10. Roheline Partisanide Pataljon

tekst: KALJU AAROP

Foto: Erki Nurk

Pärast Teist maailmasõda kestis okupeeritud Balti riikides veel kümmekond aastat meeleheitlik partisanisõda. 10. Rohelisest Partisanide Pataljonist (10. RPP) on kirjasõnas seni vähem juttu olnud. Püüame anda võimalikult tõepärase ülevaate 10. RPP-i tegevusest temaga seotud olnud inimeste ja autori enda mälestuste põhjal, kes kuulus metsavenna grupiga seotud olnud koolinoorte vastupanugruppi Noored Partisanid. 

Oma organiseerituselt oli vastupanuliikumine igas Balti riigis erinev. Leedus oli olemas üleriigiline vastupanuliikumise keskstaap ning maakondades oma maakondlikud juhtimiskeskused. Ka Lätis eksisteeris mõnda aega partisaniliikumise keskstaap. Eestis oli vastupanuliikumine tunduvalt halvemini organiseeritud, siin puudusid nii üleriigiline kui ka maakondlikud vastupanuliikumise juhtimiskeskused, kuigi mõned katsed neid luua siiski olid. Nii püüdis üleriigiliseks juhtimiskeskuseks saada Relvastatud Võitluse Liit (RVL) ning maakondlike juhtimiskeskuste loomise katsetest on teada 10. Roheline Partisanide Pataljon Võrumaal.
10. Roheline Partisanide Pataljoni asutajad –  luurajad Harald Keem ja Viktor Lukk olid endised Haukka luuregrupi liikmed. Parema ettekujutuse saamiseks tollal toimunud sündmustest, vaatleme kõigepealt Haukka luuregrupi tegevust.

Haukka luuregrupp

Haukka luuregrupp loodi Eesti luurajate Leo Talgre ja Toomas Hellati initsiatiivil 1943. aasta sügisel Soomes. Luuregrupp allus Soome sõjaväeluurele ja selle ülemaks oli kaptenleitnant Heikki Aulio. 
Soome luure vajas teateid Saksa vägede liikumise kohta Eestis ja Haukka ülesandeks pidigi algul olema soomlasi huvitavate andmete kogumine. Eestlased lootsid soomlastelt saadud sidevahendeid ja nende poolt ettevalmistatud luurajaid kasutada Eesti Vabariigi huvides. Haukka mehi kavatseti kasutada vajaduse korral sidepidajatena rinnetel olevate Eesti väeosade vahel, et need otsustaval hetkel Eesti Vabariigi valitsuse juhtimise alla koondada. Kokkuleppel soomlastega võisid Haukka mehed kasutada nendelt saadud sidevahendeid ning Soomes asuvat sidekeskust sidepidamiseks Eestis ja välismaal asuvate Eesti rahvuslike jõududega. Eesti Rahvuskomitee väliskomisjon kavatses aga Haukka luuregrupi abil organiseerida Eestis, pärast selle taasokupeerimist Vene vägede poolt, rahvuslikku vastupanuliikumist.
Haukka grupi koosseis komplekteeriti peamiselt endises Erna grupis, Soome kaugluures ja Soome sõjaväes teeninud eestlastest. Osa mehi värvati siiski ka Eestist. Nii tõi endine ernalane Valter Vasila Haukka gruppi mitu meest ka Lõuna Eestist, nende hulgas ka Harald Keemi ja Viktor Luku Võrumaalt. Kokku kuulus gruppi paarkümmend meest. Luurajate koolitus toimus Soomes Staffani saarel, kus 1941. aastal oli koolitatud ka Erna grupi radiste. Staffani saarel asus ka Haukka grupi raadiokeskus.
Alates märtsist 1944 hakkasid Haukka poisid vaikselt Eestisse saabuma, et siin ettevalmistusi teha. Juunis viidi Haukka mehed Soome täiendavale koolitusele. Neile oli ette nähtud kolmekuuline metsades tegutsemise ning toimetulemise koolitus ja treening. See koolitusprogramm jäi aga pooleli, sest Karjala kannasel algas Vene vägede pealetung ja mehed toodi koolituskeskusest ära Helsingisse.
17. juulil 1944 toodi Haukka luuregrupp Tallinnasse. Luurajad varustati šifrite, kutsungite ja kellaaegadega oma keskusega sidepidamiseks ja veeti Leo Talgre poolt laiali tööpiirkondadesse. Eesti oli Haukkal jagatud kümneks tööpiirkonnaks. Luurajad pidid tegema oma tööpiirkonnas ettevalmistusi, et ka pärast uut N Liidu okupatsiooni jääksid igasse Eesti piirkonda kindlad inimesed, kellega võiks hiljem ühendust võtta. Paar nädalat pärast okupatsiooni algust lubati Haukka mehed evakueeruda Soome ning Eestisse pidid jääma ainult need, kellel oli võimalus legaalselt tegutseda.
Harald Keem ja Viktor Lukk toodi Valgamaale, Sangaste Mäekülas asuvasse Mesila tallu, kus nad viibisid Saksa okupatsiooni lõpuni. Sealt andsid nad oma keskusele nõutud luureandmeid Valgamaa kohta. Pärast Eesti okupeerimist N Liidu poolt muutus see asukoht hädaohtlikuks. Viktor Lukk käis kas oktoobris või novembris 1944 Tallinnas, et selgitada võimalusi Soome pääsemiseks. Seal olevat talle aga öeldud, et neil tuleb jääda Eestisse. Pole teada, kellega ta Haukka meestest Tallinnas kohtus.
Haukka grupi liikmete äraviimisele Eestist tõmbas kriipsu peale Soome väljumine sõjast ja rahu sõlmimine N Liiduga. Haukka grupi juht Aulio põgenes pärast seda koos arhiiviga Rootsi ja Haukka raadiokeskus lõpetas tegevuse. Ka mitmed Soomes olnud eestlastest Haukka radistid põgenesid Rootsi. Eestis olevad Haukka mehed jäeti aga saatuse hooleks. See pani nad raskesse olukorda, sest polnud arvestatud nende pikemaajalise viibimisega N Liidu poolt okupeeritud alal ning neil puudusid korralikud dokumendid ja raha, samuti polnud ettevalmistatud kindlaid konspiratiivkortereid ja punkreid.
Haukka grupi kohapealsed juhid Leo Talgre ja Toomas Hellat püüdsid saada Eestist lahkumiseks paati Rootsist, millega neil oli veel raadioside. Sealt lubatigi neile paat järele saata, kuid saatmine venis ning enne jõudis kohale neile jahti pidav KGB.
Detsembri algul 1944 kogu Haukka grupi juhttuumik Eestis arreteeriti või tapeti kinnivõtmisel. 6. detsembril arreteeriti Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Tallinna raadiokeskuse põhiradist Ustav Toom. Toom ladus julgeolekus kohe välja kõik, mis ta Haukka grupi kohta teadis, näitas kätte raadiosaatja peidukoha ja otsis välja raadiopäeviku, mida ta pidas raadioside kohta Rootsi raadiojaamaga Tsentraal. Koos temaga sattusid KGB kätte ka kõik Eesti keskuse ja gruppide vahelise sidepidamise lainepikkused, kutsungid ja šifrid. Toomas Hellat tabati 10. detsembril ning temal oli taskus luuregrupi luurajate ja nende abistajate koondnimekiri. Leo Talgre langes kinnivõtmisel Tallinnas Nõmme tänaval 17. detsembril. Alles jäid ainult mõned üksikud perifeerias olevad Haukka grupi mehed, nende hulgas ka Saksa ajal Valgamaal tegutsenud Keem ja Lukk.

Tuli varjuda metsa

Pärast Eesti okupeerimist venelaste poolt polnud Keemil ja Lukul võimalik end enam Valgamaal varjata. Kuna mõlemad mehed olid pärit Võrumaalt, siis otsustasid nad siirduda oma kodukanti, et end sugulaste ja tuttavate juures varjata.
Harald Keem, luurajanimi Ätt, oli sündinud 17.12.1923 ja pärines Vaabinast väga eestimeelsest perekonnast. 1943. aasta kevadel oli ta värvatud Saksa tööteenistusse, kust ta deserteerus. 1943. aasta sügisel põgenes ta Soome ning astus Haukka gruppi. Tema õde Hella Keem, hilisem tuntud keeleteadlane, oli Saksa ajal seotud Eesti Rahvuskomiteega ja tema sidemed aitasidki kaasa venna pääsemisele Soome.
Viktor Lukk, luurajanimi Jumbo, hiljem Kusta, oli sündinud 25.10.1925 ja pärines Võru vallast Vagula külast, kus ta isa oli talupidaja ning Saksa ajal kohaliku Omakaitse ülem. Viktor Lukk lõpetas 1943. aasta kevadel Võru Gümnaasiumi alamastme. Gümnaasiumis oli ta olnud põrandaaluse organisatsiooni Sini-Must-Valge looja ja juht. Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, kust deserteerus ja põgenes Soome. Astus 25. novembril 1943 Soome sõjaväkke, oli auastmelt kapral.
Detsembris 1944 käis Harald Keem omakorda Tallinnas, et veel kord sondeerida pinda välismaale pääsemiseks. Enne korterisse sisenemist, kus ta oli varem Talgre ja Hellatiga kohtunud, jõuti teda hoiatada, et korter on KGB valve all. Tuli pöörduda tagasi Võrumaale ja jätkata enda varjamist.
1944/45. aasta talvel varjasid Keem ja Lukk end esialgu eraldi sugulaste ja tuttavate juures Antsla, Linnamäe, Sõmerpalu ja Võru vallas. Sellel talvel varjasid paljud metsavennad end taludes, sest punkreid ei jõutud või ei viitsitud veel ehitada. Sõda kestis, olukord oli segane ning oodati lõpplahendust. Õnneks oli sellel talvel suuremaid haaranguid metsavendadele võrdlemisi harva. Varjamise ajal kohtusid luurajad mitmete hilisemate tuntud Võrumaa metsavendadega nagu Avo Pruus, Johannes Heeska, Mihkel Oras jt. Veebruaris 1945 said Ätt ja Jumbo jälle kokku Püvidele kuuluvas Kilago talus Antsla vallas, kus nad varjasid end mõni aeg koos Viktor Luku isa Friedrich Luku ja Avo Pruusiga.
Aprillis 1945 otsustasid nad ehitada metsa punkri, sest taludes varjamine läks väga raskeks. Punkri asukohaks valiti soosaar Keretu soo lõunaosas, mida kohapeal nimetatakse ka Luhasooks. Kuna selles kohas oli pinnavesi maapinna lähedal, polnud võimalik punkrit maa sisse rajada ja see ehitati maa peale. Punkri seinad ja lagi tehti peenpalkidest, lagi kaeti pealt veel tõrvapapiga. Punkril oli lõunapoole uks ja pisike aken. Punkris olid kahekordsed lavatsid, kuhu mahtus magama 12 meest, kütmiseks punkriahi ja akna all laud. Lähematest Luhametsa ja Lükka küla majadest jäi punker umbes 1,5–2 km kaugusele, siis seda punkrit on nimetatud väga mitmeti, küll Lükka, Luhasoo, Nursipalu ja Nursi punkriks. Käesolevas kirjutises on punkrit nimetatud Lükka punkriks.

