|
|
Kes kandideerivad?
Kas teie oskate öelda, kes peaksid tegelikult kandideerima riigikogusse? Automaatne vastus peaks olema: need, kes teavad ja oskavad meie elu paremaks muuta, et rahval oleks hea.
Aga neid uusi nägusid rahvas ju ei vali, sest nemad pole nooruses pikemalt soravat esinemist harjutanud komsomolikoosolekutel ega ole ka kõikvõimalikes kompartei mõttetutel koosolekutel karastuse saanud demagoogilised sõnaseadjad! Nn uued pole osavad meelitajad, kes lubavad magusat ja mannat kõigile ja ühtviisi. Ning pigem vaadatakse ikka nende vanade pässide, tuntud telenägude, komsorgide ja partorgide poole.
Vaadake, mis toimub pealinna volikogus, pool istungisaali on täis endisi eesti ja vene ideoloogiatöötajaid. Ja kui küsida, mida nemad siin teevad, siis tuleb kindel veendumust täis vastus: aga ma ju olen kogenud poliitik ja tean, kuidas asjad käivad ja kuidas poliitikat teha. Endine kompartei ideoloogiatöötaja teistmoodi ju ei oska. Aga miks inimesed teda valivad, kas inertsist? Aivar Riisalu on selle ere näide.
Meie imeilusa häälega lauluööbik Siiri Sisask tegi ennast paari päevaga narriks, kui üritas konservatiivse erakonna abil kandideerida suure palga peale riigikokku. Kahju, aga miks ta läheb saama midagi, mis ei peakski talle kuuluma. Ta läheb kauplema kohta riigikogusse, aga ei ilmuta tänumeelt meie esivanemate suhtes. Miks peaks enamik eesti inimesi vaatama heatahtlikult suhteliselt noort naist, kellel on ükskõik eesti inimeste elust. Kui labane lõhkumisliberaalsus (Brüsselist?) on talle vastuvõetavam, mingu sotsidesse.
Lammutagu seal nagu jaksab. Kui ta ise pole traditsioonilist pereõnne tunda saanud, miks ta arvab, et seda polegi üldse kellelgi olemas.
Valimisteni on parasjagu aega, sestap valigem hoolikamalt, et mitte pärast kibedalt kahetseda. Venemeelsed ja vingerdajad ei tohi Eestit enam valitseda. Kas seda on palju tahetud?
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
