Mart Niklus: Kui sind poliitilistel motiividel korduvalt represseeritakse, kaob hirm!

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Mart Niklus

Mart Niklus (83) on Eesti vabadus- ja vastupanuvõitluse sümbol. Selle üle ilmselt ei vaidle ka tema vastased – kommunistid ja nende käsilased. Eestis pole punakurjategijate üle tõsiseltvõetavat kohut mõistetud. Nn laulva revolutsiooni ajal üksnes vahetati värve ja silte. Seetõttu on Mart Niklus, keda varem tituleeriti poliitiliselt ebaküpseks, hiljem aga „vormistati” 16 aastaks GULAG-i, tänapäeva Eestis (nagu ta ise tabavalt ütleb) non-person.

Mart Niklus alustas vabadusvõitlust nn külma sõja ajal, mil relvadeks olid mõte ja sõna. Need relvad on tal suurepärases töökorras tänaseni. Seda tõestavad asjaosalise tihedad sidemed aatekaaslastega üle maailma, tema vahe huumor ja rõõmus meel. Rääkimata sellest, et käesoleva aasta alguses ilmus temalt uus raamat pealkirja all „Mis ei tapa, teeb tugevaks!”.

Käisite tänavu Sinimägede mälestusüritusel. Millised on teie muljed, mis seal õieti toimus?
Degradatsioon, allakäik. Seda oli märgata juba möödunud aastal: ei räägitud enam vastupanuvõitlusest imperialistlikule idanaabrile, vaid pigem hambutut, üldsõnalist juttu. Minu jaoks oli väga ebameeldiv uudis, et eesti rahva nimel pandi pärg sinimustvalge lindiga ka läheduses olevale punamonumendile. Kui soovitakse mälestada kõiki Sinimägede lahingutes 1944. aastal langenuid, peaks neile pühendatud mälestussammas olema neutraalse sisuga. Näiteks: „Nendele, kes puhkavad võõras mullas” või ka „Saksa-Vene sõjas 1944. aastal Eestis langenud sõduritele”. Praegune ühemõtteline monument pole aga midagi muud kui stalinistlik mälestussammas ida poolt Eestisse saabunud „vabastajatele”.
Eesti riigil tundub olevat lausa nostalgia punamonumentide vastu. Näiteks sellesisulisel monumendil Tartus Raadi pargis „Tartu linn tänab oma vabastajaid ja kaitsjaid ajast aega”. Kui isegi ülikoolilinnas ei soovita punamonumenti maha võtta ega seda asendada neutraalse mälestussambaga langenutele – mida siis veelgi tahta Ida-Virumaast? Avalikkust on kaua lollitatud demagoogiliste loosungitega, nüüd aga on tehtud viga juba hilja parandada. Punane mõtlemisviis elab läbi oma taassündi nii Venemaal kui ka siin. Kommunismiehitajad nimetasid ennast ümber, vahetasid värve ning istuvad nüüd juba Europarlamendis.

Mis juhtus Rahvusliku Teatajaga? Seda müüdi Raplas Eesti Vabadusvõitlejate Liidu kokkutulekul, nüüd aga Sinimägedes oli otsekui keelatud kirjandus?
Mul oli Rahvusliku Teataja värskeid numbreid kaasas. Sissepääsu juures aga takistasid mind mundrimehed, kes võtsid kaasa võetud ajalehed enda juurde „hoiule”. Kui aga rahva hulgas ringi liikusin, märkasin, et Memento lehte, kirjandust jms oli seal lubatud levitada küll.
Kui üritus läbi sai, anti Rahvuslikud Teatajad mulle tagasi. See toimus siis, kui inimesed hakkasid laiali minema ning polnudki enam õieti kellelegi lehte jagada. Seekord siiski ei kästud mul T-särki seljast ära võtta. Möödunud aastal ei meeldinud korraldajatele GULAG-i „firmamärgiga” T-särk, mis kästi väravas mõne teistsuguse vastu välja vahetada.
See kõik ei panegi mind enam imestama. Ka Tallinna Hirvepargis oli mul kunagi 23. augustil sõnaõigus ära võetud põhjendusega: „Võõrastele sõna ei anta!”.

