ta küsis:
„Kuidas ma kirjutan?”
„Kirjuta, vabastan normidest 100% ja allkiri.”
Ta võttis nüüd selle külanaise avalduse, millele ta oli peale kirjutanud „vabastan”, pitsati löönud ja ka oma allkirja kritseldanud, uhkelt kätte, lehvitas sellega ja astus väärikal sammul oma kabinetti, kus teda ootas juba mitu tundi ärevusega üksik lesknaine. Veidi aja pärast ma kuulsin, kuidas see naine hakkas suure häälega nutma ja tänama esimeest selle lahkuse ja vastutuleku eest. Varsti kostis ka esimehe praaliv hääl, mis kajas üle vallamaja:
„Mind pole sul vaja tänada, sa täna parteid ja valitsust, kes on oma seadustes teinud erandi, mis sinusuguse lesknaise normidest vabastab.”
Sõna „erand” rõhutas ja toonitas ta eriti.

Vilja- ja lihanormi täitmata jätmise eest võis ees oodata Siberisse sõit. Foto: Ajapaik

/.../
Ei läinud palju aega mööda, kui vallamaja kantseleist hakkas kostma kisa ja lärmi. Üle kõige kaikus esimehe vali hääl. Ta sõimas seal toorelt kedagi. Nagu ma läbi uste kuulsin, käis vali jutt normi täitmisest. Keegi ei olnud täitnud lihanormi. Teda sõimati kõige tooremate sõnadega ja ähvardati Siberiga. Kui see karjumine seal lõpuks vaikis, siis tormas minu kabinetti vihast lõkendav, silmad punnis valla täitevkomitee esimees sm Vaimel ja karjus:
„Kuradi bandiidid, siin oleks ainult kuulipildujat vaja. Kõik selle korra vastased tuleks maha lasta, hoiavad kõrvale normide täitmisest, valetavad ja vigurdavad, kuradi kaabakad. Igaüks, kes normi ei täida, tuleks maha lasta või Siberisse saata. Mõni üksik tuleb vallamajasse ja räägib minuga, et on see ja teine põhjus, et vähendada norme, et sel ja sel põhjusel ei saa norme täita, aga suurem jagu inimestest ei tee väljagi, nii nagu nad poleks normitäitmise kohustust üldse saanudki. Meie aga saatsime kõikidele allkirja vastu teated ja tähtpäevad, millal lihanorm täita, millal viljanorm olgu täidetud, millal puud olgu metsas lõigatud. Ainult üksikud on täitnud normid, teised aga... ootavad valget laeva. Küll ma neile, kuraditele, veel näitan valget laeva, kuradi bandiidid! Ma lähen ise, vaatan järele, kuidas on olukord külas. Kontrollin ja hoidku siis oma nahk, kuradi bandiidid. Ma teile veel näitan!
Tule minuga kaasa, siis näed ka, millises olukorras ma siin pean töötama. Lähme, kuulame järele, miks nad norme täita ei taha.”
Vaatasin talle imestunult otsa ja ütlesin:
„Normide täitmine ei kuulu minu ülesannete hulka. Mina tegelen ainult maareformi küsimustega.”
„Seda küll, aga sul oleks huvitav teada saada, kuidas meie vallas elatakse. Tule kaasa! Mina ise tegelen nende normide küsimisega, aga sina aja maareformi asju. Lööme kaks kärbest ühe korraga. Tule, lähme siia kõige lähemasse külla!”
Mõtlesin veidi järgi, see oli tõesti hea võimalus valla inimestega tuttavaks saada ja miks ka mitte minna koos valla täitevkomitee esimehega.
„Millal läheme?” küsisin.
„Kohe praegu,” vastas esimees, „me läheme ratsahobustega, külavaheteed on mudased. Kas sa ratsutada oskad? Hobust ei karda?”
Vastasin, et hobust ei karda ja et oskan ka ratsutada.
„Ma lähen ja sean hobused valmis, panen sadulad selga.”
