Henrik Visnapuu jõudis tänavu suviharjal kodumaa mulda Ingi kõrvale Metsakalmistu mändide all. Kojutulekut oli (tuhaurn) teispool ookeani oodanud tervelt 67 aastat. Foto: Vallo Kepp

Henrik Visnapuu kojujõudmine

tekst: Jaanika Kressa

Maarjamaalaulik, Poeeside Kuning, Eesti Rahvusluse apologeet Henrik Visnapuu jõudis tänavu Suviharjal kodumaa mulda, Ingi kõrvale Kloostrimetsa. Seda Kojutulekut oli tema (tuhaurn) teispool ookeani oodanud 67 aastat – kuus aastat kauem kui Henrik inimesena maa peal elada jõudis.

Kus tema vaim täna viibib ja kas ta oleks üldse veel tahtnud tulla praegusele Tallinna Metsakalmistule, kus sovetiokupatsiooni jooksul on muutunud nii Visnapuude pereplats kui ka surnuaed tervikuna? Helme mulkide arvates oleks ta võinud juurte juurde tagasi tulla: ajatuna, tõmbtuultest puutumatuna seisab oma iidses rahus Helme kihelkonna kalmistu, ainult siin paistab Henriku lapsepõlve Päike ja läheduses vuliseb tema (lapsepõlve) Jõgi.

Helme lilled, Mulgimaa muld

Tõrva kirik-kammersaali juhataja Ilmar Kõverik ja EELK Helme Maarja koguduse õpetaja Arvo Lasting olid Henrik Visnapuu matusel korviga, milles Helmes kasvanud lilled ja Mulgimaa muld. See oli 26. juunil. Poolteist kuud hiljem, 9. augustil leidis kammersaalis aset Henrik Visnapuule pühendatud kohtumis- ja mälestusõhtu.
Om imelisem juttest Mulgimaa… kirjutas poeet sajandi eest, poeemis „Armastus – Surm” (Kogus „Ränikivi”). See oli noorusaeg, mil surmast unistada oleks võinud olla vaid romantiline, kuid alles oli olnud Vabadussõda, kus surm oli ka noortel meestel olnud liigagi reaalne kaaslane. Samast ajast pärinevad ka read, et Tugevam kui surm on armastus ja Ilus on surra, kui oled noor.
Surmal on Visnapuu loomingus alati olnud oma koht. Just Henrik Visnapuu on imelisi ridu pühendanud meie mõlemas vabadussõjas võidelnud sõduritele. Nii nagu nad koos Marie Underiga moodustasid täiusliku terviku armastuslauludega, esindades ja esitades mehe ja naise rolle ja maailmu nende täiuslikus väes, elasid mõlemad ülikirglikult kaasa oma maa ja rahva saatuselle. Just seda mõistes komponeeris Eduard Tubin oma „Reekiviemi langenud sõdurile” nende kahe siurulase sõnadele – teos, mida Eesti ei peaks häbenema, vaid senisest enam võiks esitada.
Me ei tunneks täna Tubinat, kui poleks olnud Neeme Järvit ja Vardo Rumessenit – kunstnikke, kelle missioon oli tema loomingut tutvustada.

Silvia Narma ja Henrik Visnapuu 1950. aastal New Jerseys Lakewoodi lähistel. Paremal ajakirjanik Evald Roosaare ja kirjanik Pedro Krusten. Foto: Karl Ristikivi Seltsi Arhiiv