10. RPP tegutseb

Eesti taasokupeerimisel N Liidu poolt pidid Haukka grupi liikmed hakkama oma tööpiirkonnas organiseerima vastupanuliikumist. Harald Keem ja Viktor Lukk asusidki nüüd seda ülesannet täitma. Plaani järgi pidi igas maakonnas loodama vastupanuliikumise keskus, mis oleks juhtinud metsavendade tegevust maakonnas, kogunud informatsiooni ning oodanud aega, mil puhkeb sõda lääneliitlaste ja NSVL vahel, et siis võim maakonnas üle võtta. Kõigepealt hakati Lükka punkris välja andma lendlehti, et rahvast maailmas toimuvaga kursis hoida. Edaspidi kavatseti luua sidemed Võrumaal tegutsevate metsavendade gruppidega, Luhasoos asuvast punkrist pidi kujunema metsavendade staap, kust koordineeritakse vastupanuliikumist kogu Võrumaal. Sellele anti nimeks 10. Rohelise Partisanide Pataljoni staap.
Miks võeti nimeks just 10. Roheline Partisanide Pataljon? Pataljon selle­pärast, et nende arvestuse kohaselt oli tollal Võrumaal 500–700 metsa­venda, mis andis pataljoni mõõdu välja. Kümnes aga sellepärast, et igas Eesti maakonnas pidi nende teada loodama vastupanukeskus, Eestis oli tollal kümme maakonda ja Võrumaa oli neist viimane, kümnes. H. Keem lõikas puust välja pitsati, millel oli tekst „10. Roheline Partisanide Pataljon” ja keskel kuperjanovlaste embleem: pealuu ja ristatud kondid. Selle pitsati jäljendiga varustati kõik Nursi punkris paljundatud lendlehed.
Välisuudiste saamiseks muretseti raadiovastuvõtja. Selle tõi kohalik metsavend Kalju Rebane. Kirjutusmasina lendlehtede paljundamiseks muretses endine kooliõpetaja Edgar Raudsepp, kellest saigi üks peamisi lendlehtede koostajaid ja trükkijaid. Ta oskas inglise keelt ja sai kuulata uudiseid ingliskeelsetest raadiojaamadest. Kuulati ka soomekeelseid uudiseid, peamiselt BBC soomekeelseid saateid. Eestikeelseid välisraadiojaamu tollal veel ei olnud. Algul olid punkris väljaantavad lendlehed ilma nimeta, hiljem kandsid need nime „Vivat Estonia”. Edgar Raudsepp oli küll metsavend, kuid Lükka punkris ta ei elanud, vaid käis seal ainult nädalas paar korda lendlehti paljundamas.
Edgar Raudsepp, hüüdnimi Mikk, oli sündinud 28.04.1910 Meegomäe külas Kasaritsa vallas. Õppis Võru Gümnaasiumis ja Võru Õpetajate Seminaris. Töötas alates 1932. aastast kooliõpetajana. Saksa ajal oli ta Võru 3. algkooli juhataja. Alates 1944. aasta sügisest elas ta illegaalina ja varjas end kusagil Rõuge kandis ning käis sealt Luhasoo punkrisse.
Varsti pärast punkri valmimist hakkas sinna kogunema ka kohalikke metsavendi Luhametsast ja mujalt ümbruskonnast ning sügiseks oli neid juba üle kümne. Kohalikud mehed olid aga väga ebapüsiv kontingent, kes kord olid punkris, kord jälle kodus või oma tüdrukute pool. Nad lobisesid punkri asukohast oma kodustele ja tüdrukutele ning varsti oli selle asukoht lubamatult laialdaselt teada. Kohalike metsavendadega oli veel see häda, et nad tõid kodust sageli punkrisse puskarit ja siis käis kogu aeg pummeldamine ning kaotati igasugune valvsus. Vahel olevat laulujoru kostnud isegi lähemate Luhametsa küla majadeni. Tagamaks meeste hulgas mingitki korda, määras luurajate vanem Keem punkri ülemaks Friedrich Luku, Viktor Luku isa, kes oli ka nendega liitunud.
Friedrich Lukk, hüüdnimi Onku, sündinud 13. märtsil 1895, oli olnud talupidaja Võru vallas Vagula külas. Ta oli allohvitserina võtnud osa Esimesest maailma- ja Vabadussõjast, olnud Valgas politseikonstaabel ning üleajateenija 7. jalaväerügemendis Võrus. Saksa ajal oli ta kohaliku omakaitse ülem. Oma veendumustelt tõeline Eesti patrioot. 15. augustil 1944 püüdis rühm omakaitsemehi Friedrich Luku juhtimisel Järvere Mäeküla juures osutada lootusetut vastupanu pealetungivale Punaarmeele, kuid löödi armutult laiali. Metsavennana liikus ta tavaliselt ringi Punaarmee majori mundris. Arvestades tema vanust ja halli pead, oleks madalam aukraad äratanud kahtlusi. Põhiliselt varjas ta ennast Lükka punkri lähedal asuvas Eheri talus.
Kohalikest metsavendadest oli aga ka kasu, sest nende kaudu saadi toiduaineid, millega muidu oleks tekkinud raskusi, sest kümnekonna mehe toitlustamiseks oli vaja küllaltki palju toidumoona. Nüüd langes ära vajadus toiduaineid nõukogude asutustest rekvireerida. Leivajahuga varustasid metsavendi lähikonnas asuvate veskite omanikud, Nursi veskist Karl Gailit (kirjanik August Gailiti vend) ja Sänna veskist Jaan Kaska. Üldse olid metsavendadel ümbruskonna elanikega head suhted ja paljud inimesed viisid veskite juurde metsavendade jaoks ka muid toiduaineid. Jahu ja toiduained tõi veskitest punkri lähedal asuvasse Eheri tallu Laossaare külas elav taluperemees Gustav Vahtra. Kuna Vahtral oli puskariajaja kuulsus, siis tema sagedane veskil käimine ei äratanud kahtlusi. Jahust küpsetas taluperenaine Elfriede Eher metsavendadele leiba.

Juunis 1945 asutasid Võru Keskkooli õpilased põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Skautlus, mille eesmärgiks oli sidemete loomine metsavendadega ja nende abistamine. Skautluse põhi­kirja järgi oli metsavendade näol tegemist Eesti Vabariigi sõjaväega, kes võitles okupantide vastu.

