Rahvarinde üritus 1988. aasta sügisest – kõneleb Ants Erm, Oktoobri Rahvarinde juhatuse liige. Arhiivifoto

Rahvuslus okupatsioonijärgses Eestis

tekst: Ants Erm
ERSP liige 1991–1993, Põhiseaduse Assamblee liige, Eesti Vabaerakonna juhatuse liige, põhiseaduse toimkonna esimees

Poleks arvanudki, kui probleemseks võib osutuda vastus küsimusele, kes on rahvuslane. Vanu tegijaid ju mäletan, aga edasi? Edasi on lihtsam loetleda neid, kes pole rahvuslased, mida ma siin aga ei tee.

Annan esmalt lühiülevaate rahvuslastest ühe noore inimese silmade läbi. Vabandan juba ette, et nimede valik on küllaltki suvaline. Panin rõhku rohkem nendele, kes olid mõne algatuse juures.
Minu kogemus nii kodust, koolist, ülikoolist kui töölt on, et eestlaste ajalooline mälu ei olnud ka II maailmasõja järgsel okupatsiooniajal kuhugi kadunud – teati ja räägiti nii Vabadussõjast, Pätsist ja Laidonerist, vapsidest ja kommunistidest ning nende tegudest. Ja seda jama, mida kooli ja ülikooli ajalootundides „õpetati” ei võtnud keegi ajaloona. Avalikult neid valesid ümber lükata üldiselt ei üritatud – see oli tervisele või vähemasti tulevikule ohtlik. Kujuneski välja ühiskond, mille põhitunnuseks oli kaksikmoraali ametlik tunnustamine – ka vähesed komparteilased, kes minu tutvusringkonda kuulusid, kirusid kitsamas ringis nõukogude võimu ja rääkisid ning kuulasid mõnuga anekdoote selle võimu kohta. Noorele idealistile oli see üsna õõvastav nähtus, aga eks inimene harjub kõigega.
Kas tõsiusklikke kommuniste ka oli, sellele küsimusele ei oska vastata, kõigi sisse ju ei näe ja kõigiga anekdoote ei jaga. Tundub, et mõni ikka oli, aga nende loengud olid rohkem naljanumbrid, eksamil ei pruukinud see muidugi nii enam olla.

Praha kevad ja jäähokimatš

Mu esimene vahetu tõdemus vastu­panuliikumisest kommunistlikus blokis oli 1968. aasta Praha kevad. Lõpetasin toona 8. klassi ja kõik toimuv jõudis minuni Ameerika Hääle vahendusel. Aga oskasin juba ka ajalehti lugeda ridade vahelt – „valed väljamõeldised” seletasid tegelikkust päris hästi.
Praha kevad kulmineerus minu jaoks 1972. aasta üliõpilasrahutustega „4 : 2 augusti eest”. Tšehhid-slovakid võitsid jäähoki MM-il venelasi, mille üle ka Eestis, nii Tallinnas kui ka Tartus, juubeldati. Ja siis ma nägin esimest tõelist kommunisti. Toonane TPI rektor, akadeemik Boris Tamm, kamandas kõik tudengid aulasse ja manitses meid pisar silmas: „Ma saan aru, et sport on sport, aga ikkagi... kuidas teie, nõukogude tudengid, saate rõõmustada selle üle, kui meie, nõukogude hokimeeskond kaotab.” Rõõmustasime küll, nii sportlikult kui ka poliitiliselt... ja mõne aja pärast oli ka teada, kelle kuuldes anekdoote rääkida ei tohi.
Loo moraal? Väidan, et mingis mõttes jäi eestlaste enamus läbi sügava okupatsiooniaja rahvuslasteks, rahvusluse likvideerimine oli ka kommunistlikule diktatuurile mission impossible, kui nad just ei võtnuks ette kogu rahvuse füüsilist hävitamist, õnneks enam ei võtnud.
Ainult et selle rahvusluse reaalne võitlusvõime oli üldjuhul nullilähedane. Kuni selleni välja, et nõukogude võimu maruvihkajad rääkisid, et ei julge hääletamata jätta, sest kõik sedelid on märgistatud. Selles, oli neil muidugi õigus, et 99,98% oleks tulemus olnud niikuinii.
Aga ikkagi olid ka teised inimesed, olid Kalju Mätik, Mati Kiirend, Sergei Soldatov, Artem Juskevitš. Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa kostis ka läbi „kolme õe” tekitatud ragina. Nii levis ka info Jüri Kuke, Enn Tarto ja Mart Nikluse võitlustest. Midagi oli kurjuse impeeriumis siiski hakanud murenema. Tulid uuemad ajad, tuli Sirje Kiini (siis küll Ruutsoo) algatatud „40 kiri”. Oleksin sellele ilmselt alla kirjutanud, kui oleksin sattunud olema õigel ajal õiges kohas. Jah, see paistab ju täna süütu palvekirjana, aga igal ajal on omad türannid omade meetoditega, on omad kangelased ja ka reeturid.
Raske öelda, millele või kellele võlgneme tänu võimaluse eest taastada oma iseseisvus. Oli see Brežnevi ja ta kaaslaste nihilism, Gorbatšovi sinisilmsus või president Reagani jäikus suhetes Moskvaga. Ilmselt viimane. Igatahes 1985. aastast hakkasid sündmused toimuma – kõigepealt Moskvas, aga see tõmbas vaiba jalge alt ka kohalikult allorganisatsioonilt.

