24. novembril Eesti Rahva Muuseumis toimunud Hiie väe tänusündmusel tunnustati inimesi ja organisatsioone, kes on paistnud silma hiiesõbralike tegudega. Foto: Hiie Vägi

Seotud Hingestatud Loondaga

tekst: Leho Männiksoo

Loodusetunnetus kui elukeskkonna alalhoiu alus, kas teadlikult või alateadlikult, on hoidnud läbi ajaloo koos ka meie maausku olnud esivanemaid. Siia juurde sobiks Francis Baconi elutarkus, et me võime valitseda loodust ainult nii, et allume tema seadustele.

Meie vabariigi juubeliaasta lõpus meenutagem veel kord, et maausulised loevad Eestimaa ja selle pinnale eestlaste tekkimise alguseks hoopiski aega, mil see maa-ala vabanes vee alt. Seda nimetati Billingeri katastroofiks. Eestluse teket me küll katastroofiks lugeda ei saa. Selle kaotust aga küll! Oleme siiski säilinud läbi igasuguste katastroofide ja tapatalgute ning loodetavasti jätkub eestlaseks olemise tahet ja jõudu edaspidisekski. Kui just tulevane aeg ei kasvata meie inimestele taha sabasid, mida igal pool aina alandlikult liputada.
Vast seetõttu ongi tekkinud üha enam ka vajadust meie maa ja rahva kaua kestnud kultuuri ning ajaloo meenutamiseks, mida maausulised nüüd eriti au sees peavad. Nende ajaarvamise järgi võiks ju meie 2018. aasta lõppu lugeda hoopiski 10 231 aasta möödumiseks.
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanema Madis Iganõmmega kohtume seekord mitte pühas hiies, vaid Tallinnas Nõmmel asuvas spordihoones, mille teise korruse saali seinal ripub tahvel kirjaga – Kristjan Palusalu Spordikool.

Madis, kus oled sündinud?
„Olen sündinud Kullamaal. Kullamaa kihelkonnast on pärit minu mõlemad vanemad ja nende vanemad. Seega pean ennast põlisrahva esindajaks!”

Juured on siis kindlalt Eestimaa pinnas!
„Jah! Loodusega kooskõla ja uskumise juttudest sai lapsepõlves kuulda nii ühte kui ka teist, aga siis ma ei pööranud nendele erilist tähelepanu.”

Kas käidi ka hiies?
„Seda ma ei mäleta, aga hiiest oli hästi palju juttu ja mäletan ka vanarahva ütlusi ja vanarahva tarkusi, mis ikka põlvest põlve edasi kandusid. Ema näitas mulle küll ka hiiekohta. Sinna perekonniti minekut ma aga ei mäleta. Tänapäevalgi on hiis selline koht, kuhu ei minda trummipõrina saatel. Kui kaasajal tuleb hinge kutsuv tunne, siis minnakse üksi. Me ei tea, kuivõrd aktiivses kasutuses üks või teine hiis on, tihtilugu aga siiski on näha neid märke – paelu, mida puude külge seotakse. Nende järgi saab siis aru, et hiis on kasutusel. Ja neid märke on siiski päris palju näha!
Meil korraldatakse nüüd ka hiieretki ja neid on ikka sadu, kes kaasa tulevad. Jutt on muidugi nendest hiitest, mis on aktiivses kasutuses, paljud on aga veel üles leidmata, see inventeerimise protsess on pooleli. Riikliku loodus- ja pühapaikade arengukava aga käib. Iga piirkonna uurimisega tulevad aina uued kohad välja. Praegu tegeleb sellega muinsuskaitseamet.”

* * *

Kõiki hiisi veel ei teata ja nii mõnigi jääb ka ainult nende teada, kes ei tahagi hiie asukohta avaldada. Madis nimetab meie hiitest praegu tuntumad: Vällamäe, Paluküla. Kõik ei tule tallegi kohe meelde.
Täpsustagem siinkohal, et Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu määratluse järgi on looduslik pühapaik maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus. Ega igaüks ei pruugi ennast kohe maausuliseks või taaralaseks tembeldada, kui tal on mõne pühakohaga seotud eriline tunnetus. Sellest tunnetusest aga võib välja areneda loodususk, mis seob teda ka organisatsiooniliselt.