Noorte vastupanuühendus Skautlus

Juunis 1945 asutasid Võru Keskkooli õpilased põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Skautlus. Skautluse üheks eesmärgiks oli sidemete loomine metsavendadega ja nende abistamine. Skautluse põhikirja järgi oli metsavendade näol tegemist Eesti Vabariigi sõjaväega, kes võitles okupantide vastu, ning neid tuli igati aidata. Skautluse liikmed asusidki selleks võimalusi otsima. Nii sai Skautluse liige Asta Eher oma Lükka külas elavalt sugulaselt Elfriede Eherilt teada Luhasoos asuvast metsavendade punkrist. Varsti kohtusidki Elfriede Eheri pool Skautluse esindajad Mango Daniel ja Asta Eher metsavendade esindajatega ning leppisid kokku omavahelise koostöö ja sidepidamise viisides. Edaspidi jäigi Lükka külast eemal, eraldi asuv Eheri maja metsavendade ja koolinoorte sidemeeste tavaliseks kohtumiskohaks.
Harald Keem ja Viktor Lukk rääkisid koolinoortele, et neil on raadioside välismaaga, Eesti pagulaskeskusega Rootsis ning neil on ülesanne koordineerida vastupanuliikumist Võrumaal. Samuti on neil vaja koguda luureandmeid Punaarmee väeosade suuruse ja asukohtade kohta Võrumaal. Neil on korraldus panna pearõhk luuretegevusele ja sidemete loomisele metsavendadega ning hoiduda aktiivsest relvavõitlusest ja terroriaktide korraldamisest, et okupatsioonivõime ilmaasjata mitte ärritada. 
Et 10. RPP-i eesmärgiks oli luua side võimalikult paljude Võrumaal tegutsevate metsavendadega, siis otsustasid 10. RPP-i juhid Skautluse liikmeid ära kasutada sidemete loojatena ja sidepidajatena teiste metsavendade gruppidega, sest koolinoortel olid selleks tunduvalt paremad võimalused kui neil endil. Ka luureandmete kogumisel oli koolinoortest metsavendadele suur abi. Kuna tegemist oli noorte poiste-tüdrukutega, siis ei äratanud nende ringiliikumine maakonnas julgeoleku kohalike käsilaste tähelepanu. Kuna Haukka poistel puudusid korralikud dokumendid, siis ei saanud nemad ise vabalt ringi liikuda.
1945. aasta suvel püüdsidki koolinoored mitmel pool saada ühendust kohalike metsavendadega ning viia nad ühendusse 10. RPP-i juhtidega. Nii õnnestus näiteks Heldur Tormistel luua side Viitina kandi metsavendade juhi Aksel Sprenkiga. Samas Evald Oimetil ja Mango Danielil, kes käisid ka suvel jalgratastega mitmel pool Antsla, Kanepi ja Põlva vallas ning kohtusid seal tuttavate vahendusel mitmete metsavendade juhtidega, see ei õnnestunud, sest nad polnud isiklikult metsavendadele tuntud ja neid ei usaldatud. Üldse olid metsavennad igasuguste sidemete loomise suhtes väga ettevaatlikud.

Põhjala Noored ja Noored Partisanid

Septembris 1945 lõpetas Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioon Skautlus julgeoleku kaalutlustel oma tegevuse. Tema asemele tekkis aga kaks uut vastupanuorganisatsiooni: Põhjala Noored ja Noored Partisanid. Kuna nendesse organisatsioonidesse kuulus ka osa endisi Skautluse liikmeid, siis koolinoorte koostöö 10. RPP-iga jätkus. Mõlemal organisatsioonil olid oma sidepidajad, kes käisid üks või kaks korda nädalas metsavendadega kohtumas. Kokkusaamised metsavendade staabi esindajatega toimusid kas mõnes punkri lähedal asuvas heinaküünis või Elfriede Eheri majas. Punkri juurde sidemehed tavaliselt ei läinud, kuid mõned neist teadsid siiski ka punkri asukohta.
Selgitati välja Võrus ja Võrumaal paiknevate Vene sõjaväeosade asukohad ning võimaluse korral püüti kindlaks teha ka nende suurus ja relvastus. Iseasi, kui täpsed need kodukootud luurajate kogutud andmed olid, eriti väeosade suuruse ja relvastuse osas. Noortel polnud mingit luurealast ette­valmistust ja ega neil polnud tollal õiget ettekujutust ka Punaarmee väeosade struktuurist. Selgitati samuti välja, palju on Võrus autosid, kus nad paiknevad, nende mark ja kandejõud. Koostati metsavendade jaoks Võru linna plaan, kuhu olid peale kantud kõigi tähtsamate asutuste ja objektide asukohad – NKVD ja NKGB osakonnad, vangla, sõjaväeosad, parteikomitee jne. Samasugune plaan koostati ka Antsla linna kohta.
10. RPP-i staap soovis saada plaane ka Võru vangla ning majade kohta, kus paiknesid NKVD ja NKGB osakonnad. Võru vangla kohta õnnestuski koolinoortel koostada detailne plaan, kuhu olid peale kantud valvurite asukohad ja arv, kambrite paigutus ning umbkaudne vangide arv. Majade kohta, kus asusid NKVD ja NKGB osakonnad, jäid plaanid koostamata, sest ei leitud ustavaid inimesi, kes oleks neid maju seest piisavalt hästi tundnud.
Koolinoored kogusid andmeid ka NKVD, NKGB, prokuratuuri jt jälitusorganite juhtivtöötajate ja aktivistide kohta – nende nimed, ameti­kohad, kus elavad jne. Samalaadseid andmeid koguti ka mitmete Võru maakonna partei- ja täitevkomitee tegelaste kohta, kes paistsid silma oma aktiivsusega okupantide teenimisel. Seda tehti ka mitmetes Võrumaa valdades, kus koguti andmeid valla nn partei ja nõukogude aktiivi nagu partorgid, komsorgid, miilitsavolinikud, hävituspataljonlased jne kohta. Tervele reale aktiivsetele okupantide käsilastele saadeti punkris koostatud hoiatuskirjad. Hoiatuskirjade eesmärgiks oli kollaborantide hirmutamine ja demoraliseerimine.
Noored informeerisid metsavendi pidevalt olukorrast Võru linnas. Samuti informeeriti metsavendi elanikkonna meeleoludest ning rahva seas levivatest kuulujuttudest. Koolinoored osutasid metsavendadele abi ka mitmetes majanduslikes küsimustes, muretsedes neile mitmesuguseid vajalikke asju ja materjale. Kui mõningaid asju ei olnud võimalik legaalsel teel saada, siis rekvireeriti need mõnest asutusest, kauplusest või laost. Nii rekvireeriti Võru asutustest kaks kirjutusmasinat, spordikomiteest 12 paari suuski, spordidresse, sportsärke ja -pükse. Legaalsel teel muretseti metsavendadele paberit, kirjutusmasinalinte, patareisid, ravimeid, sidumismaterjale, sooje riideid, petrooleumilampe jpm.
1945. aasta novembri lõpus ja detsembri alguses korraldati osale Põhjala Noorte ja Noorte Partisanide liikmetele Lükka küla Eheri talu lähedal metsas sõjalised õppused. Õppusi viisid läbi Haukka mehed Keem ja Lukk. Noortele õpetati relvade käsitsemist, partisanivõitluse eripära ning mõningaid põrandaaluse võitluse nippe nagu jälgimise avastamist, jälituskoerte käest pääsemist, salakirja jne. Õppused toimusid pühapäeviti, kui õpilased olid õppetööst vabad. Õppuste piirkonda minek toimus hommikuhämaruses ning äratulek õhtuvidevikus. Teejuhtideks olid organisatsioonide sidemehed, kes ümbruskonda hästi tundsid ning õppustest osavõtjad mööda kõrvalisi teid kohale viisid. Seega õppustest osavõtjad õppuste toimumise täpset kohta ei teadnud, metsavendade punkri juurde neid ei viidud.
Novembris 1945 ehitasid Haukka poisid Keem ja Lukk 5–6 km kaugusele Lükka punkrist uue punkri, et vajaduse korral oleks võimalik uude kohta üle kolida. Teated Lükka punkrist ja sealsest hallist majorist olid rahva seas laialt levinud ning ilmselt tuli see maha jätta. Esialgu oli aga F. Lukk uude punkrisse ülekolimise vastu. Võib-olla kartis ta, et uues kohas tuleb raskusi toiduainetega varustamisega. Kus uus punker täpselt asus, seda teised punkris olevad metsavennad ei teadnud.
Pole teada, kui laialdased olid tegelikult 10. RPP-i sidemed ja paljude metsavendade gruppidega neil Võrumaal õnnestus kontakt luua. Sellest oli teadlik ainult 10. RPP-i juhtkond ning teadmised läksid koos nendega hauda. Teised punkris olnud metsavennad neist midagi ei teadnud. Nii ei osanud ka punkrist eluga pääsenud Kristjan Tuvikene midagi rääkida. KGB kätte sattunud Friedrich Lukk rääkis ülekuulamistel ainult neist sidemetest, mis loodi koolinoorte vahendusel, sest need tulid noorte kaudu nagunii välja. Seetõttu ongi KGB uurimismaterjalides kirjas peamiselt ainult 10. RPP-i tegevuse see osa, mis oli seotud Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega ning toimus koolinoorte vahendusel. Ilmselt olid 10. RPP-i sidemed siiski tunduvalt laiemad, kuigi on selge, et oma lõppeesmärgini, kõigi Võrumaa metsavendade ühendamiseni, ei jõutud. Kindlasti on teada, et neil olid sidemed Sõmerpalu ja Linnamäe metsavendade Avo Pruusi, Mihkel Orase, Johannes Heeska jt, kellega nad olid kokku puutunud juba ühise varjamise ajal 1944/45. aasta talvel. Avo Pruus oli algul isegi mõnda aega Lükka punkris, kuid lahkus sealt eriarvamuste tõttu. 10. RPP-i mehed olid orienteeritud luurele ja lendlehtede levitamisele ning aktiivset relvavõitlust okupantide vastu ei pooldanud, Avo Pruus aga nõudis aktiivset tegutsemist ja okupantide käsilaste hävitamist.

