Olev Kasak (92) võrulasi valgustamas: „Pätsi portree vajab selgitavat teksti.”. Foto: J. Kressa

Kas vaikiv aeg kestab igavesti?

tekst: Jaanika Kressa

Konstantin Päts ei jäta külmaks. Kas ta kehastab vabadust või vabaduse võtmist/andmist/müümist? Kuhu tema kuju sobiks paremini, kas Tammsaare või Jämejala parki? Näitus vabaduse varjunditest on loojate sõnul tervitus tuleviku-Eestile. Aga kuidas on selle rahva tulevikuga, kes minevikku ei mäleta?

Tallinn Art Space’i juht Jaak Visnap on Eesti 100. sünnipäevaks koostanud näituse „Vabadus 21. sajandil”. Näitus peegeldab Eesti kunsti hetke- ja küllap rahvuse praegust hingeseisu. Niisugusena on ta aus: igaüks leiab oma pildi.

Vabadus 21. sajandil

Vabaduse-kunsti projekti kureeriva Visnapi sõnul on kunstisaalid tavaliselt tummad ja vaataja jäetud kunstiga üksinda. Seetõttu on tal iga teose kõrval teler, mis näitab teose valmimist, kunstniku selgitusi töö sünnist ja mõtteid vabaduse tähendusest.
Kunstnikud jagunevad laias laastus kaheks. Ühed suhtuvad soojusega Eestisse ja vabadus on nende jaoks ühtlasi ka Eesti vabadus. Nad on inimesed, nagu meie, kes me oleme Eesti vabanemist oodanud, ent nad on ka loojaisiksused, kellele on antud meist rohkem: võimalus kunsti kaudu kõneleda, kõnetada meid, vaatajaid, läbi meie meelte ja alateadvuse.
Teise võistkonna moodustavad erakordselt ennasttäis, samas sisutühjadena mõjuvad tegelased, kes teevad mingit müstilist oma asja ja neil on kõigest muust täiesti suva.
Suure südamega Jaak Visnap kinnitab oma teost luues, et on idealist. „Tahan elada Eesti Vabariigis, mis rohkem andestaks,” usub ta, et me peame ühte hoidma. Leonhard Lapini pealtnäha suvaline üksik pintslitõmme muutub palju sümpaatseks just tema juttu kuulates. Vanameister Jüri Arrakust hoovab turvatunnet. Iga inimese vaimne kogemus on sügavalt isiklik. Kõige parema loo jutustab Navi­trolla. Pilvedest, vanaonust, sellest, et luges juba lapsena raamatuid.
Kunstnikunime Laurentsius kasutava kodaniku puhul soovin aga kuraatorile vastu vaielda. Inimene, kes teeb näitusele kohustusliku leenini, ei ole vaba. Et tegemist on ainsa portreega tervel näitusel, mõjub see eriti räige tellimustööna ja silme ette kerkivad aegade tagustest nähtud näitustest kohustuslikud leeninid, mis pidid olema igal näitusel. Keegi ikka tegi. Hirmust või armust.
Võrus tuli näituse avamisele 92-
aastane kohalik mees Olev Kasak omapoolse täiendusega. Ta soovis lisada selgitava teksti, et inimesed teaksid, kellega tegu. Laurentsius mainib oma videos, et tema vanaisa olla midagi Pätsist rääkinud, aga mida, ta ei mäleta. Minul oli nõukogude okupatsiooniajal kahjuks vastupidi: sugulased läksid selle nime peale tigedaks, aga keegi ei tahtnud midagi rääkida. Täna pole me enam lapsed ja nüüd on aeg uurida, kes Konstantin Päts oli.

