Poliitvangide vabastamist toetav meeleavaldus 1988. aastal.

Dissidentlik vastupanuliikumine Eestis

tekst: Arvo Pesti
arhiivifotod

Dissidentlikust vastupanuliikumisest Eestis võime rääkida 1970. aastate algusest, mil ilmusid esimesed avalikud kirjad ja pöördumised, kuni 1980. aastate lõpu suurte rahva­kogunemisteni. Sel ajal toetus vabadusvõitlus tsiviliseeritud ja demokraatlikele võitlusvormidele ning pidas sidet sarnaselt mõtlejatega mujal Nõukogude Liidus.

Samuti nagu Moskvas, toimus ka Eestis 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses vabadusvõitluses sisuline nihe. Seoses maailma tasapisi avardumisega, informatsioonikanalite kättesaadavuse suurenemise ning elustandardite muutumisega muutus ka vabadusvõitluse vorm. Kadus isoleeritus ning ilmnes arusaam tsiviliseeritud, demokraatlike võitlusvormide rakendamise vajadusest. Kuna Nõukogude Liidu piirides oli liikumisvabadus, siis tekkisid tasapisi sidemed teiste demokraatlikult-dissidentlikult mõtlevate ja tegutsevate isikutega. Demokraatlike vabaduste nõutamise ja inimõiguste kaitsega hakkasid tegelema eelkõige haritud ja intelligentsed isikud. Igasugusest relvastatud vastupanust loobuti.
1970. aastate Eesti vabadusvõitluse tuumiku moodustasid endised poliitvangid (Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas, Mart Niklus jt.), kelle aktiivne poliitiline tegevus oli alanud paarkümmend aastat tagasi enamasti noorteorganisatsioonides.
Eesti poliitvangidel tekkisid parandusliku töö koloonias viibimise ajal head suhted eelkõige lätlaste-leedulaste, aga ka mõne vene (eelkõige vene-juudi) rahvusest teisitimõtlejatega. Suhtlus säilis ka pärast vabanemist. Vahetati informatsiooni, baltlased planeerisid ka ühisettevõtmisi. Kuna Moskvasse oli koondunud enamik Lääne väljaannete korrespondente ja diplomaate ning nii mõnigi neist oli sõbralikes suhetes teisitimõtlejatega (enamik Moskva dissidente olid kõrgelt haritud ja võõrkeeli rääkivad isikud), siis kasutati nende abi informatsiooni edastamisel Läände. Ka venekeelses põrandaaluses väljaandes „Jooksvate Sündmuste Kroonika” ilmus aeg-ajalt Eesti-teemalisi kirjutisi. Kahjuks olid need sageli kas puudulikud või sisaldasid lausa valeandmeid. Regulaarsed kontaktid Vene teisitimõtlejatega lõid Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde liikmed, seda eelkõige tänu Sergei Soldatovi aktiivsele tegevusele.

Dissidentluse mõiste kujunemisest

Dissidentlusest kui vastu­panuliikumise ühest vormist Nõukogude Liidus saame rääkida alates 1960. aastate keskpaigast kuni NSVL lagunemiseni 1990. aastate alguses. Väidetavalt sündis termin „dissident” 1965. aasta lõpus seoses J. Danieli ja J. Sinjavski arreteerimisega korraldatud miitingutega Moskvas Puškini väljakul.
Termini sisu on küllaltki laialivalguv, sinna alla mahub väga erinevat liiki vastuhakk võimudele. Kuna 1960. aastatel toimus vastupanuliikumises kvalitatiivne nihe, siis oli vaja seda kuidagi ka nimetada. Dissidentluse mõiste on suuresti Lääne päritolu, asjaosalised ise eelistasid nimetust „teisitimõtlejad” (inakomõsljaštši). Nii sedastab ka vastu­panuliikumise uurija Jacques Rossi GULAGi teatmikus: „Dissident – teisitimõtleja (1970. aastate algusest).”
Vastupanuliikumine muutus suures osas avalikuks, inimesed esinesid oma nime all ja avalikult. Sündisid inimõiguste kaitse liikumine, kodanikuõiguste kaitse liikumine, rahvusvähemuste õiguste kaitse liikumised jt. Kõik need mahtusid enamasti ühisnimetaja „dissidendid” alla.
Dissident kitsamas mõistes oli isik, kes avalikult nõudis võimudelt nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste lepete ja seaduste järgimist ja täitmist.
Dissidentluse liidrid kujunesid välja pärast Helsingi gruppide loomist 1970. aastate teisel poolel. Keskpunktiks oli kaheldamatult pealinn Moskva.
Ehkki dissidentide tegevus oli eelkõige avalik (allkirjastatud pöördumised ja avalikud kirjad, väljaastumised, ekspertkomisjonide moodustamine jne), toimus alati mingi osa sellest ka nii-öelda põranda all, varjatult. See oli keelatud kirjanduse paljundamine ja levitamine, andmebaaside koostamine, „põrandaaluste” väljaannete kirjastamine jmt. Regiooniti erines dissidentlus vägagi, sageli kuni eesmärkide erinevuseni välja.
Dissidentluse ajalugu on paljuski repressioonide ajalugu ning tegevuse aktiivsus oli samuti otseselt seotud repressioonidega. Dissidentluse lõpuks võib lugeda Nõukogude Liidu lagunemist ja nõukogude süsteemi hääbumist 1990. aastatel.