Rünnak Sõmerpalu valla täitevkomiteele

13. märtsil 1946 ründasidki metsavennad Avo Pruusi juhtimisel Osulas asuvat Sõmerpalu valla täitevkomiteed ja hoidsid terve päeva Osula asulat oma käes. Selle rünnaku käigus hävitasid nad 13 okupantide käsilast ja nende perekonnaliiget. Rünnakust Osulale võtsid peale kohalike Sõmerpalu metsavendade osa veel Kanepi, Kooraste ja Võnnu metsavennad. Väidetavalt olevat rünnak olnud metsavendade kättemaks 10. RPP-i punkri hävitamise ja Võru koolinoorte vangistamise eest. Ilmselt kahtlustas seda ka KGB, sest Noorte Partisanide juhti Mango Danieli kuulati Pagaris seoses sellega üle.
Koolinoorte kaudu oli 10.RPP-il side Rõuge, Viitina, Kanepi ja Lasva kandi metsavendadega. Väidetavalt olevat olnud neil side ka Kooraste metsavendadega, kes muuseas võtsid osa ka rünnakust Osulale.
Metsavendade Karl Tsilmeri, Richard Kaldmaa jt. kohtutoimikust järeldub (ERAF f.129,s.21315), et 10. RPP-il oli side ka Tartumaa metsavendadega. Sealt selgub, et leitnant Julius Kasper (VR II/3), endine Omakaitse kompaniiülem Kiidjärvelt, oli 10. RPP-i poolt määratud nelja Tartumaa lõunapoolse valla (Meeksi, Ahja, Võnnu ja Kiidjärve) metsavendade juhiks. Väidetavalt sai ltn Kasper kaks korda nädalas 10. RPP-i staabilt instruktsioone ja lendlehti. Need toodi raudteelaste poolt Kiidjärve jaama, kust toimetati edasi Kasperi kätte. Instruktsioonid olid masinakirjas ja šapirograafil paljundatud õhukesed brošüürid. Taolisi instruktsioone Võru koolinoorte kätte ei sattunud ja nende sisust pole midagi teada. 
Võrdlemisi laialdaselt levisid Võrumaal Lükka punkris väljaantavad lendlehed. Peale välisuudiste oli lendlehtedes vahel ka üleskutseid ja pöördumisi rahva poole. 5. detsembril 1945 ilmunud „Vivat Estonias” (nr 37) ilmus uusaastaläkitus eesti rahvale, millest võib lugeda: ”Meie rahvale on need katsumispäevad ja meie peame seda võtma kui paratamatust. Olgu terror kuitahes suur, siiski ei suuda ta murda kõike meie rahvast. Meie kohuseks on ja jääb, alati truuks jääda oma rahvale, abistada võimalust mööda neid, kes bolševistliku terrori läbi on sunnitud kannatama oma rahva ideede eest” Läkitusele on alla kirjutatud Eesti Rahvuslik Keskkoondis. See jäi ilmselt Nursi punkrist viimaseks pöördumiseks, sest detsembri lõpus punker hävitati NKVD poolt.

Lükka punkri langemine

Rünnak Lükka punkrile toimus 28. detsembri varahommikul kell viis (Moskva aja järgi kell 6). Detsembri lõpus on kella viie ajal metsas täielik pimedus, sest päike tõuseb alles kell 9. Pealegi oli taevas lauspilves. Sellistes oludes on metsas punkri ülesleidmine ja ründajate positsioonidele paigutamine paras kunsttükk. Punkrit ründas Võrus paikneva NKVD eriväeosa 4. laskurrood. Kustkaudu NKVD-lased kohale toodi, pole täpselt teada. Väidetavalt olevat nad tulnud Sõmerpalu jaamast mööda taliteed. Tavaliselt NKVD metsas asuvaid punkreid öösel ei rünnanud. Antud juhul oli neil ilmselt hea teejuht, kes ümbrust hästi tundis.
Punkris viibis sel öösel 11 metsavenda. Mõned mehed olid jõuludeks koju või sugulaste-tuttavate poole läinud. Nii ei viibinud punkris alalistest elanikest Erich Sepp ja Kalju Kirbits, aga võib-olla veel mõni mees. Samas oli teisel jõulupühal punkrisse juurde tulnud kaks metsavenda Vaabinast (Arnold Ottan ja Mihkel Lõhmus) ning 27. detsembril tuli punkrisse lendlehti paljundama Edgar Raudsepp ja jäi sinna ööbima.
Kella viie ajal metsavennad magasid. Mingit valvet väljas ei olnud. Ainult Harald Keem oli üleval, küttis ahju, istus laua ääres ja luges. Nagu ta raadio sisse lülitas, visati aknast sisse käsigranaat (mõnedel andmetel kaks granaati või granaadikimp) ning kohe avati väljast punkri pihta ka tuli. Ätt jõudis karjatada: „Meid rünnatakse!” ja varises maha. Granaadiplahvatusest või tulistamisest sai punkris surma ka Vambola Lukk ja veel üks metsavend.
Ülejäänud metsavennad haarasid relvad ja jooksid või roomasid punkrist välja ning avasid piirajate pihta tule. Haarangulised olid paigutatud poolkaares punkri uksepoolsele küljele ja võtsid punkrist väljujad vastu tiheda tulega. Granaadiplahvatus purustas küdeva punkriahju ning viskas laiali söed ja põlevad tukid. Purunes ka punkris olnud valgustuspetrooleumi nõu ning punker võttis kiiresti tuld. Varsti oli punker üleni leekides ning muutis metsaaluse valgeks nagu päeval. Piirajate ahelik asus pimeduses ning põleva punkri juures lamavad metsavennad olid neile valgustatud märklauaks. See ebavõrdne võitlus ei saanud kesta kaua. Lumele jäid kuue metsavenna surnukehad. Koos punkris surmasaanutega langes Lükka punkri juures seega üheksa metsavenda.
Kahel metsavennal, Arnold Ottanil ja Kristjan Tuvikesel, õnnestus punkrist siiski eluga pääseda. Arnold Ottan ja Mihkel Lõhmus Vaabinast varjasid ennast oma kodukandi taludes tuttavate juures. Jõululaupäeval 1945 toodi neile aga Linnamäe valla täitevkomitees töötavalt tuttavalt teade, et lähemal ajal on oodata sealkandis suuremat haarangut. Kuna meestel ei olnud enam kuhugi minna, otsustasid nad üles otsida Lükka punkri, kus varjas end Ottani tädipoeg Harald Keem. Nad läksid tuttava Nursipalu metsavahi juurde, kes juhatas neile naisterahva, kes punkrit teadis ja mehed sinna juhatas. Nii jõudsid nad teise jõulupüha õhtul Lükka punkrisse kus neid hästi vastu võeti, sest Ottani tädipoeg oli seal ees. 
Oma pääsemise kohta on Ottan eri aegadel andnud väga erinevaid seletusi. Arnold Ottani seletuse järgi hüppas ta, nagu prahmakas käis ja tulistamine algas, pesuväel teise korruse narilt alla, haaras püssi ja roomas uksest välja. Siis veel punker ei põlenud ja väljas oli pime. Ta roomas puude vahele: „Järsku nägin – puu kõrval seisis sõdur püssiga. Too küsis minult: „Kuda paidjoš?”. Ma kaapisin edasi, ise mõtlesin – kohe laseb. Aga ei lasknud – oli inimene. Tüki maa järel tõusin püsti ja hakkasin kähku lumes kaugemale sammuma. Keegi mind tagant ei tulistanud. Punkri juures käisid püssilasud edasi.” Ottan jooksis paari kilomeetri kaugusel asuvasse Eheri tallu, sai sealt riided selga ja saapad jalga ning põgenes, sest tagaajajad tulid koertega juba järele. Tee peal sai Ottan ühe tuttava talumehe ree peale ja see viis ta kodukanti. 
See Ottani seletus on kaunis ebatõenäoline. Vaevalt, et NKVD eri­vägede soldat lubas tal heast südamest põgeneda. Elfriede Eheri sõnul ütles aga Ottan, kui ta ähmi täis nende tallu jooksis, et ta laskis kaks soldatit maha ja murdis piiramisrõngast välja. Too jutt on tunduvalt tõepärasem, sest vaevalt ta siis ähmis olles tagaaetavana luiskama või seda välja mõtlema hakkas. Ka NKVD andmeil sai neil selles lahingus kaks soldatit raskelt haavata. Hiljem ei julgenud Ottan aga ilmselt sellest enam midagi rääkida.
Kristjan Tuvikene kirjeldas oma pääsemist järgmiselt: „Aknast visati sisse granaat. Mina sain põrutada ja kaotasin vist korraks teadvuse. Kui ma teadvusele tulin, olid teised juba punkrist välja jooksnud ja laskmine käis. Minu peale oli langenud Vambo Luku surnukeha, ma olin tema verega koos. Punkris oli veel Äti surnukeha. Teisi ma ei näinud. Punker põles seest. Haarasin automaadi ja roomasin punkri uksest välja. Olin pesuväel ja paljajalu. Hakkasin mätaste vahel roomama. Vaatasin, kust tulistatakse ja hakkasin otsima kohta, kust läbi pääseda. Mind märgati ja sain kuuli reide. Tulistati poolkaares Lükka küla poolt. Paarkümmend meetrit punkrist eemal ma tõusin püsti ja jooksin kraavi suunas. Enne kraavi sain veel ühe kuuli jalga. Jooksin mööda sügavat kraavi algul põhja poole ja siis lääne poole. Nii pääsesin haarangust välja. Lumi kattis verejäljed.” Kuna kuulid polnud Tuvikese reieluud puudutanud, sai ta joosta, külma käes lakkas verejooks haavast. Alanud lumesadu kattis tema jäljed ning NKVD-lased ei märganudki, et ka teine mees pääses minema.
Mõlemad mehed, nii Ottan kui Tuvikene, langesid mõned aastad hiljem KGB kätte, kuid see, et nad olid olnud Lükka punkris, välja ei tulnud.
Esialgu pääses KGB käest ka 10. RPP-i juht Friedrich Lukk. Lükka punkri ründamise ajal 28. detsembril 1945 ei viibinud ta punkris, vaid ööbis Elfriede Eheri majas. Punkri ründamisest sai ta teada Arnold Ottani käest, kes Eheri majja jooksis. Seejärel põgenes F. Lukk Eheri majast metsa. Kuid mõned päevad hiljem andis ta end ise julgeolekuorganite kätte. Miks? See jäi tollal paljudele arusaamatuks. Selle põhjused selgusid F. Luku vennatütre Eha Jõgeda poolt 1996. aastal saadetud kirjast.
Kus F. Lukk vahepeal viibis, pole teada, aga 31. detsembri õhtul ilmus ta oma Vagula külas elava venna Paul Luku tallu. Ta ööbis venna laudas ja lahkus sealt hommikul. 1. jaanuaril 1946 tuli aga venna tallu NKVD haarang. Läbiotsimisel leiti laudast ööbimise jäljed ja heintest automaat ning vend ja vennanaine arreteeriti. Friedrich Lukk viibis sel ajal oma naise Minna juures, kes oli korteris samas külas asuvas Karbatsi talus (oma talust oli Luku perekond välja aetud). F. Lukk elas toimunut väga raskelt üle, ta oli suures masenduses ning hingeliselt murdunud, sest kaks tema poega ja kõik punkris olnud metsavennad olid langenud. Teda võisid seejuures vaevata ka süümepiinad, sest Haukka poisid olid juba varem tahtnud Lükka punkri maha jätta ning uude punkrisse ära kolida, aga F. Lukk oli järsult sellele vastu olnud. Nüüd oli ta nii löödud ja muserdatud, et oli otsustanud minna vabasurma, sest kaudselt oli ju tema põhjustanud need suured inimkaotused. Kui ta aga kuulis, et tema vend ja vennanaine on tema pärast arreteeritud, otsustas ta ise minna julgeolekusse, et võib-olla siis need vabastatakse.
Friedrich Lukk läkski 3. jaanuaril 1946 Võru miilitsasse, kust ta järgmisel päeval anti üle NKGB Võrumaa osakonnale. Tema vend ja vennanaine vabastatigi ilmselt tänu sellele mõne aja pärast vahi alt, kuigi vend pidi veel kaua aega käima julge­olekus ülekuulamistel. Tribunalis määrati Friedrich Lukule 15 aastat, see tulihingeline Eesti patrioot suri Siberis Tobolski kullakaevanduses 10. septembril 1949.

