Madli Roosiorg-Kirchhoff

Madli Roosiorg-Kirchhoff:
Eesti on minu ainus, armastatud kodu

tekst: Madli Roosiorg-Kirchhoff

Värvika elukäiguga Madli Roosiorg-Kirchhoff (1925-2012) meenutab oma mälestustes lapsepõlve Lihulas, isa hukkumisest Siberi vangilaagris ning keerulist põgeniku teekonda sõja jalust läbi Saksamaa Inglismaale. Mida kõike on tulnud läbi elada maailma eri paigus ja alati on olnud üheks kaaslaseks tema armastus kaunite kunstide vastu.

Ma sündisin 27. novembril 1925 Tõnismäel, Vaeste­patuste tänavas, kus oli minu vanaisa maja. Emapoolsed juured ulatuvad Saksamaale Lüübekisse. Vanaisa Karl Eduard Timberg sündis Hageri vallas. Ta abiellus Anna Koppeliga, neil oli tütar Edith Ellen, kes oli minu ema. Vanaisa töötas valitsejana Hõreda mõisas. Ta majandas mõisa väga edukalt. Mõisniku soovitusel ostis vanaisa Lihula mõisa umbes 1900. aastate alguses.
Minu isa Ado Roosiorg oli ametis põllumajanduses ja 1938 aastal valiti ta I Riigivolikogu liikmeks. Isa suguvõsas olid puht-eestlased, nagu võib näha ka sellest ilusast perenimest.
Lapsepõlves elasin enamasti Lihulas. Kui aeg oli kooli minna, siis elasime enamiku ajast Tallinnas. Koolivaheajad ja pühad veetsime Lihulas. Enne minu kooli astumist palgati mulle üheks suveks inglise keele õpetaja, kes tuli suveks Lihulasse. 7-aastaselt astusin Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžisse.
Mul oli palju huvisid. Nimelt hakkasin õige vara kunsti vastu huvi tundma ja olin alati midagi joonistamas. Vanemad leidsid mulle õpetaja, kunstnik Kaigorodoffi, kelle juures hakkasin käima 9-aastaselt. Seal õppisin akte ja portreesid joonistama ja temperavärvidega natüürmorte maalima. Seal käisin kuni 1938. aastani, kuni minu õpetaja lahkus Saksamaale.
Klaveritundidega alustasin 7-aastaselt. Ma ei mäleta esimese õpetaja nime, kuid hiljem läksin Bruno Luki juurde. Olin tema esimene õpilane. Ema viis mind paljudele kontsertidele, et mulle inspiratsiooni anda, kuid olin laisk õpilane. Õppisin liiga ruttu kõik pähe ja seetõttu tegin vigu. Minu suur armastus oli ikkagi joonistamine.

Minu isa ja ema. Riigikogu liige Ado Roosiorg ja Edith Ellen Roosiorg. Fotod: Geni