Dissidentide erinevad poliitilised vaated

Poliitiliste vaadete poolest oli Vene dissidentidel ja Eesti (Baltikumi) teisitimõtlejatel vähe ühist. Vene dissidentide eesmärk oli eelkõige demokratiseerida nõukogude süsteemi, taotleti konstitutsiooni täimist, sõna-, trüki-, koosoleku- jm vabadust. Süsteemi likvideerimist ei nõudnud keegi. Taotleti valitseva korra liberaliseerimist, kinnipidamist siseriiklikest seadustest ja välislepetest. Väga harva käsitleti majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Peagi muutus vene dissidentide põhitegevuseks nendevastaste repressioonide fikseerimine ja andmete Läände edastamine. See andis näiteks Soldatovile, kes pidas hoopiski vajalikuks välja töötada demokraatliku liikumise ideoloogilised alused, põhjust süüdistada Vene dissidente ideelisuse puudumises, kuna puudus programm ühiskonna ümberkujundamiseks ning „nõukogulikkuses”, sest nõuti vaid konstitutsiooni ja teiste olemuselt ebademokraatlike seaduste täitmist.
Samal ajal nõudsid Eesti teisiti­mõtlejad oma programmilistes dokumentides NSV Liidu anneksiooni ja okupatsiooni lõpetamist, okupatsioonivägede väljaviimist ja iseseisvuse taastamist. Nii juhiti Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde 1972. aastal ÜRO-le saadetud memorandumis tähelepanu jätkuvale Eesti okupeerimisele NSV Liidu poolt ja üha süvenevale venestuspoliitikale. See annab Niitsoole põhjust järeldada, et „oleks ekslik seada ühele pulgale Vene inimõiguslased ehk dissidendid ning Balti riikides tegutsenud vastupanuliikujad”. Baltikumi teisitimõtlejaid ja Vene dissidente ühendas eelkõige võimu repressiivpoliitika – tagakiusatavad igal alal olid nii ühed kui ka teised.
Erimeelsustest hoolimata tekkis moskvalastega side, hakkas saabuma omakirjastuslikku kirjandust. Nii saadi 1968. aasta suvel Sahharovi palju tähelepanu pälvinud kirjutis „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, mis tõlgiti eesti keelde ning mida ka paljundati. Tekkinud poleemilise arutelu tulemusena kirjutati vastus „Loota või tegutseda”, mille allkirjaks pandi „Arvukad Eesti NSV tehnilise intelligentsi esindajad”. Kirja sisuks oli tõdemus, et kui inimõiguste kaitse liikumise ideoloogid üksnes loodavad, siis demokraadid tahavad tegutseda. Tekst lõppes sõnadega: „Andke meile tegevusprogramm, kui meie palved ja lootused osutuvad asjatuteks!” Küllaltki kriitiline kiri jõudis venekeelse samizdat’i kaudu ka Läände, kus saavutas vastukaja. See oli esimene Eesti vastupanuliikumisele tähelepanu toonud pöördumine.

Vabadusvõitlejad (vasakult) Artem Juskevitš, Kalju Mätik ja Mati Kiirend. Sergei Soldatov oli Eesti Demokraatliku Liikumise üks juhtivaid tegelasi, karistust kandis Mordva range režiimiga vangilaagrites.