Fosforiidisõda ja muinsuskaitse selts

Esmalt tulid pehmemad vormid, näiteks fosforiidisõda, mis sai alguse Eesti Teaduste Akadeemiast juba 1986, sai hoogu Juhan Aare saatest „Panda” veebruaris 1987 ja kulmineerus 1. mai demonstratsioonidega Tartus ja Tallinnas, mis kujunesid rohelisteks meeleavaldusteks plakatite ja loosungitega. Trivimi Velliste eestvedamisel pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, see vormistati 12. detsembril 1987.
15. augustil 1987 asutasid Lagle Parek, Tiit Madisson, Jüri Mikk, Jan Kõrb, Heiki Ahonen, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirend Molotov-Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG), auliikmeteks valiti toona vangistuses viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto. 23. augustil 1987 korraldas MRP-AEG Tiit Madissoni, Lagle Pareki ja Heiki Ahoneni eestvedamisel Hirvepargis poliitilise meele­avalduse nõudmisega avalikustada Molotov-Ribbentropi pakt. Väidan, et need kolm liikumist olid esimesed üldrahvalikud protestiliikumised okupeeritud Eestis.
Edasi kulges kõik juba revolutsioonilise kiirusega, aktiviseerusid ka kommunistid, kas omaalgatuslikult või käsu korras, pigem usun viimast varianti. Loomeliitude pleenum (1.–2. aprillil 1988), telesaade „Mõtleme veel” (13. aprillil 1988) ja idee „rahvarindest perestroika toetuseks”, juunis läks rahvarinde tugirühmade loomiseks, mis sisuliselt oli jällegi rahvaalgatus. Söandan seda väita, kuivõrd olin ise ühe tugirühma algataja ja juht, samuti TPI ja Oktoobri Rahvarinnete üks asutajaist ja juhtidest. Rahvarinde edulugu oli tagatud sellega, et see pakkus inimestele peale väljundi ka turvatunnet. Et ega kommunistid kommunistidele ikka kallale ei tule. Kuigi eks seegi oli idealism, aga jah, Praha 1968 oli juba kauge minevik ning ei nõutud ju midagi muud kui perestroikat ja isemajandavat Eestit.
Rahvuslaste leeris avalikustati 30. jaanuaril 1988 „Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomiseks. ERSP, esimene mittekommunistlik partei Nõukogude Liidus, asutati 104 liikme poolt 20. augustil 1988 Pilistveres. Valiti viieliikmeline juhatus (Lagle Parek, Eve Pärnaste, Erik Udam, Mati Kiirend, Vello Salum). Taasasutati Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit (1989, Illar Hallaste, Kalle Lindi jt), asutati ühendus Res Publica (1989, esimees Andres Herkel, liikmed – tõeline kasvu­lava mitmele erakonnale, ERSP-le ja Isamaale eelkõige, loetlen vaid täna aktiivselt poliitikas osalejad – Erik Boltowski, Vootele Hansen, Toomas H. Ilves, Toomas Kümmel, Jüri Luik, Mart Nutt, Ivo Rull), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990, Kalle Eller, Enn Tarto, Kaido Kama). Mõlema viimase ühenduse/erakonna nimed on hiljem lihtlabaselt usurpeeritud – algsete organisatsioonidega ei olnud ega ole erakonnal Res Publica ja tänasel EKRE-l seost.