Kui venelased tulid

1938. aasta lõpul hakkasid levima kuulujutud, et Hitler kutsub sakslased tagasi kodumaale. Nähtavasti oleksime võinud minna ema päritolu tõttu, kuid isa oli suur patrioot ja ütles, et tema ei lahku iialgi oma kodumaalt, ükskõik mis tuleb. Ma austasin teda tema isamaalisuse pärast väga.
Kui lõpuks venelased Eestisse tulid, võtsid nad ka Lihula mõisa oma valdusse. Isa pidi enamiku meie mõisa mööblist linna viima, milleks pidime suurema korteri üürima. Selle leidsime Süda tänaval, kus me üürisime terve alumise korruse.
Minule ja minu sõpradele palgati moodsate tantsude õpetaja. Üks kord nädalas olid tantsutunnid kodus. Tüdrukud olid kõik ilusasti riides, lakk-kingadega, poistel korralikud tumedad ülikonnad ja lipsud. Nii me õppisime valssi ja tangot, fokstrotti ja muid tantse. Kõik see toimus samal ajal, kui poliitilised olud Eestis üha halvenesid ja oli juba näha meie iseseisvuse hääbumist.
1940. aasta hilissuvel minu isa arreteeriti. Eesti oli juba kommunistide võimu all ja kuna ta oli Riigikogu liige, pandi ta vangi umbes samal ajal kui president Päts. Meile anti luba temaga (Patarei) vanglas 15 minutit kokku saada. Sõitsime rongiga Tallinna. Mäletan seda, nagu oleks see eile juhtunud. Väike tuba, traatvõrega eraldatud osa, mille taga olid vangid. Seisime seal, traatvõre meie ja isa vahel. Ta nägu oli kahvatu ja kõhn, juuksed maha aetud. Nad rääkisid emaga vaikselt tulevikust. Surusin oma väikese sõrme võre vahelt läbi ja silitasin isa kätt – see oli minu viimane kontakt selle armsa inimesega. Matsin mälestuse temast nii sügavale hinge, et ma aastaid tema pärast nutta ei saanud.
Ema ei teadnud kaua aega isa edasisest saatusest. Aasta hiljem, 1941. aasta kevadel teatati meile, et ta oli kaheksaks aastaks sunnitööle mõistetud – Siberi soolakaevandustesse (suri 15.08.1942 Karaganda oblasti vangilaagris- toim.).
Meie Süda tänava korter konfiskeeriti ja me pidime lahkuma. Ainus koht, kuhu me võisime veel minna, oli Lihula alev. Mina astusin Lihula Gümnaasiumi 9. klassi. Olin alguses väga arg ja Lihula laste elevusega harjumata, kuid ei läinud kaua, kui ma koos nendega tempe hakkasin tegema.
1941. aasta suvel oli kuulda, et küüditamised olid alanud. Ema arvas, et oleksime paremini kaitstud, kui me Tallinna läheksime ja seal ennast ära peidaksime. Niisiis sõitsime rongiga Tallinna. Peitsime end sõprade keldrisse, kuni Tallinn oli venelastest vaba. Algas sakslaste okupatsioon. Selle suve ja sügise veetsime Tallinnas. Kuid sügisel pidin jälle kooli minema ja me sõitsime tagasi Lihulasse.
Akordionil mängimise olin ammu ära õppinud. Kui me kuskile talgutele läksime, oli minu suurim lõbu akordioni mängida. Need paar aastat olid päris rahulikud. Käisime sõpradega tihti koos talgutel – nii suvel kui sügisel. Mäletan ilusaid jalutuskäike üle põldude – suvel sirelite õitsemise ajal, talvel üle sirava kuupaistelise põllu, lumi krudisemas jalgade all.