Alusepanek vabadusliikumistele

1960. aastatel Tallinnas moodustunud nn demokraatliku grupi üks aktiivsemaid liikmeid oli 1933. aastal Narvas segaperekonnas sündinud Sergei Soldatov. Tema initsiatiivil moodustati ambitsioonika nimetusega organisatsioon Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL), mis pidi saama katusorganisatsiooniks kõigi rõhutud rahvaste vabadusliikumistele. 1969. aasta oktoobris valminud programm, mille tõenäolisteks autoriteks olid Soldatov ja Juskevitš, koosnes 12 peatükist ning püüdis sõnastada vabadusvõitluse eesmärgid ja saavutamise vahendid. Juunis 1970 valmisid NLDL-i taktikalised alused. Samuti anti välja kuus numbrit venekeelset kogumikku Demokrat. 1970. aasta suvel said mõlemad NLDL-i dokumendid Moskva teisitimõtlejate käest hävitava hinnangu ning organisatsioon läks vaikselt hingusele.
NLDL-i liikmeskonnast kasvas 1970. aasta sügisel välja kaks organisatsiooni: Eesti Rahvusrinne (ERR) ja Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL), mille programmiliseks eesmärgiks sai Eesti iseseisvuse taastamine. ERR-i loojateks oli TPI automaatika kateedri assistent Kalju Mätik (snd 1932) ja Maardu Keemiakombinaadi arst Arvo-Gunnar Varato (snd 1932). Mätiku koostatud programmis nõuti referendumi läbiviimist Eesti enesemääramise küsimuses ning Eesti iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra taastamist. Ilmus kaks numbrit ERR-i häälekandjat Eesti Rahvuslik Hääl.
1971. aasta lõpus moodustati Eesti Demokraatlik Liikumine, mille liidriteks olid Mati Kiirend (snd 1939) ja Artjom Juskevitš (1931–1982), aktiivseks liikmeks ka ERR-i liige Kalju Mätik. Ukrainlane Juskevitš oli Eestisse kolinud 1950. aastatel, abiellus eestlannaga ning töötas SKB Desintegraatoris tehnilise info vaneminsenerina. TPI haridusega Kiirend töötas kunstnikuna kaubandusministeeriumi juures asuva kaubandusliku reklaami projekteerimisbüroos. 1972. aasta sügisel valmis põhiliselt Juskevitši kirjutatud NLDL-i programmile tuginev EDL programm ning see ilmus väljaandes Eesti Demokraat 1972, nr 2. EDL kuulutati NLDL-i täieõiguslikuks liikmeks.
1971. aasta lõpus ja 1972. aasta alguses käis töö ÜRO-le saadetava memorandumi kallal. Arutelude aluseks said NLDL-i seisukohad ja Mätiku-Juskevitši artikkel lähiminevikust „Vene kolonialism Eestis”. Sündis konspekt nimega „Visandvihjed”. Tööd memorandumi teksti väljatöötamisel jätkasid Kalju Mätik ja Tunne Kelam, kes omakorda lülitas mõttegruppi Jüri Kivimäe, Rein Einasto ja Elmar Ernitsa.
Memorandum Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele koosnes kahest osast: Eesti rahva saatust, ajalugu ja hetkeolukorda kirjeldavad 11 teesi ning EDL ja ERR programmilised nõudmised olukorra muutmiseks. Memorandumit saatis Mätiku koostatud, põhiliselt venestamist käsitlev kaaskiri ÜRO peasekretärile. Ehkki mõlemad dokumendid valmisid 1972. aasta sügisel, jõudsid nad Lääne avalikkuse ette alles kaks aastat hiljem. Põhjus on senini segane, esitatud on erinevaid versioone. Memorandumi levik oli laialdane, välismaal Eesti Rahvusfondi trükitud brošüüri tiraaž oli 3000. Balti Komitee avaldas rootsikeelse ning BATUN ingliskeelse tõlke.
Demokraatide viimaseks dokumendiks jäi „EDL Taktika ja Strateegia”, millest pidi saama nõukogude režiimi lagundaja, sisaldades nii olemasoleva analüüsi, vastupanu organiseerimise ja tegutsemise põhimõtteid kui ka vabadusvõitluse filosoofilisi aluseid. Dokumendi põhilisteks koostajateks kujunesid Mätik, Kiirend ja Juskevitš. Kuid käsikiri jäi asjaosaliste arreteerimise tõttu 13. detsembril 1974 lõpetamata. Selle seltskonna vabadusse jäänud liikmete viimaseks aktsiooniks jäi „Eesti demokraatide kiri USA Kongressile” 21. oktoobrist 1976, mille koostas Kelam.
Juskevitš ja Kiirend vabanesid vangistusest 1979. aasta detsembris, Mätik aasta hiljem. Soldatov vabanes 1981. aasta jaanuaris ning emigreerus sama aasta kevadel. Kolm esimest nimetatud isikut lülitusid uuesti aktiivselt nüüd juba muutunud oludes vabadusvõitlusse, Soldatov asus peagi tööle Vabadusraadios.
Eesti Demokraatlikul Liikumisel oli suur tähtsus Eesti vabadusvõitluses. Kui senine tegevus oli olnud eestikeelne, siis nemad suutsid murda isoleerituse, luua kontaktid teiste ikestatud rahvaste vabadusvõitlejate ning Vene dissidentidega. Samuti saavutati rahvusvaheline tähelepanu, anti tugev toetus eesti pagulaste võitlusele ning tehti selgeks, et Balti riikide iseseisvuse taastamine ei ole mitte Nõukogude Liidu siseasi.