Visna vajas muusat

Siuru Printsessi ja Vürsti ühest-ainest-olemise tabasid Tubinale lisaks ära paljud, teiste seas Liina Reimanni juures õppinud, Geislingeni Eesti Teatri näitlejanna Õie Nurmet. Under, kellega sai mõttes samastuda ja Visna, kellesse sai armuda, olid Õie lemmikud juba kooliajal Võrumaal, kui neiu kandis veel perenime Tamm.
Kui Õie esimese abikaasa, Eesti ohvitseri William Nurmeti olid bolševikud mõrvanud ja Õie koos tütar Irjaga Saksamaale põgenes, sai temast lemmikluuletaja muusa. Visna, kes alati vajas muusat enda kõrvale, oli matnud Ingi ja kodumaale oli maha jäänud Sii (Ellen Uritamm). Õiele pani Visna nimeks Hõde ning poeet usaldas teda nii, et lasi Hõdel endale uusi luuletusi ette lugeda ja seejärel tegi vajadusel parandusi.
1948. aastal peeti Geislingenis Õie lahkumispidu. Ta abiellus Šveitsi ajakirjaniku Hans Fleigiga. Irja sai kaks nooremat õde, Fleig tutvustas ajakirjanikuna Baltimaade käekäiku ja teenis sellega ära pahameele, sest pärast sõda polnud eriti viisakas rääkida Balti riikidest, kes olid kaotanud oma iseseisvuse.
Hiljem, kui Visna oli juba Ameerikas surnud, külastas Õie Rootsit ja Marie Underit. Kalju Lepik on Vallo Kepile rääkinud, et Rootsis oli nn aktuseluule Underi oma ja seda valvas Artur Adson kiivalt. Visnapuud võidi esitada Visnapuu tähtpäevadel, kuigi Visnapuud trükiti Rootsimaa pinnal. Näiteks üle tuhande lehekülje „Kogutud luuletusi” kahes köites.
Mis meeleolu Rootsis valitses? Paljud eestlased olid selleks ajaks juba Rootsist Ameerikasse põgenenud. Need, kes jäid, olid ettevaatlikud, „apoliitilised”, Visnapuu oma programmilise rahvuslusega pidi neile ilmselt piisavalt olema juba närvidele käinud, mõjunud alati kui härjale punane rätik... või nagu etteheide?

Helmelane Hilda Mikk (97), kes mäletab Henrik Visnapuud oma lapsepõlvest ja filmi „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” autor Vallo Kepp poeedile pühendatud mälestusõhtul Tõrvas. Hilda Mikk meenutab: „Kui mina 1928. aastal algkooli läksin, olid kooli seinal nimekad luuletajad ja kultuuritegelased, Koidula, Kreutzwald ja kes need teised kõik olid. Visnapuu pilti ei olnud, sest tema oli noor mees sellel ajal. Ühel päeval tuli ta meie kooli – sarmikas, rühikas, lahke lõunaeesti mees – tuli nagu oma inimene omade keskele! Tema luuletustes oli sõnu lõunaeesti keeles, need olid väga looduslähedased ja lüürilised luuletused, Visnapuu tundemaailm oli nii sügav, olgu see armastus või loodusteema, millest ta kirjutas! Missuguseid võrdlusi tõi tema ja mida ta nägi ette! Ta oli meie oma lõunaeesti luuletaja, kuidas ta ei saanud meile südamesse minna! Mina kasvasin Pori jõe kalda pääl, me sõime hapuoblikaid sääl, tõesti lepad kasvasid kalda pääl, see kõik oli me kodukohale omane, nii lihtne, millest ta kirjutas, seepärast jäid tema laulud meile lastele ja inimestele hästi meelde! Tema laulud ei olnud keerulised, lihtsalt eesti keeles ütles ära, mis tema südamest tuli. Minu lähedane kokkupuude Visnapuu ja tema luulega lõppes ära, kui sain täiskasvanuks, abiellusin ja läksin Võrumaale. Täna ma kuulsin siin seda pikka elulugu... Ma ei teadnud paljut. Muidugi elas ta kõike üle ja kaasa, mis tema rahvaga sündis ja ajaloos juhtus. Aga mis tema sündides oli ja kust tema oma juured sai ja missugune oli tema armastus tema Lõuna-Eesti ja inimeste vastu, ma usun, see ei kustunud kunagi. Henrik Visnapuu oli erudeeritud inimene ja sarmikas mees, tal oli eriline kodumaatunne ja taevast kingitud luuleanne . Foto: torvapildid.weebly.com