Lapsepõlvemälestused ei kao

„Meid on kolm venda ja mina olen kõige noorem. Isa oli metsavaht. Kui ma maailmast hakkasin aru saama, siis esimene asi, mida ma hakkasin uurima, oli mets!” valgustab Madis Iganõmm oma loodusläheduse ehk maausulistele Loonda läheduse lätteid. Tema vennad on läinud teistsugust teed, mõlemad on rohkem tehnikainimesed. Kuna Madis oli kõige väiksem, siis ei saanud ta ronida puude otsa, nagu vennad ja teised külapoisid. Siis hakkas ta rohkem mõtlema, et mis asi see loodus õieti on? Suuremaks saades sai ta aga juba ise puu otsa ronitud ja seal puu otsast tundide viisi loodust vaadelda.
„Kui ma sporti tegema hakkasin, siis kui mingist miljonilinnast, kus mul raske oli olla, tagasi tulin, siis esimene asi oli – koer kaasa ja metsa! Käisin pikad tiirud ja siis läksin raba peale, heitsin seal pikali ja vaatasin pilvi. Teinekord ronisin puu otsa ja vaatasin maailmale sellise, linnulennu pilguga. Nii möödus ikka tunde ja tunde!
15–17-aastasena olin ma juba tihedalt loodusega seotud, sest igal vabal hetkel olin metsas ja sain selgeks, et kui sa metsaga seotud oled, siis on metsas niisugused kohad, kuhu tahad jälle tagasi minna. Mingi koht nagu kutsub sind enda juurde! Neid on siis muidugi ka selliseid, kuhu tahad tagasi minna seenele või marjule.
Mõni teine koht jällegi on selline, et pigem sinna suunda ei lähe. See on mingi tunnetamise küsimus ja lõpuks liigud nagu metsloom seal. Nii juhtus ka minuga, et olid kohad, kuhu tahtsid ikka tagasi minna.”

Kas olid metsas ka kaisupuud?
„Mul tekkis kuskil 13–15-aastaselt kodu ümbruses kaks puud, üks tamm, mille vastas ma istusin seljaga, et tunda kontakti selle puuga. Veidike eemal oli üks kask, mille otsa tahtsime ikka ronida, sel olid suured oksad ja seal oli mugav olla. Seal sai kägaras istutud ja kui vaikselt istusid, tulid mõne aja pärast linnud uudistama, et kes sa siin oled ja siis tekkis selline sulamine loodusesse.”

Kas siis niisuguste puude ümber ei tekigi mõni hiis?
„Millest hiied on tekkinud, seda me ei tea, aga kasutusel on nad olnud tuhandeid aastaid! Meie maausu seisukohalt on küll nii, et hiied on need, mis meie esivanemate poolt on meile antud ja neid ei saa uuesti juurde tekitada! Mis ei tähenda seda, et tänapäeva inimene ei või unustatud hiit üles leida!”

Mis sind sealt hiite vahelt linna tõi?
„Palusalu teod, millest seal külavahel on palju räägitud! Meil külas olid kõik taluperemehed alles. Sõja ajal olid seal enamuses need, keda enam sõjaväkke ei võetud. Siis, kui mina kasvasin, olid nad kuuekümne või seitsmekümne kanti, nii et see vaimsus, mis meil seal külas oli, oli selline, kus aeti ikka Kerese, Palusalu ja Albergi ning Lurichi juttusid. Kui lõkke ääres istusid või nendega koos olid, tuli ikka see jutt välja. Ma sain pisiku sealt sisse ja tahtsin ka Palusalu tegusid tegema hakata. Nii ma sattusingi linna spordikooli õppima. Sealtmaalt olen spordiga ja õpetajatööga seotud.”

