Meedy Hiielo: Vaivara rahvas oli kultuurile väga vastuvõtlik

tekst: Jaanika Kressa

Meedy Hiielo. Foto: Põhjarannik / Matti Kämärä

Mitte ilmaaegu pole Põhjarannik ristinud Meedy Hiielo (90) kohalikuks hiiepuuks. Isa poolt Perjatsilt pärit, sõjajärgsel ajal talumeeste jutte kõrva taha pannud, jutustab ta nüüd Vaivara rahva kuldajast, lootes, et mitte ainult kurtidele kõrvadele.

Meedy, kes on täna Perjatsi küla peaaegu ainuke eestlane (teisel pool oja elab veel üks pere), teab küla ajalugu rauasulatamisest saadik.

Kuidas see nii on läinud, et just nüüd, vabas Eestis, on eestlased Vaivarast lahkumas?
Eks meid oli ennegi vähe, aga aastast 2000 oleme olnud nii tõrjutud, et valda minna pole olnud mõtetki. Vahepeal, kui Vaivara vallavanem oli Ülo Jõgisoo, tekkis meil hetkeks isegi lootus ajalooline seltsimaja taastada. Veel seisavad tema varemed, nagu mälestussammas Vaivara rahvale, keda enam ei ole.
Uus vallavanem, Veikko Luhalaid, kes nüüd pärast valdade ühinemist on Narva-Jõesuu volikogu esimees, jätkab nõukogude aja kombeid. Nostalgia on tal nii suur, et midagi vana siin alles jääda ei tohi. Sama lugu on nüüd Narva-Jõesuu kuursaaliga. Kuigi rahvaküsitlus näitas, et üle 50% inimestest tahavad, et kuursaal taastatakse, sätivad valitsejad nii, et sellest ei räägita. Nüüd tuleb uus kultuur, on nende perekonna ütelus olnud läbi aegade.

Sinimägede koolimaja on kuuldavasti ehitatud surnuaiale
Esimene koolimaja ehitati kui August Lambakahar Nõukogude Venemaalt tuli ja hakkas siin sovhoosi looma. See oli 1950. aastatel, kui hakati ehitama koolimaja, tingimata sõjas langenute kalmistule. Kõigile oli teada, et see on hollandlaste, flaamide ja valloonide matusepaik. Lapsed käisid vaatamas, et näha misuksed on inimese luud. Venemaalt toodud ehitajad mängisid pealuudega palli – nende meelest oli tore anda fašistile jalaga.

Enne seda oli Vaivaras ka saksa vangilaager?
Sakslased ju alustasid taastamistöid, koristasid põllud sõjatehnikast, hakkasid neid harima. Vangilaagri majapidamine oli tugev, nad kasvatasid ise sigu, juurvilja, neil olid laagrisiseselt oma kokad jne. Vangilaagri ülem tundus tore mees, Nazarov. Ta käis tihti minu äia juures, oli nõus meie toimetuste ja tegemistega. Kas ta ka teadis, et kui vangid lastakse n-ö koju, et nad siis koju ei saa, seda ma ei tea.
Mis oli põnev, vangilaagri ülem lubas vangidel teha tantsuväljaku ja külarahvas võis minna õhtuti nendega koos pidutsema. Ka vanad inimesed tulid sinna, noortest muidugi rääkimata, sest olid ju ka pillimehed, ülem muretses akordioni. Nagu hiljem kirjadest selgus, siis keegi vangidest koju ei jõudnud. Siit viidi nad ära ja jagati Venemaa vangilaagrite vahel. Pole teada, kuidas neid arreteeriti või viidi, sest neil polnud ju kirjutamise­võimalust. Aga nende kodustega oli siinsetel inimestel kirjavahetus ja kodused teatasid, et mitte keegi Vaivaras vangis olnud sakslastest koju ei jõudnud.

Ja siis hakati Sillamäed ehitama?
Esialgu ei läinud Sillamäe ehitus kuidagi käima. Toodi Venemaalt kodutuid ja kriminaale, siin oli vangimajagi neile, nad hakkasid lõhkuma, varastama, tööd nad ei teinud ja nad ju ei osanudki teha. Siis korjati Venemaa laagritest Baltikumi vange ja toodi Sillamäed ehitama. Sillamäest sai kinnine linn. See oli 1946. aastal, kui Sillamäele tagasi tulnud eestlased, kes olid tulnud oma kodusid taastama, kuigi maju ju alles ei olnudki, olid ainult müürid, need inimesed aeti kõik oma kodudest ära, nii Sillamäelt kui Kannuka külast. Perjatsis oli sel ajal veel 44 majapidamist.

