Peale ausamba avamist. Vasakult paremale teine Jelena Krapivina, neljas Larissa Golub, viies Mai-Ruth Kõrgend, kuues Kuno Raude, seitsmes Aleksandr Jekimov, kaheksas Valentina Navajeva, üheksas minu koolikaaslane. Foto: K. Raude

Mu süda on rahul

tekst: Kuno Raude
arhitekt, Siberi ausamba autor

Et rääkida Sajaani mägedesse Verhne-Ussinski kalmistule püstitatud ausamba saamisloost, tuleks korraks heita pilk möödunule.

Meie hädad said alguse Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest 23. augustil 1939, mille alusel Euroopa jaotati NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkondadeks. Juba 16. juunil 1940 said Punaarmee väeosad käsu tungida Eesti ja Läti territooriumile. 17. juunil 1940 kirjutas Johann Laidoner alla Nõukogude ultimaatumi nõudmistele. Kümme tundi enne seda marssis Eestisse 12 punadiviisi. Konstantin Päts kinnitas oma allkirjaga ametisse Moskva poolt nimetatud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse. Aastail 1940–1941 arreteeriti, küüditati ja mõrvati peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed, enamus Riigikogu liikmetest, üheksa endist valitsusjuhti kümnest. 30. juulil 1940 viidi koos perega Vene­maale ka Konstantin Päts, Johann Laidoner veelgi varem. 14. juunil 1941 küüditati Eestist Venemaale üle 10 000 inimese. Välisriikide silme all kaotasid Rahvasteliidu liikmed, Balti riigid, oma iseseisvuse.
Okupeeritud rahvana haarati eest-
lased paratamatult suurriikidevahelisse konflikti. Eesti mehed võtsid sõjategevusest osa nii Punaarmee kui ka Wehrmachti ja Relva-SS-i koosseisus. Saksa sõjaväest käis II maailmasõja jooksul läbi üle 70 000 eestlase, vabatahtlike eesmärgiks võitlus bolševismi vastu, iseseisvuse taastamine ja kättemaks Nõukogude terrori tagajärjel kaotatud omaste eest. Punaarmeesse mobiliseeriti ligikaudu 32 000 meest, kellest ca neljandik­ näljutati surnuks tööpataljonides. Punaarmees teeninud eestlastest said pärast sõda nõukogude korra ülesehitajad Eestis. Saksa armees teeninud mehed ja nende perekonnaliikmed kuulusid kas mahalaskmisele, vangistamisele või küüditamisele.