Tõde ei karda valgust

Vaatame ajas natuke tagasi. Prosaist ja näitleja Veli Kudres (1903–1967) kirjutas („Tõde ei karda valgust”, 1961):
„Vabadussõjalane ei suuda unustada, et tema kolgatatee algas seitse aastat enne kommunistide võimuletulekut, Pätsi-Laidoneri putšiga.
Kommunistide ja sõja ajal jätkus suukorvide kultus, mille Päts oli algatanud. Pagulusse oli ka Pätsi jüngrite toodud jesuiitlik-sõge viha vabadussõjalaste vastu, mis nagu näib, kestab tänaseni.
Enne 1936. aasta valimisi esitasid neli endist riigivanemat: J. Tõnisson, J. Teemant, prof. A. Piip ja J. Kukk president K. Pätsile märgukirja, milles nõudsid, et valimiste ajaks normaalne olukord taastataks, kuid Päts oli pidanud sellise soovi täitmist veel varajaseks. Päts pidas normaalset olukorda varajaseks ja eesti rahvast koos kõigi endiste riigivanematega haigeks, kuni kommunistid ta käed raudu panid.”
Nii leiti 1960. aastate Välis-Eestis, et 1934. aasta sündmuste valgustamine eksitab noori. Kudres aga leidis, et just see on noorte eksiteele viimine, kui nendele usuõpetuse kõrval, nende eksiteele viimise hirmul, aineid ei juleta õpetada, mis usundi „tõdedega” vastuolus on. Tõde ei karda valgust. Seda kardab tõena maskeeritud vale.
„Ja vabadus tähendab kõige kiuste ikka veel ageerimist, aga mitte reageerimist ja tasalülitamist. Hea kooselu huvides tuleks tõde jalule seada, aga mitte koos kommunistidega vabadussõjalasi sõimata ja teotada,” kirjutas Kudres.
Teine maailmasõda pildus eestlased üle ilma laiali, siiajäänutel kästi lahkunute nimed unustada. Eesti taasiseseisvudes on aga ametlik hoiak olnud see, et kestku aga vaikiv aeg igavesti!
Sõjaväelane Wilhelm Rakfeldt (1897–1989) ja folklorist Oskar Loorits (1900–1961) käisid 1934. aastal koos Tahkurannas ainet kogumas, sest Loorits kirjutas Pätsi sugupuu raamatut. Koos Wilhelm Rakfeldtiga leidsid nad üles vana mehe, kes kunagi olnud „kohtukõrvamees”. Mees ei tahtnud esialgu rääkida, kartes Pätsi kättemaksu. Kui aga mõlemad mehed tõotasid tema nime mitte mainida, oli mees jutustanud. Aasta pärast sai Rakfeldt uuesti kokku Looritsaga, oli juba lugenud Pätsi sugupuu raamatut ja küsis, mis ta ei pannud kirja kõike, mida nad kuulsid Tahkurannas ja Rae vallas. Dr Loorits vastanud, et ta ei tohtinud tõtt kirja panna, aga siiski oma memuaarides ta kirjutavat kõike, meeldigu see Pätsile või mitte.
„Nüüd aga on Looritsa memuaarid Rootsis pandud hoiule kolonel Saarseni käsul ja neid ei tohi keegi enne näha kui aastal 2000,” muretses Wilhelm Rakfeldt 24. veebruaril 1980. aastal Sydneys, kui pidas eestlastele ettekande pealkirjaga „Kes oli Konstantin Päts”.
Kui Oskar Loorits ei vaja eraldi tutvustamist, saame Rakfeldti kohta vastuse ajalehest Võitleja:
„Kui Wiesbadenis oli haihtunud viimaste, 39. laske-maailmavõistluste laskude kaja, tähistas 29. juulil Austraalias, Sydneys, oma 70. juubeli­sünnipäeva eesti laskespordi veteran ja püssimeister Willem Rakfeldt. Juubilar on küll vist ainus eestlane vabas maailmas, kes jätkab Eesti Arsenali traditsioone ja toodab täiesti uusi relvi, olles Austraalias saanud kuulsaks kahe leiutisega: kümne aasta eest müügile lastud uutlaadi jahi-kuulipüss ja värskelt patenteeritud püss-kuulipilduja (kaal 7,3 naela, tulekiirus 900–950 lasku minutis).
Juubilar pärineb Järvamaalt, Amblast. Juba 19-aastaselt tuli tal tsaari käsul sõtta minna, kus võitles ratsamehena Riia frondil nn surma­pataljonis. Vanem-allohvitserina ja Georgiristi kavalerina tehti talle soodustus ja võeti lipnike kooli. Revolutsiooni keerises jäi kool lõpetamata. W. Rakfeldtil õnnestus Venemaa käärivast katlast pääseda ja ühineda Viljandis formeeritava eesti ratsaüksusega.
Kui J. Pitka soomusronge formeeris, astus juubilar 2. laiarööpmelise rongi ratsakomandosse, kus sai haavata; teenis aga Vabadussõja lõpuni soomusrongide diviisis.
1941. aastal tõmbas juubilar kolmandat korda sõdurikuue selga. Oli rindel ja hiljem politseiteenistuses. Aastal 1944 määrati jällegi politsei rindepataljoni rühmaohvitseriks. Saksamaale evakueerunult pandi Saksamaal jällegi politseiteenistusse. Põgenikuna lõpetas laagripolitsei kursused ja määrati Funktürmi 14-tuhandelise põgenikuga laagri politseiülemaks,” kirjutas Ülemaailmne Eesti Sõjameeste ja Vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja.
Värvikalt kirjeldavad vaikivat ajastut ja Pätsi ka sellised inimesed, kes ise vabadussõjalased ei olnud ja seetõttu isikukultuse aegadel isiklikult kannatada ei saanud, teiste seas teadlane Karl Puhvel oma mälestuste­raamatus „Helmelõimed elulõngal”.
Kui haige rahvas me siis oleme, et ei taha minevikust midagi õppida ja soovime vaikiva ajastu kivisse raiuda ning seda kinnisilmi edasi kummardada. Või oli haige ikkagi hoopis tema ja mitte meie?
Kui Konstantin Pätsi kuju üldse kusagile sobiks, siis Jämejala haigla territooriumile, sest ta oli kindlasti selle raviasutuse kõige nimekam patsient. See oli ühtlasi tema viimane elukoht Eestis ja seal on muide väga ilus ümbrus.