Kommunistide suur terrorirünnak
1. detsember 1924

Hanno Ojalo
peatükk raamatust

Hanno Ojalo. Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud Kirjastus Ammukaar 2018

1. detsembri hommikul 1924 toimus Tallinnas ulatuslik terrorirünnak, kus kommunistide löögisalgad püüdsid NSV Liidu toetusel Eesti Vabariiki kukutada.

Kommunistliku Internatsionaali agentide poolt peale Venemaa kodusõja lõppu Euroopas korraldatud mässukatsed ebaõnnestusid kõik. Bulgaarias 1923. aasta septembris ja Saksamaal Hamburgis oktoobris. 1924. aastal prooviti õnne Eestis ja Rumeenias (Moldova lõunaosas) – jälle tabas punaseid nurjumine.
Nõukogude Liidus tegutseva Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkond otsustas augustis 1924. korraldada Eestis „töörahva ülestõusu” ja saavutas selleks vähemalt esialgu ka Moskva-poolse rahalise ja inimressursi toetuse. Vaatamata laialt levinud arvamusele, nagu oleks NSV Liidu sõjavägi ja Balti laevastik olnud sel hetkel rünnakuvalmis ja oodanud pingsalt Tallinna kommunistide aktsiooni tulemusi, näib see olevat pigem fantaasia. Tol ajal ei olnud idanaaber veel valmis sõjaliselt Euroopa riikidele kallale tungima, Balti laevastiku sõjalaevad olid aga nii halvas seisundis, et ei olnud suutelised isegi sadamast välja sõitma (esimene selline juhtum toimus alles 1926. aastal!). Mingit rünnakuvalmis Punaarmee väeosade paigutamist Eesti piirile ei toimunud, aktiveeritud olid vaid „internatsionalistid” – tuhat­kond või paar NSV Liidus elavat eestlasest ja lätlasest kommunisti. Autorile tundub, et Moskvas ei usutud eriti eestlastest kommunistide võiduvõimalusi, kuid lasti neil Kominterni rahalisel toetusel vabalt tegutseda ja õnne proovida…

Kolm „pataljoni”

Riigipöördeplaani koostaja, EKP juht Jaan Anvelt.

Riigipöördekatse ettevalmistamiseks kaasati hulk Punaarmee komandöre, endisi punakütte, kes rakendasid nüüd oma militaarseid oskusi Eesti Vabariigi kukutamiseks – paraku, ja meie õnneks, edutult. Nõukogude Liidust salaja üle piiri toimetatud Punaarmee komandörid moodustasid ööl vastu 1. detsembrit Tallinnas enamjaolt kohalikest kommunistidest ja nende kaasajooksikutest löögisalgad („pataljonid”) tähtsamate riigiasutuste, sõjaväeosade, raudteejaamade ja peapostkontori ründamiseks ja vallutamiseks. Kõiki kolme „pataljoni” juhtisidki Punaarmee komandörid, kes Vene kodusõjas olid võidelnud eesti punaküttide ridades – Aleksei Heints, Voldemar Puss ja Eduard Teiter.
Riigipöördeplaani koostasid EKP juht Jaan Anvelt ja kodusõja veteran Karl Rimm. Nende staap asus esialgu Tallinna linnapiiril aadressil Kadaka tee 9 kingsepp Kristjan Grünbachi korteris. Lisaks Anveltile ja Rimmile olid staabis veel tšekist Valter Klein (tulevase sõja-revolutsioonikomitee esimees), Arnold Sommerling ja Georg Kreuks. „Sõjapealikuks” oli Punaarmee 3. eesti kütipolgu endine komandör August Lillakas, kes ­novembri lõpul salaja üle piiri Eestisse oli tulnud. Suurejooneline plaan nägi ette võimuhaaramise eelkõige Tallinnas, seejärel aga juba teistes linnades. Riigikaitselise tähtsusega objektide ründamiseks ja vallutamiseks moodustati võitlussalgad, mida nimetati uhkelt pataljonideks:
I pataljon (komandör Aleksei Heints) pidi vallutama Tondi sõjakooli (sealt lootsid mässulised saada suurema koguse relvastust) ja Tallinn-Väikse raudteejaama;
II pataljon (komandör Voldemar Puss) pidi vallutama ratsapolitsei­reservi, auto-tankidivisjoni, side­pataljoni, lennuväedivisjoni, II politseijaoskonna, Ülemiste raudteejaama, 10. jalaväerügemendi ja sidepataljoni staabi;
III pataljon (komandör Eduard Teiter) pidi vallutama Sõjaministeeriumi ja Kaitsepolitsei, Vene tn eeluurimisvangla, V ja VI politseijaoskonna, Balti jaama, Toompea lossi, Riigivanema maja, peapostkontori, mereväestaabi, elektrijaama, Patarei vangla.
Mässuliste plaane häiris tunduvalt rohkearvuline kommunistide arreteerimine ja kinnipanemine 1924. aasta jooksul, mis vähendas tuntavalt võimalike riigipöördekatses osalevate terroristide arvu. Üleüldse oli riigipöördekatses osalevate terroristide koguarv väikesevõitu. Kui esialgu unistasid Anvelt ja tema kaaskond 500–1000 mehest, siis lõpuks planeeriti 1. detsembri ööseks kokku tulevat 500 meest – tegelikkuses julges kohale saabuda 250–300, kes siis jagati pataljonide vahel ära. Nendegi hulgas oli väike osa elementaarse sõjalise ette­valmistusega ja võitluskogemustega (kas siis Esimesest maailmasõjast või Vabadussõjast).
Sellise võitluskogemusteta seltskonnaga rünnata kogu linnas laiali asuvaid riigiasutusi ja sõjaväeosi käputäie käsitulirelvadega oli hullu­meelne avantüür, isegi arvestades lootust NSV Liidu sõjaväe appitulekule ja osa „töörahva hulgast pärinevate” sõdurite ja madruste ületulekuga mässuliste poolele.
Et aduda mässajate plaani avantürismi, olgu võrdluseks olgu öeldud, et Tallinnas paiknevates sõjaväeosades oli sel hetkel mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri ning linnas tegutses paarsada politseiametnikku.