Kuidas sisserändajad põliselanikke minema ajasid?
August Lambakahar oli väga julm mees, oli Venemaal hävitanud eesti küla. Seda on mulle jutustanud selle küla elanik, kelle Lambakahar ise tõi endaga kaasa esmalt Tallinna alla ja siis Sinimäele.
Lambakahar oli kahe klassi haridusega, kui hakkas Venemaal kolhoose ehitama. Kõigil korjati passid ära, Ühel päeval tuli käsk, et tuleb minna tööle, lapsed põllule kaasa, kõik majast välja. Kui nad õhtul koju tulid, olid nende pliidid, korstnad, ahjud, kõik lõhutud. Enne seda ehitati pikka ühiselamut. Igale perele anti tuba ühiselamus, oli see pere kui suur tahes. Majades enam elada ei lubatud, kõigil oli nüüd ühisköök. Niimoodi alustasid Venemaal eesti talupidajad, kel varem oli olnud oma kirik, klubi jne.
Sinimäe sovhoosi direktorina ei võtnud Lambakahar ühtegi kohalikku tööle. Vaivara jaama taha ehitati aga teedevalitsuse kontori hoone ja eluhoone. Siis Perjatsi küla ja teised kohalikud inimesed said teedevalitsuses tööd. Meestele oli sääl pakkuda kraavikaevamist, metsalangetamist, saekaatrisse, lumeredelite tegemist. Meestel oli tööd küll, polnudki Sinimäe sovhoosi vaja.

Uus koolimaja ehitati ju aga Sinimägedesse juba Eesti Vabariigi ajal. Kas siis mujal ruumi ei olnud?
Ega see kool ei saanud rahu, ehitusvigasid oli palju, ta põles mitu korda, rahu seal majas ei olnud üldsegi. Meie, vaivarlased rääkisime, et see on sellepärast, et koolimaja asub surnuaial. Uus koolimaja ehitati natukene eemale, aga ikkagi teadlikult just surnuaiale ja seda juba Lambakahara lapselapse, Luhalaiu poolt. Kohalikud, ka venelased, palusid, et ärge ehitage surnuaiale.

Kuidas inimene pöörab peast kommunistiks?
Propaganda. Käsk. Meeldib teisi karistada. Nad olid saamatud ja laisad. Nende kodu oli olnud ikka väga hirmus. Ja nii tema siis kerkis sealt teiste seast kohe esile kui vaene! Ja ta ju nautis oma võimu väga. Siin kordus sama. Kui kolhoos tehti, sai ta kõiki keelata ja kamandada. Igale majapidamisele jäi alguses pool hektarit maad alles, ühe lehma pidamine, ühe lamba pidamine, oli lubatud. Aga suvel kohalik heina teha ei tohtinud, Lambakahar käis majast majja kontrollimas, ka lakad kontrollis järgi. Alles augusti lõpus lubas, aga mis hein siis enam oli.
Kui kolhoos loodi, läksid noored siit ära. Nad olid sunnitud minema, sest alates 1946. aastast Vaivarasse enam keegi tagasi elama tulla ei saanud. See oli Lambakaharate plaan. Nemad jäid võimule ja on võimul tänaseni.

Kuidas oli siin võimalik teha Kodanike Komitee tööd? Kas te kartsite ka?
Ma olin Kodanike Komitees, registreerisin inimesi. Helmi Kaljurand, üks August Lambakahara tütardest, kes oli külanõukogu esimees, tahtis seda summutada, aga mina olin ka kange ja kõik said registreeritud, kohalikud, kes soovisid ja Sillamäe inimesi registreerisin ka. Seal olid sel ajal juba arusaajad ja haritud inimesed, ka nemad tahtsid saada vabaks, eriti kutsekooli rahvas. Nad said teistsugused kaardid. See töö läks meil väga hästi.
Ka Jaan Kolbergi filmi tegemine algas siit, Perjatsilt, sellest majast. Minuga koos istusid siin Eve Pärnaste, Sergei Zonov ja teised. Ei, ma ei kartnud midagi, sest minul oli elus juba nii palju ekstreemset olnud, et mina ei osanud või ei tahtnud enam karta.
Kutsekooli trepil oli registreerimine, meid tuldi hoiatama, et parteikomitee ja miilits tuleb kohale. Samal ajal sõitis meile appi, kuna meil olid suured järjekorrad, Eesti Televisiooni buss. Miilits ja parteilased loobusid, meie tegime oma tööd edasi. Kutsekooli õpilased tõid meile teed ja pirukaid, ütlesid, et päevad otsa olete siin, sööge ka.

Kes need olid? Kas venelased?
Venelased. Praegugi on siin väga toredaid venelasi ka. Mina mõtlen Sillamäe kohta niimoodi, et nendel on nüüd ärkamisaeg. Vaadake promenaadi. Kultuurimaja ümbrus on nagu mujal Eestis, lilli on palju, peenrad ilusti istutatud. Promenaad on erakordne, sellega oli ka murdmist palju, sest vanad puud võeti alleelt maha ja need, kel oli nõukogude aeg väga südames, lärmasid kõvasti, aga ikkagi tehti ära, ta on tõesti vaatamist väärt! Merepoolne ots, see madal kukehari ja selle taga nõmmeliivatee! Kui kõik õitses avamise aeg, see oli nii võimas!
Sillamäe linnavalitsus saadab mulle alati, kui on mingid olulised sündmused, näiteks Vabariigi aastapäev või merepäevad, kutse. Kuigi me oleme ju lausa kakelnud ka. Aga no neid inimesi enam seal linnavalitsuses pole.

