Musta lindi päeval – MRP aastapäeval korraldati välisriikides üritusi Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks. Kuna paljudes riikides on endised võitlejate ühingud suletud, poleks vabadusvõitlust Läänes enam nagu olnudki!. Arhiivifoto

Hädas mõistuse ja rahvuslusega
ehk Edevuse laadapäevad

tekst: Jaanika Kressa
Võitleja peatoimetaja aastatel 2009–2013

Olen aastaid mõelnud, kes, miks ja millal pani võrdusmärgi sõjameeste ja vabadusvõitlejate vahele. Kas see juhtus lauslollusest või kurikavalusest? Edasi hakati Eestis juba riiklikult represseerituid eelistama sõjameestele, sedamööda kuidas vanad võitlejad Walhallasse lahkusid, mindi aina ülbemaks.

Eesti Vabadusvõitlejate Liit moodustati 1992. aastal, mis koosnes Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud meeste maakondlikest organisatsioonidest. See oli Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse üks allorganisatsioon.
See tühine pisiasi läks kodu­eestlastel 20 aastaga meelest ja aastal 2012 tegi EVL Keskuse esindajale häbematu ettepaneku: tulge meie allorganisatsiooniks! Tallinn tõotas ­Torontole isegi raamatupidamisteenust, kokku tuli leppida vaid tasus. Midagi niisugust polnud väliseesti võitlejate kõrvad veel kuulnud... nemad olid seni tegutsenud tasuta...
Täna julgen väita, et nii Sinimägede mälestusüritus kui ka EVL on sisuliselt kaaperdatud. Viimased grenaderid, kes oma 90+ aastates veel pildile ilmuvad, käivad neile, kes nn vabadusvõitlejate üritusi korraldades „oma tööd teevad”, närvidele.
Tänavusel kokkutulekul Raplas pidi ESSÜ esimees Harald Mäepalu ise sõna võtma, sest korraldavad laigulised tegelased, välimuse järgi otsustades ENSV-aegsed, ei soovinud eriti sellele tüütule vanamehele, kes tahtis rääkida 1944. aastast ja Sinimägedest, sõna anda.
Sinimägedes omakorda pidas politsei meie autot suure kuumaga enne mälestusüritust kinni ca 20 minutit, et korduvalt küsida 1925. aastal sündinud grenaderi isikukoodi – nagu oleks veel ENSV ja Sillamäe kant keelutsoon!
Grenaderimäe nn sissepääsu juures peeti meid taas kinni kui kurjategijaid. Kellelt said käsklusi sellised väravavahid? Kuigi meile oli valetatud, et sel aastal osaleb mälestusürituse korralduses EVL, selgus, et kehtisid kõik endised kokkulepped kaaperdatud 20. relvagrenaderide diviisi, kapo ja Leningradi oblastist Vaivarasse sisserännanud ning tänaseni seal valitsevate dünastiate vahel. Ärgu ainult meie, lõunaeestlased, tulgu neid seal segama!
Oma suureks üllatuseks lugesin Vikipeediast, et Eesti Vabadusvõitlejate Liit on Eesti katusorganisatsioon, mis ühendab ja koordineerib Eesti riikliku iseseisvuse eest (eeskätt Eesti NSV ajal) võidelnud vabadusvõitlejaid. Kuigi see lehekülg pole mingi pühakiri ja sealt saab vahest lugeda igasugu kontrollimata fakte, on kellegi käsi sellegi ENSV-eelistuse sinna sisse kirjutanud ja viimaste sündmuste põhjal tundub, et info ongi adekvaatne.
EVL-i kodukal on juttu küll sellest, et selle organisatsiooni ülesandeks on muu hulgas ka langenud vabadusvõitlejate nimede kindlakstegemine, nende haudade kaardistamine ja hooldamise korraldamine, kuid huvitav, kas Eesti Vabadusvõitluse ja Vastupanuliikumise (veel kaks mõistet, mida ei tohi segamini ajada!) mälestusliit MTÜ – veel üks libaühing, kes nüüd siis korraldaski nende tammepärgade protseduuri ja kelle kahest osanikust üks kattub EVL-i juhatuse liikmega, oskab vastata, mille eest anti vabaduse tammepärja autasu näiteks inimesele, kes mööda kommentaariume kiitleb oma punaväelastest esiisadega ega ole viitsinud tuvastada eesti sõjamehi, kes on maetud Avinurme, kuigi just see peaks olema tema töö?