ERSP II Suurkogul (19.–20. august 1989) valitud volikogu, sh esimees ja juhatus: ees Andres Mäe. 1. reas vasakult: Arvo Pesti, Avo Kiir, Eve Pärnaste (juhatuse liige), Erik Udam (juhatuse liige), Lagle Parek (esimees), Maris Sarv, Tunne Kelam (juhatuse liige), Kalju Mätik, Vardo Rumessen. 2. reas vasakult: Ants Pindis, Mati Kiirend (juhatuse liige), Raivo Piirak, Artur Ratas, tema taga Valdo Paddar, Vello Salum (juhatuse liige), Neeme Kööts, Üllar Varik, Jüri Adams (juhatuse liige), tema taga Peeter Kari, Kalju Oja (juhatuse liige), Jaan Liivsoo, Endel Ratas. Arhiivifoto

ERSP ja Rahvarinne

Üle Eesti hakati looma Kaitseliidu üksusi, neist esimene Tabiveres juulis 1988 (Rannar Kerge, Kalev Raju, Ago ja Ivo Vaidla). Ametliku taastamiseni jõuti 17. veebruaril 1990 Järvakandis (Kalle Eller, Harri Henn, Mare Kingo, Anneli Ammas, Peeter Ilus jt). Väidan, et 1988. aasta lõpuks oli kogu eestlaste võitlusvõimeline osa kaasatud, kas just võitlusse Eesti iseseisvuse eest, aga Moskva diktaadi vastu küll.
Kõigist nendest liikumistest ja erakondadest oli kõige selgema eesmärgi püstitanud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) – ei rohkem ega vähem, kui Eesti Vabariigi taastamine! See tingis ka kõige räigema vastutegevuse ja vastupropaganda. ERSP kõnetas kõige mõjusamalt ka väliseestlasi, kelle jaoks pääs koju oli seni olnud selgelt lukustatud, mistõttu nad tajusid Eesti Vabariigi okupeerimist isegi selgemalt kui siinolijad.
24. veebruaril 1989 kuulutasid EMS, ERSP ja EKL Tallinnas Raekoja platsil toimunud miitingul välja Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumise eesmärgiga kutsuda kokku Eesti Kongress. Kongressi idee pärines Harald Tillemannilt [kes rääkis sellest Vellistele], ka Rein Taagepera ja Kaido Kama olid sõltumatult Tillemannist taolisest ideest rääkinud. Rahvarinde algatajate jaoks oli see õudusunenägu, ehk nagu kirjutas Marju Lauristin läbi kahe ajalehepoogna, et tema „ei saa Harald Tillemannist aru”. Aga rahvas sai! Kui Rahvarinde volikogu ei suutnud kuni oma eksistentsi lõpuni võtta Kodanike Komiteede osas vastu ei toetavat ega eitavat otsust, siis piirkondade kontorid ja lihtliikmed olid hõivatud Eesti kodanike registreerimisega. See oli ka minu viimane aktsioon Rahvarindes – Eesti Kongressi kandideerisin juba ERSP liikmena. Vaatamata EKP ja võimude vastutöötamisele oli rong pidurdamatult liikvele läinud ning viimasel hetkel hüppas sellele ka Rahvarinde juhtkond. Teoks oli saanud aktsioon, mis väärinuks Nobeli rahupreemiat.
