Lola Liivat – Vaimu vastupanu

tekst: Hanna-Liis Kont

Lola Liivat

Tartu Kunstimuuseumis võis näha abstraktse maalikunsti elava legendi Lola Liivati (90) loomingu ülevaatenäitust. Väljapanek „Vaimu vastupanu” tutvustas lisaks Liivati peaaegu 70-aastasele kunstnikukarjäärile ka noorema põlvkonna maalikunstnike teoseid.

Lola Liivat on Eesti abstraktse maalikunsti üks olulisemaid edendajaid, olles abstraktse ekspressionismi üks esimesi maaletoojaid. Suure osa oma kunstnikuteest töötas Liivat nõukogude võimu kontekstis, mil abstraktne kunst oli taunitud või lausa keelatud.
Lola Liivati loomingu ülevaatenäitus kuulub „elavate legendide” sarja, kus on eelnevalt esinenud Enn Põldroos, Malle Leis, Mare Mikoff ja Peeter Allik. Näitus annab ülevaate Liivati loomingust alates õpingute käigus valminud teostest 1950. aastatel kuni tema viimaste aastate maalideni, keskendudes peamiselt kunstniku abstraktsetele töödele.
Lisaks on eksponeeritud väike valik teoseid noorema põlvkonna kunstnikelt, kes praegusel ajal abstraktse maaliga tegelevad – väljas on Liisi Eelmaa, Merike Estna, Liis Kogeri, Laura Põllu ja Mart Vainre tööd. Teoste valikus on esindatud ennekõike maalilise abstraktsionismi eripalgelised näited.
Liivati teoselt pärinev näitusepealkiri „Vaimu vastupanu” viitab kunstniku autoripositsioonile ja loomingulisele teekonnale, ühendades autori sisekaemusliku poole vajadusega ühiskondlikele tingimustele vastu seista ja nende kiuste edasi kesta. Võib tõdeda, et see on Liivatil ka õnnestunud – läbi erinevate otsingute ja viimaks oma käekirja leidmise on ta jätnud Eesti abstraktse kunsti lukku ainukordse jälje.
Näitusega on kaasas mahukas kataloog, mis sisaldab Liivati loomingut ja selle erinevaid kontekste analüüsivaid artikleid, intervjuud kunstnikuga ning noorte autorite lühitekste nende ja abstraktse kunsti suhete kohta.

Lola Liivat „Moonid”, 1957, õli lõuendil. Tartu Kunstimuuseum

Kunstniku erinevad loomeperioodid

Lola Liivat (tollal Makarova) õppis aastatel 1948–1951 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja 1951–1954 ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, kus valitses ajastule omane sotsialistliku realismi ideoloogia, mida püüti õpilastes juurutada tööde metoodilise ülemaalimise kaudu.
Liivati selle perioodi maalid peegeldavad toonast õpetust ja valitsenud põhimõtteid – peamiselt maalis ta pruunikates toonides vaoshoitud natüürmorte, loodusvaateid ja portreid, vältides enamjaolt otseselt sotsialismi ülistavate temaatiliste kompositsioonide maalimist.
Oma varaste maalide hilisemale eksponeerimisele on kunstnik küllalt järjekindlalt vastu olnud. Ometi on nende tööde tundmine ja vaatlemine Liivati hilisema loomingu kontekstis kõnekas, tuues selgelt esile 1957. aastal toimunud loomingulise pöörde murrangulisuse. Seepärast algab Tartu Kunstimuuseumi näitus valikuga just selle perioodi töödest, eesotsas Elo Tamuli portreega, mis oli ka kunstniku lõputöö.
1957. aastal külastas Liivat Moskvas toimunud VI ülemaailmset noorsoo- ja tudengifestivali, kust sai alguse tema elukestev suhe abstraktse kunstiga. Liivati kohtumine USA kunstnikepaari Harry ja Katherine Colmaniga, kes tutvustasid festivalil abstraktset ekspressionismi ja action painting’ut, avas tema jaoks ukse kunstimaailma, mis oli vaba teda seni kammitsenud rangetest reeglitest ja figuratiivsest kujutamisest ning võimaldas emotsioone ja kogemusi spontaansemalt ja värvikesksemalt lõuendile kanda.
Oluliselt mõjutas Liivatit ka reis 1959. aastal samuti Moskvas toimunud Ameerika näitusele, kus kunstnikul avanes erakordne võimalus näha Jackson Pollocki, Robert Motherwelli, Mark Rothko jpt maailmaklassi meeskunstnike töid.
Liivati järgnevas loomingus on eristatavad mitmes laadis katsetused: esmalt geomeetrilisemad poolabstraktsed tööd, milles võib näha kubismi eeskuju, seejärel maalilisemate väljendusvormide ja nt pollockliku pritsimistehnika rakendamine.