Mida räägivad dokumendid

Lükka punkri hävitamise kohta võib lugeda NKGB Võrumaa osakonnas 29. detsembril 1945 koostatud aktist: „NKGB Võrumaa osakonna andmete alusel hävitati 4. laskurroodu jõududega 27. detsembri ööl vastu 28. detsembrit 1945 luure-terroristlik grupp koosseisus 9 (üheksa) inimest.
Juhtis seda bandet Friedrich Lukk. Vaatamata ootamatule rünnakule osutas bande tulistades vastupanu. Granaatide plahvatusest süttis ning põles ära maapealne punker, milles bande asus ja ka kogu materjal-tehniline varustus, relvad ja laskemoon (viimane lõhkes 1,5 tundi) ning ei olnud võimalik kätte saada raadiojaama, kirjutusmasinaid ja dokumente.
Plahvatuste lõppedes leiti tukkide ja tuha seest kaksteist mitmesugust vintpüssi ning laipade keskelt kolm korras vintpüssi, kokku viisteist, kaks automaati PPŠ, kaks karabiini, kaks suurekaliibrilist Saksa automaati, üks raskekuulipilduja, kaks kergekuulipildujat, neli mitmesugust püstolit, neli binoklit, üks jahipüss, üks raadiojaam (purunenud), kaks kirjutusmasinat (põlenud).
Laskemoona hulka kindlaks teha ei õnnestunud kuna tuli hävitas selle. Otsustades selle järgi, et laskemoona plahvatused kestsid katkematult 1,5 tundi, oli selle hulk suur.
Bande püüdis lahinguga piiramisrõngast välja murda, kuid hävitati püssi- ja kuulipildujatulega, välja arvatud üks bandiit, kes vaatamata haavatasaamisele kasutas pimedust metsas, jooksis paljajalu minema.
Organiseeritud jälitamine ltn. Moloki juhtimisel ei andnud tulemusi. Verine jälg viis Elfriede Eheri taluni, kus talle osutati kodanik Eheri (tütar) poolt esmaabi ning varustatuna jalatsite ja riietega kadus ta teadmatus suunas. Jälitusgrupp avastas talust teele minevad jäljed aga edasi siledakshõõrutud teel need kadusid.
Võeti kinni 2 bande abistajat, Elfriede Eher ja tema tütar. Lahingus oli meie poolel kaks raskelt haavatut.” (ERAF f. 129, s. 32, kd. 5, lk. 203—204).
Langenud metsavendade surnukehad jäeti põlenud punkri juurde. Nende juurde pandi valvesse kohalikud hävituspataljonlased, ilmselt pidid nad valvama, et surnukehi omaste poolt ära ei viidaks. 3. jaanuaril 1946 viidi Võru vanglast sinna langenute isikuid tuvastama Elfriede Eheri kuueteistaastane tütar Agnes Eher. Surnukehad olevat olnud reas, samblatuustid näo peal, aga vaatamata sellele olnud osal langenutest nägu juba lindude poolt ära nokitud. Agnes Eher tundis langenutest ära ainult neli. Viktor Lukul olevat olnud kuuliauk meelekohal, nagu oleks ta end ise maha lasknud. Eriti olevat otsitud taga Äti surnukeha, aga teda Agnes Eher langenute hulgast ei leidnud. Ilmselt oli Äti surnukeha tundmatuseni ära põlenud. Nii ütleski Agnes Eher Võru vanglas Äti õele Anni Keemile, et Ätt pääses ilmselt põgenema.
Väljavõte 3. jaanuaril 1946 koostatud äratundmisaktist: „Tapetuiks osutusid järgmised grupi liikmed:
1. Viktor Lukk, hüüdnimi „Kusta”,
2. Kalev Rebane Peetri p., 
3. „Undu” Rõuge vallast, perekonna-, ees- ja isanimi pole kindlaks tehtud,
4. „Mikk” Linnamäe vallast, perekonna-, ees- ja isanimi teadmata.
Ülejäänud 5 laipa ei tuntud ära, nendest 3 põlesid punkris operatsiooni ajal ära.” (ERAF f. 129, s.32, kd.5, lk.205).
Aktis märgitud Mikk oli Edgar Raudsepp ja Undu (Hundu) Henn Pihlapuu – endine Võru Keskkooli õpilane, kes ühines metsavendadega 1945. aasta sügisel.
Algul taheti viia langenute isikuid tuvastama taluperenaine Elfriede Eher, kuid tema ütles, et tema ei tunne ühtegi metsavenda. Üldse pidas Elfriede Eher end julgeolekus väga vapralt üleval, teda peksti korduvalt kuni minestamiseni, löödi paigast ära alumine lõualuu jne, kuid ta ei andnud välja kedagi ümbruskonna inimestest, kes metsavendi toiduga varustasid. Oma tunnistustega päästis ta tribunalist ka taluperemees Gustav Vahtra ja meditsiinilaborandi Aliide Salumäe, kes oli käinud Onku jalga sidumas.
Kes kohalikest metsavendadest ära tunti, nende omastel käskisid hävituspataljonlased oma sugulaste surnukehad ära viia ja maha matta. Osa surnukehi viidi omaste poolt ära ka öösel salaja, kui hävituspataljonlasi valves ei olnud. Ühte lindude poolt tugevasti äranokitud näoga surnukeha pidasid kohalikud hävituspataljonlased Kristjan Tuvikeseks ning käskisid omastel ta ära viia ja maha matta. Nii võtsidki omaksed selle surnukeha ja matsid ta Kristjan Tuvikese pähe oma hauaplatsile Rõuge Jaanipeebu surnuaial. See tagas Kristjan Tuvikesele mõneks ajaks rahulikuma elu. Kuna Kristjan Tuvikene varjas end sel ajal haavatuna ühe oma sugulase juures, siis ta seda mahamaetud surnukeha ei näinud ning kaua aega polnud teada, kes tema pähe maha maeti. Aeg-ajalt toodi kalmule lilli ja kord nähti seal ka ühte noort naisterahvast. Hiljem on selgunud, et Tuvikeste hauaplatsile maetud metsavend oli Edgar Raudsepp Kasaritsast.
Langenud metsavendadest on Arnold Kuus, Kalju Rebane ja Edgar Raudsepp maetud Rõuge Jaanipeebu kalmistule. Viktor ja Vambola Lukk on maetud Osula Prassipalu kalmistule ühte hauda. Omaksed tõid koos Viktor Luku surnukehaga ära ka ühed tugevasti põlenud kondid, mis nad arvasid olevat Vambola Luku jäänused, ning panid need Viktoriga samasse kirstu. Nende kalmul olevale hauakivile on raiutud ka vangilaagris hukkunud Friedrich Luku nimi. Mihkel Lõhmus on maetud Vaabinas oma kodutalu Matsi aeda üksiku kuuse alla, kus kevadeti õitsevad valged ülased. Harald Keemi, Henn Pihlapuu ja tundmatu metsavenna surnukehad jäid punkri­aseme juurde ja maeti kohaliku rahva arvates samasse maha.