Oodates Õie Fleigi häält

Tõrva kammersaalis alustati kohtumistesarjaga „Juured. Tuntud inimesi Helme kihelkonnast” juba 2000. aastate alguses. Henrik Visnapuu õhtu kandis järjekorranumbrit 200.
Vallo Kepi filmi „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” me sel suveõhtul koos ei vaadanudki, kuid filmimees rääkis meile oma mõtetest seoses selle filmi tegemisega ning lubas lähiajal hoopis uue lõpuga filmi.
Autor andis Helme kihelkonna rahvale ülevaate filmist, mis kõneleb Visnapuu viimasest kümnest eluaastast: „Kümme aastat tagasi sai valmis film Henrik Visnapuust. Saime projekti „Eesti Vabariik 90” abil sõita Geislingeni, Alt-Ausseesse ja New Yorki,” rääkis Kepp, et filmi lõpp jäi juba tookord õhku rippuma, sest koht Ingi kõrval jäi ju tühjaks.
Henrik Visnapuu viibis viimased kümme aastat n-ö kaminasimsil, kuni nüüd viimaks jõudis Eestisse ja sai Ingi kõrvale mulda sängitatud.
„Juba kümme aastat tagasi sai mõeldud, et filmi lõpp tuleb teha uuesti,” rääkis Vallo Kepp. „Vahel on aga filmitegija ka nagu väike laps ja hakkab jonnima.” Õie Fleig, Visna muusa, kirjutas Underile: „Lugesin luuletused linti, saadan teile.” Marie Underi fond aga tuli Tartu kirjandusmuuseumisse ilma ühegi plaadita, ilma ühegi lindita!
„Mul on tunne, et jooksen peaga vastu müüri. Nii väga tahaksin filmis ema ja tütre, Õie ja Irja pildile panna taustaks Õie Fleigi hääle, aga seda ikka veel ei ole...” rääkis Vallo Kepp.
Kui palju tuleb uus film nüüd pikem, ei oska ta öelda.
„Film ei ole nagu hapukapsasupp, et soojendad ja aina paremaks läheb. Ümbermonteerimisel pead eelmise filmi ära lõhkuma, ka midagi iseendas ära lõhkuma, et saaksid teha midagi teistmoodi.
„Kripeldama jäi, et kusagil peaaegu Kanada piiri ääres elas Silvia Narma – Visnapuu viimane muusa, kes organiseeris Visnale garantiikirja, millega ta sai USA-sse emigreeruda,” rääkis Kepp Helmes.

Vallo Kepp Henrik Visnapuust:

„Visnapuu pagulasteekond algas pärast Ingi surma. Ing maeti 1941. aastal Tallinna Metsakalmistule. Kas ta lootis Ingi Tallinna matmisega seda, et tema töö Tallinnas saab jätkuda? Ta oli siiras arvamuses, et kirjandust on võimalik juhtida...
Tema programmartiklid on alati ettevaatavad. Luuletajatega seostatakse sageli prohvetikke jooni ja Visnapuu luules neid jooni on. Tema mure Maarjamaa pärast, mure Eesti pärast. See on saatnud teda 1920. aastatest peale, Visnapuu on olnud pidevalt mures. Ja tal oli tuhat korda õigus. Ta justkui suutis midagi ette näha.
Visnapuu ei pääsenud või teda ei tahetud sellele viimasele laevale, kuhu läksid Under ja Adson. Legend räägib Ingi käevõru otsimisest, kuid Sii sõnul olevat ta kohvrid olnud ammu pakitud ja Draamateatris ootamas.
Nii teeb Visnapuu läbi kõige hullema võimaliku tollase põgenemisteekonna: läbi Lääne- ja Saaremaa väiksesse Jaagarahu sadamasse, kus tehakse katse saksa ohvitseri ära osta, et ta viskaks Visnapuu väikese seltskonna paadiga Rootsi. Õnn, et neid kohapeal maha ei lasta, nad viiakse koos taganevate vägedega läbi Euroopa, nende silme all lastakse põhja laev Moero, kus upub ligi tuhat pagulusse pürgijat. Visnapuu püüab veel korra Berliinis saada Rootsi viisat... aga nagu kõik suured, on ka tema saamatu praktiliste asjade ajamises.
Visnapuu jääb viisa poolest tühjade kätega, aga Berliin annab talle tulevase biograafi, ta kohtub Pedro Krusteniga. Mõlemal on ajakirjanikupaberid, mis päästavad neid tööteenistusest. Lõuna-Saksamaal lähevad nende teed lahku, Visnapuu liigub edasi Alt-Ausseesse, pansionaati, kus elab Hjalmar Mäe. Veedab seal jõulud, loeb luulet.
Siis jõuavad kuuldused, et Vene väed hakkavad lähenema. Nad ei tea, et need pisilinnad jäävad Ameerika tsooni. Visnapuu jõuab Bodenseesse, Bregenzi linna, kus kirjutab palju luulet. Fantastiline, et ta on suuteline selles hullumajas kirjutama. Kirjutab üle saja luuletuse ja need ei ole tavalised luuletused, need on Visnapuu kullafondi luuletused!
Visnapuu tööjõudlus on imetlusväärne, kuid samal ajal püüab ta Altausees külmas mägijärves kala ja hoiab Geislingenis kartuleid kummutisahtlites. Ta on mees, kes pole suuteline endale isegi muna praadima, ta vajab muusat, kes tema eest hoolitseb ja ta on veendunud, et nii see peabki olema.”

EESTI PARNASSIL
Seanahasse köidet tarkuse vaimu kopitand haisu
õitsmine magusa tolmu asemel kandub nüüd sõõrmeisse
Eesti Parnassil.
Suu kadedusköör ilastand libedaks ülekäiguraad,
teeb nüüd paisu
Eesti Parnassil.

Oo! sinna pääsvad nüüd ainult maoli roomajad,
noorurid vast, keda sitkutakse sündimisnabanöörega
Eesti Parnassile,
kui alandlikku looma vinnatakse kirjatarkuse puupöörega
Eesti Parnassile.

Päiksegi ette tõstet juhmuse pergament ahk,
itsituskähinaks summutet iletav hääl
Eesti Parnassil.
Oo! minu sõbrad, roiskuse läkatav aur sääl,
ei õitsevi välje suits!
Lahkume Eesti Parnassilt.

Tõlkige mu kõne!