Madis Iganõmm kõnepuldis Hiie väe tänavusel tänusündmusel ja „maadluskaaslasega” karikakapi ees Nõmmel. Fotod: Leho Männiksoo / Hiievägi

* * *

Siin on vastus küsimusele, miks Madis Iganõmm mind hiie asemel hoopiski spordikooli kutsus.
Madise vanemaid enam maatalus elamas pole. Vanus on nad juba kõiksusesse ära viinud. Aga nad elasid külaelu nagu kõik omal ajal. Isa oli metsavaht, tal oli kaks hobust, ema majapidamises oli kogu aeg kaks lehma. Ka siga ja muud koduloomad ja oma maalapp olid olemas. Nii oma talus kui ka kolhoosikorras tuli eluga hakkama saada. Meie inimesed saidki ja nooremad tulid sellest ajastust välja täis tahet eesti elu uutel rööbastel ikka edasi viia. Tänaseks on külasse ja naabrusessegi tulnud uusi noori peresid. Madise tähelepanek on, et toimub mingisugune liikumine maale tagasi! Kas ka kõik tõsiselt maaelu elama hakkavad, seda näitab aeg, aga eesmärk kasvõi värskelt ehitatud majas suve veeta, on kindel.
Madis nendib aga, et see toob kaasa ka vahekorra muutumise loodusega: „Metsa võetakse palju maha, side maa ja metsaga on täna paljudel inimestel kadunud, rahasaamise tahe lööb kõik muu üle!”

Mammona-jumal valitseb nüüd siis ka vanu jumalaid?
„Talupoja tarkus on, et metsa tuleb hoida ja võtta vaid niipalju, kui vajalik. Mitte, et võtad kõik maha ja siis sinust järgnevad paar põlvkonda on lagedal!”

Kas maausk oleks seega väga vajalik, sest usutavasti suhtuvad maausulised loodusesse hoopiski teisiti, kui need, kes lageraiet teevad.
„Elu on minu arust elamist väärt ja elurikkam rohkem siis, kui kõik protsessid on tasakaalus. Metsast rääkides on puitu ka vaja, aga mõistus peaks asju juhtima! Maausk ja kõik need liikumised, nagu Eesti metsa kaitseks ja teised, peaksid tasakaalustama seda protsessi! Loodust peab ka olema ja näiteks loomad ja linnud ju endi eest rääkida ei saa! Sedagi peaks keegi tasakaalustama! Kui Hiinas juba inimesed käivad põldu tolmendamas tolmuharjadega, sest mesilasi ja putukaid enam ei ole, näitab see, et me ei teagi enam, mida me hävitame! Lühinägelikkus on päris hull ja Maavalla koja vanemana olen rõõmus, kui ma saan maailma paremaks muuta.”

Ma saan aru, et maausk, see on sõbralikkus ja arukus tegudes?
„See on tasakaal! Inimesed, mitte ainult meil, elasid loodusega tasakaalus, võeti ainult niipalju, kui endale elamiseks vaja oli. Aga inimkond kasvab ja valikud on karmid. Seega peaksime niipalju, kui on võimalik kaitsma ja hoidma kõike, mis meil on ja paljudel teistel juba ammu ei ole!”

Mis vahekorras on maausk poliitikaga? Poliitika on ju ka arusaamade ja tegude mõjutamise ja kujundamise vahend.
„Paratamatult, kui sa tahad midagi muuta, siis tänapäeva ühiskonnas pead kas olema poliitikas tegev või suutma lihtsalt poliitikuid veenda, et nad võtaksid vastu õigeid otsuseid.”

* * *

Lühidalt sain maasuliste esindajalt vastuseks, et kui hiljuti oli üleval tselluloositehase kaasus, siis tundis mõnigi, et on maa- ja metsausuline ning hakkas aru saama, et nii vesi­kond kui ka maavarad ja mets on ühine keskkond, üks tervik, ja sealt ei saa suurt tükki ära anda, sest siis kannatavad ju kõik.
Maausuliste teemal toob Madis näite, et uuringute järgi on 8%-le eesti elanikkonnast maausk kõige lähedamaks usuks. Arvudes oleks see ca 100 000 inimest. See arv on viimastel aastatel aina kasvanud. Paraku ei ole nad ennast kõik registreerinud, see arv tuleneb vaid uuringutest.

Kui sa ei usu, siis medalit ei saa!