8. detsembril 1945 Lükka punkri juures langenud metsavennad:
1. Harald Keem (1923),
2. Arnold Kuus (1901),
3. Vambola Lukk (1926), 
4. Viktor Lukk (1925),
5. Mihkel Lõhmus,
6. Henn Pihlapuu,
7. Edgar Raudsepp (1910),
8. Kalju Rebane (1925) ja 
9. Tundmatu metsavend.

Hävitatud põlenud punkrist konfiskeeritud metsavendade korralik relva­arsenal. (ERAF, f. 129, s. 32)

Punkrit ei jõutud maha jätta

Kristjan Tuvikese jutu järgi pidid metsavennad 28. detsembril Lükka punkrist lahkuma. Kuna Lükka punkri asukoht oli laialt teada, siis otsustas 10. RPP-i juhtkond, et edasine seal viibimine on ohtlik ja punker tuleb maha jätta. Otsustati, et iga mees läheb oma kodukanti ja varjab end kus saab. Jõulud otsustati siiski veeta veel koos vanas punkris, aga 28. detsembril oleks see maha jäetud. Seega kui punkrit oleks rünnatud natuke hiljem, oleks langenuid olnud tunduvalt vähem või üldse mitte. Ilmselt oli see kõik äraandja kaudu ka KGB-le teada. Küllap sundiski see teadmine neid ette võtma punkri öist ründamist. 
Millegipärast pole Lükka punkri hävitamist ära märgitud üheski NKVD jooksvas aruandes, mida nad iga kümne või viie päeva tagant oma ülemustele esitasid. Nendes aruannetes oli tavaliselt ära toodud aruandeperioodil toimunud tähtsamate operatsioonide kirjeldused ning sel perioodil Eesti NSV-s tapetud ja arreteeritud metsavendade arv. 31. detsembril 1945 esitatud operatiivteates on öeldud, et perioodil 27.–31. detsembrini on NKVD operatiivgruppide poolt läbi viidud 12 operatsiooni, tapetud 2 ja kinni võetud 28 bandiiti. 1946. aasta esimeses operatiivteates, esitatud 5. jaanuaril, on kirjas, et 1.–5. jaanuarini on NKVD operatiivgruppide poolt vabariigi territooriumil läbi viidud 8 operatsiooni, tapetud 1 ja kinni võetud 14 bandiiti. Seega pole NKVD operatiivaruannetes Lükka punkri hävitamisest sõnagi. Ka ei kajastu neis ettekannetes üheksa metsavenna langemine. Andmed Lükka punkri ja 10. RPP-i hävitamise kohta ilmuvad alles hilisemates aruannetes.
Esimest korda mainitakse Lükka punkrit ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissari aruandes tegevuse kohta 1945. a detsembris, mis on esitatud 9. jaanuaril 1946:
„RJRK Võrumaa osakond tegi kindlaks bandiitlik-mässulise rühma, mida juhivad Soome luurajad Lukk, Keem jt. Rea kombinatsioonide tulemusena on kindlaks tehtud, et luurajate bande varjab end Sõmerpalu vallas Keretu soos hästi korda seatud punkris. Võrreldes nõukogudevastaseid lendlehti, mis me saime punkrist ja millele on alla kirjutanud Eesti Rahvusliku Iseseisvuse Liit, ning lendlehti ja kirju, mis on saadetud Võrumaa partei- ja nõukogude aktiivi juhtidele, on kindlaks tehtud, et nende lendlehtede trükkimise ja levitamise keskuseks on Vidrik Luku bandiitlik-mässuline rühm. Lisaks on kindlaks tehtud, et bandiidirühmaga peab sidet Võru linna raadiosõlme juhataja Elmar Sääste, kes on korduvalt käinud muldonnis ja parandanud bandiitide-luurajate raadioaparaate. Täiendavalt kasutusele võetud abinõudega on kindlaks tehtud, et Vidrik Luku (Viktor Luku isa) juhitud bandiitlik-mässuline rühm koosneb 10 inimesest ja on Võrumaa bandiitlik-mässulise põrandaaluse juhtivaks staabiks. Tehti kindlaks, et bandiitlik-mässulise rühma käsutuses on 2 raadiosaatjat, kirjutusmasinad, šapirograaf, 2 Saksa kergekuulipildujat, automaadid jt. relvad. Mässustaabi pealik Lukk kannab maskeerimiseks Punaarmee majori vormi, ta lähemad abilised aga Punaarmee teiste ohvitseride vorme. Nagu on kindlaks tehtud, on Luku staabil Võrumaal välja arendatud põrandaalune nõukogudevastane organisatsioon, mis viib läbi aktiivset nõukogudevastast tööd. Lähemail päevil võtame tarvitusele täiendavad abinõud Luku staabi ja temaga seotud nõukogudevastase põrandaaluse likvideerimiseks, milleks on maakonda saadetud ENSV RJRK 2. osakonna 2. jaoskonna ülema asetäitja kapten Potarakini juhitav operatiivgrupp.” (ERAF.R-1, n.5, s.127, lk. 30 – 42).
Selle aruande esitamise ajaks, 9. jaanuaril 1946, olid 10. RPP-i staap ja sellega seotud olnud Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioonid julgeoleku poolt tegelikult juba likvideeritud.
Nagu eeltoodust nähtub, tegid Haukka luuregrupi liikmed Harald Keem ja Viktor Lukk võitluses Eesti maa ja rahva vabaduse eest kõik, mis nad oskasid ja suutsid. Nemad olid ainsad Haukka luuregrupi liikmed, kes asusid täitma EV Rahvuskomiteelt saadud ülesannet – organiseerida oma tööpiirkonnas vastupanuliikumise juhtimiskeskus. Kuigi nende luure- ja partisanisõja-alane ettevalmistus oli olnud lühike ja lünklik, püüdsid nad täita oma sõdurikohust nii hästi kui võimalik. Nad jäid Eestile surmani truuks ning langesid Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. Nad on kindlalt jäädvustanud oma nimed Eesti vastupanuliikumise ajalukku.

10. rohelise partisanipataljonilikvideerimine

Eesti NSV riikliku julgeoleku ministri poolt Eestimaa K(b)P Keskkomiteele esitatud aruandes Eesti NSV riikliku julgeolekuorganite tööst võib sealt lugeda 10. Rohelise Partisanide Pataljoni kohta järgmist:
„1946. aastal likvideeris Eesti NSV KGB nõukogudevastase organisatsiooni nimetusega „10. roheline partisanipataljon”. Pärast Saksa vägede taandumist Eesti NSV territooriumilt jättis Soome luure Punaarmee tagalasse grupi radiste-luurajaid, kes olid 1943. aastal lõpetanud Soomes spetsiaalse luurekooli ja saadetud teostama luuret sakslaste poolt okupeeritud ENSV territooriumile. Selle grupi liikmetest seadsid end Võrumaal sisse luuraja Harald Keem, hüüdnimega Ätt, luuraja Viktor Lukk, hüüdnimega Kusta, ja Friedrich Lukk, endine Valga politseikonstaabel, kes moodustasid bandiitliku luuregrupi, mille nimeks sai „10. roheline partisanipataljon”. 1945. a juunis lõi see bandiitlik luuregrupp sidemed nõukogudevastaste noortegruppidega Skautlus, Põhjala Noored, Noored Partisanid ja Sini-must-valge. Noortegruppidesse kuulusid Võru Keskkooli õpilased ja Tartu Ülikooli tudengid.
Luuregrupi vanema Harald Keemi ülesandel võttis nende gruppide juhtimise enda peale F. Lukk. Autoriteedi tõstmiseks otsustati bandiidigrupp nimetada 10. roheliseks partisanipataljoniks ja F. Lukk selle komandöriks. Nõukogudevastaste noortegruppide liikmed said 10. roheliselt partisanipataljonilt ülesande koguda andmeid sõjaväeosade dislokatsiooni ja tehnika kohta Võru maakonna territooriumil, koostada nimekirjad Võrumaa valdade nõukogude ja partei aktiivi kohta ning teha kindlaks partei ja nõukogude asutuste asukohad. 10. rohelise partisanipataljoni juhtkonna ülesandel levitati elanike, eeskätt kooliõpilaste hulgas nõukogudevastaseid lendlehti, mis kutsusid võitlusele nõukogude korra vastu.” (ERAF R1, n.47, s.38, lk. 153–154).

Väljavõte ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi aruandest ENSV Ministrite Nõukogu esimehele:
„1945. a. detsembris avastati ja likvideeriti 12-liikmeline bandiitlik luuregrupp, mis tegutses ENSV-s Võrumaal. Seda bandiitlikku luuregruppi juhtisid Soome luure agendid Harald Keem ja Viktor Lukk, kes 1943. aastal olid lõpetanud spetsiaalse luurekooli Soomes. Saksa fašistlike vägede taandumisel Eestist jäid Soome luurajad Soome luureorganite ülesandel Punaarmee tagalasse nõukogudevastase õõnestustöö eesmärgil. Kasutades oma sugulussuhteid Eestis, asusid nad elama Võrumaale, läksid põranda alla ja pidasid kuni likvideerimiseni raadiosaatjate abil sidet Rootsi luurega. Soome luure agendid lõid illegaalidest ja nõukogudevastastest elementidest bandiitliku luuregrupi, mis kogus spionaažiandmeid Punaarmee väeosade kohta, levitas nõukogudevastaseid lendlehti ja üleskutseid ning viis läbi nõukogudevastast agitatsioonitööd eesti noorte hulgas. 1945. aasta juunis seadis bandiidirühm sisse side­me Võrus tegutsevate põranda­aluste nõukogudevastaste noorte­organisatsioonidega „Põhjala noored” ja „Noored partisanid”. Soome luure agendid Keem jt. kogusid nõu­kogudevastaste organisatsioonide „Põhjala noored” ja „Noored partisanid” liikmete kaudu spionaažiandmeid Punaarmee väeosade ja sõjaväetehnika kohta Võrumaal, sõjaliste objektide asukoha kohta, valdade partei ja nõu­kogude aktiivi nimekirju, andmeid partei ja nõukogude asutuste asu­koha kohta, samuti Nõukogude võimuorganite poolt aastail 1940–1941 ja 1944–1945 arreteeritud ja represseeritud isikute nimekirju, andes need andmed väidetavalt Rootsi ja Soome luurele.” (ERAF.R1, n.5, s.127, lk. 266–283).
Tõlked vene keelest

Kes oli äraandja?