Valmistumine riigipöördeks

Relvastatud riigipöörde alguseks planeeriti 1. detsembri varahommik kell 5.15. Riigipöörde staap asus esialgu linnaservas Kadaka külas, nüüd toodi see kesklinna aadressile Tõnismägi 8, sealt edasi koliti aga hoopis aadressile Telliskivi 21, Õli- ja Värvivabriku „Extraktor” kontorisse. Mässuliste relvastus koosnes peamiselt püstolitest ja revolvritest, kokku oli käsirelvi 150. Vintpüsse oli 55, lisaks veel 65 käsigranaati ja kaheksa isetehtud pommi. „Imerelvaks” oli kolm Thompsoni püstolkuulipildujat, kuid neid oskasid paraku kasutada üksikud asjaosalised. Nagu näeme, oli relvi vähevõitu ja ka nende kasutamisoskusega mehi nappis. Rääkimata sellest tõsiasjast, et enamikul puudus sõja- ja sõdimiskogemus…
Plaan oli tehtud idealistliku arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud nn töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed. Kas Anvelt ja tema meeskond tõesti uskus, et Eestis on „revolutsiooniline” situatsioon ja tööliste-sõdurite enamus ootab pikisilmi soodsat võimalust punaterroristidega liitumist – see jääb segaseks. Nagu näeme, siis midagi taolist 1. detsembril ei toimunud.
Eesti Vabariigi julgeoleku eest vastutavad asutused olid kavandatava riigipöördekatse ettevalmistustega üldjoontes kursis, kuid ei teatud rünnaku täpset kuupäeva. Mässuliste ridades oli vähemalt 3–4 agenti (paraku ei kuulunud nad juhtkonda), kellelt infot saadi. Ühest küljest oli väljaastumist asjatult oodatud novembrikuus, teisest küljest aga on ka arvatud, et kommuniste provotseeriti teadlikult mässule, et neist siis ühe hoobiga lahti saada – nii arvas näiteks sõjaajaloolane Hannes Walter. Ja peab tunnistama, et see ka õnnestus – mitusada kommunisti hukati või vangistati pikemaks ajaks.

Mässuliste relvastus koosnes peamiselt püstolitest ja revolvritest, kokku oli käsirelvi 150. Vintpüsse oli 55, lisaks veel 65 käsigranaati ja kaheksa isetehtud pommi.

Sündmuste käik Tallinnas

I pataljon
Sõjakool

Esmajärjekorras oli kavas vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste sõjakool Tondi kasarmutes, seejärel kitsarööpmelise raudtee peajaam Tallinn-Väike ja lõpuks ka Nõmmel asuv inseneriväe pataljon. Sõjakooli vallutamine oli olulise tähtsusega kogu avantüüri õnnestumiseks – sealsest relvalaost loodeti saada rikkalikult relvi oma meeste ja hiljem liituvate kaasajooksikute relvastamiseks. Selle rünnaku tagasilöömisel oli oluline koht kogu mässukatse nurjamisel.
Sõjakooli ründas kõige suurem löögisalk, millesse kuulus 56 meest – planeeritud 140-ga võrreldes oli seda muidugi vähevõitu... Osa ründajaid riietati maskeeringuks Eesti sõjaväe vormiriietusse. Salk kogunes Kristiine heinamaal ja suundus kilomeetri kaugusel asuva sõjakooli poole. Relvastus oli suhteliselt nadi – üksainus püstolkuulipilduja, neli vintpüssi, ülejäänutel aga vaid püstolid ja granaadid.
Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 vahiruumi.
Nende kahe eesmärgi saavutamiseks koondati ööl vastu 1. detsembrit Tondi kasarmuist pool kilomeetrit põhja pool, tollasel Kristinentali heinamaal asunud Reimani majasse suurim löögisalk — 61 meest Eduard Klaasi juhtimisel, lisaks veel kolm naist sidepidajaiks. Seltskond sõi ja jõi kogu öö, kell 5 hommikul aga hakati liikuma Sõjakooli poole. Osa löögisalklasi riietus sõdurisineleisse 10. jalaväerügemendi tunnustega, paar meest lisasid endale ohvitseri tunnused — mustad kraed koos tärnidega ja ohvitserimütsid.
Kadettide kasarmule läheneti varjatult läbi metsa, lõigati kaasas olnud okastraadikääridega läbi kaks traataeda ja pandi välja vahid, kes hoonetest põgenejaid pidid maha laskma. Arvates, et korrapidaja ohvitser on kasiinos, visati sinna käsigranaat, mis kellelegi viga ei teinud. Kadettide kasarmusse visati läbi akende kümmekond käsigranaati; nagu seisma jäänud kell ühe surma saanud kadeti taskus näitas, oli kell 5.27.
Plahvatustest tekkinud segadust kasutades tungisid sõdurisineleis lööksalklased kasarmusse; allkorruse korrapidaja kadett lasti maha ja uniste kadettide pihta tulistades ning nende vahelt läbi trügides üritati jõuda relvapüramiidini. Kuid kadett Ernst-Johannes Zobel kustutas ruumis elektrivalguse; see segas ärganute tulistamist ja tekitas sissetungijais ebakindlust.
Osa mässumehi üritas tungida teisele korrusele, kuid sealne korrapidaja Paul Paas, kuuldes all laskmist, saatis kadetid Pessori ja Johansoni vaatama, mis seal sünnib. Need mehed olid tulnud piilkonnast ning olid riides ja relvis. Albert Pessor sattus trepil kokku üles tungivate kommunistidega, laskis ühe neist maha ja haavas teist, kuid langes kolmest kuulist haavatuna ise trepile. Aga Pessori vastuhakk tekitas mässumeestes segadust, nad jooksid kasarmust välja ja tulistanud akendesse, kadusid metsa.
Kadetid riietusid ja relvastusid ning kohale jõudnud ohvitseride juhtimisel mindi ümbrust puhastama. Osa mässajaid oli Reimani majasse tagasi pöördunud, need piirati seal sisse ja vangistati. Üldse võeti kaheksa vangi, mässajate poolel oli kaks surnut ja üks haavatu.
Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus viis läbi juurdluse ja kõik tabatud vangid mõisteti surma. Otsus viidi sama päeva hilisõhtul täide.
Sõjakooli vallutamise katsel said kohe surma kadetid Aleksander Teder ja August Udras, hiljem surid haiglas haavadesse ka Arnold Allebras ja Aleksander Tomberg. Veel sai võitluses kergemalt haavata üheksa kadetti ja üks ohvitser. Nende nimed on toodud ka nn Tondipoiste mälestussambal.