Vallamaja juures oli ka hobusetall, kus oli kaks hobust. Esimees saduldas hobused, siis läks tuppa, võttis sealt automaadi, toppis taskud granaate täis, kontrollis, kas nagaan on laetud. Siis tõi kuskilt veel ühe nagaani ja ulatas selle mulle.
„Võta see oma kätte, see on laetud. Siin on veel kaks granaati, need pane ka oma tasku!”
„Ei, mulle pole neid tarvis,” ütlesin tõrjuvalt.
„Kuidas pole tarvis, me läheme ju külasse, kus ümberringi on ainult bandiidid ja nõukogude korra vastased, kuidas sa sinna paljakäsi lähed, seal peab olema hambuni relvis, et iga minut võitlusesse astuda. Nad löövad su maha nagu oina. Sul peab mingisugune relv olema, et neile bandiitidele vastupanu osutada. See elu siin vallas ei ole pühapäevane jalutuskäik, siin käib võitlus elu ja surma peale, siin on rinne, front! Siin käib sõda ja võidab see, kellel on relvad. Kui tahad elama jääda, siis pead olema hambuni relvis. Säh, pista tasku!” Ta ulatas mulle nagaani.
„Õige mees ajab oma asju ilma relvadeta ja kui asi on õige, siis saab ka ilma relvadeta, aga kui asi pole õige, siis ka relvad ei aita,” ütlesin rahulikult. „Mulle ei ole nagaani vaja!”
„Vaata, et sa pärast ei kahetse!” ütles esimees ja pistis nagaani endale vöö vahele. „Ma võtan ta siiski kaasa, kui tarvis läheb, siis saad minu käest.”
Maidla valla täitevkomitee esimees oli nüüd tõepoolest hambuni relvis, nagu ta ise korduvalt mainis. Tal oli automaat üle õla, kaks nagaani – üks taskus, teine vöö vahel, taskud täis granaate, suur pussnuga rippus ka vöö küljes ja sadula külge oli seotud veel kirves.
Läksime kuuri poole, kus olid lasipuu külge seotud kaks saduldatud hobust. Nad ei olnud küll mitte hipodroomitraavlid, vaid ilusad noored eesti taluhobused.
„Need hobused tõin ma isiklikult ühe kulaku tallist. Tal oli seal neli hobust, kaks võtsin endale, nüüd mul hea sõita, käin poes ja sõidan küla vahel. Vankri võtsin ka.”
Hüppasime sadulasse ja sõitsime õuest välja. Algas Maidla valla täitevkomitee esimehe seltsimees Vaimeli sõjakäik, kommunistlik välkrünnak rahulikule eesti külale. Kui me vallamaja mäest alla sõitsime ja küla poole suundusime ja kui ma seda hambuni relvastatud esimeest kõrvalt vaatasin, siis tuli mul äkki meelde pilt kuulsast romaanist, kus don Quijote tormab võitlusesse tuuleveskitega. Vahe oli ainult selles, et don Quijote läks võitlusse oda ja mõõgaga veskite kallale, aga Maidla valla täitevkomitee esimees seltsimees Vaimel tormas kaitsetu eesti küla kallale automaadi, nagaanide, granaatide, pussi ja kirvega. Mina olin nüüd nagu Sancho Panza, kes ratsutas ka don Quijote kõrval paljakäsi, ilma relvadeta.
Maidla külast voolab läbi lai jõgi. Ratsutasime üle silla ja ikka teed mööda edasi. Esimehel oli kindel plaan, kuhu ta tahtis minna. Üksikud talud olid tee ääres.