Memento leht siis kõlbab?
Tundub küll: tänapäevane võimutruudus on enam-vähem seesama mis „poliitkorrektsus”. Kas Mementost on saanud nutu ja hala organisatsioon? Ma pole selle organisatsiooni liige.
Tänapäeva probleemidest ollakse irdunud, aina meenutatakse, kuidas vagunirattad kolksusid, lapsed nutsid ja kui suur-suur oli küüditatute kodu­igatsus. Tahaksin mementolastelt küsida, kas GULAG-i poliitvangidel siis polnudki koduigatsust? Süüdimõistetuna, alates 1991. aastast täielikult rehabiliteerituna olin rohkem kui 16 aastat kodumaalt ära. Ei muutunud seepärast veel otsekui tapamajja viidavaks pudulojuseks. Jäin iseendaks, hakates represseerijatele vastu alati ja kõikjal, kus võimalik – kuni 30 aastat tagasi, suvel 1988 väljusin sovetlikust poliitvangistusest ausa inimesena ja puhta südamega.

Mart Niklus ja Aldo Kals jagavad trükisõna Seto Kuningriigi päeva raames püstitatud Tartu Rahu Põlistamise Seltsi tegevust tutvustavas telgis.

Kui palju teid, endisi poliitvange, Eestis veel alles on? Kas keegi on teie ees kunagi ka vabandanud?
Kuigi palju meid enam polegi. Aastad on oma töö teinud, aktiivseks tege­vuseks on õige aeg möödunud. Aasta­kümneid tagasi oleks aga näiteks Erik Udamist või Kalju Mätikust küll saanud mitte poliitilised seiklejad, vaid tublid riigimehed.
Kuid meil on ka „musterpoliitvange”, näiteks Lagle Parek (1941) ja Enn Tarto (1938). Neist viimane on kirjutanud, et võitleb kogu aeg, millegi eest, mitte kunagi aga kellegi vastu. Elavad võimuolijatega harmoonias, saavad kõigiga hästi läbi. Kutsutakse pidevalt pidulikele vastuvõttudele ning keegi ei saa öelda, nagu oleksid meil lähimineviku poliitvangid täiesti unustatud.
Eestlastest pole ükski tulnud ­vabandama, mõned venelased aga küll. Seal vanglas, kus ma viimati kinni istusin, on nüüd asutatud muuseum. Kohalikud vene noored uurivad kodukandi ajalugu. Üks tudeng tuli ja vabandas, et andke andeks, venelased on eestlastele nii palju kurja teinud. Kinkis mulle kunstiteose Permi kubermangu linnade ajalooliste vappidega. Ilus kingitus lepituse märgiks: selle koht on nüüd mu kodus Ronald Reagani (1911–2004) foto all.

Nn taasiseseisvunud Eestis on kasvanud üles terve põlvkond inimesi, kes nõukogude okupatsiooni pole näinud. Kuidas neile ajalugu selgitada, kui ümberringi toimub suur ja pidev sovetinostalgitsemine?
Sovetinostalgitsemine on seletatav sellega, et „laulva revolutsiooni” ajal 1980. aastate lõpul ilutseti isamaaliselt ja poliitiliselt löödi lulli. Ootamatult puhkenud nn vabaduseihas piirduti üksnes sildi- ja värvivahetusega – näiteks punalipp vahetati välja sinimustvalge vastu, seltsimeestest said korraga prouad ja härrad, miilitsast politsei jne. Mingit kvalitatiivset muudatust ühiskondliku elu korralduses või riigivalitsemises kahjuks ei toimunud.
Teiste sõnadega – aastakümnete vältel kogunenud sovetivõimu punasest saastast vabanemiseks ei järgnenud poliitilist, juriidilist ja eetilist Augeiase tallide puhastust. Kogu endine Kremli-meelne nomenklatuur jäi ümbernimetatud kujul võimule edasi, hakkas „eesti asja” ajama ning peatselt ühest liidust teise pürgima.