Kitsarööpmelise raudtee peajaam Tallinn-Väike

Sama „pataljoni” viiemeheline lööksalk ründas Tallinn-Väike raudteejaama. Jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha konstaabel Hendrik Lossmann ja jaamaülema abi Jaan Laanus. Jaamaülem viibis oma korteris, teda jõuti hoiatada. Kõik, kes tulid jaama, arreteeriti ja peeti kinni kolmanda klassi reisijate ooteruumis. Lisaks kahe inimese tapmisele oli mässuliste silmapaistvamaks saavutuseks mõne telefoniposti maha saagimine ja telefoniliinide läbilõikamine. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenesid Eesti sõdurid, mässulised põgenesid. Kokkuvõttes oli see üritus üks kõige mõttetumaid aktsioone, mis ainult killustas mässuliste jõude…

II pataljon

Selle pataljoni löögirühmad tegutsesid aktiivselt Juhkentali piirkonnas asuvate sõjaväeosade vastu – siin paiknesid nn Mäe kasarmud (Side­pataljon, 10. jalaväerügement, allohvitseride õppepataljon), Aafrika (tänapäeval Võistluse) tänaval Tanki­kompanii ja tankigaraaž. Lähedal Polgu (tänapäeval Mardi) tänaval aga Ratsapolitsei reserv.

10. rügemendi kasarmud Juhkentali tänaval

Odra tänaval asuvasse salakortereisse olid koondunud löögirühmad, Juhkentali kasarmute vallutamiseks kasutati 27 ründajat. Osa mässulisi tungis ohvitseride kasiinosse ja tappis Piirivalve nooremleitnandi Harald Buschi, 10. rügemendi nooremleitnandi Helmut Viiburgi ja Sidepataljoni nooremleitnandi Oskar-Martin Punnisoni, kes seal korterite puudumise tõttu ööbima pidid. Eks nad võisid muidugi ka õhtul mõne napsi teha ja seetõttu magasid raskemalt… Seepeale avas valvur mässuliste pihta tule ja need põgenesid. Teine osa mässulistest liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppepataljoni mehed, kes asutasid end minema Valdekule õppelaskmistele. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.
15 mässajat murdsid sisse sealsamas olnud Sidepataljoni kasarmusse ja tapsid valves olnud ohvitseri Adolf Elleri, kuid ta oli jõudnud juba häiret anda. Pataljoni kasarmusse olid jõudnud joosta mässuliste hulgas olnud agendid ja paar minutit enne rünnakut sõdurid häire korras üles ajada. Seetõttu võeti punased vastu püssitulega ja löödi nad tagasi.