Põgenemine Saksamaale

1944. aasta suvel oli kindel, et sakslased kaotavad sõja. Mina teadsin, mida oli vaja teha – tuli evakueeruda. Sain mõisast Virtsusse sõiduks kaks hobusevankrit ja laadisime kohvrid vankritele. Vanaemake istus vankril ühe kohvri peal, valged kindad käes ja kübar peas. Minul olid isa vanad püksid jalas ja kampsun seljas. Meil kulus Virtsu jõudmiseks terve öö. Virtsus võtsid meid vastu saksa sõdurid. Meid laaditi parvele. Saaremaal oli juba näha sakslaste ja ka teiste põgenike liikumist läände. Sadamas olid evakueerimiseks laevad. Meie laev oli inimesi puupüsti täis. Ema ja vanaema viidi alla kajutisse, mina jäin üles tekile. Seal peaaegu polnud kohta istumiseks. Lõpuks hakkas laev liikuma. Viimased pilgud armastatud kodumaale, kõhe tunne tuleviku pärast.
Teisel päeval jõudsime Saksamaale (Gotenhafenisse). Kõigil neil, kellel oli Saksamaal sugulasi, lasti minna, teised saadeti laagrisse. Meid majutati ühte suurde tuppa, kus oli juba 29 inimest. Toit oli ääretult vilets. Olime pidevalt näljas. Toidupuuduse tõttu jäin raskesti haigeks (gastriiti) ja mind viidi linna haiglasse, kus Jumal tänatud oli üks eesti arst, kes hoidis mind seal nii kaua kui võimalik, et mulle jõudu tagasi anda.
Vene väed tulid lähemale ja lähemale. Oli kuulda kahurimürinat ja lennukid lendasid üle linna, mis oli küll Punase Risti poolt neutraalseks kuulutatud.
Siis saabuski päev, kus me kõik teadsime, et sõda lõpeb. Linn oli õudselt ärevil. Haiglatest lasti välja kõik, kes vähegi käia said, et sellest linnast välja pääseda. Tänavatel lonkasid sõprade abil vaesed haavatud sõdurid, teadmata, kuhu minna. Venelased ründasid linna, lennukitelt inimesi tulistades, siin-seal oli tänavatel laipu.
Hans Krause, meie saksa sõber, ütles, et ta saaks mind sokutada halastajaõena ambulantsi. Ema ja vanaema kaasa võtta oli aga võimatu. Ma ei tahtnud alguses seda ettepanekut vastu võtta, kuid ema nõudis, et ma ära läheksin. „Sa oled ju noor, pead ennast päästma.” Ta ise pidi jääma, et vanaema eest hoolitseda. Viimaks andsin alla ja pakkisin mõned asjad seljakotti. Järgmisel hommikul olime juba Lüübekis. Lüübekisse saabudes pidid kõik sakslased endit oma rühmade juurde meldima, et ennast inglise vägedele üles anda. Ütlesin Krausele head aega ja ma ei näinud teda enam kunagi.
Olin jäetud jumala üksi. Ema oli rääkinud ühest eestlannast, kes Travemündes elavat. See oli väike suvituslinn, paarkümmend kilomeetrit Lüübekist eemal. Ambulants peatus ühes trammipeatuses, kus sain Travemünde poole sõitvale trammile. Briti lennukid hakkasid Lüübekit pommitama. Pommide plahvatused olid hirmuäratavad. Jooksin ühe liivaaugu poole, kuhu tahtsin end peita. Samas nägin, et üks teine neiu ruttas ka sinna. Hüppasime mõlemad samasse auku, ja nii algaski meie tutvus. Conny oli hollandlanna, kes oli saksa ohvitseriga kihlatud. Trave­mündes leidsime Conny kihlatule kuuluva suvila. Ilus maja mere ääres. Sel ajal elas seal üks pensioniealine kolonel Schnappauf oma rootsi naisega. Saime endale ilusa suure toa. Sinna ma jäingi terveks suveks, kuni endale Lüübekis koha sain.
Kuna minu inglise ja saksa keel olid väga head, saime Connyga tõlgi kohad 8. armee juurde. Töökohal tutvusin kahe ohvitseriga, kes tihti Vene tsoonis käisid – Schwerin oli venelaste kätte langenud. Lubasin neile hõbeda, mida olime kaasa toonud, kui nad ema ja vanaema Briti tsooni üle toovad. Nii see oligi. Sain ema ja vanaema kätte.
Sellel sügisel kolisid ema ja vana­ema ühte DP (displaced person) laagrisse. Need olid põgenikelaagrid, mille eest UN (United Nations) hoolitses. Mina aga leidsin Lüübekis koha UN-is. Töötasin büroos tõlgina ja olin ka ühe põgenike läbikäigulaagri juhataja. Ma töötasin seal ühe aasta.