Dissidentliku tegevuse erinevad katsed

1974. aasta lõpu ja 1975. aasta alguse arreteerimised ja ulatuslikud läbiotsimised, julgeoleku profülaktilised meetmed, „vestlused” jmt lõpetasid mõneks aastaks Eestis aktiivse dissidentliku tegevuse. Laialdasem ja organiseeritud põrandaalune tegevus taastus alles 1980. aasta alguses ning kulmineerus 1983. aasta arreteerimistega. Vahepeale mahtusid nn üksiküritajad.
Üksikvõitleja Sven Kreek (snd 1930) sattus KGB huviorbiiti 1970. aastate keskel, kui ta püüdis Moskvas ja Leningradis levitada vene keelde tõlgitud ühiskonnakriitilisi kirjutisi „Mittepaberliku sotsialismi eest” ja „Mida teeb vene rahvas nüüd”. Mõlemad kirjatükid kandsid Lev Korni varjunime. Juba 1969. aasta lõpus oli KGB konfiskeerinud sama nime kandva kirjutise „Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu”. 24. detsembril 1974 tehti Kreegi elukohas läbiotsimine ning ta kuulati ka üle, esialgu aga jäeti arreteerimata. 1975. aasta algusest asus Kreek end varjama, kuid juba 20. jaanuaril 1975 läks vabatahtlikult julgeolekusse, kus ta koheselt ka kinni peeti. Tema ülekuulamisest selgus, et juba aastast 1964 valmistas ta süstemaatiliselt nõukogudevastaseid kirjutisi, aktiivselt levitama asus neid 1974. aastal. 7. mail 1975 toimunud psühhiaatriline ekspertiis tõdes, et kuriteo toimepanemise ajal oli Kreek haige ega suutud vastutada oma tegude eest. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. Sinna teda saata aga ei jõutud – 8. augustil poos Sven Kreek ennast Patarei vanglas üles.
Laiemale üldsusele sai Sven Kreegi juhtum teatavaks alles paari aasta pärast tänu Eesti demokraatidele, kes viibisid temaga samal ajal vanglas. Kreek oli tüüpiline üksikvõitleja, kes ei suutnud või ei soovinud ühendust võtta mõttekaaslastega ega oma kirjutisi omakirjastuslikesse väljaannetesse või Läände toimetada.
Seoses Helsingi lepete täitmise ühiskondlike järelevalvegruppide moodustamisega Moskvas, Ukrainas, Armeenias, Gruusias ja hiljem ka Leedus arutati sarnase koosluse loomise üle ka Eestis. Idee initsiaatorid Erik Udam ja Enn Tarto konsulteerisid peale dissidentide ringkonna ka kultuuri- ja usutegelastega. Oli selge, et ainult dissidentidest Eesti Helsingi gruppi moodustada pole mõtet, sellel peaks olem laiem ühiskondlik kõlapind. Kuid ei kultuuritegelased ega kirikutegelased olnud valmis avalikuks vastuseisuks võimuga ning peagi loobuti Eesti Helsingi grupi loomise ideest.
1977. aasta kevadel tegi KGB ise provokatsioonilise katse luua Eesti Helsingi grupp. Aprillis toimus mitu vestlust major Albert Moloki ja Erik Udami vahel, viimasele tehti ettepanek grupi loomiseks, lubati ka rahalist toetust. Kui Udamile oli selgunud KGB ettevõtmise üksikasjad, avalikustas ta need ning siis loobuti lõplikult ideest grupp luua.
1970. aastate lõpus tehti katse luua Eesti–Läti–Leedu vastupanuliikumisi ühendav organisatsioon. Idee initsiaatoriks oli Leedu dissident Viktoras Petkus, Leedu Helsingi grupi liider. Eesti poolt osalesid aruteludel Mart Niklus, Erik Udam, Enn Tarto, Endel Ratas, Jaan Isotamm ja Jüri Pertmann; Läti poolt Ints Cālitis, Jūris Ziemelis ja Ivars Žukovskis. Organisatsiooni kondikava sai kokku 1977. aasta augusti lõpuks. Eesti–Läti–Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee otsustati välja kuulutada 25. augustil Moskvas toimuval pressikonverentsil. Kavatseti avalikustada 20. augustil Vilniuses koostatud resolutsioon, mis sätestas struktuuri ja eesmärgid. Organisatsiooni tegevuse peatumisel repressioonide tõttu pidanuks tema volitused üle minema järgmistele pagulasorganisatsioonidele: Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Vabade Lätlaste Maailmaliit ja Leedu Vabastamise Peakomitee.
KGB-l õnnestus see idee nurjata. 23. augustil arreteeriti Petkus, 23. augustil võeti Moskva rongilt maha Niklus, kes konvoeeriti tagasi Tartusse, toimus rida läbiotsimisi ja ülekuulamisi. Petkus mõisteti kümneks aastaks erirežiimiga laagrisse ühes viieks aastaks asumisele saatmisega, esimesed kolm aastat karistusest tuli ära kanda kinnises vanglas – see oli maksimaalne võimalik karistus. Eestlased ja lätlased kuulati üle tunnistajatena. Eesti–Läti–Leedu ühisorganisatsiooni loomine soikus.

Eesti Helsingi gruppi luua püüdnud Erik Udam, bioloogiadoktor Jaanus Paal, endine poliitvang Mati Kiirend.