Olete juba üle 20 aasta kõnelenud ühiskonna desovetiseerimise vajadusest...
Kogu elu kompartei najal karjääri teinud tegelasi, sovetiaegset ideoloogiat ja ajalookäsitlust pole ikka veel ametlikult hukka mõistetud. Nn teadusliku kommunismi õppejõude või punase ideoloogia juhtfiguure on postsovetlikus massimeedias isegi heroiseerima ja glorifitseerima hakatud.
Teised Teises maailmasõjas okupeeritud riigid on oma kvislingitest ja petäänidest ammugi lahti saanud, postsovetlikus Eestis aga manitsetakse õigusevastaselt represseerituid (tegelikult: lähimineviku kommunismivange ja küüditatuid) oma justiitsmõnitajatega „ühte hoidma, sest meid on vähe”.
Minu arvates ei toimu kilplaslikus riigivalitsemises ja ühiskondlikus elus kvalitatiivset muudatust enne, kuni sovetiajal mingi teaduskraadi omandanud ajaloolased või kõrgharidusega ajalooõpetajad on läbi teinud kas ümberatesteerimise või on välja vahetatud selle ala nooremate spetsialistide vastu. Rõhutan: öeldu kehtib just meie noorema põlvkonna ajaloolaste kohta, kes „nõukogude korda” ise pole läbi elanud, kuid kellele möödunud sajandi teise poole ajalugu on seletatud kas puudulikult, tendentslikult või hoopiski kontra­faktuaalselt (näiteks 1940. aasta sündmused Eestis).

Mis siis 1940. aastal juhtus? Ajaloolis-õiguslik hinnang on ju tänaseni andmata…
Täpselt nii! Ei tea me isegi seda, kes olid need 30 isikut, kes augustis 1940 Tallinnast Moskvasse reisisid. Ikka räägitakse, et Eesti delegatsioon eesotsas Johannes Lauristini (1899–1941) ja Johannes Vares-Barbarusega (1890–1946). Kes aga olid ülejäänud? Neil kõigil pidid ju ka nimed olema, kindlasti olid nad eestlased, mitte näiteks prantslased või hiinlased! Puudub info näiteks Juliana Telmani (1901–1970) eesmärgi ja tegevuse üle Moskvas.
Kas tuleb neid isikuid tänapäeval käsitleda isamaapäästjate või hoopiski Eesti Vabariigi reeturitena? Et Lääne-Ida vahel taaspuhkenud ideoloogilises sõjas või ajalookäsitluses pidepunkte leida, ei piisa alati kõrgharidusestki. Tuleks läbi teha kas või mõni aastakegi GULAG-i, et säiliksid patriotism ja kaine mõtlemine – millest samuti praegu enam ei räägita. Alles seejärel on postsovetlikus tegelikkuses minu arvates võimalik orienteeruda.

Millegipärast pole meie ajaloos antud hinnangut vist mitte millelegi...
Asjatult otsid eesti keele uuematest sõnaraamatutest märksõna desovetiseerimine – ehk küll olemas on sõnad denatsifitseerimine, dekoloniseerimine, desarmeerimine, desorganiseerimine… Puuduvad hoopiski sellised mõisted nagu estofoobia (selle asemel kasutatakse praegu üha laialdasemalt sõna russofoobia), kommunismiehitaja, GULAG jt. Moeasjaks on muutunud kõikvõimalikud hämamised ja ümberütlemised. Menetlustoimingud ja kohtuotsused „demokraatlikus õigusriigis” on mõnigi kord (näiteks 2007. aasta aprillimäratsejate osas) olnud lausa mõistusevastased.
Põhjusi pole vaja kaugelt otsida. Nn laulva revolutsiooni ehk poliitilise trallitamise ajal hakati eesti rahvale aega viitmata puru silma ajama nn suveräänsusega, „täieliku iseseisvusega” Nõukogude Liidu koosseisus, liidulepingu, nn Narva eritsooni moodustamise, kahe riigikeele ja muu sarnasega. Nõukogude kommunistliku okupatsiooni pärandi likvideerimise soovijaid aga hakati sildistama „natsionalistidena”, „äärmuslastena” ja ei tea kellena veel. Polevat vaja nõiajahte, politseiriiki… Meil polevat vaja sorida minevikus, vaid vaadata tuleb tulevikku!