Mis aastatesse see tüli jäi?
Sillamäe linn tahtis Perjatsi küla omale saada. Ma ei tea, kust mul see julgus tuli, aga ma kirjutasin avaldused parteikomiteele, rajooni täitevkomiteele jne, sealt tuli mulle kutse osa võtta saadikute istungjärgust ja nad hääletasid, et Perjatsi jääb alles. Kohalikud esialgu ei uskunud, et on mingi võimalus. Ma küsisin neilt, kas te tahate jälle minna ära, nagu Sillamäelt aeti kõik inimesed ära. See oli 1970. aastatel.

Olete sündinud Pärnumaal ja tulnud hiljem isa kodukohta...
Mina põgenesin siia. Minu isa on siitsamast külast pärit. Olin Rakveres vanaema õe juures ja käisin keskkoolis, aga pärast minu vanemate tapmist polnud ma enam sobiv inimene haridust omandama.
Alguses elasime Lelles, mu ema oli kooliõpetaja ja kodutütarde juht, isa aednik Pätsu-nimelises vabaõhukoolis, kuna ta võitis Pärnumaal haljastusalal esikoha. Siis tuli 1940. aasta. Ema löödi koolist välja, ka isa kaotas koha. Kumbagi kusagil enam vastu ei võetud.
Haridusministriks sai Nigol Andresen, ema kursusekaaslane. Ema läks uue perekonnanimega tema vastuvõtule, ei võetud. Läks neiupõlve­nimega, võeti vastu. Ema saigi vene keele õpetaja koha Paunküla 5-klassilises koolis. Rakvere õpetajate seminaris oli talle ju õpetatud ka vene keelt. Kuni 1941. aasta küüditamiseni elasime me Paunkülas, ühes toas. Ma ei tea, kes ema informeeris, aga järsku enne küüditamist ta tuli, me olime õdedega õues, ta kutsus meid tuppa ja ütles, et sõidame Tallinna. Miks? On vaja!

Leeripilt Rakvere kirikus. Foto: erakogu

Viimane perekonnapilt Paunkülas 1941. aastal. Ema Elsa 40-aastane, isa Martin 61-aastane. Õed Elga, Meedy (keskel) ja Ellen. Foto: erakogu

Nii läksid teie teed vanematega lahku?
Meid, lapsi, viidi onu tallu. Onu oli Rägavere valla abivallavanem, teda polnud nimekirjas, sest tema pere ei kasutanud võõrast tööjõudu. Vanemaid nägime alles pärast sõda. Nad olid saanud koha Virumaale Rääsasse, Maidla valda.
Emale oli pakutud kohta ka Viru-Nigula kihelkonnakooli, aga ta ei tahtnud sinna minna, ütles, et liiga Tallinn-Narva maantee ääres, mine tea, mis juhtub.

Juhtus aga ikkagi...
1946. aastani jõudis mu ema õppida veel ameteid juurde. Külarahvas nõudis, et kuna eelmine õpetaja olla ka lapsi ristinud ja surnuid ära saatnud, siis peab ka ema seda tegema. Ema oli hämmingus, et Eestimaal on veel selline mahajäänud küla. Nii ta töötas seal saksa ajal.
Kui nõukogude okupatsiooniaeg algas, ilmus välja Georg Smirnovi nimeline, täiesti puhast eesti keelt valdav inimene ja hakkas külarahvast kooliõpetaja vastu üles ässitama. Tema andis käsu, et külarahvas pidi tulema koolimajja kuulama, kuidas õpetaja neile kommunistlikku kirjandust ette loeb. Muidugi öeldi inimestele, et kooliõpetaja kutsub teid.
Kõik tulid. Jaanuaris ja veebruaris 1946. Nad pidid laupäeval peale sauna olema koolimajas ja kuulama, mida õpetaja ette loeb. Emal ei olnud valikut, teda ähvardati. Ta lootis küll, et külarahvas saab aru, et ta ju loeb raamatust maha ja et teda sunnitakse selleks. Aga niisugune küla nagu see oli... ja metsavendi oli seal ka palju...
Smirnov oli ennast hästi sisse söönud, sellest külast naise võtnud. Küllap naine rääkis, kus metsavennad on.

Olite 17-aastane ja teid veeti sinna vaatama ja pärast ülekuulamistele?
Kui mind sinna toodi, seda kõike nägema, siis üks naine oli kummargil maas prügikühvliga ja korjas hangunud verd ämbrisse. Nii palju verd pole neljal inimesel! Kuuliauke oli soojamüüris, seintes ja põrandatel.