Auto-Tankidivisjon

Auto-Tankidivisjon asus nagu 10. rügementki samuti Juhkentalis. Seal õnnestus 30 ründajal divisjoni reeturist allohvitseri Loorentsi kaasabil vallutada tankide garaaž ja kõik tankid peale ühe sõidukõlbmatuks muuta. Seejärel käivitas Loorents ainsa sõidukõlbliku tanki ja sõitis sellega hoovi, kus parajasti toimus mässuliste rünnak sõdurite meeskonnaruumile. Veltveebel Rudolf Kaptein aga äratas meeskonna, tulistades revolvrist lakke, ning koos nooremallohvitser Alfred Kremmeriga viidi meeskond vasturünnakule. Kaptein oli üldse tegija mees – just tema hüppas tanki peale ja tappis läbi vaatluspilu tulistades Loorentsi, mispeale ülejäänud mässajad laiali jooksid.
Kogu sellest segadusest jutustas hiljem Sidepataljoni allohvitser Johannes Vilibert niimoodi:
„Me olime Mäe kasarmus ja magasime, ega me ei teadnud midagi. Vaat, ma räägin natuke selle eellugu. Minuga seltsis lõpetas allohvitser Teer, kes oli õppekompaniis rühmavanemaks. Ja õppekompanii veltveebel oli Schaurup. Nemad olid Sõjavägede Staabi luureosakonna mehed. Me kutsusime neid „tuhandemargasteks”. Nojaa, aga need mehed olid end sidunud kommunistidega. Ega kommunistid saanud teada, kes nad tegelikult on. Ja 1. detsembri hommikul istusivad nad kommunistidega koos Odra tänaval või Drevingi tänaval, kus nende salakorterid olid. Jutt oli ikka niisugune, et sõjavägi pidi kaasa minema. Ja kui nad hommikul veerand kuue ajal kogumiskohast välja tulid, jooksid Schaurup ja Teer minema.
Schaurup jõudis enne mässumehi kasarmusse, äratas poisid, võttis korra­pidaja juurest padrunid ja pani püssimehe ukse pääle. Aga eraisikud olid juba järel. Ja nagu esimene sisse tuli, tahtis püssitääki kõrvale lüüa – tääk oli ukse poole – nii tunnimees vajutas kohe... Kui sissetulija ukse vahele maha lasti, oli keegi karjunud: „Äraandmine! Äraandmine!”. Ja teised jooksid tagasi. Eks me olime juba riides, kui madin algas. Kaua sõduril riidepanek käib? Mõni minut. Püssid-padrunid rabinal kätte ja jooksime igale poole uste peale.
Meie kasarmu ette sõitis tank ja jäi esimeste uste juurde seisma. Autotanki kompaniis teenis allohvitser Loorents, kes tegelikult oli kommunist. Aga Teer oli jõudnud tankikuulipilduja ketta ära võtta ja visata üle plangu Afrika tänavale. Loorentsil ei olnud tankis laskemoona, eks ta tuli laskemoonalaost omale padrunisi võtma. Kui nüüd tank seisma jäi, viskas veltveebel Kaptein ennast roomiku kõrvale pikali maha, ja nagu Loorents luugi lahti tegi, laskis tal brauninguga peast läbi. Tank oli kahjutuks tehtud. Autotanki laskemoona ladu oli teise korruse peal meie kasarmus. Ja meie hoidsime seda tule all, lasksime piki koridori, et keegi ei saaks minna laskemoona tooma. Tankile pandi siis jälle õiged mehed peale ja ta seisis kogu aeg otsaga Suur-Juhkentali tänava poole.
Üks salakorter oli neil Gildi tänaval. Sealsamas lähedal oli Sidepataljoni staap ja kasiino sama katuse all. Eks nad tulid ootamatult sisse ja lasksid neli ohvitseri maha. Mehed tukkusid muidugi, eks nad olid napsi kah võtnud, see oli hommikul pärast pühapäeva. Nad olid istunud laua taga.” (1

Politsei ratsareserv

Politsei ratsareservi kasarmut, mis asus Polgu (tänapäeval Mardi) tänaval, ründas 37 mässajat. Rünnak ebaõnnestus osaliselt seetõttu, et punaseid tabas erakordne ebaõnn – kasarmu aknast sisse visatud kolm granaati põrkusid tagasi ja plahvatasid tänaval. Seejärel visati aknast sisse tugevajõuline lõhkekeha, kuid see ei plahvatanud ja ratsapolitseinikud jõudsid kiiresti riietuda, relvastuda ning mässajatele vastu astuda. Erinevalt tavapolitseinikest erinevates jaoskondades tegutsesid ratsareservi mehed aktiivselt ja otsustavalt ning 10–15 minutiga aeti kogu ründajate salk laiali. Hulk mässajaid võeti vangi, surma sai kaks kommunisti. Seejärel moodustasid ratsapolitseinikud koos allohvitseride kooli ja kolonel Oskar Raudvere käsutuses oleva soomusautoga põhilise löögijõu vastupealetungis, mille käigus vallutati tagasi Toompea loss, raudteejaamad ja hiljem ka lennuväli.
Lugejal võib tekkida õigustatud küsimus, kuidas see improviseeritud löögijõud tekkis ja mis ametikohal oli kolonel Raudvere. Kolonel oli Tallinna komandant. Kasutatud soomusauto nimi on autorile teadmata, kuid tõenäoliselt pärines see Autotankidivisjoni nn tagavarapargist (kuhu olid koondatud koosseisuvälised kuus soomusautot) – see asus Tallinnas, enamik soomusautosid aga oli tol ajal Valgas. Tõhusalt kasutamist leidnud soomusautot opereerisid neli meest – nooremleitnandid Nikolai Masing ja Valentin Sontag, üks sõjaväeametnik ja üks reamees. Allohvitseride õppepataljon oli aga, nagu eelnevast nägime, juba varahommikust peale relvis ja tegutsemisvalmis. Kuigi Tallinna garnisoni ülema ja samaaegselt ka sisekaitseülema kindral Johan Unti rolli riigipöördekatses on sageli kahtluse alla seatud, suunas just tema vähemalt ametliku versiooni kohaselt koos Raudverega Sõjaministeeriumi hoonest kiiruga abivägede moodustamist ja appisaatmist erinevate objektide tagasivallutamiseks.