Eks neil tänastel kõvadel keelajatel (Sinimägedes keelati müüa lehte Rahvuslik Teataja) ja korraldajatel ole eeskujud lähiajaloost, sest näiteks EVL-i juhti Heino Kerdet ähvardati omal ajal (ca 2002), et toetusraha võetakse ära, kui ta nõuab tollal Jõhvis laos paberkottidesse pakituna viibinud eestlaste säilmete matmist Vana-Vaivara kalmistule.
Miks meile selline memoriaal, nagu lätlastel on Lestenes, ei saanud poliitikud aru. Nende meelest oli mugav ja poliitkorrektne, kui kõik on maetud sakslastega koos kalmistutele, mille hooldust lõpmatuseni plekib kõikides asjades süüdi olev Saksamaa! 
Nii laguneb nüüd Vana-Vaivara kalmistu ja Arvo Puu ideel ning koordineerimisel ja väliseestlaste korjandusrahaga rajatud mälestusmüür. Ärgu hea lugeja unustagu – meil on nüüd ju rõhk ENSV-l!
Välis-Eesti juurde tagasi jõudes: vabadusvõitlus sai alguse seal. Esialgu Saksamaa pinnal ja pärast üle ilma levides tekkisid endiste võitlejate ühingute kõrvale ka sõnarelvadega vabadusvõitlejad.  Pool sajandit tegid nad vabatahtlikku tasuta tööd selle nimel, et teavitada maailma: Balti riigid on okupeeritud. Nad uskusid, et vabadusvõitlus on võitlus enesemääramise õiguse ning inimõiguste taastamise eest okupeeritud Eestis.
Vaatamata tuhandeile ohvreile nõukogude julgeolekuorganite poolt likvideeritute, sunnitööle saadetute, vaimuhaiglatesse paigutatute, töölt vallandatute ja muul viisil taga­kiusatute näol leidus ikka neid, kes oma elu ja vabadust kaalule pannes võitlust jätkasid.
Vabas maailmas asuva eestlaskonna kohuseks peeti seda võitlust igati toetada. Eriti aga okupatsioonivõimu poolt nõukogude vanglatesse, sunnitöölaagritesse ja vaimuhaiglatesse heidetud poliitvangide ja nende perekondade hooldusele võtmisega.
Raamatust „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestisˮ, XIV–XIX kogude leheküljelt 609 leiame:
„Poliitvangide hooldustegevust koordineerib 1978. aastal Stockholmis, Rootsis, loodud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mille ülesandeks on poliitvangide ja nende perekondade kohta andmete kogumine, poliitvangide nimestike pidamine, okupeeritud kodu­maaga ühenduse pidamine, lääne massimeediumi informeerimine ja ülemaailmsele hooldusorganisatsioonile teadete vahendamine.”
Ja täna sellest enam ei sõnagi: kuna paljudes riikides on endised võitlejate ühingud sõjameeste siitilmast lahkumise tõttu suletud, poleks seda vabadusvõitlust Läänes enam nagu olnudki! Näiteks ei kutsutud tänavu esimest korda Belgias enam endisi väliseestlasi-vabadusvõitlejaid, kes ka paraku pole enam noored, isegi 24. veebruari aktusele, sest ENSV taustaga kõrgepalgalised tegelased soovisid olla omaette!
Nõustun Elmo Andi väitega, et 129 „vabadusvõitlejatˮ, kelle „võitlustˮ kinnitavad vaid organisatsioonid, mille sisuline olemus on aastaid olnud kas mõne erakonna häältepostkastiks või riigiametitest paari ministeeriumi rahaluti otsas kõlkumine, pole ei usutav, siiras ega aus nende suhtes, kes on kas Riigikohtu vastavate otsuste, Haagi Inimõiguste kohtu vastavate kinnituste või kasvõi okupatsiooniperioodil avaldatud Välis-Eestlaskonna („Eesti vangistatud vabadusvõitlejad Nõukogude Liidu sunnitöölaagreisˮ, juuli 1986, „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestisˮ kogud XIV–XIX lk 608–610!) seas registreeritud nimekirjades kui represseeritud riigi poolt oma vaadete, aadete ja meelsustegevuse eest.