Represseeritute saatus puudutab mind isiklikult

Olime koos vanaema Marie Kelloga nende seas, kes 69 aastat tagasi viidi vanaisa-vanaema kodutalust suure Siberi jõe Jenissei ülemjooksule Sajaani mägedesse. 1949. aasta suurküüditamisest ning eluolust Siberis on möödunud aegade jooksul asjaosalised kirjutanud-rääkinud palju. Olen teinud seda ka mina, sest minuealiste vanemad ja vanavanemad on kõik siit ilmast lahkunud. Minu vanaema jäi 1953. aastal igaveseks Tõva piiri äärde Verhne-Ussinski kalmistule. Vangilaagrid ja suurküüditamise üle elanud vanemad puhkavad Eestimaa mullas.
Represseeritud Eesti inimeste saatus ja nende mälestuse jäädvustamine on mulle pakkunud erilist huvi alates 1992. aastast, mil osutusin valituks Riigikogu liikmeks. Nüüd avanes võimalus inimeste, ka represseeritute, elu edasiseks korraldamiseks läbi seadusloome. Olin osaline õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise, riiklike elatusrahade, maareformi-, vanaduspensioni-, Eestis inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toime pannud isikute kriminaalvastutuse seaduse ja paljude teiste seaduste menetlemisel ning vastuvõtmisel. Aitasin oma kodukandi inimestel koostada ja kujundada raamatut „Küüditatud 1949. Lääne-Virumaa”, mis ilmus 1999. aastal. Selles raamatus minu poolt kirjapandu kirjeldab elu Siberis aastatel 1949–1957.
2003. aastal sain võimaluse represseeritute problemaatikaga tegelemiseks valitsuskomisjoni „Poliitilistel põhjustel represseeritud inimeste sotsiaalsete tagatiste küsimuse läbitöötamiseks moodustatud asjatundjate komisjoni” liikmena ja komisjoni sekretärina. Allakirjutanu eestvedamisel valmistas komisjon ette „Okupatsioonirežiimise poolt represseeritud isiku seaduse” eelnõu, mille X Riigikogu 17.12.2003 vastu võttis. Alles 12 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist sätestati selle seadusega õigusvastaselt represseeritud ja represseeritutega võrdsustatud (vabadusvõitlejad) isiku mõisted, õigusvastaselt represseeritud isikutele laienevad soodustused, toetused ja pensioniõigused. See oli läbimurre suhtumises represseeritutesse.
Samal aastal püstitasin komisjoni rahalisel toetusel Pärnusse Vanaparki ausamba II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnutele, mis tõi kaasa kirgede möllu mitte ainult Eestis. Järgnesid ausambad eesti meestele Sinimägedes (2004 ja 2006) ja Mehikoormas (2006) ning kümned kui mitte sajad artiklid ajalehtedes ja ajakirjades.
2004. aastal koostasin „Eesti vabadusvõitlejate pöördumise Riigikogu poole”, mis võeti vastu Eesti vabadusvõitlejate XII kokkutulekul Kadri­orus 6. juulil 2004. aastal. Pöördumises tehti Riigikogule ettepanek hinnangu andmiseks II maailmasõja sündmustele Eestis aastail 1939–1944. Ka soovisid endised rindemehed sellise seaduse vastuvõtmist, millega 1944. aasta Eesti kaitselahingud tunnistatakse võitluseks Eesti riikliku iseseisvuse ja demokraatia taastamise eest. Parlament on jätnud tehtud ettepanekud tähelepanuta tänase päevani. Ehk kunagi, postuumselt, kui rahva esindajatel julgust rohkem.
7. oktoobril 2005 nägi ajalehes Postimees ilmavalgust artikkel „Represseeritud ootavad poliitikutelt vastust”. Ajakirjas Kultuur ja Elu 1(483) ilmus artikkel „Miks meid represseeriti”. Märtsis 2006 valmistasin ette ja andsin Andrus Ansipi valitsusele üle Vabadussõja Võidusamba statuudi üksikasjaliku projekti, peamiseks nõudeks Võidusambas sisalduva sõnumi arusaadavus kõikidele põlvkondadele. Sama aasta suvel võõrustasime koos siberikaaslase Linda Tambikuga Arknalt Verhne-Ussinski kunagist raamatukogu juhatajat Valentina Navajevat, kes sellest ajast alates jäi „minu esindajaks” suhtlemisel alevi võimuesindajatega.