Kas te suudate sellest rääkida?
Kuigi see on minu pere lugu, räägin ma nüüd seda juba nagu ajalugu. Võin rääkida isegi rahulikult ja peensusteni. Minu ema istus surnuna toolil, tema noorem tütar oli tema kõrval maas, ülevalt alla lõhki lõigatud. Aga kes lõikas? Metsavennad või KGB? Teine õde oli nugadega läbi torgitud. Nad kõik olid alasti. Kas seda võisid teha ka metsavennad suure vihaga, olles üles ässitatud?
Eks see küla oli šokis. Mina olin tumm, vaikisin. Oskasin endale 17-aastaselt selgeks teha: mina olen ellu jäänud, pean nüüd olema tugevamast tugevam, ma pean nad matma. Ma ei rääkinud oma mõtteid mitte kellelegi.
Sain aru: keegi ei tohi näha, et minul on valus. Ma ei oska tänapäevani nutta. Mul ei tule silma ei rõõmu- ega kurvastusepisar. Tegin otsuse: keegi ei saa näha minu nuttu. Nutt hakkas voolama ainult minu sees ja alguses ma tundsin seda voolamist väga. Samas oli mul meeles ka vanarahvatarkus: Ära ilmale oma valu kaeba, seda keegi ei mõista. See oli nii kinnine üleelamine.
Vallast tuldi ütlema, et me teeme kommunistlikud matused. Ma kuulasin nad ära ja ütlesin ei, teie ei mata minu vanemaid, mina matan ise oma vanemad ja mina matan nad kiriklikult. Ja mul lasti seda teha, nad ei astunud vahele.
Kodust oli kõik ära viidud, kapid olid tühjad, tolmulappi polnud ka võimalik leida, köögis rippus ainult köögirätik. Vanaema õde oli tulnud mulle appi, ta pani selle rätiku minu õele alla, lükkas soolikad tema sisse tagasi ja keeras rätiku talle ümber, et soolikad enam välja ei tuleks ega ripuks. Minul tuli sõita üksi puusärgitegija juurde. See pere oli ehmatanud, õues oli juba pime. Nad küsisid, kuidas ma julgesin üksi sõita. Ma küsisin vastu, et miks ma ei pidanud julgema, keegi ei teadnud ju, et mina sõidan.
Vallast kirjutati välja kollast pesuriiet, vanatädi traageldas kitlid. Mina kamandasin, mul olid nüüd ju koos abiks nii isa kui ka ema sugulased: laudas on siga, see tuleb tappa, sülti tuleb keeta. Kapsad on keldris, kartulid on keldris, et peielaud teha. Vallavanem tuli uurima, millal on matused. Mina ütlesin, et 8. märtsi hommikul hästi vara hakkame sõitma Viru-Nigula surnuaeda. 25 kraadi oli külma, 30 kilomeetrit oli sõita. Külm ei hakanud minul üldsegi, see pinge...
Onul oli kirikuga kõik aetud, haud oli kaevatud ja kirikuõpetaja ootas. Onudel ja tädidel oli kaasas leiba, ahjupraadi ja viina. Külm päev oli, istusime surnuaiavahi majas kui matus oli möödas, sõime külma praadi. Mina ei tahtnud midagi süüa, aga mind sunniti. Enne kui ära tulime, läksin ma haua juurde tagasi. Üks pärg oli pandud sinna punase lindiga, ma kiskusin lindi ära, matsin eemale lume sisse. Läksin tagasi, nemad ootasid mind teepeal. Kui ma jõudsin väravani, mul oli niisugune tunne, et tahan kõvasti karjuda. Ema sõbranna jõudis mind enne raputada: sa olid nii tugev, ole edasi tugev.
Istusime lauas, rääkisime, mida rääkisime, ei mäleta. Olin iseeneses, iseseisev, mind ei saanud keegi segada, minu mõtteid välja lugeda ja ma jäin ellu ja kui vanaks ma veel olen saanud ja mul on veel mõistus.

Teil ju kaitseinglid saatmas...
Mul on olnud mingisugune ring ümber minu, millest keegi üle ei saa, mis mind hoiab. Ma tunnetan seda.

Aga ülekuulamised...
Ühe metsavenna üle oli kohus Rakvere vanglas. Mind viidi sinna. Näidati pilte, küsiti, kas ma kedagi tunnen. Vastasin, ma ei saa tunda, sest mina ei elanud Rääsa külas, käisin Rakveres koolis. Ülekuulamine kestis 11 kuud. Ma ei tea, kuidas mind ellu jäeti. Olin ma mingi katseeksemplar?
Kui mind pandi rääkima minu vanemate elust, ma rääkisin julgelt isast ja emast ja kuidas me õdedega kodutütred olime jne. Siis hakati teiste kohta küsima. Ma ei tea, pole kuulnud seda nime, vastasin. Protokolli kandis ülekuulaja sisse, kus mina rääkisin, mida need inimesed oma eluajal teinud on. Mina pidin alla kirjutama. Ütlesin: siin ei ole ju kirjas, mida mina rääkisin, vaid hoopis midagi muud. Sa rääkisid just nii, sa ei mäleta. Muidugi mind raputati. Ülekuulamine oli eesti keeles.
Georg Smirnov kuulas ka mind üle. Ta tulistas ükskord. Ütlesin jälle, et ma pole seda rääkinud. Laud meie vahel oli püstoliga nii läbi lastud, et oli nagu räbal. Ta sihtis jälle ja ükskord pauk käis. Mina mõtlesin, et huvitav, kust see kuul mul nüüd läbi läks. Ma ei julgenud väikest sõrme ka liigutada, kartsin, et hakkab valus ja ma teen häält. Hakkasin põlevat pirni vaatama ja mõtlesin, et kui valgus kustub minu silmades, siis ma suren. Olin 17.