* * *

Kes siis olid need „vabadusvõitlejad”

Elmo Ant,
Eesti Vabariigi kodanik, parteitu

Hiljuti saime kuulda justiitsministeeriumist järjekordsest „riigimehe” tegevusest. Sellega seoses said inimlikku edevust ja Eesti Suurde Ajalooraamatusse end kanda juba esimesed 129 nn vabadusvõitlejat. Paljudele neist pole ilmselt selged ei mõisted ega selle tegevuse põhimõttedki. Kuidas teisiti saaks nimetada neid rühmakesi, organisatsioone ja grupeeringuid, kes mõtlevad ilmselt vaid seda, „kas on veel rinnale mõne märgikese jagu ruumi” või siis „kuidas veel kord meenutades end selles ilmas teha tegijaks”.
Siia ma näidetena nimesid panema ei hakka, aga meil on olemas Heiki Kortspärna koostatud „Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon”. Ma ei üllatu, et neist 129 esimesest tamme­pärgadega aumedali saajaist vähemalt mõni nimi kattub eelnimetatud raamatus loetletutega.
Mida soovin esile tuua, on lõik selle plekitüki staatuses kirjeldatust: „(1) Vabaduse Tammepärja Aumärgiga (edaspidi Aumärk) tunnustatakse isikuid, kellel on väärilisi teeneid Eesti riigi ja rahva lähiajaloo mälestuse hoidmisel ja edasi andmisel, kaitselahingutes osalemisel, sisejulgeolekualase tegevuse korraldamisel ja arendamisel okupatsiooni aastatel ning Eesti vabadusvõitluse ja vastupanuliikumise jäädvustamisel”, tsitaadi lõpp!
Kas jutt on Vene Nõukogude okupatsioonist või Saksa Kolmanda Reichi okupatsioonist? Või sootuks mõlemast? Siin ongi peidus see, mida me pole avalikult ja enestele rahvusena suutnud selgeks kirjutada, rääkida, vaielda ja mõtestada!
Kes siis olid need „vabadusvõitlejad”, juhul kui tegemist oleks olnud Saksa okupatsiooniga ja selle tunnistamisega tänases Eestis? Kas vabatahtlikud okupatsiooni­vägedes teenistuses olles ikka oleksid vabadusvõitlejad? Või veelgi hullem, kui silmas on peetud „lähiajalugu”, siis kes olid need isikud „vabadusvõitlejad”, kes okupeeritud Eestis (loeme ehk ENSV?) kaitsesid julgeolekut ja sisekorda!?
Siis saaksid end „vabadusvõitlejateks” pidada nii Erich Vallimäe, Ain Sepik kui KGB viimane kindral Enn-Arno Sillarigi!
Kas midagi saab veel rohkem viltu kiskuda kui see, mis tehti nende väärikatega, kes uskusid, ja, pisar silmanurgas, said tunda pisukest nõelatorget, kui keegi neile selle plekkpärjaga siidiriba rinda kinnitas?
Nii juhtub, kui asju ajavad ühelt poolt arulageduseni eneseimetlejatest „märgikogujad” ja teisalt annavad sellele käe end poliitikuks pidavad ja riigiametist endile pika leivalaua pidajad. Häbi!
Segi on meil mõisted ja sellest tulenevalt on jõutud absurdini, mis kinnistatud ühe tammepärgi meenutava plekitükiga!
Kas Alfons Rebane oma Rüütli­ristiga, millel ju samuti tammelehed, oli siis sõjamees või vaba­dusvõitleja? Teeme asjad õige selgeks.

Elmo Ant, (Valdo Paddarina 1984–1988 vangistuses „vabadusvõitluse" eest, Eesti Vabariigi Riigikohtu otsusega (III-1/3-5/94)
rehabiliteeritud, Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poolt tunnistatud represseerituks, väljastatud tunnistus, kehtiv)