Lola Liivat „Tuulest tulnud”, 2016, akrüül masoniidil. Autori omand

Liivati katsetuste peamiseks eeskujuks olnud USA abstraktse ekspressionismiga seostub küsimus, kas tegemist oli apoliitilise loominguga, mis soovis distantseeruda ühiskondlikest debattidest või hoopis rahvusluse väljendusega. Liivati puhul saab rääkida selgest vastuseisust kehtivale poliitilisele korrale, mis tuli esile ka tema nõukogude perioodil valitsenud kunstireegleid eiravas loomingus. Samuti leidub vastalisust mõnede tööde pildikeeles (nt peidetud trikoloor) ja pealkirjades (nt „Protestilaul”, 1962). Samas, nagu eelnevalt mainitud, viitavad tema maalide teemad ja motiivid sageli ka väga isiklikele elusündmustele ja kogemustele, mitte niivõrd laiematele poliitilistele või ühiskondlikele küsimustele. Niisiis ei saa Liivati loomingut pidada ei täiesti apoliitiliseks ega ka ühiskonnakriitiliseks, pigem tuleb vaadelda nende aspektide kooseksisteerimist ja tasakaalu kõikumist kord ühele, kord teisele poole. Samuti muutuvad tema abstraktsete tööde tõlgendamisviisid ja -võimalused paratamatult koos 1990. aastatel muutunud ühiskonnakorraga.
Abstraktsete maalidega paralleelselt jätkas Liivat ka poolabstraktsete tööde maalimist, mille üheks huvitavamaks näiteks on 1960. aastatel Krimmi loomingulises baasis valminud värvikirevad poolabstraktsed loodusvaated (nt „Krimmi maastik”, 1963), mis sarnanevad oma värvi­gammalt mõne Henri Matisse’i maastikuga ja eristuvad üsna selgelt Liivati ülejäänud loomingust, moodustades tema varase kunstiloome mitmekülgses koosluses taas kord ühe otsingulise etapi.
Kunstniku esimeste kümnendite kunstiliste katsetuste kulminatsiooniks võib pidada jõudmist segatehnikas tööde ja assamblaaži juurde, mille tulemusena valmis terve hulk isikupäraseid pastoosseid töid. Üks esimesi selliseid maale 1960. aastate keskpaigast kannab kõnekat pealkirja „Vapp” (ka „Minu vapp”). Töös on lisaks värvidele kasutatud tsementi ning see on kätega otse alusele maalitud. Tekkinud pastoosne pind loob efektse ja liikuva värvimaastiku, mis on iseloomulik ka teistele Liivati segatehnikas maalidele. Esiletõstmist väärib 1969. aasta teos „Vete sügavusest”, mille paksule värvikihile on lisatud peente niitide habras võrgustik. Suurem osa segatehnikas loodud teoseid on valminud 1960. ja 1970. aastatel, kuid aeg-ajalt tuleb kunstnik ka hiljem selle lähenemise juurde tagasi.

Lola Liivat Tartu Kunstimuuseumis oma 90. sünnipäeva puhul avatud näituse avamisel, 8. septembril 2018.

Liivati 1980. ja 1990. aastate loomingusse tekkis vähem uuenduslikke suundi ning ka teoste arvukus langes mõnevõrra, eriti 1990. aastatel, mil ta oli hõivatud tööülesannetega Rüütli galeriis ja Tartu Kunstnike Liidus. Kunstnik katsetas endiselt segatehnikaga, aga maalis jätkuvalt ka poolabstraktseid või lausa realistlikke lillemaale ning tuttavate portreid („Tui Koorti portree”, 1985, „Linda Kits”, 1986).
1990. aastatel katsetas Liivat ka pastellmaali võimalustega. Kõige olulisemaks uuenduseks sellel perioodil võib pidada tasapinnalisema ja suureformaadilisema abstraktse maali ilmumist Liivati loomingusse, mis on saanud tema järgnevate kümnendite tööde puhul valdavaks.
Tartu Kunstimuuseumi näitusel on Liivati loometee jagatud mõtteliselt kaheks (Tartu ja Tallinna perioodiks – eksponeeritud vastavalt muuseumi I ja II korrusel), kunstniku esimest 40 loominguaastat ilmestavad enne­kõike mitmesugused maalilaadil ja -tehnikal põhinevad otsingud ning katsetused, mis pakuvad põnevate keerdkäikudega rännakut abstraktse maali eri soppidesse.