See lisajõud pole teid maha jätnud tänaseni, pingelangust pole saabunud siiamaani?
Mul oli antud jõud. Ma ei ole Rääsa koolimajas kordagi käinud peale seda. Kogu aeg on mul olnud jõud. Nagu nüüdki, julgus sõita Portugali! Tegin tänavu suvel 90-aastasena läbi ekskursiooni, käisin ka Jeesus Kristuse kuju juures ära, kuhu alguses viib lift ja pärast keerdtrepp. Seal olid sajad astmed. All küsiti, kas sa ikka lähed. Ma küsisin, miks ma siis tulin? Tulin ju, et kõike näha! Läksin võrdselt teistega, mõtlesin ise, et jätkuks mul ainult jõudu. Lennukis tagasisõidul kaks kooliõpetajat rääkisid: teie käisite ära, meie ei julgenud, liiga kõrge, kuidas jaksasite?
Lissaboni linna õnnistavad käed. Laiali sõrmed. Seal all seista ja mõelda, et ma olen ookeani ääres, olen Lissabonis, Lõuna-Portugali kuurortpiirkonnas, majad on valged, puhtad, tolmu ei ole kusagil! See oli imeline elamus!

Mis meist edasi saab?
Mina kardan seda, et me leiame ükskord ennast jälle Venemaa alt. Selline mõte tekib iseenesest ja siis jälle tuleb ka see tunne, et äkki meil on seekord õnne. Raske on tulevikule mõelda. Kõik otsused on ju õhus. Meie eliit läks ju ära, meil puudub selline eliit, kes tuleks ja ütleks oma sõna.

Ometi oleme üle veerandsajandi olnud kirjade järgi vabad.
Oo jaa, mulle saadeti isegi kutse, Vaivara vald 25 aastat! Kui ma sinna läksin, siis üks valla töötaja näitas näpuga, et siit läheb trepp alla, sinna saab minna istuma. Mul oli kaasas üks venelanna Sillamäelt, ka tema oli imestunud, kuidas meile näpuga näidati. Meie inimestel ei ole enam kultuuri. Küsisin ajalooõpetajalt ja sõjaajaloomuuseumi juhatajalt, kas nad üldse teavad, kui vana on Vaivara vald. Nad keerasid ringi ja lõpetasid jutu. Ainult Helmi Kaljurand tuli käed laiali vastu: Meedy, sina ka siin! See mõjus nii, et mis sa, rauk, räägid, mine parem laua äärde sööma.
Ja mida siis on siin nüüd suudetud ära teha selle 25 aastaga? Parun Korffi ajal suudeti siinsamas nii palju, see oli tõeline ärkamiseaeg. Praegu seisame me tsivilisatsiooni varemetel.

Keda Sinimägede muuseumis teenitakse?
Uksest lähete sisse ja kohe on vene soldatite portreed reas. Lugege Põhjarannikut, Ivika Maidre on väga õnnelik, et üks venelane tõi välja tanki, ta tahab selle panna oma muuseumi juurde, teha punkri ja kahele poole lähevad suurtükid, tanki peale veel lennuk!
Kui Sinimägede muuseumi töötajad räägivad sõjaajast, siis kõlab sageli läbi, et meie vabastasime teid fašistidest.

Nii et parem kui sellist muuseumi polekski!
Parem kui poleks.

Aga võõrapärane rõngasrist Grenaderimäel, millest keegi aru ei saa, kellele see on pandud? Varsti arvatakse, et see 1944 seal tähendab filmi...
1944. aasta juulikuus tehti tervest Vaivarast must maa. Ei olnud enam Sinimägesid. Ei ühtegi puud ei ühtegi põõsast, kust lind võis õhku tõusta. Ühtegi hoonet, ühtegi elumaja. Mul on meeles, kui põldudest siit üle sai mindud, pommiauk oli pommiaugu kõrval, nii tihedalt oli siin pommitatud.
Sinimäe ristil on keskelt lennukipommi killud ja läbi pandud mõõgad. Kindlasti vajaks see selgitust juurde, Arvo Puu käis seda omal ajal ka selgitamas, isegi Sillamäe rahvale. Nüüd aga ei ole enam kedagi selgitamas ja nagu soovivad praegused valitsejad, siis mitte midagi ajaloost ei tohi alles jääda, kõik peab kustuma.

Aga vana surnuaed?
See vana surnuaed ja see väli seal, on koht, kust venelane ei saanud läbi murda. Hollandlased, valloonid ja flaamid tulid appi. Nende mälestuskivid on nüüd viidud muuseumi taha...