Mida oleks tulnud teisiti teha?
Step by step lollitamise asemel oleks tulnud viivitamatult läbi viia poliitiline jms Augeiase tallide puhastus. Riigireeturid, Eestit okupeerinud riigi käsilased ja kollaboratsionistid oleksid tulnud kohtu alla anda – mitte aga „arvamusliidriteks”, „prominentideks”, „sajandi suurkujudeks” ja „iseseisvuse taastajateks” ümber nimetada.
Kui desovetiseerimine alates 1980. aastate lõpust oleks kiiresti ja otsustavalt läbi viidud, ega siis lähiminevikust pärinev punane mõtlemisviis ja Kremli-meelsus praegusel ajal oma võrseid nii jõudsasti ei ajaks. Isamaalise ilutsemise ja poliitilise lullilöömise eufoorias kahekümnenda sajandi lõpul on õige aeg Moskva-truuduse ja punase ideoloogia väljajuurimiseks mööda lastud. Omad vitsad peksavad! Nagu teada, kogub neostalinism tänapäeva Venemaal üha rohkem tuure. Ja ega ikka veel punapärandist vabanemata Eesti oma suure idanaabri ees lömitades putinistlikust Venemaast kuigi palju maha jää…

Nüüd pannakse Rahvarindele uusi mälestuskivikesi ja tulevased põlved jäävadki uskuma, et me laulsime ja tantsisime ennast vabaks...
Muidugi! Lähimineviku kommunismiehitajad või varjamatult Eesti­-vastased elemendid istuvad endiselt valitsuses, Riigikogus või juba Europarlamendis edasi. Nad kuulutavad ühel häälel, et astusid komparteisse ja teenisid mainitud organisatsiooni aastakümneid vaid selleks, et komparteid „seestpoolt õõnestada”, „iseseisvust taastada”, et nn dissidentidele keegi halba ei soovinud ja nii edasi need musta valgeks seletamised. Muidugi kujutlevad endised ja praegused siinsed Kremli-meelsed ennast iseseisvuse taastajate ja isamaapäästjatena.
Tegelikku vastupanuliikumist totalitaarrežiimidele okupeeritud Eestis aga nagu poleks üldse olnudki: iseseisvuse taastamine toimunud veretult, hoidsime üksteisel kätest kinni, me olevat ennast vabaks laulnud jne. Praegune massiteave ja ajalookäsitlus seesugust ideoloogiat üha võimendavad. Tõelised vabadusvõitlejad ja rahvuskangelased (sealhulgas näiteks 23. augusti 1979 Balti Apelli „raudse eesriide” taha läkitajad) aga vaikitakse teadlikult maha…
Seesuguse riikliku hoiaku tõttu ei tule imestada, kui eestlaste tulevased põlvkonnad meie lähiajaloost midagi ei tea ning hakkavadki lõpuks uskuma, et endiste komparteilaste juhtimisel aastal 1988 „eesti inimesed” laulsid ja tantsisid ennast vabaks. „Kellest või millest?”, küsib praegune non-person vastu. Otsekui õun oleks oksalt sülle langenud!