Siberis hukkunud eestlaste hauad ootavad tähistamist

25. märtsil 1949 Siberisse lastena viidud või seal sündinud inimesed on jõudnud ammu pensionikka. Nende arv väheneb iga päevaga. See teadmine ja represseeritute heaks seni tehtud töö viis mind arusaamisele, et kui mina ei paigalda Verhne-Ussinski kalmistule ausammast sinna maetud eestlaste mälestuseks, siis ei tee seda mitte keegi. Kõige aeganõudvam töö oli Verhne-Ussinski rajooni kalmistutele maetud eestlaste nimekirja koostamine. Hakkasin selle tööga tõsisemalt pihta 2004. aastal, töötades läbi Eestis saadavad andmed. 13. juuliks 2006 oli esialgne nimekiri koos. Hakkasin koostama ausamba jooniseid ning otsima võimalusi ausamba valmistamise, transpordi ja paigaldamise rahastamiseks.
17. jaanuaril 2007 ilmus ajalehes Päevaleht artikkel „Siberis hukkunud eestlaste hauad ootavad tähistamist”, mille kaudu said laiemale üldsusele teatavaks ettevalmistööd mälestusmärgi püstitamiseks Verhne-Ussinski kalmistule. Huvi minu plaani vastu hakkas tundma ajakirjanik Jaanus Piirsalu.
9. jaanuaril 2007 saatsin peaminister Andrus Ansipile ja Eesti Represseeritute Abistamise Fondi (ERAF) nõukogu esimehele, riigikogu liikmele Ken-Marti Vaherile kirja, milles avaldasin arvamust selle kohta, et on viimane aeg hakata tegelema repressioonide tagajärjel Venemaal hukatud või surnud rahvuskaaslaste matmispaikade arvele võtmise ja tähistamisega. Pilootprojektina pakkusin välja Tõva piiri lähedale Sajaani mägedesse Verhne-Ussinski kalmistule maetud eestlaste matmispaiga tähistamist hauatähisega.
7. novembril 2007 saatsin ajakirjale Kultuur ja Elu avaldamiseks artikli „Hukkunute mälestus on püha”.
2. aprillil 2008 esitasin valitsuse 10. juuni 2003. aasta korraldusega nr 375-k moodustatud asjatundjate komisjonile konkreetsed ettepanekud 17. detsembril 2003. aastal Riigikogus vastuvõetud „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse” muutmiseks represseeritutele soodsas suunas. Peamiselt represseeritud vanuritest koosnev komisjon jättis ettepanekud tähelepanuta.
Tagasilöökidele vaatamata jätkasin tööd repressioonide läbi kannatanud inimeste mälestuse jäädvustamisel. 23. märtsil 2013 õnnistati Viru-Jaagupi kihelkonnakirikus mälestusplaat endisest Küti vallast 25. märtsil 1949 Venemaale küüditatud 64 elanikule. 9. aprillil 2015 koostasin ja andsin siseminister Hanno Pevkurile üle tegevuskava „Eestlased Siberis”, kus oli üksikasjalikult kirja pandud ettevõtmised eelolevateks aastateks. Lootsin valitsuse abile Siberis hukkunud inimeste mälestuse põlistamisel, mida siseminister ka lubas. Lubadused jäid siiski lubadusteks. 25. aprillil 2015 saatsin ajakirjale Kultuur ja Elu avaldamiseks artikli „Eesti mäletab”. 14. juunil 2015 saatsin Maarjamäe memoriaali puudutava teabenõude peaminister Taavi Rõivasele.
Millegipärast olin arvamusel, et rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamine Venemaal on Eesti riigi asi. Nii nagu Saksamaa asi on olnud Eesti, Venemaa ja teiste riikide mulda jäänud sakslaste mälestuse jäädvustamine, kelle hauarahu rüvetamine Maarjamäel oli ette teada. Töötades nimekirja täiustamise kallal, pöördusin aegade jooksul vajaliku abi leidmiseks nii kunagiste kolleegide Juhan Partsi, Urmas Reinsalu, Andrus Ansipi, Ken-Martti Vaheri, Taavi Rõivase, Hando Pevkuri, Mart Nuti, Tunne Kelami kui ka XIII Riigikogu väliskomisjoni koosseisu ja XIII Riigikogus esindatud erakondade esimeste poole. Keegi ei söandanud mulle isegi vastata. Sain aru, et ei riigikogu ega valitsust ei huvita Venemaale maetud Eesti Vabariigi kodanike mälestuse jäädvustamine nende matmispaikades. Pealegi oli ja on Eesti riigil tänaseni sõlmimata nõukogude repressiooniohvrite, kelleks olid ka Venemaal hukkunud Eesti riigitegelased ja sõjaväelased, haudade hooldamise leping Venemaaga. Mis kõige hämmastavam, abist keeldus ka tollane Memento Liidu juhatuse esimees Leo Õispuu.