Kasutades Vallo Kepi sõnu, astub nüüd areenile naine varjust. Silvia Narma, kellega tutvus algas juba Eestis, on kogu aeg jälginud Visnapuud kõrvalt, ja kes võtab ta nüüd Ameerikasse kaasa, on kirjandusloo jaoks Visnapuu elu veel täiesti avastamata peatükk.
„Suurtöösturi tütar, kel oli õnnestunud UNRRA süsteemi tööle saada. Naisterahvas, kes oskas elus hakkama saada,” ütleb Vallo Kepp. Samas kahetseb filmimees sügavalt, et „Üheteistkümnendat kirja” filmides ei õnnestunud tal Silviaga, kes sel ajal oli veel elus, kohtuda ja rääkida.
Põhjus, miks sõit Silvia juurde ära jäi, olla olnud labane raha! Tühised kolm- ja poolsada miili, tühised kuus ja pool tundi autosõitu... Just nii kaugel on Wermont New Yorgist ja ometi oli varem saadud „Eesti Vabariik 90” projekti raha eest pool maailma läbi kolada...
Vallo Kepil on kahju, ent rahakott polnud mitte tema käes... Kas kohtumine Silviaga oleks andnud uut infot? Kindlasti. Filmis rääkiv Edla Krusten mainib Silviat sedavõrd palju, et tema juurde mittesõitmine tundub rahakotiraudade hoidjate poolt puhas ülbus.
Geislingenis moodustati Visnapuu eestvedamisel Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts. Väga viljaka luuleloomingu kõrval („Tuuline teekond”, „Esivanemate hauad”, „Periheel (Ingi raamat)”, „Ad astra”, „Mare Balticum”, „Koguja I”) hakkas ta üha enam tegelema rahvuslusega, eestluse mõtestamisega, tema senine mure kodumaa pärast võttis uusi mõõtmeid ja 1949. aastal pidas ta New Yorgis kõne, mida saab lugeda koguteoses „Kirjanikult lugejale”.
Haritud ja andekas Silvia Narma on Visnapuust 28 aastat noorem. Nad olid tutvunud Tartus, kuid nüüd, paguluses, see tutvus süvenes.
„9. oktoobril 1949 lahkus Visnapuu Euroopast. Silvia jõudis talle Ameerikasse järele 1. detsembril,” täpsustab Vallo Kepp.
Silvia Narma, kelle sünnist möödus tänavu sada aastat, suri alles nelja aasta eest! Õnneks on Silvia kui erakordse naabri vastu hakanud huvi tundma ameeriklanna Angela Ogle. Esmalt Silvia imelise lilleaia vastu huvi tundes jõudis Angela avastuseni, et salapärane, viimasel ajal erakuna elanud naaber, kellest teati vaid, et ta oli põgenik kusagilt Ida-Euroopast, on endast maha jätnud palju kirjamaterjali.
Angela hakkas esmalt uurima Silvia kui ühe võimsa naise elu, peagi jõudis ta ka väikese rahva suure poeedini. Kas Henrik on Silviale luuletusi pühendanud? Seda me veel ei tea, kuid nii nagu Edla Krusten ka filmis ütles, uskus Silvia, et Visnapuu luulet saaks inglise keeles välja anda. Sellest usust annab tunnistust ingliskeelne „Talvine teekond”, mida lugedes Angela otsustas lennata Euroopasse, Silvia ja Visna kodumaale. Ta puistas Henriku hauale Silvia Vermonti aiast pärit lilli ja külastas Eestis kõiki nii Silvia kui ka Henrikuga seotud paiku.
Kas Angela Ogle ongi kirjatundja, kes tõlgib Visnapuu sõnumi mõnele kadunud rahva lapsele?

Silvia ja Henriku elutee radadel käiv ameeriklanna Angela Ogle ja Helme pastor Arvo Lasting Henrik Visnapuu kodukohas, Leebikus. Foto: J. Kressa

Nõukogude okupatsioon kestab!