Lasnamäe sõjaväelennuväli

Lennuvälja ründajate üldjuht oli kingsepp Kristjan Grünbach, kes oli Kadaka tee 8 salakorteri omanik. Sõjaliseks juhiks oli Grünbachi kälimees Villem Roobach, kes kasutas ohvitserivormi. Löögisalk koondus salakorteris aadressil Narva maantee 61–9.
Teel Lasnamäele kohtasid mässajad Russalka ausamba juures kahte piirivalvurit. Üks neist, Johannes Kruusmann, lasti kohapeal maha, teist sihiti püstoliga ja küsiti: „Kas sa isamaad tunnistad?” Kui too vastas, et tunnistab, ütles Roobach: „Su veri peab voolama, su isamaad enam ei ole!” Ta hakkas piirivalvurit peksma, seejärel too võeti kinni ja viidi kaasa.
Kadriorus peatati kõik vastutulijad ja otsiti läbi. Seejärel rünnati Narva maanteel asuvat 2. politseijaoskonda. Jaoskonnast saadi püsse ja lahkuti kiiruga.
13 mässulist ründasid Lasnamäel asunud Maalennudivisjoni sõjaväelennuvälja, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mida mässajatel õnnestus reeturi aviomotorist Alfred Kaati abil vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega (need võisid olla juba varem väeosas loodud kommunistliku rakukese liikmed). Seejuures tungisid löögimehed sõdurite magamisruumi õhku tulistades ja kutsusid neid endiga ühinema. Siin, erinevalt sõjakoolis toimunust, ei asutud sõdureid une pealt tapma – ju taheti mitte tabada „oma poisse” ja samuti säilitada edaspidiseks „kasutamiseks” lendureid ja spetsialiste, keda võis vaja minna. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitserilt nooremleitnant Siegfried Fleischerilt võeti ära relv ja ta jäi vahi alla.
Kuna puudus info sündmustest linnas, alustasid mässulised aktiivset agitatsiooni sõdurite enda poole üle meelitamiseks. Pettuse ja ähvarduste abil õnnestuski neil formaalselt mingi osa sõjaväelasi endi leeri saada. Tõsi, osa sõdureid pöördus ohvitseride poole ettepanekutega vastu hakata, kuid need jäid passiivseks…
Kui aga kohale saabunud väeosa alustas soomusauto toetusel lennuvälja tagasivallutamist, loobusid leeri vahetanud mehed vastu hakkamisest ja punaste vastutulistamine oli nõrgapoolne. Lühikese võitluse käigus sai kaks kommunisti surma, teised põgenesid.
Roobach ja reetur Kaat röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu territooriumile lendama. Kell 11.35 tõusidki mõlemad lennukid õhku. Piloot Paul Päev maandus veidi enne Narva kohale jõudmist mootoririkke tõttu. Kui Roobach sai teada, et NSV Liidu piirini oli jäänud umbes neli kilomeetrit, hakkas ta „töörahva kodumaa” suunas jooksma, kuid sai piiril haavata ja võeti kinni. Hiljem lasti ta sõjakohtu otsusel maha. Kaat jõudis aga edukalt Venemaale. Grünbach sai lennuväljal surma.
Mässu ajal ohvitserile mittesobiva käitumise ja passiivsusega silma paistnud lennuväedivisjoni nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel arguse ja allaandmise eest surma ning lasti maha. Seevastu kapten Heinrich Liibus, kes 1. detsembril ei ilmunud oma väeosasse, kuigi oli mässust teadlik, arvati lennuväest välja, sest ilmumata jäämiseks puudusid tal arvestatavad põhjused.

III pataljon
Vene tänava eeluurimisvangla

12 mässulist saadeti vallutama eeluurimisvanglat, et vabastada hiljuti vangistatud 149 kommunisti. Nemad pidid olema mässuliste esimesed abijõud, ning nende relvastamiseks saadeti Tondilt teele auto. Kui mässajad kuulsid sõjakooli vallutamise läbikukkumisest, loobusid nad kaasvõitlejate vabastamisest ja põgenesid.
Ette rutates võib öelda, et enamasti oli mässuliste võitlusvaim kehvake, julgelt tapsid nad magavaid sõdureid ja relvastamata eraisikuid, kui aga nende pihta vastutuli avati, nad reeglina põgenesid.

Peapostkontor

Posti-telegraafimaja (peapostkontori) hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris.
Peapostkontor asus Vene ja Apteegi tänava nurgal (praegu hotell). Hoone, kus ei olnud ka politseivalvet, hõivati ja kolmveerand tunniks katkestati telefoniühendus. Sealsamas langes vangi Tallinna politseiülem Rudolf Saar, kes oli segadust ­märgates koos kahe politseinikuga pahaaimamatult majja sisse astunud. Õnneks neid ei tapetud. Alates kella 6.45-st vallutasid kohale saadetud allohvitseride õppepataljoni laskurrühm Tartu garnisoniülema kindralmajor Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel posti-telegraafimaja tagasi. Kindral oli Tallinnas komandeeringus ja oli sattunud restoranis Linden sõprade-ohvitseridega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos viie kaaslasega tulevahetusse. Siin osutasid mässulised lühiajalist vastupanu, kaks neist sai surma, ülejäänud põgenesid.