Eestist saabunud põgenikud Gotenhafeni sadamas. Karl Hintzeri foto

Sõit läks Inglismaale

Inglismaa valitsus oli nõus võtma põgenikelaagritest 2000 naist tööle vanadekodudesse ja haiglatesse, peamiselt teenijate ja halastajaõdede abidena. Neid kutsuti „valgeteks luikedeks”. Mina kuulusin selle suure grupi koosseisu ja 1946. aasta sügisel sõitsin laevaga Inglismaale.
Meie eesti naiste grupp viidi kohe ühte vanadekodusse, kus meile korraldas suure vastuvõtu Eesti saadik August Torma. Seal kohtasin esimest korda kolme eesti poissi – Arved Viirlaidi, kellest hiljem sai kirjanik, Teo Vellendit ja Ilmar Heinsood, hilisem aukonsul Torontos. Meid pandi elama õdede majja. Meie töö oli tubade koristamine, söögitoas toitude ettekandmine jne. Üks meie väga kauge sugulane leidis mind üles ja ma hakkasin oma vaba aega tema pool veetma. Tegime sõprust ülalmainitud eesti poistega ja käisime tihti saatkonnas organiseeritud pidudel või Eesti majas. Kuna meil ei olnud lubatud õhtuti väljas käia, ronisime üle müüri ja saime ikka oma sõpradega kokku.
Mina sain hiljem oivalise töö­koha – pidin haigla kabelit puhastama! Olin seal täitsa üksi ja enamasti võtsin raamatu ja lugesin, sest kabel oli väga puhas. Vahel läksin altari taha magama! Seal kirjutasin ka oma kirju.
Olime teinud riigiga lepingu üheks aastaks. Tahtsin aga nii väga sealt ära saada, ja kui võimalik, edasi kooli minna või paremat kohta leida. Tutvusin tuntud Eesti kirjaniku Aino Kallase poja Hillar Kallasega, kes oli Londonis ühe baleriiniga abielus ja katsus mulle mingit muud tööd sokutada, kuid riik ei andnud mulle selleks luba.
Tutvusin ka kirjanik Gert Helbemäega ja tema naisega ning meil oli koos palju pidusid. Seal sõbrunesin ka Karin Saarseniga, kes töötas hiljem Münchenis – Raadio Vaba Euroopas ja sai tuntuks kirjaniku ja luuletajana.
Ilmar Heinsoo, kes õppis Londoni ülikoolis ja kuulus internatsionaalsesse üliõpilaste seltsi, oli kutsutud maskipeole ühe hindu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks kaasa minna. Arved Viirlaid ja Karin Saarsen olid ka seal. Seal kohtasingi tulevast abikaasat Thichi. Ta tundis Ilmarit, Teod, Arvedit, olid olnud koos ühes laagris. Nimelt põgenesid need poisid paadiga Rootsist, kui Rootsi ähvardas kõik pagulased venelastele välja anda. Thich oli Singapuris olnud jaapanlaste vang. Kui inglased vabastasid Singapuri, tuli ta Londonisse ja hakkas seal Trinity College of Music’u juures klaverit ja orkestratsiooni õppima.
Olin temast vaimustunud. Sellel mehel olid intellektuaalsed huvid, mida meie meeste juures sel ajal märgata ei olnud. Nad mõtlesid ainult, kuidas raha teha ja Kanadasse või Austraaliasse pääseda. Thichiga käisime teatrites ja kontsertidel, ta tsiteeris mulle prantsuse poeeme, Baudelaire või Verlaine’i omi. See kõik oli nagu hingetoit ühele nälginud põgenikule!
Vahepeal olime Thichiga teineteisesse tõeliselt armunud ja otsustasime abielluda. See sündis 1948. aasta kevadel. Olgugi et Thichi õpingud läksid hästi, tahtis ta koju ja hakkas selleks vähehaaval ette valmistuma.
Ta võttis koha Orientaalkeelte Koolis ja mina läksin kunstikooli – St. Martin’s School of Art’i, kus õppisin õhtuti. Päeval töötasin Govent Garden Opera House’i kostüümiosakonnas.
Meie vanim poeg sündis Londonis. Talle andsime nime, mis sisaldas minu isa eesnime – Ado. Idamaiselt kombineeritult oli see A-Dong, mis tähendab Aasia manner.