„Visnapuu oli esimene Siuru krüsanteemidest, kes läks igavikuteele,” mõtiskles Vallo Kepp Henriku kodu­kihelkonna kammersaalis rahvaga kohtudes.
New Yorgi lähedal on eestlaste rajatud küla, õige eestipärase nimega – Kiusuküla. Legend räägib, et Visna­puu hakkas seal vana jändrikku sirelit maha saagima ja süda ütles üles. Vaevles veel paar nädalat haiglas.
Henrik Visnapuu matusetalituse 1951. aastal viis läbi legendaarne õpetaja Rudolf Kiviranna Lexingtoni kirikus. Kohal oli rohkem eestlasi kui iial varem keegi tema luulet või kõnesid rahvuslusest kuulata oli viitsinud.
„Visnapuu kasutas vähe sõna isamaa. See võis olla protest, sest Vaikival Ajal pressiti seda sõna uksest ja aknast sisse, aga see polnud mitte see kodumaa, mis Visnapuul on. See mure ja kitsikus, mis Visnapuul on kodumaa ja Eesti pärast, on suisa prohvetlik. Tal on palju luulet, mis on jäänud lihtsalt ajakirjadesse vedelema, mis pole mahtunud kogudesse,” rääkis Kepp.
Mis Visnapuu küll mõtles, kui kunagi kirjutas: „Riigid sünnivad ja surevad, aga Visnapuu jääb”?
Helmes kihelkonna ühte nimekamat luuletajat, armastatud inimest meenutades jõuti ühisele järeldusele, et Visnapuu jaoks nõukogude okupatsioon alles kestab.
Vallo Kepp avaldas seisukoha, et päriselt pole Visnapuu veel mitte tagasi koju jõudnud, sest meie uuele põlvkonnale on ta tundmatu.
„25 aastat on meil olnud uut Eesti Vabariiki, aga palju asju on ikka veel trükkimata. Me oleme poole sajandi pikkuse nõukogude okupatsiooniga kaotanud ära palju luuletajaid. Visna­puu on ammu lahkunud, aga tema looming kogu aeg võitleb mingite tuuleveskitega. Mingid jõud on tema vastu isegi peale surma,” jõudis filmimees oma mõtiskluses taas Visnapuu tänavuse erakordselt vaikse ja väikse muldasängitamise sündmuse juurde: „Puukasti sees, all valge pabeririba ja sellele löödud tempel. Kui ma seda vaatasin, tuli nõukogude aeg jälle meelde. Ta tuli Ameerikast – äkki kellelgi tekib tahtmine see kast lahti teha. Tempel on usaldamatuse märk.”
Vallo Kepil on õigus. Visnapuud ei usaldata, teda ei tunta, mis siis veel rääkida tema mõistmisest. Kepp toob välja ühe põhjuse. Visnapuul puudub, erinevalt paljudest teistest luuletajatest, kunstnikest, kirjanikest, oma nn ihu-uurija. Ja loomulikult puudub ta sellepärast, et Visnapuu oli aastakümneid erifondis, oli keelatud kirjandus. Inimesed, kes oleks tahtnud teda uurida, kes tema luulet armastasid, hoiti piisavalt vajalikus kauguses nii ülikoolidest kui ka raamatukogudest, sisuliselt kusagil põranda all, suukorv peas.
Nõukogude okupatsiooni ajal sõimati Visnapuud ja Gailitit eesti kirjanduse fašistlikeks kaksikuteks ja usinad kodu-eesti tegelased, kes olid saanud kusagile loomingulisse liitu toidule, ei tahtnud Henrik Visnapuust ega tema loomingust midagi kuulda ka mitte kõige halvemas unenäos. Nii ta unustatigi. Lõigati juurelt maha, hävitati Elupuu...
Täna mäletavad Visnapuud ja tema poeese eeskätt need, kes on Eesti Vabariigiga ühevanused ja koolis käinud enne sõda. Varsti neid enam pole.

Henrik Visnapuu venna Eduard Visnapuu poeg Herk Visnapuu oli oma kuulsast onust kolm aastakümmet noorem. Ta õppis Treffneris, Gustav Adolfis ja Nõmme Gümnaasiumis. Enne metsa minekut 1941. aastal, oli tulevane arhi­tekt jõudnud lühikest aega õppida Tallinna Tehnikaülikoolis. 1942. aastal suundus noormees politseipataljoni koosseisus Leningradi rindele, kus sai haavata. 1944. aasta oktoobri algul õnnestus tal pääseda Rootsi, 1948. aastal sai ta stipendiumi USA-sse, Ohio osariigis asuvasse Oberlin College’isse, mille kunstiteaduskonna ta lõpetas. 1951. aastal asutas Herk Visnapuu oma lelle Henrik Visnapuu nimelise kirjandusfondi. Arhitekt-kolonel Herk Visnapuu, Eesti Ohvitseridekogu Kanadas esimees ja E.V. Reserv-ohvitseridekogu liige, lahkus siit ilmast kevadel 2013 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule

Tulemata tuhandest tuulest

Henrik Visnapuul ei olnud bioloogilisi lapsi. Ta kasvatas õetütart ja hetkil, mil see oli võimalik, ka väikest Irja Nurmetit (hilisema nimega Irja Cilluffo, Eesti aukonsul USA-s), aga Visnapuu-võrrandist on puudu veel üks väga oluline tundmatu.
Mida mõtles kuulsa lelle jälgedes sammunud Herk, samuti luuletaja, kirjutades luuletuse „Me tuleme tuhandest tuulest”, mis kogus eriti suurt tuntust seejärel, kui Roman Toi oli luuletuse viisistanud? Viisistamisel niipalju tuntust kogununa, et lääneranniku eestlased kasutasid neid värsiridu kohalike eesti päevade hüüdlausena, Seattle’i rahvatantsurühm kannab nime „Tuhandest tuulest”?
Mul pole andmeid, kui palju olid Henrik ja Herk seotud nende Tallinna-aastatel, kui lell oli kuulus tegelane propagandatalituses ja Herk koolipoiss Nõmmelt, kuid nende vaimne sugulus oli tajutav ka läbi telefoni, kui kümme aastat tagasi Herk Visnapuuga pikemalt vestlesime. Ikka tema lellest ja sellest, mis on saanud Eestist...
Ei nad tule enam. Tuhandest ega sajast ega vist kümnestki tuulest. Okupatsioon oli selleks liiga pikk ja lõpuks toimus lipuvahetus, kuid kommunistid jäid kõik oma kohtadele edasi istuma.
Arhitekt-kolonel Herk Visnapuu, Eesti Ohvitseridekogu Kanadas esimees ja E.V. Reservohvitseridekogu liige, lahkus siit ilmast kevadel 2013. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule, mitte Visnapuude pereplatsile, kuhu Herk ei lubanud matta ka Henrikut – sellepärast oligi eesti filmigrupi USA-sse jõudes Visnapuu koht kolumbaariumis tühi – Herk puhkab vabadusvõitlejate osas, Alfons Rebase selja taga.
Viis aastat hiljem maeti Herk Visnapuu kuulus lell: tasa, tasa. Henrik Visnapuu matusest, mitte ümbermatusest, teatati vaid 24 tundi enne sündmust, mis oli selge signaal, et keegi polnudki oodatud.
Henrik maeti Ingi kõrvale, kuigi tema lähim sugulane Herk oli kümne aasta eest käinud välja uue versiooni: kaevake Ing välja ja matke mõlemad koos nn kuulsuste künkale.
Olgu kuidas nüüd on, aga Riho Terrase kelkimine Henrik Visnapuu matusepäeval uudistekanalile, et tema tundis hästi Herku, kes ei tahtnud, et onu maetaks sinna, kus on palju kommuniste, oleks võinud olemata olla. Henrik Visnapuu oleks igal juhul väärinud suuremat tähelepanu, paremat ettevalmistust ja rohkem rahvast. Praegune sündmus oli üks järjekordne jokk-stiilis „tehtud” asi. Jääb vaid loota, et August Alle vaimsed järeltulijad, kes meil praegu mööda parnassi jalutavad, ei soovi hakata teda kunagi üles kaevama, et pannkooki küpsetada (Alle lõugas sõja ajal raadios, et Visnapuust tuleb sülti ja vorsti keeta).
Kahjuks ei olnud Henrik Visnapuule kaks kõige lähemat inimest Ameerikas, eakaaslased Herk Visnapuu ja Silvia Narma omavahel sõbrad. Kahju, et kumbagi neist ei saadud filmilindile. Jääme lootma, et Silvia silmade läbi Henrikut otsiv Angela Ogle suudab meid, jonnakat väikerahvast, veel üllatada.
Seniks taasavastagem Visnapuud läbi Vallo Kepi tänavu välja antud kogumiku „Kirg ja kodumaa”, kus on valitud poeesidele lisaks väga mahukas ja pildirikas koostaja järelsõna „Kumba ma pean valvama, kas rohtaeda või sind?”