Mälestuskivid olid varem kooli juures ehk siis seal, kuhu on nad ka maetud.
Kool on meil nüüd võlgades ja Luhalaid ei ole milleski süüdi! Ja nad käivad kogu aeg üle laipade koolimajja ja spordihoonesse. Koolimaja alt leiti 54 luukeret, kui palju spordihoone alt, sellest pole juttu. Ja seda tehti vabas Eestis, nagu mujal poleks enam ruumi olnud. Fašistide peale oli ju vaja ehitada, mujale ei saanud.

Vanal kalmistul on mälestuskivi parun Korffile.
Parun Korff on sellele kalmistule maetud. Auvere jaamast kanti ta kätel surnuaeda. Kivi, mis alles, lasi ta ise Auvere soost tuua, see on eriline, vööga kivi. Seal oli kullatud rist, mis likvideeriti kohe pääle sõda, kivi ise jäi alles.
Rannas, Kannuka nurgas, oli ka kivi, millel peal meridiaanide märk, see lasti puruks. Ei ole enam neid inimesi, kes mineviku ees austust tunneksid.
Korffid lahkusid Saksamaale ja nende järglased käisid siin 1990. alguses. Üks daam oli järglasi toomas ja kõndis seal, kus varem mõisahoone oli. Küsis minult järsku. „Kas siin kohal oli midagi?” Vastasin, et te oletegi praegu endise mõisahoone kohal. Ta ütles: „Ma tundsin midagi, mis minusse tuli.”
Selle mõisahoone oleks saanud taastada, aga Lambakahar lükkas kõik buldooseriga maatasa, mõisahoone all olid suured keldrid, kuhu kõik lükati.
Minu isa õppis Vaivara koolis aednikuks, oli sakslasest aedniku juures tööl. Suur keldriruum oli seal all, kus olid kõik tarbeasjad. Kõik pidi olema väga korras, park oli korras. Mis oli tollal mood, allee läheb majani ja pärnapuude vahel on valgeks lubjatud kivid. Suur, võimas, ümmargune lillepeenar oli mõisa ees. Mina pole seda näinud, räägin oma isa ja äia ning kogu Vaivara valla rahva jutustuste järgi.

Vaivara mõisnik parun C v Korff (istub saanis paremal, piits käes), oli erilise huumoriga. Arendas tõuloomakasvatust, kõik kõrvalhooned ehitas kaunid, korra suhtes oli väga nõudlik. Foto: erakogu

Millal parun Korff ostis Vaivara mõisa?
1850. aastal käis ta siin ja tutvus ümbruskonnaga. Oma kooli 25. aasta­päeva kõnes on ta meenutanud, et ta lihtsalt armus ära siinsesse loodusse ja ka Vaivara rahvasse, kes janunes hariduse järele.
1820. aastal oli siin küll loodud esimene kool, kus kirikulaule õpetati. 1835. aastal kool, kus õpetati lugema ja kirjutama, aga sellest oli vähe. Parun ostis mõisa, hakkas mõjutama maarentnikke, et nad lepingu alusel ostaksid mõisalt maa, mida nad rendivad, et nad saaksid peremeesteks. Ta toetas ostmist nii kõvasti, et rahvas tuli kaasa. Ta eraldas metsalangi, kuusemetsa, tingimus oli igale maaostjale, et tuleb ehitada uus elamu. Ja erinevalt vanadest talutaredest ehitati uued majad kõrvalhoonetest eraldi.
Parun lasi ka uue mõisahoone ja kõrvalhooned ehitada. Sillamäe mõis oli ka tema hoolduse all. Ta ehitas suvilaid Sillamäele, näidates sellega eeskuju maarentnikele Sillamäe, Kannuka ja Perjatsi külas. Siia Karjamäele ehitati 1880. aastal 6-toaline maja, suure pika verandaga mööda maja külge. Ikka paruni eeskujul. Majal pidi olema korralik välimus. Peterburi ja Moskva teadlastele meeldis siin suvitada, nende seas hakkas levima mood suvilate asemel talutaredes suvitada, mõned tahtsid magada põhukottides, tingimata pidi olema kaerapõhk.

Siinkandis käis ju alati venelastest suvitajaid, aga probleeme kunagi polnud?
Vaivara rahvas oli kultuurile väga vastuvõtlik. Nad jälgisid suvitajaid. Minu äi meenutas: tsaariajal tuli venelane, suvitas, läks ära. Talle ei tulnud pähe, et jääb siia, hakkab valitsema.
Karjamäe peremees Promenti Juhan ehitas kahekordse palkidest suvila alla oja äärde. Selles käis suvitamas tsaarivalitsuse majandusteadlane Nogorodsev. Igal kevadel saabusid rongiga esmalt uued tapeedid. See andis märku: professor tuleb suvitama!
Ka parun Korff käis Karjamäel professoril külas. Ja ta leidis siit, Karjamäelt, Promenti Peetri poja, kes oli hästi suur ja tugev, temast sai mõisa piiritusevabrikus viinajooksutaja.