1950-ndate Saigon üllatas moodsuse ja prantsuspärase koloniaalstiiliga. Foto: Wikimedia

Saigon – Okinawa – Bangkok

Käisime palju läbi eestlastega ja Thichil oli suur sõprusring. Ta kirjutas Inglise-Vietnami sõnaraamatut ja lõpetas selle enne meie Londonist lahkumist. Lahkusime Londonist 1951. aastal. Kuu aja pärast saabusime Saigoni (Ho Chi Minh – toim.). Mulle oli see reis uueks elamuseks. Ma ei osanud endale varem Kaug-Ida ette kujutada. Mõtlesin, et seal elatakse rohust hüttides ja kõikjal on palmipuud. Oma suureks üllatuseks leidsin eest moodsa linna, luksusliku prantsuse koloonia. Thich oli koha saanud USIS-s (United States Information Service). Me elasime hotellis, sest korterit või maja oli väga raske leida. Linn oli täis prantsuse sõjaväge, palju oli ka juba ameeriklasi, Põhja-Vietnami põgenikest rääkimata.
Mu tütar Mai sündis 31.märtsil 1952. aastal. Samal ajal pakuti Thichile kohta Okinawa saarel, kus ameeriklastel oli suur raadiojaam. Okinawas oli suur FBIS’i kuuldejaam ja selle organisatsiooni juures töötasid mitme maa, eriti kommunistlike maade inimesed. Saigonist lahkusime 1952. aasta juunikuus.
Okinawa – mitte eriti suur saar, kuid väga ilus – oivalised rannad, huvitavad külad ja väikesed linnakesed vanamoodsa jaapani kultuuriga. Elasime FBIS’i majades lennuvälja territooriumil. Meie Okinawas viibimise ajal käis sõda Põhja-Koreas ja lennubaasid olid pidevalt tegevuses.
Mul oli Okinawas moeäri, kus ma disainisin rõivaid ja lasin neid õmmelda klientidele oma töökojas. Korraldasin ka mitu moenäitust. Kuid see äri ei läinud hästi ja 1957. aastal lõpetasin ta ära. Aasta lõpuks lahkusime Okinawast ja lendasime tagasi Saigoni. Ma ei tahtnud kuidagi tagasi Vietnami minna. Meil oli aastatega tekkinud palju lahkhelisid ja meie huvid ei langenud enam kokku. Olin aina rohkem huvitatud kunstist, kuid Saigonis oli raske mingeid tõsiseid stuudiumeid ette võtta. Mesinädalad olid jõudnud lõpule.
1958. aasta hilissuvel lendasin Stockholmi. Ema elas nüüd üksinda (vanaema oli paari aasta eest surnud). Tegin emale ettepaneku koos minuga Vietnami sõitmiseks.
1960. aastal sündis mul väike poiss Kim. 1963. aasta suvel sõitsin Saksamaale Bad Mergentheimi kosuma.
Me otsustasime Thichiga, et läheme lahku. See oli 1964. aasta sügisel. Sel ajal hakkasid ameeriklased oma perekondi Saigonist evakueerima ja paljud neist tulid Bangkoki elama.
Nende hulgas oli mul mitmeid sõpru. Hakkasin joonistamis- ja maalimistunde andma. Kuna minu väikesed Rootsi teljed olid mul Bangkokis kaasas ja ma olin nendel kogu aeg väikesi vaipu kudunud, hakkasin neid hotellidele müüma. Ostsin veel telgesid ja lasin puuseppadel Rootsi telgi järele teha. Mul olid viimati tagahoovis garaaži katuse all kuued teljed. Palkasin tai naisi ja õpetasin neile vaipade kudumiseks vajalikku lihtsat kudet. Ma ei kasutanud villa, vaid kenafi (džuudi) biibrit. Lasin seda värvida ja sain vaipadeks hea materjali. Kuid see ei olnud veel kõik. Mind palgati ingliskeelse ajalehe Bangkok Post juurde korrektoriks ja pärastlõunal töötasin vahel ühes tuttavas prantsuse restoranis, võttes vastu broneeringuid. Ajalehe juurest jõudsin koju alles kell üks öösel.

Madli Roosiorg-Kirchhoff. Pastell 1997.