Madis on kindel selles, et just usk oma tegudesse ja iseendasse viib inimese seatud sihtide saavutamiseni. Sihid peavad muidugi olema kõikidele positiivsed. Samas nägi ta seda, et paljud tema ümber olevad sõbrad ja tuttavad mõtlesid tihti teistmoodi kui tema. See tähendas hoopis teistsuguseid huvisid. Looduse suund oli paljudele kõrvaline. Nii leidiski ta, et peab esmajoones suhtlema nende inimestega, kellel on temaga sarnane suhtumine ja tunnetus kõige ümbritseva kohta. Samuti seos spordiga, milleks temale sai tegelemine klassikalise maadlusega. Nüüd ta enam ei võistle, rohkem organiseerib ja on olnud viimased paarkümmend aastat nii-öelda spordiametnik, kuuludes spordiorganisatsioonidesse.
Madis ütleb, et ei taha väga kiidelda, sest olümpiavõitja ja maailma­meister ta ei ole ega taha sellel teemal eriti pikalt peatuda. Ometi on ta tulnud mitu korda Eesti meistriks ja ka nõukogude ajal üleliidulistel võistlustel Nõukogude Liidu koondises häid tulemusi saavutanud.
„Selleks olid just maapoisil olemas eeldused!” muigab Madis, „Maalapsed jõid ikka pärispiima ja sõid puhast maatoitu ja kõik see... värske maaõhk ja maatööd ja ... jalgratas ja muudki asjad seal. Seda liikumist oli hästi palju, mida tänapäeva lapsed ikkagi vähe teevad. Inimeste arv aga kasvab ja võib juhtuda, et looduse ressursse jätkub inimkonnale veel vaid loetud aastateks! Juba ei jätku mõnel pool ju värsket vett!”
Madisel on kaks last, poeg ja tütar. Tütar sporditeed ei läinud, poeg tuli aga Eesti noortemeistriks sumos. „Enam tal aga sellise saavutusspordi jaoks millegipärast soovi pole. Praegu on käsil õpingud ja ta käib jõusaalis, kus sporti saab mõõdukalt teha. Tütar lõpetas kooli ära ja töötab Eestimaal ühes rahvusvahelises firmas. Praegu on nad küll teistsuguste mõttemustritega kui mina, aga, kes teab!” mõtiskleb Madis.
Soovime Madis Iganõmmele edu tema ettevõtmistes ja maausu hoidmises, sest see on seda väärt!
Maausu põhimõtetes on kirjas: „Maausus on kõik tasakaalus ja maausuline püüab kõiges tasakaalu hoida. Oma mõtteis, sõnades ja tegudes. Maausuline saab aru põhjuse ja tagajärje seosest ja vastutab oma sõna ja tegude eest. Sõnas on vägi. Väega ei mängita.”

Rahvusvahelise Hiite kuvavõistluse 2018 peaauhinna võitis Alari Talve ülesvõte „Püha puu kaob oma loomulikku rada”. Kiigeoru hiiesalu kõige püham künnapuu, mis on peale murdumist alustamas uut eluringi. Fotod : Maavalla Koda

* * *

Hiie väe tunnustumise sündmus

Hiie väe sündmus on Maausuliste ja pühapaikade hoidjate pidulik tänusündmus, mida korraldavad üheteistkümnendat aastat järjest Hiite Maja sihtasutus ning Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. Tänavusel Eesti Rahva Muuseumis toimunud Hiie väe tunnustamise sündmusel kuulutati aasta Hiie sõbraks rahvusvaheline Metsa­hoolekogu FSC, kelle eestvõtmisel hakatakse nõudma, et FSC kontrollitud puidu tarneahela ettevõted peavad lõpetama pühapaikade puidu kasutamise.
Sündmusel tänati ka hiiesõbralikke ettevõtmisi ja autasustati Hiite kuvavõistluse võitjaid.
Teiste seas pävis tunnustust ka Maa-ameti geoinfosüsteemide büroo koostöös Hiite Maja ning Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskusega, kelle ühistööna valmis esimene kogu Eestit kattev looduslike pühapaikade kaart, kus leiab ligi 1200 seni kaardistatud pühapaika.