Vabadusvõitlejate kontaktid pagulasorganisatsioonidega

1978. aastal asutati Stockholmis dissidentlikus liikumises tähtsat rolli mänginud organisatsioon Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). Selle tegevus, mis algul seisnes eelkõige vangistatud dissidentide perekondade aitamises, toetus paljuski ühe isiku – Ants Kippari (1912–1986) initsiatiivile. Laagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate teisitimõtlejate kohta peeti nimekirju, teavitati Lääne organisatsioone olukorrast Eestis. EVVA organiseeris hulga toimkondi ja toetusgruppe, aga ka hooldajaid, kes tegelesid ühe konkreetse dissidendiga. Kippari aktiivse tegevuse tõttu laienesid EVVA tegutsemise piirid pidevalt. Loodi head sidemed teisitimõtlejatega Eestis, sealt saabunud protestikirjad toimetati edasi Lääne väljaannetele, kus püüti igati selgitada Eestis valitsevat olukorda. EVVA tegevusel olid konkreetsed tulemused, Lääne huvi Baltikumi okupeerimise asjus kasvas ning esimees Kipparist sai peagi KGB üks tähtsamaid vaenlasi. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes lõi hästi funktsioneerivad kontaktid vabadusvõitlejatega kodumaal. Selle organisatsiooni ajalugu vajab kindlasti veel lähemat käsitlemist.
1978. aastal hakkas ilmuma vastu­panuliikumise väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, mis kajastas inimõiguste rikkumisi. Samuti anti ülevaateid kohtuprotsessidest ning avaldati kõik avalikud kirjad ja apellatsioonid. Aeg-ajalt ilmus ka artikleid Eesti ajaloost ja olukorrast Lätis–Leedus ning Poolas. 1982. aasta ilmunud XVII kogu oli tervikuna Leedu Katoliku Kiriku Kroonika tõlge eesti keelde. Väljaanne trükiti õhukesele maisipaberile, millest tehti ka fotokoopiad. Ilmus 19 kogumikku kuni aastani 1984, kui arreteerimised, läbiotsimised ja muud tagakiusamised selle lõpetasid. 1984–1986 avaldati „Lisanduste” kordustrükk Stockholmis kolme eri raamatuna. 1988. aasta lisandus neile ka neljas, pärast 1985–1987 pausi väljaantud, kuid kodumaal mitte levitatud kogud XX–XXV. Ehkki „Lisanduste” tekke eeskujuks oli Moskvas väljaantud Jooksvate Sündmuste Kroonika, erinesid need teineteisest oluliselt, sest viimane sisaldas vaid sündmuste kiretuid kirjeldusi, aga „Lisandustes” avaldati lisaks jooksvale informatsioonile ka teema artikleid ja olukorra analüüsile pretendeerivaid kirjutisi.
1970. aasta teisest poolest hakati ellu viima üleliidulist venestamisprogrammi, mis seisnes nn kakskeelsuse juurutamises kõigis liiduvabariikides. 1978. aastal sai EKP I sekretäriks Karl Vaino, aktiivne venestamispoliitika elluviija. 13. oktoobril 1978 võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse nr 835 „Abinõudest vene keele õpetamise täiendamiseks liiduvabariikides”. Sellest määrusest lähtuvalt võttis EKP Keskkomitee büroo 19. detsembril 1979 vastu omapoolse otsuse. Asjaajamise keeleks Eesti NSV-s pidi saama vene keel.
22. septembril 1980 toimus Eesti TV 25. aastapäevale pühendatud jalgpallimatš, mis kasvas üle noorterahutuseks. Selle kulminatsiooniks said 1. oktoobril toimunud sündmused, kus umbes 2000 noort avaldasid meelt Tallinna kesklinnas. Noorte jõhker laialiajamine miilitsa poolt, kümnete osavõtjate arreteerimine ning hilisem võimude „profülaktiline” tegevus koolides liigutas Eesti ühiskonda oodatust rohkem. 20. oktoobril pöördusid 40 Eesti haritlast avaliku kirjaga ajalehtede Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija poole, kus väljendasid muret noorte suhtes rakendatud vägivalla pärast ning analüüsisid rahutuse põhjusi. Ehkki nn „40 kiri” oli sõnastatud küllaltki ettevaatlikult, järgnesid võimude poolt repressioonid. See oli esimene ja kahjuks ka viimane Eesti haritlaste avalik protestikiri. Repressioonide kartuses hoidis Eesti kultuuri- ja teaduseliit dissidentidega rangelt distantsi, ehkki nende paljundatud nn nõukogudevastast kirjandust loeti suure huviga.