Kuidas sai alguse paruni kool?
Maarentnikud, ka kirjaoskajad, leppisid kokku, et teevad alla ainult kolm risti. Kaks venda, Orgud, kes olid Rakveres hariduse saanud, kirjutasid ainult allkirjad. Nii anti parunile mõista, et Vaivara rahvas vajab haridust.
1869. aasta alguses avas Parun Constantin von Korff Vaivaras oma kooli. See oli paruni kool, keda inspektorid ei tahtnud revideerida, neile tekitas muret, et kuidas on paruni koolis nii targad lapsed, mida seal kõike ei õpetata. Ja hakatigi õpetama. Kõigepealt istuma ja kõndima, noori mehi. Et ei oleks nagu adra taga.
Parun Korff otsis koolijuhatajat, ta oleks tahtnud kooli juba 1868. aasta sügisel avada, aga ei leidnud koolijuhatajat. Jõulude ajal sattus ta Perjatsi külakooli, siin tabas ära õpetaja Heinrich Masingu. Poole vestluse pealt oli parun öelnud: sina tuled Vaivara kooli juhatajaks! 8. jaanuaril avas kooli. Sellest kujunes niisugune kool, kuhu külakooli õpilane sai edasi õppima. Seitse klassi pluss kaks aastat põllumajanduskool, õpetas põldu pidama, teravilja kasvatama, loomakasvatus ja aedniku elukutse. Ja tegutses see kool niisugusena kuni 1944. aastani!

Kooli 25. juubeliks andis parun välja hõbemedalid...
Kõigepealt avas ta kooli kohtumajas, mis asus mäe peal. Parun Korff oli Peterburis peahofmeister ja sai seal õiguse, et veel eesti keeles õpetada. Kui aga vana parun ära suri, siis noorel ei olnud enam nii palju võimu ja siis juba kimbutati kooli rohkem.
Maarentnik külvas, kündis, ehitas maja, parun tõi kevadeti 30-kilosed kotid, lasi oma kaariku peale panna, viis taludesse sorditeraviljaseemet. Peremees ütles, mul ei ole praegu nii palju raha maksta. Parun vastu, et kas ma küsisin raha. Sügisel, kui saad saagi, siis selle jagu vilja tood piiritusvabrikusse.
1894. aasta jaanuaris peeti kooli juubelipidu – 25 aastat Vaivara kooli. Parun lasi selleks puhuks teha kõikidele lõpetanutele kaela panemiseks üle 400 pisikese hõbemedali. Minu äi ja küla vanad kõik kes jutustasid sellest, meenutasid: mõtle, kuidas parun säras, kui pidas kõnet kooli juubelil! Ta oli Vaivarasse niivõrd kiindunud ja Vaivara rahvas kiindus ka temasse. Auveres ja Soldinas ja mujal käis mõisate põletamine ja lõhkumine, aga Vaivara oli paigal.
Kooli juubelipeol esinesid juba ka puhkpilliorkestrid. Parun tõi kooli puhkpillid, iga poiss valis ja hakkas mängima. Pidu avati kirikus, aktus läks edasi koolimajja, seal pidas parun oma peakõne. Kõnelejaid oli väga palju, kuna Vaivara koolis õpetati kõnekunsti. Iga poiss ja tüdruk pidi, kui anti teema, oskama kõnet pidada. Niisugune oli hariduse andmine Vaivara koolis.
Enne paruni kõnet avas aktuse meeskoor. Külade laulukoorid laulsid kordamööda, igas külas oli laulukoor, külad olid küllaltki suured. Õhtu jätkus mõisa saalis. (56 ruumi oli Vaivara mõisal. Sinna mahtus esimese vabariigi ajal lastekodu, 6-klassiline kool ja õpetajate korterid.)
Mehed olid küsinud, mis me joogiks kaasa toome. Parun vastanud, et jookide eest hoolitseb ka tema. Enne juubelit tulnud Peterburist raske kast rongiga, joogid. Tehti koolimajas kast lahti, et vaadata, mis joogid need nii rasked on. Peal oli kiri: Teie mitte juua tahtmine olgu nii kõva, kui on need kivid siin kastis. Mõisas oli karske pidu ja kestis hommikuni! See oli 8. jaanuar 1894. Vaivara kool kestis samas hoones 1931. aastani.
8. jaanuaril 2019 saab see hõbemedal 125-aastaseks ja vaivara kool 150-aastaseks. Kes pühitseb nüüd seda? Praegune Sinimäe kool ei saa olla järglane, kuna ta on ehitatud surnuaiale ja seda valitsevad teise mõttelaadiga inimesed. Aga Sillamäe eesti kool hakkas tööle pääle sõda Vaivaras. Seesama Vaivara kool toodi üle Sillamäele esialgu 2. Keskkooli juurde eestikeelsena. Siis jäid ruumid kitsaks ja vabanes lasteaed ja sinna tuli Sillamäe eesti kool, mis töötab tänaseni. Vahetunni ajal pidid lapsed seal küll vene keelt rääkima, sest paljud vene vanemad panevad oma lapsed eesti kooli.

