VRV – Vabadusristi Vennaskond

tekst: Ants Sild

Eesti Vabaduse Rist, lühemalt Vabadusrist, on Vabadussõjas sangaritegusid teinud võitlejate autasu. Selle on saanud 2076 eesti meest ja kaks naist, peale nende veel hulk välismaalasi, kelle hulgas 600 soomlast.

See seltskond moodustas sisuliselt eesti aadelkonna, kuhu kuuluvad ka sangarite järeltulijad – meie kaasaegsed. Kuna tänapäeval aadel enam ei kõla, siis nimetagem neid Vabadusristi Vennaskonnaks. (Vennaskond on teoloogilise määratluse järgi oma liikmete usulisel ja kõlbelisel osadusel põhinev ilmikorganisatsioon.)
Milleks meile 21. sajandil on vaja sangarite vennaskonda – loodetavasti suudab meiepoolne maailmanurk läbi saada ilma verevalamiseta. Annaks taevas! Sõda pole aga ainuke oht, mis võib väikerahva maa pealt pühkida. See võib juhtuda ka rahvustunde hääbumise, mammonajahi, rahvaste surve, nn globaliseerumise ja kodu mõiste hägustumise korral. VR vennaskond on ehtsa eestluse mõttekaaslasi ühendav jõud, millel sihiks – nagu Vabadussõtta tõtanud vabatahtlikelgi – aatelisus ja altruism.
VRV ei ole kindlasti partei või erakond, vaid on nende ülene. VRV ei aja killapoliitikat, vaid kaitseb eestlaste kultuuri, sh risustumisohus olevat eesti keelt, lapsi, kooliharidust ja riiklikke suursaavutusi, nagu Kommunismiohvrite Memoriaal.
VRV kasutab Eesti vaba sõna võimalusi, et panna päitseid pähe nn peavoolumeedia ühtlustavale sõna­vulinale. Eestlased ei pea kaasa koogutama iga Läänest tuleva narruse ega Idast saadetud ähvarduse peale, nad teevad vahet abielu ja mis tahes muu kooselu vormi vahel, nad ehitavad eraldusmüüri ajaloos õilistuse pälvinud sangarite tõe ning vallutajate häbitu vale vahele. Eestlased teavad oma aegade algusest, et veri on paksem kui vesi ja käbi ei kuku kännust kaugele. Kes vastupidist väidavad, pole sõbrad.
VRV võimalikke liikmeid, kelle esivanem Vabadusristi pälvis, võib Eestis olla tuhandeid. Nendele peaks juurde arvama ka hiljem Eesti iseseisvuse eest võidelnuid, represseeritud, kuid endale kindlaks jäänud noori (nüüd juba eakaid) ja verevalamise eest Läände pagenuid, kel Eesti endiselt – näiteks igavese eestlase ROMAN TOI kombel – südames. Vennaskonda peaksid kuuluma ka Soome jt sõbralike riikide kodanikud, kelle esivanemad pälvisid Vabadussõjas võitlemise eest Vabadusristi. Soome poolt on igatahes huvi tuntud.
Vabadusristi Vennaskonna moodustumine peab olema üks sügavama tähendusega tegu EESTI 100 tähistamise raames. See hõlmab parajasti kogu aastasaja, seob iseseisvuse kätte võitmise, sellele järgnenud ebavõrdse võitluse Eesti taasanastajatega ja iseseisvuse taastamise sajandi vahetusel. Kuivõrd ISE seisvad meie Euroopa Liidus oleme, siis on see paratamatuse, aga mitte meie kui üksikliikme tahte küsimus. Mõnes arvamises või arusaamises võib olla erinevusi, ent liitlasi me vajame kindlasti!
VRV kokkukutsumise mõtet hakkas selle aasta alguses tutvustama muinsuskaitse – mitte küll organisatsioonina, vaid liikumisena rahvusliku rohujuure tasandil. Meie tähtsamad ajalehed-ajakirjad pole seni veel missiooniga liitunud. Küll on aga pooldajaid leitud Riigikogust, ammuste ja hiljutiste vaba­dusvõitlejate hulgast, Kaitseliidust, Kindral Laidoneri Seltsist, Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendusest ja mujaltki. Viimati mainitud ühendus tegutseb Tartus tarmukalt oma eestvõitleja Kerstin Kääriku juhtimisel ning on kujunemas VRV tulevaseks keskuseks Lõuna-Eestis.
Praeguseni puudub VRV põhi­kiri, töökorraldus, peakeskus ja noor teovõimeline juhtkond. Algatajad, 80 aasta piires mehed, on esitanud vennaskonna idee, kuid edasine töö peab jääma noorematele. Oma mõtteid jagame meelsasti, kuid rohkemaks pole jõudu.
Praeguses poliitiliselt killustunud Eestis pole seni teist nii auväärset seltskonda, kes suudaks siluda meie kõigi muremuljutusi, kes julgeks kaitsta rahvuse põliseid arusaamu, omakultuuri ja pühadusi. Astugem ette ausameelsed eestlased, kus maanurgas või mandril teie eales ka asuksite!

Vabadusristi Vennaskonna algatusrühm:
Kerstin Käärik
Ants Sild
Priit Silla