Bespalovi tänav Verhne-Ussinskis ja endise Molotovi-nimelise kolhoosi kontor. Fotod: K. Raude

Verhne-Ussinski kalmistu mälestusamba saamisloost

Saanud tunda valitud „rahvaesindajate” osavõtmatust, hakkasin otsima võimalusi mõttekaaslaste leidmisseks Siberis. Pöördumised abi saamiseks Krasnojarski krai riikliku arhiivi, Krasnojarski linna õpetajate maja, Jermakovski rajooni arhiivi, Jermakovski rajooni administratsiooni juhi ja Verhne-Ussinski keskkooli direktori poole. Loodetud abi jäi saamata.
14. augustil 2015 palusin Krasnojarski krai siseasjade peavalitsuselt abi Verhne-Ussinski kalmistule maetud eestlaste nimede, surma tähtaegade ja haudade väljaselgitamisel. Ka siit jäi abi tulemata. Põhjuseks kunagise Vene Föderatsiooni siseministri, armeekindral Rašid Nurgalijevi poolt 12. septembril 2011 käskkirjaga nr 1001 kinnitatud „Административный регламент Министерства внутренних дел Российской Федерации по предоставлению государственной услуги по выдаче архивных справок”, mille kohaselt tuleb andmete saamiseks esitada arhiivile põhjalikud andmed otsitava isiku kohta!
20. aprillil 2015 sain siberikaaslase Jaan Arula vahendusel oma mõtte elluviimiseks nõusse Abakani ajaloolase ja kirjaniku Aleksei Annenko, kelle abi ausamba valmistaja leidmisel Hakassia Vabariigi pealinnast Abakanist on hindamatu. Ka sain tema käest põhjaliku ülevaate kohapealsete reiside maksumuse kohta. Peale ausamba valmistaja leidmist jätkasin nüüd juba eesmärgikindlamat kirjavahetust Verhne-Ussinski alevi administratsiooni juhi Aleksandr Jekimoviga.
Septembri algusest 2015 kuni tänaseni olen kirjavahetuses Venemaa ühingu Memoriaal Krasnojarski krai osakonna juhatuse esimehe Aleksei Babiiga, füüsikuga, kelle teened represseeritute väljaselgitamisel ja tulemuste arhiveerimisel 30 aasta jooksul on hindamatud. Sama pikka aega olen olnud tihedas kirjavahetuses Jermakovski ajakirjanikuga ja Jermakovski rajooni Represseeritute Ühenduse juhatuse esimehe Larissa Golubiga, kellel on suured teened Verhne-Ussinskis aset leidnud ettevõtmiste tutvustamisel Krasnojarski krai ajalehes Наш Красноярский край ja Jermakovski rajooni ajalehes Нива.
14. novembril 2015 saatsin Verhne-Ussinski rajooni kalmistutele maetud eestlaste nimekirja Larissa Golubile, Aleksei Babiile, Aleksandr Jekimovile, Aleksei Annenkole, kes julgustasid mind tööd ausamba paigaldamiseks Verhne-Ussinski kalmistule jätkama. Aleksei Babii vahendusel jõudis nimekiri Memoriaali Krasnojarski krai lingile http://www.memorial.krsk.ru/ ning Larissa Golubi vahendusel ajalehtedesse Наш Красноярский край (https://gnkk.ru/) ja Нива (https://www.rusprofile.ru/id/10265408). Leidnud oma ideele toetust mõjukate Siberi inimeste poolt, seadsin endale eesmärgiks: Verhne-Ussinski rajooni kalmistutele maetud inimeste mälestuseks loodav ausammas peab olema Verhne-­Ussinski kalmistul Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal.
Lootust andis ka teadmine, et Venemaale maetud poliitilise terrori ohvrite mälestuse põlistamiseks kinnitas Vene Föderatsiooni Valitsus 15. augustil 2015 korraldusega nr 1561-р „Концепцию государственной политики по увековечению памяти жертв политических репрессий”. Venemaa linnades, alevites ja külades hakkasid elanike ning kohalike võimuorganite eestvedamisel tekkima seninägematud mälestusmärgid. Ootamata ära valitsuse korraldust avati ja pühitseti 6. septembril 2015 Krasnojarski krais Jermakovski alevis Siberi kasakate püstitatud mälestusmärk sealsetele represseeritutele. 13. oktoobril 2016 avati analoogne mälestusmärk ka Verhne-Ussinskis.