Mis paruni koolist sai kui 19. sajandi lõpu venestamine tuli?
Kuigi kaua käis see kiusamine. Oli spetspulk. Kes eesti keelt rääkis, sai selle pulga oma kätte ja direktor pani luuletusi pähe õppima. Üks poiss olnud koolis, kellele see väga meeldis. Tema püüdis päeva lõpuks selle pulga oma kätte saada, ütles jälle mõne sõna eesti keeles ja pulk läks tema kätte. Temale jäid kõik luuletused ruttu pähe, nii eesti- kui ka venekeelsed.
Masing oli ju eestlane, tema ei osanud puhtalt ja korralikult vene keelt, selleks tal oli abiõpetaja.
Abiõpetaja tuli Vaivarasse 1901, tema nimi oli Mart Raud. Tuli Vaivara jaamast mööda raudteed jala, ta teadis, kus koolimaja on. 1880. aastal oli vana parun ehitanud uue paekivist koolimaja, suurema kui kohtumaja oli. Koolimaja oli tühi, õpetajad olid kõik mõisas, parunil külas. Raud oli lugenud ühe ümmarguse posti pealt, et toimub teatrietendus. See toimus siin mäealuses kõrtsis, mis oli tehtud juba seltsimajaks, kooskäimiseks. Kõrts ei andnud peale raudtee tulekut enam tulu, kuna kohalik rahvas ei joonud. Natuke mekiti ja kõik. Ei tasunud mõisale ära.
Parun pakkus väikese rendi eest talumeestele kooskäimise kohaks. Talumehed ehitasid kõrtsi seest ringi, sakstetuba sai lavaks. Saali pikendati.

1910. aastal avatud seltsimaja, mille varemed täna seisavad kui mälestusmärk rahvale, keda enam ei ole. Foto: erakogu

Millal siis hakati Vaivaras seltsimaja ehitama?
Korffi poeg Nikolai Klaus (1868–1925), kes päris Vaivara mõisa, oli puhtalt isa järglane, toetas samuti talupoegi. Karskusseltsi seltsimaja on ju tema toel üles ehitatud, ta kinkis selle jaoks telliskivid, puitmaterjali, katusematerjali, aga laenu ei andnud. Talupoeg pidi ise oma rahadega ehitama. Lõik talupojad käisid paasi murdmas, kõik tegid tasuta tööd. Tasu maksti ainult müüriladujale, ülejäänud tööd tehti kõik ühiselt.
Naised tegid talvel käsitööd, suvitajad ostsid, nad teadsid, miks nad peavad ostma. See oli omaette kultuuriline nähtus tollal. See raha läks kõik seltsimaja ehitamiseks.
Nad käisid sinna kõrtsimajja, kuni tsaarivalitsus hakkas nõudma, et igas mõisas peab olema hospidal. Vaivaras ei olnud ja noorparun ütles nüüd talumeestele, mina võtan teilt selle seltsimaja ruumid ära ja ehitan ümber hospidaliks, aga teile anna maatüki kuhu ehitate tõesti oma seltsimaja. Talupidajad olid kõik nõus.
Tehti siia Perjatsi randa paekalda alla laululava. 1906 oli esimene laulu­pidu, koore tuli kokku palju, see raha, mis tuli, läks jälle seltsimaja ehituseks. Tehti kogu aeg pidusid, raha läks müüriladujale, tema nimi oli Jüri Uustalu. Kahe aastaga ehitati valmis, 1910 avati. Kõik oli parun Korffi koolis hariduse saanud põllumeeste töö. Tööstust siin polnud.
Kuberner toetas 1000 kuldrublaga, kui sai teada, mida Vaivara rahvas ehitab. Noorparun tuli kohale, kui hoone oli poolestsaadik valmis, ehmatas ära: nii suur ja nii suured aknad, see ei ole ju enam seltsimaja, vaid teatrihoone, mida te ehitate! Aga toetas edasi. Vahepeal olid sõrmed põhjas, küsisid laenu. Ta keeldus. Ütles, mina laenu ei anna. Aga ma annan teile 500 kuldrubla ja kirja kaasa, Aleksander Korff, 500 kuldrubla, minge Laagna mõisniku juurde, küsige, palju tema annab. Nii käidi kõik mõisad läbi ja saadigi lõpuni ehitada. Eestvedajaks oli karskusselts Külvaja ja Põllumajandusselts. Külvajasse kuulus 100% rahvast, sest siin ei joodud.

Kas olete oma mälestused ka kirja pannud?
Andsin Iisaku muuseumi peavarahoidjale. „Vaivara rahva kuldaeg ja selle lõpp”. Lõpp on mul lõplikult vormistamata, on ainult märkmed. Ma tean Perjatsi küla elulugu rauasulatamisest peale. Sulatamise koht oli siin, kahe talu piiri peal. Vaivara oli mulle alati tähtis olnud, aga kõige rohkem hakkas ajalugu minuga rääkima, kui sain Karjamäe talu miniaks. Kõik külamehed käisid siia kokku ja rääkisid, kui hästi enne elati. Ja nüüd pole enam mitte midagi.