Toompea

Tõnismäe ääres asuvasse korterisse kogunenud kolm löögimeest said ülesande tappa endine siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), keda kommunistid eriti vihkasid. Tema aadressil Kaevu tänav 1 asuva korteri ründamine aga äpardus eriti tobedal põhjusel. Ründajad olid erilised koba­käpad, kes püüdsid korteri aknast sisse visata käsigranaati, kuid see põrkas aknaraamist tagasi ja plahvatas tänaval, mispeale löögimehed hirmunult põgenesid.
Teine, 17-meheline löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris ja ründas Toompea lossi, kus asusid Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ametiruumid. Löögirühm jaotati kaheks osaks. Üks salk tungis riigivanema ametikorterisse, mis asus Aleksander Nevski katedraali taga Toompea all-linnapoolsel serval Pika jala otsas olevas hoones (tänapäeval asub seal Saksa suursaadiku residents), kuid riigivanem Friedrich Akelil õnnestus rohkelt siseruumide uksi lukustades end lõpuks pööningule peita ja abiväe saabumine päästis riigivanema tõenäolisest tapmisest. On ka arvatud, et mees jäi ellu seetõttu, et riigivanema käsundusohvitseril õnnestus aknast välja hüpata ja abi järele joosta – mässulised pidasid teda riigivanemaks ja loobusid edasisest otsimisest…
Teine salk ründas Toompea lossi. Sealse valvemeeskonna ruumi tungiti sisse, vahisõdur lasti maha, teine sõdur sai haavata, ülejäänud meeskond vahistati. Valvemeeskonna relvad saadi sõjasaagiks ja nüüd oli punastel mõnus Toompeal tappa suvalisi relvastamata eraisikuid – maha lasti koristaja Marta Grünberg, kes oli tööle jõudnud. Seejärel avati tuli samuti tööle sõitva Tallinna Toomkooli inspektori Eduard Grünwaldi auto pihta ning lisaks inspektorile sai surma ka tema autojuht.
Siis jõudis kohale kindral Põdderi, kolonel Karl Partsi ja kolonel Raudvere juhitud improviseeritud üksus (soomusauto, allohvitseride rühm jt) ning mässulised põgenesid peale lühiajalist vastutulistamist kiiruga. Toompea lossi lõksu jäänud punased hüppasid hirmuga koguni akendest välja Schnelli tiiki, kus enamik neist kinni nabiti.

Balti jaam

Balti jaama sündmused kujunesid kõige verisemateks kogu mässu ajal. Raudteejaama koos 5. politseijaoskonnaga ründas 16 mässajat Jakob Vakkeri ja Jaan Anvelti juhtimisel. Kohe alustati ka punase terroriga – tapeti kaks politseinikku, ühe neist lasi maha Anvelt isiklikult. Samal ajal jõudis kohale teedeminister Karl Kark ja kui ta jaama ees autost välja astus, tabasid teda kohe kommunistide kuulid. Minister suri kohapeal. Mässuliste kätte langesid vangi ka pahaaimamatult Balti jaama saabunud kümmekond ohvitseri, kes olid saabunud kas Tondi sõjakoolis toimuvatele kursustele või oma ametipostile.
Mässulised asusid agiteerima raudteetöölisi, et need liituksid mässuga, kuid see ei andnud tulemusi. Nüüd asusid raevunud punased „reetureid” hukkama. Kõigepealt lasti maha Edmund Mikker ja Priidik Hoov. Noored raudteetöölised Kristov Tiik ja Artur Fogt üritasid hirmuga minema joosta, kuid nad tapeti sama külmavereliselt. Ülalmainitud ohvitseridel vedas, sest abiväed suutsid jaama vallutada just enne seda, kui punased valmistusid neid tapma – meestele oli juba antud käsk riided seljast ja saapad jalast võtta – vormiriietust tahtsid mässulised oma tarbeks ära kasutada.
Kell 8.15 jõudsid allohvitseride koolist kohale kolonelleitnant Hermann Rossländeri juhitud kaks rühma, kes koos ratsapolitseiga vallutasid jaama tagasi, neli mässulist võeti elusalt vangi, ülejäänud põgenesid, teiste hulgas ka Anvelt. Rünnaku käigus sai Rossländer surma. Jaamast põgenedes kohtas Anvelt juhuslikult sadama piirkonnas kaptenmajor Karl Sterni ja tappis ta kohapeal.