Pikemalt peatumata ausamba jooniste koostamisel, sai nüüdsest peamiseks ülesandeks raha muretsemine ausamba valmistamiseks, transpordiks Abakanist Verhneussinskojesse, ausamba paigaldamiseks kalmistule. Ka sõidukulud Siberisse ja tagasi ning ausamba avamine vajasid katet. Aastad 2016–2017 ei toonud kaasa meeleolu muutust Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses. 25. jaanuaril 2017 kutsusin kokku „Tallinna siberlased”, et tutvustada neile seni tehtud tööd Verhne-Ussinski mulda jäänud siberi­kaaslaste mälestuse jäädvustamisel. Püüdsin välja selgitada kokkutulnute huvi algatatud ettevõtmise vastu.
7. augustil 2017 palusin võimalust kohtumiseks peaminister Jüri Ratasega, kohtumise teemaks Verhne-Ussinski rajooni kalmistutele maetud eestlaste mälestuse jäädvustamine 2018. aasta maikuus. Kohtumise asemel soovitas peaminister pöörduda EV100 aastapäeva juhtrühma liikme Tiit Pruuli poole, kelle ülesannete hulka kuuluvat ka EV juubeliga seotud Eesti kultuurifestivali korraldamine Krasnojarskis.
6. veebruaril 2018 pöördusin kirjalikult Eesti Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaiu poole, paludes presidendi abi „Verhne-Ussinski projekti” lülitamiseks maikuus Krasnojarskis korraldatavasse kultuuriprogrammi, eesmärgiks mälestusmärgi avamine Verhne-Ussinskis 2018. aasta maikuus. Kiri jäi vastuseta. Pärast kohtumisi Tiit Pruuliga leidis Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonna juhtrühm võimaluse ühe inimese lennu rahastamiseks Siberisse ja tagasi, mis on riigi osa ausamba püstitamisel Siberisse. Aitäh selle eest! Samas sai lõplikult selgeks, et Vabariigi Valitsus ei ole valmis kandma ausamba valmistamisega seotud kulutusi.
Võtsin vastu otsuse tellida ausamba valmistamine enda rahaliste vahendite arvel. 28. veebruaril 2018 Eesti Vabaõhumuuseumis toimunud „Tallinna siberlaste” koosolekul jõuti arvamusele, et ausamba püstitamiseks vajalike rahaliste vahendite kokkusaamiseks võiks korraldada korjanduse. 8. aprillil 2018 tegingi „Tallinna siberikaaslastele”, oma lastele ja Represseeritute Abistamise Fondile ettepaneku ausamba kaasrahastamiseks. Analoogse ettepaneku tegi Rakvere linnavalitsus Virumaa Teataja lugejatele. Kokkuvõttes toetasid ausamba valmistamist Indrek Kaasik, Liina Marquardt (tütar), Martin-Johannes Raude, Kristjan-Paul Raude, Helgi Raude, Aime Hark, Represseeritute Abistamise Fond, Tiit Järve, Evi Viitung, Ilme Soom, Lia Nõmmisto, Reeni Sepp, Aili Linroos ning allakirjutanu.
Kui pool vajaminevast summast oli koos, sõlmisin 22. aprillil 2018 lepingu Abakani ettevõttega „ООО СПК-СТРОЙ”. Olgu siinjuures öeldud, et mustast graniidist ausamba valmistamine kiviraiumistöökojas Abakan-Graniit läks maksma ca neli korda vähem kui samasuguse ausamba valmistamine Eestis. Probleemid tekkisid tehtava töö ettemaksuga: valuutaarvet pangas ettevõtjal ei olnud, rublade ülekandmisega ei olnud ettevõtja nõus. Nõuti sularaha rublades. Olin meeleheitel, sest ettevalmistustööd Siberis ei võimaldanud enam kavandatust taganemist. Olukorrast aitas välja tulla Verhneusinskoje administratsiooni juht Aleksandr Jekimov, kes tasus nõutava ettemaksu omast taskust. 1. mail 2018 oli ausammas ootamas transporti Abakanist Verhne-Ussinskojesse, mille korraldas tasuta jällegi Aleksandr Jekimov kohaliku ettevõtja Vassili Romanenko kaasabil. Vassili Romanenko oli ka see mees, kes tasuta kandis hoolt ausamba vundamendi ehitamise ja ausamba paigaldamise eest vundamendile. Nende meeste abiga sündis kalmistule Eesti riigi vapiga kaunistatud eestlaste ühine hauatähis nagu imeväel. Suur tänu mõlemale tublile Siberi mehele!

