Bulat Atabajev – kasahhi Solženitsõn

tekst: Reet Kudu

Bulat Atabajev. Foto erakogu

Kasahhi teatrilavastaja Bulat Atabajev pandi tõe rääkimise ja kirjutamise eest vangi nagu kord Solženitsõn. Täpselt samuti saadeti ta kodumaalt välja. Ja täpselt samuti võttis ta vastu Reinimaa ja Köln, kust kord Marxi revolutsiooniline teooria levima hakanud.

Solženitsõni võttis teatavasti vastu kirjanik Heinrich Böll, aga Atabajevi väljasaatmise ajaks oli see külalislahke Nobeli laureaat juba surnud. Kasahhi sünnimaalt minema kihutamine ei toimunud ju kauges nõukogude minevikus, vaid mõni aasta tagasi.
Kuigi praegune diktaator Nursultan Nazarbajev oli kommunistliku partei peasekretär ehk peaideoloog, sai temast alates Kasahstani iseseisvumisest hoopis kohalik „peakapitalistˮ. 1. detsembril 1991 oli ta ainus kandidaat presidendivalimistel ehk tavapärasel nõukogulikul hääletamisel. Sellest ajast peale on Nazarbajev olnud Kasahstani ainu­valitseja, sest ta ei pidanud enam alluma Moskva keskvõimule. Ta on „parandanudˮ mitu korda valimisreegleid, pikendanud ise oma ametiaega. Alandlik rahvamass on ta juba neli korda rõõmsalt uuesti presidendiks valinud, sest eks Marxil oli õigus: mass jääb massiks, kes ei suuda ise kaitsta oma õigusi, kuni ei ilmu välja mõni revolutsionäär. Aga meie kahjuks teame juba: häda riigile, kes neid revolutsionääre uskuma jääb.
Aastast 2012 tähistatakse Kasahstanis igal aastal pidulikult "Esimese presidendi päevaˮ ja rahvas on rõõmust samavõrd hullunud nagu kuninglike sünnipäevade ja printside pulmade puhul, kuhu neil tegelikult asja pole. 2010. aastal nimetati Nazarbajev lausa „rahvajuhiksˮ, kes ei pea alluma mitte mingisugusele kohtule ja samuti ei saa kohtusse kaevata tema lähimaid kaastöölisi. Nojah, kohtusse kaevata ei saa, aga pead otsast lõigata küll. Seda tehti juba prantsuse revolutsiooni ajal ja sama „kohtupidamistˮ jätkati edukalt ka Rumeenias. Kui ikka keegi tahab ainuvalitsejaks saada, siis ta peab arvestama ka niisuguse saatusega, mis tema seadustest põrmugi ei hooli.