Mart Nikluse ja Jüri Kuke tegevusest

Eesti dissidentluse üht aktiivsemat ja eredamat isiksust Mart-Olav Niklust (1934) karistati esmakordselt 1959. aastal 10-aastase vabadusekaotusega, 15. juulil 1966 vähendati karistust seitsmele aastale ja ta vabanes 30. juulil 1966. 30. septembril 1978 Niklus arreteeriti uuesti, süüdistatuna Tartu prokuratuuri uurijale vastu hakkamises, kuid kaks kuud hiljem ta siiski vabastati. Nikluse sulest ilmus rida protestiavaldusi, artikleid ja kirju, millest üks huvitavamaid on kindlasti avalik pöördumine psühhiaater Jüri Saarma poole. Nimelt toimus 1977. aastal Honolulus ülemaailmne psühhiaatriakongress, kus mõisteti hukka NSV Liidus rakendatav psühhiaatria kuritarvitamine repressiivsetel eesmärkidel. Kongressist võttis osa ka Tartu Riikliku Ülikooli professor Jüri Saarma, kes pärast naasmist asus avalikult õigustama Nõukogude psühhiaatrite tegevust. Selle peale saatis Niklus professor Saarmale avaliku kirja. 29. aprillil 1980 arreteeriti Niklus uuesti ning 8. jaanuaril 1981 tunnistati ta ENSV Ülemnõukogu otsusega eriti ohtlikuks retsidivistiks ning mõisteti talle kümme aastat erirežiimiga paranduslike tööde kolooniat ühes viieks aastaks asumisele saatmisega. Niklus vabanes 8. juulil 1988. aastal.
Koos Niklusega istus kohtupingis endine Tartu ülikooli õppejõud Jüri Kukk (1940–1981). Viimasele pandi süüks rida avalikke protestiavaldusi ning paragrahviks määrati Eesti dissidentide puhul harvarakendatav §194. Kukk oli keemik, teaduste kandidaat, 1974. aasta septembrist anorgaanilise keemia kateedri dotsendi kohusetäitja. Aastail 1964–1978 ilmus tema sulest 22 teaduslikku tööd. Kukk oli kompartei liige 1965. aastast, väljaastumise avalduse esitas ta 1978. a mais. 1975.–1976. aastal viibis Kukk komandeeringus Prantsusmaal. Ilmselt seal avanesid tema silmad; ausa inimesena ta naasis kodumaale ning avaldas 1979. aasta mais soovi loobuda Nõukogude Liidu kodakondsusest ning lahkuda riigist. Ülikooli dotsendi kt kohalt vallandati ta 20. septembril 1979 ning arreteeriti 13. märtsil 1980. Kuke saatus kujunes traagiliseks – kohus mõistis talle küll vähesena näiva karistuse, kaks aastat üldrežiimiga paranduslike tööde kolooniat, kuid see tähendas istumist koos kriminaalkurjategijatega. Teda ei jäetud Eestisse karistust kandma. Kukk suri pikaajalise nälja­streigi tulemusena 27. märtsil 1981 ­Vologda vanglas ning maeti kohalikule ­kalmistule. Tema põrm õnnestus kodumaa mulda ümber matta alles
25. novembril 1989.

Vangilaagris hukkunud Jüri Kukk perega. Mart Niklus Hirvepargi üritusel kõnet pidamas.

Algatatud kohtuprotsessid

1980. aasta lõpus aktiviseerus KGB tegevus uuesti. 20. novembril arreteeriti Pärnus ehitusinsener Veljo Kalep (snd 1934) ja ehitusremonditööline Tiit Madisson (snd 1950) ning 4. detsembril Tartus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimisinstituudi vanemtehnik Viktor Niitsoo. Kuna eeluurimine ei suutnud nende „kuri­tegelikke sidemeid” tuvastada, siis peeti kohtuprotsessid eraldi.
Üksikvõitleja Kalepi protestitegevust ei võtnud KGB ilmselt pikka aega eriti tõsiselt, alles pärast kontakteerumist teiste dissidentide (Niklus, Niitsoo jt) ning eelkõige Moskvas baseeruvate Lääne meediaväljaannete korrespondentidega Kalep arreteeriti. Eeluurimisel ja kohtus ta ei eitanud oma tegevust, kuid eitas nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgendamise tahtlikkust. Hoolimata sellest mõisteti talle neli aastat range režiimiga paranduslike tööde kolooniat. Kalep vabanes pärast korduvate armuandmispalvete esitamist 31. mail 1984. aastal ennetähtaegselt ning emigreerus Kanadasse 1987. aastal.
1970. aastate lõpus – 1980. aastate alguses kujunes Eesti välja omapärane dissidentlik sõpruskond, kuhu kuulusid juba laagrikogemustega vabadusvõitlejad Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ning aktiivselt tegutsevad nooremapoolsed isikud, nagu Viktor Niitsoo, Lagle Parek, Heiki Ahonen jt. Vähem või rohkem aktiivseid inimesi kuulus sõpruskonda paar-kolmkümmend. Tegutseti kahel moel. Ühest küljest kirjutati ja levitati avalikke proteste ja pöördumisi ning teisest küljest tegutseti „põranda all”, organiseeriti nn nõukogudevastase kirjanduse levitamist ja paljundamist, loodi sidemeid ja kanaleid nii kirjanduse hankimiseks kui ka informatsiooni vahetamiseks. Koguti materjale inimõiguste rikkumise kohta, edastati neid Läände ning anti välja võimudele palju peavalu tekitanud omakirjastuslikku väljaannet „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”. Osalise pildi grupi tegevusest annavad Urmas Nageli antud tunnistused L. Pareki, H. Ahoneni ja A. Pesti kriminaalasjas ja kohtuotsus.
23.–24. aprillil 1981 toimus ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimisinstituudi vanemtehniku Viktor Niit­soo üle. Niitsoo oli juba aastaid olnud aktiivne dissident, tema allkiri oli paljudel avalikel pöördumistel. Ilmelt oli KGB-l ka hulk operatiivandmeid tema „põrandaaluse” tegevuse kohta, kuid kohtukõlbulikku materjali nappis. Niitsoo tegevus segas võimuorganeid – selles pole kahtlustki. Nii otsustatigi vormistada kriminaalasjaks 16. aprillil noortemajas Sõprus toimunud intsident V. Niitsoo ja TRÜ komsomolijuhtide Madis Kallioni, Mart Raiki, Valev Plato ja Andres Eesmaa ning noortemaja direktori Riho Illaku vahel. Niitsoo arreteeriti peaaegu kolmveerand aastat pärast vahejuhtumit, 4. detsembril 1980. Tema tegevusest lähtuvad arreteerimise tegelikud põhjused kohtus kajastamist ei leidnudki, sest Niitsoo ise tunnistusi ei andnud ning enamik tema ülekuulatud tutvusringkonnast käitus samuti. Kahjuks ei ole meile kättesaadavad KGB operatiivmaterjalid ning seetõttu me ei tea, kui palju andmeid Niitsoo „põrandaalusest” tegevusest neile teada oli: Niitsoo oli ka „Lisanduste” üks toimetajaid.
14.–15. mail 1981 toimus ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess Pärnu ERV ehitus-remonditöölise Tiit Madissoni üle, keda süüdistati järgnevas: „1980. aasta alguses Madisson kirjutas 80 lehel oma elukohas käsitsi ümber illegaalse, nõukogude tegevust laimavate kirjutiste kogumiku „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikul Eestis” V kogu 1. ja 2. vihiku ning VI kogu 1. 2. ja 3. vihiku.” Peale selle oli ta süüdi kirjutiste „Läkitus Eesti rahvale”, „Lisa Rahufondile”, „Protest” jt koostamises ja levitamises. Ülemkohus mõistis Madissoni neljaks aastaks range režiimiga parandusliku töö kolooniasse ühes järgnevaks kaheks aastaks asumisele saatmisega. Kuna Madissonil õnnestus perestroika aegadel enda KGB juurdlustoimik omastada, siis Riigiarhiivis tema kohta arhiivimaterjalid puuduvad.
13. oktoobril 1981 algatas ENSV RJK juurdlusosakond kriminaalasja seoses dokumendi „Nõukogude Liidu demokraatliku rahvarinde memorandum”, mis kutsus „[...] üles streigile „niinimetatud vaikuse pooltunni kujul, levikuga Eesti NSV-s. Memorandum kutsus rahvast seiskama töö ja tegevuse alates 1. dets. 1981 kella 10.00–10.30 kohaliku aja järgi ja igal sellele järgneva kuu esimesel tööpäeval samal kellaajal. Uurimisega tehti kindlaks, et memorandumi autoriks oli Tartu kunstikooli haridusega Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi insener – kunstnik Uno Toru (snd 1931), kes pärast memorandumi kirjutamist ja vähest levitamist sõitis õe juurde Saksa Föderatiivsesse Vabariiki. Üleskutse sai üllatavalt laia leviku osaliseks. Selle paljundamise ja levitamise eest karistati kriminaalkorras vähemalt nelja isikut. Kriminaalasi Toru kohta lõpetati 22. detsembril 1988, autor naasis juba taasiseseisvunud kodumaale.