Ausamba avamine. Foto: Jaanus Piirsalu

Täitunud oli aastatepikkune unistus

Verhneussinskoje administratsioon kavandas ausamba avamise 15. maile 2018. 12. mail olime koos siberikaaslase Mai-Ruth Kõrgendiga (snd Tambik) Tallinna lennujaamas, et olla 13. mai hommikul koos ajakirjanik Jaanus Piirsaluga Abakanis. Kahjuks pidime lennust Moskvasse sellel õhtul loobuma, sest väljalend lükati kahe tunni võrra edasi. Oleksime jõudnud Moskvasse samal ajal, kui sealt startinuks lennuk Abakani. Aga ajakirjanik Jaanus Piirsalu jõudis vastavalt kokku­leppele 13. mail kenasti Abakani ja sõitis sealt edasi Verhne-Ussinskojesse, kuhu ka meie 14. mai õhtuks koos Aleksandr Jekimoviga ja Jermakovski ajakirjanik Larissa Golubiga jõudsime. Esimeseks külaskäiguks oli muidugi kalmistu, kus esmakordselt nägime sinna paigaldatud ausammast, mis selgelt eraldus oma mõõtmetelt ja kujunduselt teistest hauatähistest! Töö oli tehtud korralikult, tänusõnad administratsiooni juhile. Esimese õhtu veetsime ühise laua taga koos külalislahkete piirkonna juhtidega. Aleksandr majutas mind koos Jaanus Piirsaluga ämma tühjalt seisvasse majja, Mai-Ruth leidis öömaja oma õe Linda Tambiku sõbranna Valentina Navajeva elamus.
Jalutades järgmise päeva varahommikul mööda Verhne-Ussinski tänavaid, meenus lapsepõlv. Kogu ümbrus oli üdini tuttav. Minu kahekordne koolimaja, kaks kahekordset ühiselamut, kahekordne täitevkomitee hoone ja haigla olid aegade jooksul maha põlenud. Lisaks paljud ühekordsed elumajad. Alevi tänavale oli tekkinud kõrghaljastus, peatänava elumajad kenasti korda tehtud, lõhatud laudis katustel asendatud eterniidi või plekiga. Tänavatel võis näha teadet selle kohta, et täna avatakse kohalikul kalmistul ausammas Verhne-Ussinski rajoonis surnud eestlastele. Nähes uuesti ümbritsevat miljööd, mägesid, mägedevahelist Ussinski tasandikku, kiirevoolulist Usi jõge, tekkis tunne, nagu oleksin siin elanud kogu senise elu!
15. mai keskpäevaks oli VerhneUssinskoje kalmistule kogunenud palju rahvast, kes tahtsid osa saada sündmusest, mida siinkandis varem ei ole nähtud. Ausambalt eemaldati punane kate. Sõnavõtud minult, Aleksandr Jekimovilt, Mai-Ruthilt, kohalikult kirjanikult, administratsiooni töötajatelt. Aleksandr Jekimov lubas, et niikaua, kui tema on kohalik juht, kannavad ussinskilased ausamba eest hoolt. Samas andis Aleksandr mulle üle vundamendi rajamisel leitud Mare Lillakase ristilt pärit sildi, mille ma tõin Eestisse. Nüüd on silt koos mustast graniidist valmistatud hauatahvliga leidnud Mare lastelaste abiga asukoha oma mehe August Lillakas hauatahvli kõrval Haapsalu kalmistul.