Vastuolud režiimiga

Bulat Atabajevi vastuolu režiimiga muutus eriti teravaks aastal 2011, kui ta võttis sõna streikivate tööliste kaitseks. Järgmise aasta juunis ta vahistati, aga oldi sunnitud tänu rohketele Saksamaa protestidele juba juulikuus uuesti vabastama. Ka Bulat Atabajevist taheti algul teha hoopis diktaator Nursultan Nazarbajevi kannupoissi, nagu Stalin kutsus endaga kohtuma oma lemmikkirjaniku Maksim Gorki. Aga lavastaja ja dramaturg Atabajev keeldus Kasahstani ainuvalitsejaga kohtumast. Minuga mitte. Ja seda pean oma elu üheks suureks kingituseks, et me alati pikalt vestleme, kui ma Kölnis viibin. Kasahhi mässaja vaimule pole ju vägivald mingeid jälgi jätnud, aga kehale küll. Mees on Saksamaal mitu korda haiglaravil olnud ja sel kevadel opereeriti ta kaks varvast, sest kardeti gangreeni levimist. Aga hoolimata sellest, et kasahhi kangelase jalg on kipsis, ei keeldunud ta ka maikuus minuga kohtumast.
Bulat Atabajev töötab alates 1. detsembrist 2012 Kölni Teatriakadeemia tudengite koolitajana, aga märksa parema meelega lavastaks ta edasi kodumaal, kust ta välja saadeti üpris kummalisel moel. Pärast rohkeid sakslaste demonstratsioone Kasahstani saatkonna ees toodi vang ootamatult kesk ööd kongist ülemuste ette ja kästi tal jalga lasta. Atabajev keeldus, sest tal polnud mingit kindlust, et teda järgmise nurga taga ei tapeta. Seejärel viidi ta lihtsalt lennujaama ja saadeti esimese klassi reisijana Saksamaale. Miks just nii uhkelt, aga mitte loomavagunis? Ehk oli see veel üks katse tõrksa taltsutamiseks, tema poolehoiu võitmiseks? Või ka iga diktaatori südamesopis pesitsev tohutu hirm ja argus? Ehk annab alla? Muutub leplikumaks? Ei kritiseeri enam nii karmilt?
Kasahhi tuntuim vastuhakkaja leplikumaks ei muutunud, aga meenutab seda öist reisi tänaseni muiates. Kontrast olevat olnud tohutu. Vangi­kongis vesi ja leib, lennuki pardal šampanja ja delikatessid. Hoolimata humoorikast lennukirjeldustest oli see öö Atabajevi jaoks elu üks raskemaid, sest kui ta vanglast välja viidi, polnud tal veel õrna aimugi, kas lavastatakse surmaga lõppev õnnetus või ta pääseb tõesti? Kasahhi vaprat vastuhakkajat peksti ainult kinnivõtmisel, vanglas mitte, aga võimalus kehaliseks vägivallaks oli kogu aeg olemas. Nazarbajevilt võis kõike oodata ja vastu hakata julgevad talle vähesed. Atabajev vahistati kodumajast väljumisel ju kogu majarahva silme all, aga appi ei tulnud pekstavale keegi, et mitte ka ise vangi sattuda.
Lavastaja saadeti kodumaalt minema üksinda, kogu ta pere jäi maha. Jäid maha abikaasa ja poeg, kes kohe riigitöölt vallandati. Jäid maha lapselapsed. Praegu töötab poeg õnneks küll erafirmas, aga ta oli sunnitud oma isa mässulisi artikleid avalikult hukka mõistma, et üldse ellu jääda. Ja Bulat Atabajev ei heida talle seda ette, sest armastab väga oma lapselapsi ja igatseb neid näha. Pojaga olevat suhe endiselt hea, kuigi nad pole ammu kohtunud.
Kindlasti aitas Atabajevi vanglast pääsemisele kaasa ka tema rahvusvaheline tuntus. Eriti Saksamaal. Bulat Atabajev lõpetas küll Alma-Ata pedagoogilise instituudi, aga ta on teatrikunsti õppinud ka Leipzigis. Ta asutas Kasahstanis kolmkümmend aastat tagasi Saksa teatri. Lisaks sellele lõi ta teatri Aksaray.
Bulati eesnimi on vahel kirjas ka Bolatina, sest tegelikult olevat tahtnud ta isa talle just seda nime panna, aga nõukogude ametnik väitnud, et nime Bolat pole olemas. Ja kes teaks paremini, missugused nimed tohivad maakeral olemas olla, kui üks nõukogude bürokraat? Ka ta pere­konnanime kirjutatakse välismaal mitut moodi: kord Atabaev, siis hoopis Atabayew, aga segamini ei aeta nimekandjat ometi mitte kellegagi, sest nii julgeid mehi on maailmas vähe ja Kasahstanis ainult üks, kes lausa välja saadeti.
Bulat ehk Bolat peab endiselt oma missiooniks tutvustada kogu maailmale kasahhi igivana kultuuri. Ta käib seepärast pühapäeviti isegi vabatahtlikult ja ilma igasuguse tasuta Kölni Kasahhi Kultuuriühingu noortele kasahhi keelt õpetamas ja vanadest traditsioonidest rääkimas. Aastal 2012 autasustati teda Weimaris Goethe-medaliga teenete eest teatri arendamisel, saksa ja kasahhi kultuuri vahendamisel.