Vasakult:Sergei Soldatov, Kalju Mätik ja Tiit Madisson.

Uus repressioonide laine

Uus repressioonide laine saabus 1983. aasta kevadel. 5. märtsil arreteeriti Tartus Kultuurimälestiste RPI vanemteadur Lagle Parek, 13. aprillil Tallinna Tuletõrjeühingu korstnapühkija Heiki Ahonen ja Tartu Tuletõrjeühingu pottsepp Arvo Pesti. Sama aasta 13. septembril arreteeriti ka endine poliitvang, projekteerimise instituudi „Eesti Kolhoosiehitus Projekt” katlakütja-majahoidja Enn Tarto. Viimase kriminaalasi eraldati omaette menetlusse, kuna E. Tarto oli kohtu poolt varem karistatud ning teda ootas erirežiim. Ahonen–Parek–Pesti ühises kriminaalasjas kuulati ametlikult üle 104 isikut ning tehti suur hulk läbiotsimisi. On teada nii mõnigi ülekuulamine, mida toimikutesse ei köidetud, rääkimata nn vestlustest ja muidu hirmutamistest. Selle kolmiku, kes moodustasid osa eelkirjeldatud sõpruskonnast, kõrval oleks võinud istuda veel hulk inimesi, kelle kohta KGB-l oli materjali piisavalt. Kuid kusagil kabinettide sügavuses otsustati siiski piirduda nende kolme pluss Tarto trellide taha saatmisega. Küll tehti ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse eest reale isikutele: Karin ja Urmas Innole, Rein Arjukesele, Lembit Rästale (L. Pareki abikaasa), Ülle Einastole, Eve Pärnastele, Erik Udamile, Mati Kiirendile, Eva Ahonenile (H. Ahoneni ema ja L. Pareki õde), Ilse Heinsalule ja Endel Ratasele.
Ahonen–Parek–Pesti ja Tarto kriminaalasjad tuginesid põhiliselt ühe tunnistaja – Urmas Nageli – ütlustele. TRÜ ajalooteaduskonna üliõpilane Nagel oli üks aktiivsetest noortest inimestest, kes paljundas ja levitas „nõukogudevastast kirjandust”. Omades organisaatorivõimeid, kaasas ta ohtlikku, seadusevastasesse tegevusse ka suure osa oma tutvusringkonnast. „Nõukogudevastase kirjanduse” lugejate hulk oli suur, kuid paljundajaid võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Õige pea jäi Nagel KGB operatiiv-vaatevälja, eksmatrikuleeriti ülikoolist ning saadeti sõjaväkke. Seal hakati teda taga kiusama ja Nagel ei leidnud paremat varianti kui julgeolekult abi paluda. See asutus aga võttis ulatatud sõrme asemel kogu käe ja sai tasapisi kätte kohtukõlbulikud tunnistused, mis tegid Nagelist kahe kohtuprotsessi peatunnistaja. Hiljem on ta oma nõrkust siiralt kahetsenud.
E. Tarto kriminaalasi oli otseselt seotud Ahonen–Parek–Pesti kriminaalasjaga, ka tunnistajad enamasti kattusid. 19. aprillil 1984 väljakuulutatud ENSV Ülemnõukogu otsus kümme aastat erirežiimiga paranduslike tööde kolooniat ühes järgneva viieks aastaks asumisele saatmisega koos eriti ohtlikuks retsidivistiks kuulutamisega tähendas tollastes oludes pikaldase surma otsust. Pesti vabanes 1986. aasta lõpus, Parek ja Ahonen 1987. aasta alguses. Tarto vabanes 1988. aasta sügisel.