Sõjaministeerium

Pagari tänaval asuva Sõjaministeeriumi vallutamiseks mõeldud 23-meheline löögiüksus Arnold Sommerlingi ja Peeter Lempo juhtimisel kogunes salakorterisse Laial tänaval ja alustas rünnakut kell 5.25. Mässajad, kellel oli seljas Eesti sõjaväe vormiriietus, pidid peasissekäigu juures valves olnud reamees August Kengi vaikselt „kahjutuks tegema”, kuid selle asemel asusid nad sõdurit hoopis enda poole meelitama. Vahimees keeldus ja ründas haardeulatuses olnud löögimehi täägiga (täägistatud püss oli valvuril seljas). Nüüd avasid punased revolvritest tule, kuid lasksid mööda. Valvur taganes hoonesse sisse ja jõudis häiret anda, mässulised viskasid koridori kolm käsigranaati ja ühe pommi, lootes tabada ülejäänud valvemeeskonna sõjamehi. Jälle ebaõnnestumine. Mässumehed tormasid hoonesse sisse, osa neist teisele korrusele, kus nende arvates pidi olema sõjaväe kommunikatsioonikeskus, teised jooksid taganenud valvurite poole. Kuid valvemeeskond hoidis püssitulega mässulisi tagasi, kuni ülejäänud sõdurid riietusid ja valmistusid lahinguks. Kuna esialgne plaan oli untsu läinud ja vastupanu tõsine, siis mässajad põgenesid. Mässajad pääsesidki hoonest välja, üks neist sai surma, teine, kes oli end kappi peitnud, jäi maha ning avastati alles maja läbiotsimisel ning arreteeriti. Tänavale jõudnud löögimehed hajusid laiali ja ainsatena jätkasid oma „püha üritust” salga kaks juhti.
Löögisalga juht Peeter Lempo, kes oli Tallinna saabunud otse NSV Liidust ja kellel õnnestus ka sinna tagasi putkata, andis hiljem üsna realistliku pildi mässumeeste sahmerdamistest:
„Meie komando lähenes sõjaministeeriumile Laia uul. mööda, äärte peal olid sõjaväe riides seltsimehed, ees ohvitseri riides sms Lindsmann ja tema järel allohvitser sm Sein, keskel käisid seltsimehed erariietes, püss hõlma all, pealtnägijale paistis, nagu oleks vangisi viidud. S.s Lindsmann ja Sein pidid selle vahi kõrvaldama, kes seisis Laia uul. pool küljes. Kuid tegelikult oli ainult üks ainus vaht olemas, teine oli juba kella 4 ajal hommikul ära võetud. Ja see uks, mis viis Pika uul. poolt küljest ministeeriumi, oli kinni pandud. See üks vaht, kes veel järel oli, ei seisnud mitte väljas, vaid seisis maja sees trepil, mis läheb Laia uul. poolt küljest ministeeriumi. Komando jõudis silmapilk enne meist kohale ja nähes, et väljas mitte ühtegi vahti ei ole, tormas kohe uksest sisse, mitte ära oodates meid s. Sommerlingiga. Mispärast sms Lindsmann ei osanud ära kõrvaldada vahisõdurit, jääb mulle tänapäevani arusaamatuks, sest vahisõdur seisis trepil ukse peal, mis on ainult mõni samm s.minist. vahikomando ruumist kaugel. Niisuguses seisukorras ei oleks sugugi tähtsam olnudki vahi salajane likvideerimine. Vahile kuul ja kohe komando ruumi sisse, see kõik oleks sündinud ühe silmapilgu vältusel. Palju selleks igatahes aitas kaasa see asjaolu, et s. Lindsmann ei olnud tuttav s.ministeeriumi ruumidega, sellega on igatahes seletatav, et ta pommi viskas liiga vara, mis ainult s/m komando ukse ees lõhkes, nende inimesi mitte ühtegi haavates, vaid ümberpöördult mõnda meie meest põrutas.
Kui mina s. Sommerling’iga kohale jõudsin, siis oli juba pomm visatud, s/m vahikomando jalul ja andis meile ägedalt tuld vastu. S. Sommerling’i küsimuste peale, kuidas see asi kõik juhtus, miks pomm nii vara visati ja.n.e, ei saanud mitte ühtegi vastust, sest meie mehed olid nii kangesti ehmatanud, et millegistki enam aru ei saanud. S. Sommerling andis komando, et kõik peaks edasi tormama tema järele, kuid järele tegijaid ei leidnud, tema üksi tormas tulle, olles kõhuli maas, andis tuld s/m komando sihis, mina olin tema kõrval trepil kõhuli ja andsin ka tuld, see kestis nii kaua kui meil laskeriistad tühjaks said ja s. Sommerling peast haavata sai, siis veeres ta trepist alla, silmnägu kõik verd täis ja karjus mitu korda: „sanitar, sanitar...” Kuid kohe kogus ta jälle end, käskis mind kamandamise oma peale võtta, sest ta oli ju pea haavast kaunis uimane. Kuid kahjuks ei saanud ma seda tema viimast käsku mitte täita, sest järgmisel silmapilgul avati meie peale kuulipildujatuli vastas olevast majast kaitsepolitsei ruumist, millele järgnes ka s/m komando kuulipildujatule s/m maja hoovi poolt küljest. Nähes ära, et meil midagi enam peale hakata ei ole, andis s. Sommerling komando - taganeda Toompeale. Meie meeste arv oli vahepeal õige kokku kuivanud ja Toompeale taganesime meie s. Sommerlingiga ainult kahekesi, teised jooksid iga üks omale poole.”  (2
1. detsembri hommikul kella 10 paiku oli mäss Tallinnas maha surutud, vaid linna servas asuva lennuvälja vallutamisega läks veel aega. Põgenenud mässajate jälitamine kestis aga mitmeid päevi ja selle käigus lasti tulevahetuses maha veel kuus kommunisti. 5. detsembril said Irus Tupsi talus surma seal end varjavad Arnold Sommerling, Eduard Ambos ja Osvald Piir – seda on heroiseerivalt kirjeldanud nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud lasteraamatus „Öine lahing” kirjanik Holger Pukk. Teine tulevahetus politseinike ja mässuliste vahel toimus Kadriorus aadressil Vilmsi 50, kus varjasid end Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov ja Rudolf Pälson, kes kohapeal maha lasti.