10. Rohelise Partisanide Pataljoni loos jäävad kummitama mitmed vastuseta küsimused, on levinud väga mitmesuguseid oletusi, arvamusi ja versioone. Mida uskuda, jäägu igaühe enda otsustada. 
Nagu juba märgitud, oli Lükka punkri olemasolu kohalike elanike hulgas teada ja küllap jõudis teave ka mõne okupantide käsilase kõrvu, kes sellest okupatsioonivõimudele ette kandis. Aga ilmselt oli KGB-l vaja teada saada ka punkri täpsem asukoht, sest kogu suure metsamassiivi läbikammimine oleks nõudnud suuri jõude ning metsavennad oleks võinud haarangust välja pääseda. Sellest, kuidas KGB Lükka punkri täpse asukoha teada sai ning kes oli äraandja, kes NKVD-lased selle juurde juhtis, pole arhiivis säilinud KGB materjalides midagi kirjas. Nii ongi selle kohta käibel mitu erinevat versiooni.
Võru koolinoorte vastupanuorganisatsiooni liikmel Vello Peedoskil õnnestus 1946. aastal arreteerimisest pääseda ning tema sattus KGB kätte alles 1948. aastal. Uurija käes olid kõik 1946. aastal arreteeritud vastupanuorganisatsioonide liikmete uurimismaterjalid ning temal polnud selle koha pealt enam midagi varjata ega salata, sest teised olid kõik juba ära rääkinud. Seetõttu oli ainult materjalide vormistamise vaev ning Peedosk sai oma uurijaga päris normaalselt läbi. Kord, kui uurija oli heas tujus, oli saanud just aukõrgendust, küsis V. Peedosk tema käest, kuidas nad Lükka punkri avastasid. Uurija ütles, et nad sokutasid punkrisse oma mehe, ühe kulaku poja, kes vedas punkrisse puskarit ning muud head ja paremat. Iga kord, kui ta puskari järel käis, kohtus ta ka KGB sidemehega. Ta viis jõulude ajal punkrisse suure nõutäie puskarit ja küsis end ise jõuludeks koju. Metsavennad hakkasid jooma ning unustasid valvsuse. Selle mehe nime uurija loomulikult ei öelnud.
Metsavend Arnold Ottan, kes Lükka punkrist eluga pääses, on rääkinud, et viimasel õhtul tahtis keegi metsavend punkrist lahkuda ning Ätt ja Kusta rääkisid selle mehega tükk aega, algul punkri uksel, pärast väljas. Ottan ei kuulnud nende jutu sisu, kuid sai aru, et Ätt ja Kusta kahtlustasid seda meest milleski ning ei tahtnud teda ära lubada, aga lõpuks lasksid tal siiski ära minna. Kuna Ottan oli punkrisse tulnud alles eelmisel päeval, siis ta selle mehe nime ei teadnud. 
Seega pidi äraandjaks olema keegi punkrielanik, kes rünnaku ajal punkris ei viibinud. Teada on, et alalistest punkris olijatest ei viibinud rünnaku ajal seal Kalju Kirbits ja Erich Sepp. Kalju Kirbits (1929) oli endine Võru Keskkooli õpilane, vastupanugrupi Noored Partisanid liige. Osavõtu pärast ühest oma kodukandi metsavendade operatsioonist taheti teda arreteerida ning ta läks oktoobris 1945 metsavennaks ja varjas end Lükka punkris. Kirbits oli jõuludeks läinud oma kodukanti Viitinas. Hiljem varjas ta end koos Auleid Toomsalu jt Viitina kandi metsavendadega, osales mitmes julges operatsioonis ning mitme okupantide käsilase likvideerimisel. Langes 5. veebruaril 1949. aastal Viitinas toimunud haarangul. Ka Erich Sepp oli ilmselt jõuludeks oma sugulaste poole läinud. Sepp varjas end hiljem koos Jaan Rootsi metsavendadega ning võttis koos nendega osa mitmetest operatsioonidest. Jäi siis raskekujulisse kopsutuberkuloosi ning laskis end 1950. aasta kevadel punkris maha. Need mehed KGB-ga ilmselt koostööd ei teinud. Punkrist pääsenud Kristjan Tuvikene kahtlustas küll Erich Seppa, sest Sepp ei viibinud rünnaku ajal punkris. Kuid juhul, kui Sepp oleks olnud KGB agent, oleks tal olnud võimalus tuberkuloosihaigena iga kell metsast välja tulla ja ravi saada. „Viie luure agendis” avaldatud arvamus, et tegemist võis olla sama Sepaga, kes tegutses KGB agendina Järvamaal, ei vasta tõele. Järvamaal tegutsenud KGB agendi Kolja nimi oli Harry Sepp. 
Augustis 1945 liitus Lükka punkris olevate metsavendadega Aksel Raudsepp Simmulist. Tema oli suure (57 ha) talu perepoeg, seega nõukogude mõistes kulaku poeg. Üks tema vendadest oli olnud esimese Vene okupatsiooni ajal 1940–41 miilits, teine vend teenis Vene sõjaväes. Pärast Lükka punkri hävitamist NKVD poolt jäi Aksel Raudsepp jäljetult kadunuks. Võib-olla tema ongi see tundmatu üheksas Lükka punkri juures langenu. Kuid nõutuks teeb tema venna Johannes Raudsepa poolt räägitu. Aksel Raudsepal olevat olnud nimelt kodukandis pruut. Kunagi sovetiajal olevat keegi mees Pärnust saatnud sellele neiule tervitusi. Tervituste tooja mehe nime ei teadnud, aga tema poolt antud isikukirjeldus langes kokku Aksel Raudsepa välimusega. Muuseas on olnud küllalt juhuseid, et KGB viis oma agendi sellele ohtlikuks muutunud piirkonnast ära mõnda ohutumasse paika.
Endiste Võru õpilasvabadusvõitlejate hulgas levinud versiooni kohaselt andis aga Lükka punkri ära üks nendega samaaegselt tribunali all olnud illegaal. See mees oli veebruaris 1942 Nõukogude tagalas vabatahtlikult Punaarmeesse astunud, kui aga Eesti Korpus Kuramaale rindele saadeti, deserteerus ja hakkas end varjama. Mõnda aega oli ta end varjanud koos Lukkude, Pruusi jt metsavendadega, kuid 1945. aasta kevadel lahkus nende juurest. Septembris 1945 ta arreteeriti Rakkes. 10. novembril 1945 tunnistas ta ülekuulamisel, et Lukud, Pruus, Oras ja Ätt varjavad end Keretu soos asuvas punkris. Selle versiooni järgi vabastas KGB mehe vahi alt ning andis talle korralduse Lükka punker üles otsida ning sinna sisse imbuda. See olevatki tal õnnestunud ning just tema andis punkri ära.

Metsavendade ühishaud – mälestuskivi Vastseliina kalmistul. Foto: www.eestikirik.ee

Kas oli raadioside?