Peale ausamba avamist sõidutas Jekimov meid üle jõe asuvasse Nižneussinskojesse. Lootsin sealselt kalmistult leida Vabadusristi kavaleri Juhan Heinmaa haua, kelle nimi on samuti raiutud graniiti, kuid kelle nime taga puudus surmadaatum. Ehk on raske ette kujutada seda rõõmu, kui me tõepoolest leidsime Siberi kolkaküla kalmistult tema haua! Ristile kinnitatud ovaalil oli selgelt kirjas „Юген Яковлевич Хейинма ? Умер 23.I.1967 г”. Eksimust ei saanud olla. Nüüdseks on Juhan Heinmaa nimi leidnud väärika koha Eesti Vabaduse Risti kavaleride loendis.
Järgmisel päeval pidasime koos Aleksandr Jekimoviga ja endise keskkooli direktoriga Jelena Krapivinaga aru selle üle, kuidas täiendada kohalikku muuseumi ekspositsiooni küüditatud eestlaste arhivaalidega. Algatuseks andsin muuseumile üle Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonnalt saadud roostevabast plekist meene „Eesti Vabariik 100” logoga ning mälupulga minu käsutuses oleva ajaloolise materjaliga märtsiküüditamise kohta. Sain mõlema vestluskaaslase käest lubaduse, et muuseum võtab Verhne-Ussinskisse küüditatud eestlaste eluolu kajastamise oma südameasjaks.
Meie külaskäik Verhne-Ussinskojesse jõudis lõpule 17. mai varahommikul, mil Aleksandr Jekimov sõidutas meid Jermakovskisse. Mu süda oli ülimalt rahul. Täitunud oli aastatepikkune unistus. Lisaks Juhan Heinmaa haua leidmine, kohalikult kalmistult pärit plaadikese toomine Eestisse, eestlaste arhivaalide ekspositsiooni korraldamine kohalikus muuseumis ja kümne Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) koostatud „musta raamatu” üleandmine Krasnojarski krai Jermakovski rajooni raamatukogule. 18. mai hommikul 2018 olime juba koos Mai-Ruthiga Krasnojarskis, kus saime osa seal toimunud Eesti Vabariigi kultuuripäevadest. Tagasi Tallinnas olime 22. mai õhtul aastal 2018, kaasas 835 pilti Siberi loodusest, arhitektuurist ja sealsetest inimestest.
Osutatud teenete eest Siberis surnud eestlaste mälestuse põlistamisel autasustas Eesti suursaadik Venemaal Arti Hilpus ajakirjanik Jaanus Piirsalu ettepanekul ajakirjanik Larissa Golubit, Ühingu Memoriaal Krasnojarski krai osakonna juhti Aleksei Babiit, ajaloolast ja kirjanikku Aleksei Annenkot, Verhne-Ussinski administratsiooni juhti Aleksandr Jekimovit, Verhne-Ussinski saadikute nõukogu esinaist Natalja Jurjevat ja Verhne-Ussinski saadikute nõukogu liiget, ettevõtjat Vassili Romanenkot Eesti saatkonna tänukirjaga.
Ning lõpetuseks. Olgu kõigile ühemõtteliselt selge, et küüditamine oli ja on inimsusvastane kuritegu. 1968. aastal kehtima hakanud ÜRO aegumatuskonventsiooni kohaselt on inimsusevastased ja sõjakuriteod karistatavad alati, sõltumata nende toimepanemise ajast. Eesti ratifitseeris selle konventsiooni 26. septembril 1991, kuid mingeid tulemusi ei ole ratifitseerimine siiani kaasa toonud. Järgmisel aastal möödub 70 aastat märtsiküüditamisest Eestis, mille tähistamine ei ole võimalik riigieelarve vahendite kasutamiseta. Kas ja kuidas toimuvad Memento Liidu ja Vabariigi Valitsuse ettevalmistused selle mälestusürituse üleriigiliseks korraldamiseks ei ole mulle, Memento liikmele, teada.