Äkki tegime käänaku ja me ratsutasime ühe talu õuele. Õuel ei olnud ühtegi inimest, ainult koer haukus. Istusime hobuste seljas ja ootasime. Esimees ootas, et keegi tuleb majast ja tervitab teda ja küsib, mida seltsimehed soovivad. Aga kedagi ei tulnud, ainult koer haukus ägedalt. Kui me hulk aega olime oodanud ja mitte keegi ei tulnud majast välja, siis sõitis esimees hobusega ukse ette ja tagus automaadipäraga vastu ust, siis läks akna alla ja tagus automaadiga vastu aknaraami, nii et aknaklaasid klirisesid. Nüüd sõitis ta tagasi ja karjus keset õue:
„Nõukogude võimu nimel käsin teil välja tulla!”
Vaikus. Ta ootas veel veidi aega, siis karjus edasi:
„Mina kui nõukogude võimu esindaja, Maidla valla täitevkomitee esimees, käsin teil välja tulla. Ma tahan teiega rääkida lihanormi täitmisest.”
Mitte kuskil keegi ei liikunud, uksed jäid suletuks, ainult koer hakkas esimehe karjumise peale ägedamalt haukuma. Veelkord karjus see nõukogude võimu esindaja täiest kõrist ja kõigest väest, vastuseks vaikus!
Nüüd haaras esimees automaadi ja tulistas valangu õhku.
„Tulge välja, kuradi bandiidid!”
Ka tulistamise peale ei liigutanud majas keegi. Esimees tulistas jälle, valangu suunas ta katusesse, nii et pilpapuru lendas. Ikka ei tulnud keegi majast välja.
Nüüd võttis esimees granaadi, tõmbas splindi välja ja viskas üle katuse. Granaat lõhkes maja taga. Esimees ootas mõne hetke, siis virutas veel ühe granaadi üle maja katuse, mis seal lõhkes. Nüüd hüppas esimees sadulast, andis hobuse ratsmed minu kätte ja tormas ukse juurde. Uks oli lukus. Nüüd tagus ta automaadipäraga vastu ust ja karjus:
„Avage kohe, siin on valla täitevkomitee esimees! Kui te kohe ust ei ava, panen maja põlema!” ähvardas ta. Aga ust ei avatud, uks jäi suletuks.
Esimees lõhkus nüüd akende taga ja ähvardas sealt hirmsate sõnadega, lubas kõiki maha lasta, kui teda vastu ei võeta ja sisse ei lasta. Nüüd hiilis ta ümber maja, automaat laskevalmis käes, piilus sisse akendest, tagus ja kolistas, aga kusagilt ei ilmunud kedagi lagedale. Ainult koer haukus vihaselt.
Kui ta niiviisi umbes tund aega oli lõhkunud, kolistanud, automaati paugutanud, granaate loopinud, karjunud ja ähvardanud, ronis ta üleni higisena ja lõõtsutades hobuse selga.
„Kuradi bandiidid, ei tule välja.”
„Aga võib-olla nad ei olegi kodus,” arvasin mina
„Kodus on! Kodus on, kuradi kaabakad! Kuradi bandiidipesa! Küll ma teile näitan! Kui me siia õue ratsutasime, siis ma nägin, aknakardin liikus ja selle tagant piilus keegi. Ma võiksin ukse maha lüüa ja sisse minna, aga seal võib keegi ootamatult mulle nurga tagant kirvega pähe lüüa. Ei ole mõtet riskeerida.”
Esimees vahtis vihaselt põrnitsedes talu akende poole ja karjus:
„Kui te, kuradi bandiidid, kolme päeva jooksul oma lihanormi ära ei tasu, siis tulen tagasi, panen maja põlema ja saadan teid, kuradi bandiidid, kõik Siberisse!” keerutas oma pea kohal automaadiga ja lasi veel ühe automaadivalangu katusesse, nii et pilpad lendasid.
Kui nüüd esimees nägi, et temast kui valla täitevkomitee esimehest ei tehta väljagi ning tema kohutavad ähvardused ja hirmutamised midagi ei loe, siis oli ta väga pettunud ja vajus sadulas kössi. Ta oli segaduses, teadmata, mida teha, tema ettevõtmine muutus naeruväärseks kemplemiseks. Ta vaikis ja põrnitses omaette.