KGB viimased ponnistused

1983. aasta keskpaigas lõppes Eesti dissidentliku liikumise avaliku vastupanu periood. Mitmel tasandil toimunud ulatuslikud repressioonid lõpetasid aktiivse tegutsemise, peatati avalike pöördumiste ja protestide koostamine ning „Lisanduste” väljaandmine. Järelejäänud sõpruskonna tegevus keskendus vangistatud kaaslaste ja nende perekondade toetamisele.
ENSV KGB jõudis enne likvideerimist teha veel kolm uurimist §68 alusel. 14. mail 1984 arreteeriti Tallinnas ajutiselt töötu Jan Kõrb. Tema suurim „süü” seisnes informatsiooni ja nõukogudevastaste materjalide vahendamises Läände, põhiliselt Jüri Linale. Julgeolekutöötajad tegid talle ametliku hoiatuse, kuid Kõrb seda kuulda ei võtnud. Järgnes arreteerimine, mis päädis 19. märtsi 1985. aasta kohtuotsusega – neli aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes asumisele saatmisega neljaks aastaks.
1949. aastal Tartus sündinud Lina oli 1970. aastatel populaarne ja aktiivne mitteametliku kultuuri propageerija, võimudele enamasti mittemeeldivate ürituste organiseerija. 1979. aastal lahkus ta fiktiivse abielu kaudu esmalt Soome, hiljem Rootsi. Kuid võimudele pinnuks silma jäi ta ka välismaal. KGB iseloomustuse järgi „ta peab end vabakutseliseks ajakirjanikuks, arendab aktiivselt Nõukogude Liidule vaenulikku tegevust”. Lina kaasas nn kuritöösse „informaatori [...] poliitilise, majandusliku ja sõjalise iseloomuga informatsiooni kogumisse” Kõrbi näol. 1983. aastal ilmusid Lina autorinime all raamatud „Öised päevad” ja „Nõukogude Liit ähvardab Rootsit”, mis muu hulgas sisaldasid nõukogude mõistes sõjalise iseloomuga andmeid. Neid oli mingil määral aidanud või püüdnud aidata koguda Kõrb. KGB otsustas teadmata põhjustel siiski Kõrbi ja Lina spionaažis mitte süüdistada, vaid piirduda süüdistusega nõukogudevastases tegevuses. 11. juunil 1985 määras ENSV KGB uurimisosakond võtta Lina süüdistatavana vastutusele. Kuid kuna süüdistatav viibis välismaal, siis tuli piirduda Kõrbi karistamise ja Lina tagaotsitavaks kuulutamisega. Lina kriminaalasi lõpetati 20. veebruaril 1991. aastal, kui puhusid juba hoopis teised tuuled. Kõrb vabanes 1987. aasta alguses, kuid kodumaale ei naasnudki ning emigreerus Riiast Saksamaale.
20. märtsil 1985. aastal algatati kriminaalasi endise kirikuõpetaja Harri Mõtsniku vastu, kes oli juba aastast 1982 koostanud ja levitanud nõukogudevastaseid materjale. Kuna ta oli tüüpiline üksiküritaja, kelle kirjutised enamikus kuhugi ei jõudnud, siis võimaldatigi tal nii palju aastaid karistamatult tegutseda. Repressioonid tema vastu algasid pärast autori sidemeid „Lisandustega” ja Lääne kiriklike väljaannetega. Mõtsnik arreteeriti 3. aprillil 1985. Eeluurimisel ja kohtus võttis ta nõukogudevastase tegevuse omaks ja kahetses tehtut. Ajalehes Sirp ja Vasar ilmus tema avalik patukahetsus. 5. oktoobril 1985 mõistis ENSV Ülemkohus talle kolm aastat vabadusekaotust parandusliku töö koloonias ilma asumisele saatmata. Laagrisse teda ei saadetud ning 27. märtsil 1986 andis ENSV Ülemnõukogu Presiidium talle armu. Varsti pärast vabanemist Mõtsnik emigreerus.

Kirjutise aluseks on Arvo Pesti Dokumentide kogumik. Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987.