Korra jalule seadmine ja mässuliste karistamine

Pärast riigipöördekatse mahasurumist kuulutas Vabariigi valitsus kogu riigis välja sõjaseaduse ning kindral Johan Laidoner nimetati Sõjavägede ülemjuhatajaks (kuigi see viimane samm ei olnud Põhiseadusega kooskõlas). Riigipöördekatsega seotud isikute üle asus kohut pidama sõjakohus, mille otsusel hukati vähemalt 97 terroristi ja nende abistajat. Üle 200 mõisteti vanglasse. Veel hiljemgi õnnestus tabada mitmeid mässulisi, neist Johan Jürna lasti 1930.aastal tulevahetuses maha. Kõigele vaatamata õnnestus ligemale sajal mässulisel üle piiri Nõukogude Liitu põgeneda, nende hulgas ka Jaan Anveltil ja kõigil kolmel pataljonikomandöril. Kuid suur osa sellest seltskonnast langes hiljem 1937–1938 NKVD puhastuste ohvriks ja hukati, nende hulgas ka Lasnamäe lennuväljalt põgenenud aviomotorist Alfred Kaat. Võimalik, et viimane mässumees, kellele „omad” otsa peale tegid, oli Johannes Meerits (Leo Looring), kes saadi 1952. aastal kätte välismaalt.
4. detsembril toimusid Tallinnas riigipöördekatse mahasurumisel hukkunud 21 inimese riiklikud matused, milles osales kogu riigi ja sõjaväe kõrgem juhtkond. Matuseteenistus toimus Kaarli kirikus, seejärel viidi kirstud vankritel mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule ja edasi erinevatele kalmistutele. Puusärke kandsid ohvitserid ja kadetid õlgadel. Teeääred olid kõikjal täis leinavaid pealtvaatajaid, akendel oli küünlaid, lipud olid pooles vardas, kirikukellad helisesid ja linna kohal tiirlesid lennukid.

Mässukatse ohvrid

Arvestades Eesti väikest rahvaarvu, kaotas oma elu kommunistide mässukatses suur hulk inimesi. Otseselt võitlustes 1. detsembril 1924 langes Eesti iseseisvust kaitstes 17 sõjaväelast, kadetti, piirivalvurit ja politseinikku. Vastaspoolel sai 1. detsembri hommikul surma Tallinnas 13 võitlussalklast ja kahes hilisemates haarangutes veel 6 mässulist. Seega kokku 19 meest. Lisaks sai Tupsi talu peremees, kes kolme mässulist varjas, risttules surmava tabamuse.
Punased tapsid võimuhaaramise käigus ka 9 eraisikut. Erandina kandis meie kaitsevägi veel kaotusi – Lennu­väedivisjoni nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma ja lasti maha
Mässukatse mahasurumise käigus mõistsid sõjakohtud surma relvaga käes tabatud võitlussalklased, kes hukati mahalaskmise teel enamasti vahetult peale võitluste lõppu. Kokku hukati 97 mässulist (NSV Liidu okupatsiooni perioodil väideti, et 155). Igal juhul kinnitasid punaajaloolased, et erinevatel põhjustel langes võitluses, hukati, suri vangistuses ja muudel põhjustel kokku 178 isikut.
Kuid Eesti kaitse seisukohalt oli oluline ka potentsiaalsete vaenlaste võitlusväljalt kõrvaldamine. Nii arreteeriti ja mõisteti pikaajalise vanglakaristused 209 inimesele. 199 mässulisel õnnestus põgeneda üle piiri Nõukogude Venemaale, ülejäänud varjusid sügavale põranda alla. Liites eelpooltoodud arvud kokku näeme, et vabariigi vaenlastest oli kõrvaldatud 386 meest-naist.
Tallinnas tegutsevatest mässulistest on nimepidi teada 271 isikut, kellest 20 langes, 126 hukati, 28 vangistati ja 95 pääses põgenema.

Mässukatses surmasaanud inimeste nimekirjad.

Surma sai 26 inimest, haavata 41.

Sõjaväelased ja politseinikud:
Kolonelleitnant Hermann Rossländer (Balti jaam)
Kaptenmajor Karl Stern (Balti jaama lähedal)
Sidepataljoni nooremleitnant Oskar-Martin Punisson (Sidepataljon)
Piirivalve nooremleitnant Harald Busch (Sidepataljon)
10. rügemendi nooremleitnant Helmut Viiborg (Sidepataljon)
Sõjaväeametnik Adolf Eller (Sidepataljon)
Reamees Jaan Bergson (Toompea loss)
Kadett Aleksander Tomberg (Sõjakool)
Kadett Aleksander Teder (Sõjakool)
Kadett August Udras (Sõjakool)
Kadett Arnold Allebras (Sõjakool)
Piirivalvur Johan Kruusmann (Russalka juures)
Politseinikud – kordnikud Jaan Holts ja Johannes Kumel (Narva mnt, politseijaoskond nr 2), Heinrich Lossmann, Mihkel Nutt (Balti jaam), konstaabel Hermann Ubin (Tallinn-Väike)

Eraisikud:
Toomkooli inspektor Eduard Grünwaldt (Toompea)
Autojuht Heinrich Burmeister (Toompea)
Teedeminister Karl Kark (Balti jaam)
Koristaja Marta Grünberg (Toompea loss)
Raudteetehase õpipoisid Artur Fogt
ja Kristov Tiik (Balti jaam)
Raudteetöölised Priidik Hoov
ja Edmund Mikker (Balti jaam)
Jaamaülema abi Jaan Laanus (Tallinn-Väike)
Võitluses sai surma 13 mässulist relvaga käes
I pataljon – kaks Tondi sõjakoolis.
II pataljon – kaks lennuväedivisjonis, üks politsei ratsareservi juures,
üks sidepataljonis, üks tankikompaniis.
III pataljon – kaks Balti jaamas, kaks peapostkontoris, üks sõjaministeeriumis, üks Toompeal.

1) Kirjutamata memuaare. VI osa. Kapral Pensioni ülemus. Tallinn, 1991. Lk 56–58.
2) Militaar.net. Andmed R. Rosenthalilt 14.12.2009.