„Mis me siis nüüd teeme?” küsisin mina pika vaikimise peale.
„Nüüd ratsutame teise talusse, kes ei ole oma viljanormi täitnud, vaatame, mis temal on öelda.”
Ta keeras hobuse minekule ja me ratsutasime õuest välja. Eemalt vaatasin ma veel korra tagasi ja nägin, et aknakardin liikus.

/.../
Maidla valla uue elu korraldajate ja hirmuvalitsejate Vaimelitega kohtusin ma mõne aja pärast, mitte enam Maidla valla täitevkomitees, vaid Rakvere linna kohtumajas. Rakvere kohtus arutati Andersoni tõupulli kadumise lugu.
Eesti Vabariigis tegeldi enne sõda väga aktiivselt tõuaretusega. Et piimakarja taset tõsta, hakati välismaalt sisse ostma tõupulle. Riigi rahadega osteti tõupullid ja need paigutati üle Eesti parematesse taludesse. Talu peremees pidi pulli paaritusrahade eest toitma ja hooldama.
Ühe Taanist ostetud, eriti kõrgete näitajatega pulli paigutas riik Maidla valda Andersoni tallu.
Andersonil oli eesrindlik talu, ta pidas 12 lüpsilehma ja nelja hobust. Ja tõuaretus läks käima. Ümbruskonna lehmad paaritati selle taani tõupulliga. Siis aga tehti Anderson kulakuks ja saadeti kogu perega Siberisse.
Andersoni tallu moodustati hobulaenutuspunkt. Andersoni talu hobused, lehmad ja ka kuulus taani tõupull võeti hobulaenutuspunkti arvele. Ümbruskonnast võeti veel hobuseid ja põllutööriistu juurde. Hobulaenutuspunkti juhatajaks määrati Maidla valla täitevkomitee esimehe Vaimeli naine Mann Vaimel. Hobused tegid tööd, lehmad andsid piima, aga suurest taani tõupullist polnud mingit kasu, tema eest oli vaja hoolitseda, teda oli vaja toita ja joota.
Mis tähendas aga tõuaretus, seda Vaimeli Manni aju kinni ei võtnud, temale oli see pull ainult suureks tüliks. Vaimeli Mann arvas, et partei lubab tal kõike teha, mis tal vaid pähe tuleb, ta ei arvestanud, et isegi kommunistlikul parteil olid oma kriteeriumid, millest isegi kõige ustavamad kommunistid ei tohtinud üle astuda. Eriti tigedad oldi selle peale, kui mindi olemasolevat partei vara raiskama.
Suurusehullustuses ja oma võimu ülehindamises otsustasid nad koos oma mehega see pull ära tappa. Ja pull tapetigi, saadi hulk liha ja saadi ka tülist lahti. Liha jagasid kommunistid omavahel. Kõige rohkem võttis Vaimel endale, kuid miilits ja partorg said ka oma jao.
Mõne aja möödudes hakkas ENSV Põllutööministeerium taastama tõu­aretust Eestimaal. Otsiti üles ja võeti arvele kõik enne sõda välismaalt ostetud pullid. Ka Andersoni pulli hakati otsima, et teda uuesti arvele võtta. Kuid pulli polnudki enam.
Maidla valla täitevkomitee esimees Vaimel, tema naine Mann Vaimel ja nende tuttavad olid pulli juba ära söönud. Prokuratuur hakkas asja uurima.
Maidla valla täitevkomitee esimees ja tema naine, Maidla hobulaenutuspunkti juhataja Mann Vaimel arreteeriti. Rakveres peeti suur väljasõidu kohtuistung. Ka mind kutsuti tunnistajaks.
Mõlemad Vaimelid saadeti viieks aastaks Siberisse järele mõtlema.

Avaldatud lühendatult Lembit Antoni raamatust "Maakorraldajad. Kremli maailmavallutajad Eestimaal maid ja inimsaatusi korraldamas". Kirjastus Canopus