Elu viis Ameerikasse

Kuigi ma Taimaad väga armastasin, hakkasin mõtlema, et oleks parem, kui ma lastega USA-sse emigreeruksin. Nüüd, 1969. aasta augustis, olime lennukis teel USA-sse. Mõtlesin tagasi kõigile neile Kaug-Idas mööda saadetud aastatele, õnnelikele ja kurbadele. Olime USA-s.
Ma hakkasin õhtuti kunstikoolis käima. Mul oli vaja akte skitseerida, sest moejoonistamise juures oli seda väga vaja. Seal kohtasin oma praegust abikaasat, Edward Kirchhoffi. Edil oli alati huvi kunsti ja klassikalise muusika vastu ja ta arendas seda pidevalt. Me kiindusime teineteisesse ja abiellusime 1972. aastal. Järgmisel aastal ostsime endale naaberlinnas Lansdownis maja. See oli minu unistuste maja! Me olime kaua otsinud, et leida üht Victoria-aegset maja, umbes sajandivahetusel ehitatud. Selle me leidsimegi! Kui me maja täiesti sisse seadsime, oli ta nagu muuseum.
Hakkasin jälle kunsti vastu huvi tundma ja keraamikaga tegelema. Käisime jõe ääres savi kaevamas. Ostsime elektriahju ja hakkasin keraamikat tegema. Hakkasin ka oma maale ja joonistusi galeriides näitama.
Hakkasime Ediga reisima, alguses ainult USA-s ja Kanadas, kuid hiljem 1988. aastal juba Eesti!
1982. aastal sain St. Joseph University juures psühholoogias bakalaureuse. Olin seal peaaegu kuus aastat õhtustel kursustel käinud. See oli minu elus üks huvitavamatest läbielamistest. Olin siis juba üle 50 aasta vana.
Vabanenud Eestis hakkasin pabereid vormistama, et oma Lihula mõis tagasi saada, mis sai teoks 1996. aastal. See armas maja sai kingitud Keskaegse Lihula Fondile ning ma olen väga õnnelik ja tänulik nendele toredatele inimestele, kes minu vana kodu ja nüüdse Lihula muuseumi eest nii lõpmata hästi hoolitsevad.
Nüüd tunnen tõeliselt, et Eesti on minu ainus, armastatud kodu.

Avaldatud lühendatult raamatust „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail“

* * *

Madli Roosiorg-Kirchhoff
27.11.1925 – 29.04.2012

Madli Roosiorg-Kirchhoff sündis Edith ja Ado Roosioru ainsa lapsena Tallinnas, alustas kunstiõpinguid juba 9-aastasena prof. Kaigorodoffi juures. Isa – Riigikogu liige Ado Roosiorg suri Siberi vangilaagris ja Madli põgenikuteekond koos emaga viis neid läbi Saksamaa Inglismaale. Abiellunud Vietnami pärtiolu noormehega, elas ta nii Saigonis kui ka Okinawal. Peale lahutust töötas Madli moedisainerina Bangkokis, kust siirdus lastega USA-sse ja jätkas õpinguid kunsti ja psühholoogia alal. 1973 aastal abiellus ta Edward Kirchhoffiga.
Madli elu oli pühendatud kunstile, juba varases eas tärganud andele täiendas ta ennast kunstikoolides Londonis ja Philadelphias. Madli viljeles akvarelli, graafikat, tušijoonistusi. Paljud tema varased tööd on mõjutatud põgenemisest ja isa vägivaldsest surmast. Tema töid läbib voolav stiil ja saladuslikkusetaju, mis peegeldavad eluringi ja väljendavad vaimset kasvu ääretu armastava valguse allika poole.
Perekonnale kuulunud ja tagastatud Lihula mõisa kinkis Madli Roosiorg-Kirchhoff ühingule Keskaegne Lihula Fond (MTÜ Keskaegne Lihula) ja aitas kaasa selle muutmisel Lihula muuseumiks. Edward ja Madli Kirchhoffi asutatud stipendiumifondist on saanud toetusi paljud Lõuna-Läänemaalt pärit üliõpilased ja gümnasistid.

Allikas: Free Estonina Word