Bulat Atabajev Kasahstani demokraatliku liikumise valmisplakatil. 2001. aastal loodud poliitiline liikumine ДвК (Демократический выбор Казахстана) tegevus on tänaseks Kasahstani võimude poolt keelatud. Foto Wikipedia

Meie omad printsid ja patorgid

Atabajev on vaimustatud meie teatrist ja kogu Eesti Vabariigist, kus valitsevat tõeline demokraatia. Võrreldes Kasahstaniga võime tõesti rõõmsad olla, et meie võimukoridorides on tiirutamas palju pisikesi nazarbajeveid, mitte ainult üks suur Nazarbajev nagu Kasahstanis. Nõukogude võimu kuritegude eest on aga ka meil vastutav hoopis „rahvusˮ, mitte tegelikud tegijad ehk partorgid – rahvusest hoolimata.
Minul on õnneks „õige rahvusˮ, Bulat Atabajevil samuti, aga meie kummagi elu pole see kodumaal kergemaks muutnud, sest me ei jaga rahvamassi vaimustust ei printsidest ega partorgidest. Jah, elu ise kinnitab kahjuks töölisklassi ja tema ekspluateerija leppimatut vastuolu ka sel suurel juubelil, kui juubilar Karl Marxi sünnilinna Trieri püstitati revolutsioonilise mõtleja 200. sünnipäeva puhul väga uhke ausammas, mida hiinlased vaimustusega pildistamas käivad.
Idasakslanna Angela Merkel soovitab teatavasti meie komparteilaste kombel, et NSV Liidu teenekate kommunistide kuriteod ometi kord unustataks ja „maha kantaksˮ. Aga kuidas on võimalik meie kalleid seltsimehi unustada, kui kogu Euroopat üle ujutav põgenikevool on tegelikult samuti nõukogude võimu karistamatuse tagajärg. Süüria sõjas ja paljudes muudeski sõdades on ühel pool uuesti ekskomparteilastele allutatud Venemaa, sest Jeltsini-aegne sõprus on tänu paljudele valedele otsustele muudetud vaenuks, mis on tabanud bumerangina Euroopat ennast –
tohutu põgenikelainena.
Saksamaale meelitati pärast NSV Liidu lagunemist hulganisti umbkeelseid volgasakslasi, olgu nad kommunistid või dissidendid, luuserid või töökangelased. Ainsaks põhjenduseks, et nende vanemad pidid kord Stalini režiimi all kannatama ja järglastel on järelikult „õigeˮ rahvus! Nii saidki inimõigustest pikapeale hoopis „rahvusõigusedˮ. Ehk õigused neile poliitikutele, kes rahvust inimesest endast märksa olulisemaks peavad. Loomulikult ei suuda suur osa neid „sundsakslasiˮ oma eluga Saksamaal suurt midagi peale hakata, ei uut keelt ega kombeid omandada. Erinevalt Bulat Atabajevist, kes neile venekeelsetele kaasa tunneb, aga valede unelmatega võõrale maale väljarännanuid kuidagi aidata ei saa. Ligi 400 volgasakslaste perekonda on läinud juba tagasi, sest ei suutnud üldse võõrsil kohaneda. Volga kallastel on need pered elanud juba alates 18. sajandist, kui sakslanna Katariina II nende esivanemad oma manifestiga Venemaale kutsus.
Bulat Atabajev ei kaitse seega ainult kasahhe, vaid ka parteituid venelasi, kes on kompartei asemel NSV Liidu kuritegude eest vastutama pandud. See meid ühendabki ja veel palju muud. Näiteks türgi turg, kus ei levitata sugugi mitte diktaator Erdogani näopilte, vaid müüakse hoopis imeodavaid ja maitsvaid hõrgutisi. Müüjate rahvus on tõesti sama nagu Türgi diktaatoril, aga kuritegude asemel tõelised heateod. Selle turu viljade maitset tunnen suus ja hinges veel praegugi, kui neid ridu Atabajevist kirja panen, sest just tema tutvustas mulle teistsugust Kölni – nii lõunamaist ja elurõõmsat, kasahhi ja türgi oma.