Eesti Kongressi valimisel 24. veebruaril 1990 osales enam kui 557 000 Eesti kodanikku ja 34 000 kodakondsuse taotlejat. Kongressi põhiküsimuseks tõusis, kas kuulutada Eesti Kongress ainuvõimuks või otsida kompromisse ENSV Ülemnõukoguga. Valiti viimane, turvalisem tee, mis lõpuks viis ka sihile. Kas Põhiseadusliku Assamblee loomine oleks teoks saanud ka ilma ebaõnnestunud 1991. aasta augustiputšita Moskvas, jääbki teadmata.
20. augustil 1991 kinnitas ka Ülemnõukogu Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja otsustas kokku kutsuda Põhiseadusliku Assamblee. Assambleele oli vaja põhiseaduse eelnõu, kaaluti variante – kehtestada 1921. või 1938. aasta põhiseadus või esitada uus. Eve Pärnaste tegi ettepaneku esitada põhiseaduse eelnõu ka ERSP poolt, Jüri Adamsil oli ideekavand olemas, kuid paberil polnud veel midagi. Nii me siis Eve ja Jüri eestvedamisel, lisaks veel Vello Salum, Ülo Seppa, Viktor Niitsoo ja Viktor Korrovits, ca 72 tunniga põhiseaduse eelnõu kirja panime.
Eelnõu osutus sedavõrd elujõuliseks, et võeti Põhiseaduse Assamblees aluseks ning ega väga põhimõtteliselt ei muudetudki. Edasine areng läks juba konventsionaalset rada, s.t eri erakondade vaidluste teed ning oleme tänaseks jõudnud siia, kus oleme.
Paraku võitlus kahe kontseptsiooni vahel ei lõppenud ei 1991. aastal ega ka mitte Põhiseaduse vastuvõtmisega rahvahääletusel 28. juunil 1992. See vastasseis on kestnud tänaseni ning lõppu pole näha. Pigem on muutunud maailm toonud uusi ohtusid, meid ei ohusta mitte ainult agressiivne idanaaber, vaid ka üleeuroopaline rändekriis ja sellega kaasnev terrorism. Piiride kaitsmine, siseriikliku tasakaalu säilitamine ja liitlaste hoidmine selles uues maailmas ei ole kerge ülesanne. Seni on suudetud hoida Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi paika pandud põhimõtteid, aga lihtne see pole olnud. Kõige kindlam tugi sellele on olnud needsamad rahvuslased, kellest eelpool rääkisin.

Pärast Eesti Vabariigi Kodanike Tallinna Komitee valimist 21. septembril 1989, ETKVL-i büroo saalis Narva mnt 7. 1. reas (vasakult): Arvi Paalandi, Valeri Kalabugin, Rein Tamme (aseesimees) ), Jaanus Betlem, Eino Väärtnõu, Eve Pärnaste (aseesimees), Henn Sarv, Allan-Fritz Suurkask, Viktor Jõgi, Marika Õispuu, Mati Kiirend  2. reas (vasakult): Tunne Kelam, Robert Vill, Ants Erm, Peeter Ello (esimees), Toomas Haug, Reet Tobre, Helle Kulbas, Kalle Lindi 3. reas (vasakult): Erik Boltowski, Enn Toom, Oleg Bazanov, Koit Konstabel, Vootele Hansen (aseesimees), Randam Feldberg, Tiit Annuk, lokkis juustega mees (?) 4. reas (vasakult): Vello Metsoja, prillidega noormees (Karl Kiisler?), Valdek Slet, vuntsidega noormees (Tõnu Orav?), Heiki Suurkask  Komiteesse kuulusid veel: Ants Sild, Tarmo Ojamets, Mihkel Eller, Jaanus Jutt, Trivimi Velliste, Mario Kivistik, Jüri Kuuskemaa, Ott Sandrak. Foto: Malle Kiirend

Kes siis ikkagi on rahvuslane?