Väga segased lood on 10. RPP-i raadiosidega. 1945. aasta suvel ja sügisel kinnitasid Ätt ja Jumbo (Kusta) Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioonide esindajatele korduvalt, et neil on raadioside Rootsi ja Soomega ning nad saavad sealt juhtnööre ja ülesandeid. Rootsis pidi olema side Eesti Rahvuskomitee esindajatega. Sideseansid pidid toimuma korra nädalas. Veel rääkisid nad, et teiste Eestis viibivate Haukka meestega nad ühendust võtta ei saa, aga peale nende pidi töötama veel üks teine Haukka meeste grupp kusagil Suure-Jaani metsades, seda olevat nad saanud teada keskusest.
Friedrich Luku ülekuulamisel esitati talle paaril korral küsimus raadioside kohta. Esimesel korral ta vastas, et anoodpatareide puudumise tõttu raadiosidet enam ei olnud. Teisel korral aga ütles, et raadioside toimis kuni 28. detsembrini 1945, seega kuni punkri langemiseni.
Haukka luuregrupi liikme Ülo Jõgi väitel ei olnud võimalik, et Ätil ja Jumbol oli veel 1945. aastal mingi raadioside välismaaga. Rootsiga sidepidamiseks puudusid neil vastavad lainepikkused, kutsungid, sideseansside ajad jne, pealegi oli raadiojaam Rootsiga sidepidamiseks liiga nõrk. Nendel oli võimalik sidet pidada ainult Haukka grupi raadiokeskusega Soomes, aga see lõpetas oma tegevuse septembris 1944. Teiste Eestis olevate Haukka meestega sidet pidada polnud võimalik, sest polnud lainepikkusi, kutsungeid jne, samal põhjusel polnud ka teistel nendega võimalik ühendust saada.
Seega tuleb välja, et Ätt ja Jumbo luiskasid koolipoistele ja teistele metsavendadele oma raadioside kohta, et tõsta nende silmis oma tähtsust. Või oli neil siiski mingi raadioside olemas? 
Metsavend Kristjan Tuvikese jutu järgi käisid punkris olevad metsavennad sageli Haukka poistega sideseanssidel kaasas ja aitasid neil raadiojaama tassida. Sideseansid toimusid iga kord ise kohast. Valiti mingi kõrgem koht ja antenn viidi mõne puu otsa. Nagu Tuvikene mäletas, olevat neil algul side toiminud, vähemalt nii nad ütlesid Tuvikesele. Aga kunagi 1945. aasta sügisel, kui Tuvikene oli jälle nendega kaasas, polevat millegipärast õnnestunud ühendust saada. Kas oli raadiojaam rikkis või patareid tühjad, pole teada. On teada, et Võrust otsiti üles keegi Onkule tuttav raadiomontöör kes käis Lükkal raadiojaama vaatamas, ilmselt arvasid Haukka poisid, et raadiojaam on rikkis. Kas see korda saadi ja kas pärast seda õnnestus side taastada, seda Tuvikene ei teadnud, sest tema nendega hiljem enam kaasas ei käinud.
Kas tõesti viitsisid Ätt ja Jumbo käia iga nädal mängimas raadiosidet, mida neil tegelikult ei olnud, ainult sellepärast, et teistele muljet avaldada? Vaevalt. Seega ilmselt mingi raadioside siiski oli, aga kellega?
Paljud asjaolud viitavad sellele, et KGB võis mängida nendega raadiomängu. Kuidas sattusid aga KGB kätte nende šifrid, kutsungid jne? Ilmselt saadi need Tallinna keskuse põhiradisti Ustav Toomi käest. Ülo Jõgi oma raamatus „Kas nad olid bandiidid?” kirjutab: „On muidugi veel üks teoreetiline võimalus, et Võruga oli ühenduses NKVD, sest Toomi arreteerimisega langesid nende kätte meie Eesti keskuse ja meie teiste gruppide vahelise sidepidamise lainepikkused, kutsungid ja šifrid. Seega oli võimalus nn raadiomänguks, kus vastane, saades kätte mõne raadiojaama, püüab jätkata sidepidamist tolle jaamaga, millega esimene töötas, nagu poleks sissekukkumist olnud.” 
Nagu Hans Salm oma raamatus „Viie luure agent” kirjutab, võimaldasid Ustav Toomilt kättesaadud šifrid-koodid ja raadiopäevik alustada julgeolekul raadiomängu Rootsi luure raadiokeskusega Tsentraal. Raadiomäng algas kuu-poolteist pärast Toomi arreteerimist ja kestis umbes aasta aega, seega kogu 1945. aasta jooksul. Raadiomängus osales ka Ustav Toom, kes andis edasi Pagari tänava meeste koostatud tekste.
1944. aasta sügisel käis Viktor Lukk Tallinnas, et selgitada võimalusi Eestist lahkumiseks. Kellega ta Haukka meestest Tallinnas kohtus, kas Talgre või Hellatiga või mõlemaga, pole teada. Talle olevat öeldud, et välismaale pääsemise võimalust ei ole ja tuleb jääda Eestisse. Ilmselt anti talle siis igaks juhuks ka Rootsi raadiokeskusega sidepidamise lainepikkused, sideseansside ajad ja šifrid.
Seega võisid Keem ja Lukk raadiomängu ka ise esile kutsuda, kui nad iga nädal kangekaelselt oma kutsungeid eetrisse saatsid just samal ajal, kui Tallinnast toimus raadiomäng Rootsiga. Rootsis neid ei kuuldud, sest nende raadiojaam oli selleks liiga nõrk, aga Tallinnas võeti kutsungid vastu. Mõni KGB radist vastas neile ja väitis enda olevat Rootsi raadiojaama ning nendega alustati raadiomängu, mida juhtisid Pagari tänava mehed.
Raadiomäng andis KGB-le võimaluse hoida Haukka Võrumaa poisid oma kontrolli all kuni nende likvideerimiseni. Neil kästi koguda luureandmeid ja hoiduda terroriaktidest. Sellega saavutas KGB selle, et Haukka poiste poolt kogutud luureandmed sattusid nende kätte ning kõik okupandid ja nende käsilased jäid ilusti terveks, sest metsavennad neid ei rünnanud. Raadiomängule viitavad ka mõned Haukka poistele väidetavalt Rootsist raadio teel antud korraldused ja teated.
Kusagil novembri lõpus või detsembri alguses 1945 tuli 10. RPP-i punkrist Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioonide juhtidele korraldus esitada punkrisse oma organisatsioonide liikmete nimekirjad. Sarnase korralduse olevat nad saanud Rootsist. Nimekirjades pidid olema liikmete nimed ja elukohad, aga samuti nende vanemate nimed ja elukohad. Vanemate nimed ja aadressid pidid olema vajalikud selleks, et juhul kui välismaalt visatakse Eestisse langevarjurid, siis on neil võimalus leida igal pool üle Võrumaa varjumiskohti.
Sarnaste nimekirjade koostamine, aga eriti nende edasiandmine raadio teel, tundus isegi põrandaaluses töös kogenematutele koolinoortele väga hädaohtlik. Eriti vastuvõtmatu oli noortele nende vanemate nimede ja elukohtade lülitamine sellesse nimekirja. Põhjala Noorte peavanem Olev Pehka keeldus taolist nimekirja esitamast. Onku tagandas seejärel Pehka peavanema kohalt ja nimekiri esitati ikkagi. Ka Noorte Partisanide juht Daniel esitas oma liikmete nimekirja. Pole teada, kas need nimekirjad anti raadio teel edasi või oli raadioside sel ajal juba katkenud. Hilisem koolinoorte vastupanuorganisatsioonide liikmete kiire ja peaaegu üheaegne arreteerimine viitas sellel, et KGB-l oli ilmselt mingi nimekiri nende kohta olemas. Muidugi võidi see nimekiri saada ka noorteorganisatsiooni sokutatud äraandja käest. Tollal koolinoorte seas levinud versioon, et nimekiri saadi kätte punkrist, ei vasta tõele. Ülekuulamistel küsiti F. Luku käest korduvalt, kus nimekirja hoiti. Lukk vastas, et punkris kotis. Seega põles see koos punkriga ära. Ka KGB poolt koostatud aktis on öeldud, et mingeid dokumente punkrist kätte ei saadud. Kui see nimekiri oleks originaalis sattunud KGB kätte, oleks see kindlasti lisatud asitõendina kohtutoimikule. Raadio teel või äraandjalt saadud nimekiri muidugi asitõendiks ei kõlvanud.
Friedrich Luku ülekuulamistel nende raadioside vastu erilist huvi ei tuntud. Kas see tähendas, et see asi oli KGB-le niigi selge?

Kas käis lennuk?

Ühel ülekuulamisel rääkis Friedrich Lukk, et augusti teisel poolel 1945 lendas nende juurde öösel lennuk. Lennuki võtsid vastu Ätt ja Kusta umbes 5 kilomeetri kaugusel punkrist. Alla visati toiduaineid ja puhast paberit (ERAF f.129, s.32, köide 1).
Ka käesolevate ridade autor mäletab 1945. aasta sügisel vastupanugrupi liikmete hulgas levinud kõlakat, et metsavendade juures käis mingi lennuk. Lennuk viskas märgutulede peale langevarjuga alla mõned pakid, mis sisaldasid teisejärgulisi materjale, vajalikke aga ei toodud.
Kust ja kelle lennuk see oli? Kui lennuk tõesti käis, siis lepiti selle saatmise ajas ja saadetavates materjalides kokku raadio teel, seega raadioside tollal siiski toimis. Kui tegemist oli Pagari tänava meeste raadiomänguga, siis pidi see olema ka nende poolt saadetud lennuk. Miks lennuk sel juhul siiski saadeti? Võib-olla taheti Haukka poisid saadetise vastuvõtmise kohas kinni võtta? Kuna aga Ätt ja Jumbo lahkusid sealt kiiresti, siis see ei õnnestunud. Miks saadeti ainult toiduaineid ja paberit? Vene sõjaväel oli tollal küllaldaselt Ameerika konserve ning neid võis ilma kahtlusi äratamata metsavendadele saata.
Kõik eeltoodud küsimused jäävad praegu ilma kindla vastuseta ja vaevalt nad kunagi vastuse saavadki.

* * *

Taastatud Lükka punker aitab mälestada sealseid metsavendi

Pärast mitmeid katseid õnnestus lõpuks 2008. aastal ligi 30-hektarilisest metsa­massiivist metalliotsijate abil Lükka punkrikoht üles leida. Edasi arenes mõte taastada punker oma algsel kujul ja kohal. Kohalike vabatahtlike eestvõtmisel ehitati punker üles kõigepealt ühel Nursi küla taluõuel, misjärel toimetati nummerdatud palgid ükshaaval metsa ning asetati uuesti kokku juba punkri õiges asukohas 2014. aasta sügisel. Lükkä punkrilahingus langenute mälestuskivi avamise aastal sai alguse traditsioon austada Eesti vabaduse eest langenud metsavendade mälestust iga aasta 28. detsembril kell 12 küünalde süütamisega.

Kohalike vabatahtlike ja paljude abistajate koostööna taastatud Lükkä punker. Langenud metsavendade mälestuseks süüdatakse siin küünlad iga aasta 28. detsembril. Tekst ja fotod: Ajakirjast Kaitse Kodu 2/2015