Kuigi „rahvuslane” on tänaseks muudetud peaaegu et sõimusõnaks, püüan siiski võtta selle tänamatu ülesande ning vastata küsimusele, kes on tänane eesti rahvuslane.
„Kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade” – see lause Põhiseaduse preambulast olgu alati meeles. Mõne meie europoliitiku puhul ei saa ma küll aru, kas nad esindavad oma valijaid Europarlamendis või Europarlamenti ja Brüsseli ametkondi Eestis. Yana Toom oma kremlimeelsete seisukohtade ja tegevusega on täiesti erandlik nähtus. Ja ärgem unustagem, et sai ta sinna tänu ka kümnete tuhandete eestlaste antud häältele.
• Rahvuslane toetab Eesti kaitsevõimekuse väljaarendamist ja hoidmist, on vajadusel valmis kaitsma Eestit relvaga käes. Tänase kontekstis tähendab see vähemalt 2% SKP-st kaitsekuludeks ja tugevaid liitlassuhteid NATO-ga. Paraku käib sotsiaalmeedias suisa kampaania, et Eesti on taas okupeeritud... ja seda teevad isikud, kes deklareerivad end rahvuslasteks.
• Rahvuslane ei eita ega õigusta eesti rahva ja Eesti Vabariigi vastu toime pandud kuritegusid ja rahvusvahelise õiguse rikkumisi. Siingi võib kohata ka eestikeelses sotsiaalmeedias arvamusi, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, et nõukogude okupatsiooni ei olnudki, oli vaid „vabastamine”, kuni selleni välja, et küüditamist polnudki, oli vabatahtlik seiklus kaugetel maadel.
• Rahvuslane seisab selle eest, et Eesti kodakondsust ei kingitaks, vaid selle saaksid ainult need, kes seda tõepoolest väärivad. Et eesti keel jääks ainukeseks Eesti Vabariigi riigikeeleks. Ning et selles keeles oleksid võimelised suhtlema kõik Eesti alalised elanikud. Surve nullkodakondsuse kehtestamiseks ja vene keelele eristaatuse andmiseks on püsinud läbi aegade, eriti ärevaks teeb Keskerakonna juhtroll tänases koalitsioonis.
• Rahvuslane peaks olema massiimmigratsiooni vastu, ükskõik millega seda ei põhjendataks – sündimuse vähenemise, tööjõuvajaduse või humanitaarkatstroofiga. Me oleme miljoniline rahvas ja mistahes massiimmigratsioon seab ohtu kui mitte riigi, siis rahvusriigi küll. Tuleb märkida, et eriti viimasel ajal levitatakse seisukohta, et meil pole rahvusriiki vaja, peaasi, et oleks heaoluriik – sellise seisukohaga ei saa nõustuda.
• Totalitaarse ideoloogia sissetungile, olgu see millises vormis tahes, seisab rahvuslane vastu. Usulised tavad ja toimingud on aktsepteeritavad niivõrd, kuivõrd nad ei lähe vastuollu seadustega ega sekku eestlaste traditsioonidesse ja uskumustesse, ei solva eestlaste rahvustunnet.
• Rahvuslane taunib korruptsiooni, tal on nulltolerants poliitilise korruptsiooni suhtes. Ei saa pidada rahvuslasteks neid, kes päeval karjuvad kõlavaid loosungeid, aga õhtul loevad väljapetetud eurosid – kas ei tule tuttav ette, ka minevikust.

Autor tänab Eve Pärnaste ja Mati Kiirendit asjalike kommentaaride ja fotomaterjali eest.