Oleme üle võtnud sovetisüsteemi halvima, segades selle kokku Lääne halvimaga. Lõputu valetamine ja vassimine, naiivsus ja pealiskaudsus koguvad tuure. Kuidas selles hulluses pidepunkti leida?
Lisaksin omalt poolt juurde veel ühe mõiste – kallutatus ehk tendentslikkus. See tähendab, et pakutakse välja küll ühtesid, poolikuid või näivaid tõdesid, teised tõed, faktid ja argumendid aga vaikitakse maha.
Näiteks okupatsiooni asemel räägitakse rasketest aegadest, sovetlikust okupatsioonist vabanemise asemel iseseisvuse taastamisest, kommunistlike justiitskuritegude asemel – õigusevastastest repressioonidest, Eesti Vabariiki valgunud ebaseaduslike immigrantide ja kolonistide asemel – vene vähemusest, mitte-eestlastest, mittekodanikest, Petserimaa asemel Seto Kuningriigist ja ikka nõnda edasi. Justiitsvägivalda teisitimõtlejate ja vabadusvõitlejate kallal, sovetlikke kohtulavastusi, orjatöölaagreid jms ei julgeta nimetada nende õigete nimedega – nagu juba öeldud, halatakse selle asemel vagunirataste kolksumisest, laste nutust, karmidest elutingimustest ja koduigatsusest 1941. ja 1949. aasta „ümberasustamiste” järel.
Arnold Rüütli (NLKP liige aastatel 1964–1990) auks on Eesti Vaba­riigis välja antud kaks postmarki, okupatsioonile vastupanuliikumisest osavõtnute kohta mitte ühtegi (või kui ongi, siis välismaal). Kaasajooksiklusest okupatsioonirežiimi ideoloogiaga on kujunenud otsekui nn poliitilise korrektsuse musternäide: kui viimase suure sõja oleks Jossif Stalini (1879–1953) asemel võitnud Adolf Hitler (1888–1945), oleks edaspidi meie mõnest endisaegsest tippkommunistist kergesti võinud saada natsipartei liige. Näiteks astus meie endine peaminister Andrus Ansip (1956) komparteisse juba üliõpilasena aastal 1978, olles selle liige kuni aastani 1990, mil seal edasiolemisel polnud enam mõtet...

Teie olete vabadusvõitleja, olete oma aadete tõttu viibinud vabaduseta, poliitvangistuses. Mis tundeid teis tekitavad praegused poliitikud, kes tahavad olla kõvad rahvuslased ja vabadusvõitlejad?
Seesugused ambitsioonid äratavad endises kommunismivangis naeruväärsust ja nördimust korraga. Näiteks väidab Eesti Vabariigi endine peaminister Siim Kallas (1948, NLKP liige 1972–1990), et tema astunud komparteisse eesmärgil seda organisatsiooni seestpoolt õõnestada. Või ka Riigikogu väliskomisjoni esimees, Moskva taustaga Marko Mihkelson (1969), kes kõiketeadja näoilmega arvab, et meie kõigi aegade suurima diplomaadi Jaan Poska (1866–1920) elutöö revideerimine või sellest lahtiütlemine (5,2 protsendi Eesti Vabariigi seadusliku territooriumi vabatahtlik loovutamine idanaabrile) tagavat edaspidi meie „riikliku julgeoleku”. Nagu oleks Venemaa oma seniseid lepinguid teiste riikidega täitnud!
Kui tänapäeva massimeediat uskuda, siis „eesti inimestel” kollaboratsioniste võõrvõimuga või riigireetureid poleks nagu olnudki – kommunismiehitajad, näiteks Marju Lauristin (1940, NLKP liige aastatel 1968–1990) olnud peaaegu viimseni punavõimu vastased ja „iseseisvuse taastajad”!

Teil on kindlasti veelgi tuua huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas truualamlikud nõukogude seltsimehed nüüd need õiged „eesti inimesed” on.
Näiteks on kunagine nn punaste ainete õppejõud, Moskva Riikliku Ülikooli ajaloolasena lõpetanud Eero Loone (1935) nüüd ümber nimetatud „praktiliseks filosoofiks”. Tema tütar Oudekki Loone (1979) on tuntud estofoobse politoloogina. „Käbi ei kuku kännust kaugele!” ütleb selle kohta eesti vanasõna.
Dokumentide põhjal oli minu kunagine teaduslik juhendaja professor Eerik Kumari (1912–1984) KGB usaldusmees. Üksvahe Saksa sõjaväes teeninud psühhiaatriaprofessor Jüri Saarma (1921–2001) aga ei saanud muidu, kui saatis 10. novembril 1977 „seisukoha võtmiseks” omakäelise avalduse KGB Tartu osakonnale, milles öeldakse: „Mart Nikluse kiri /…/ sisaldab laimu ja väljamõeldisi Nõukogude Liidu tervishoiu aluste ning psühhiaatrilise abi põhiprintsiipide kohta”. Vaata dokumenti artikli lõpus. Samal 1977. aastal võimaldati tal Nõukogude psühhiaatrite delegatsiooni koosseisus osa võtta rahvusvahelisest psühhiaatrite kongressist USA-s Honolulus, kus ta psühhiaatria kuritarvitamisest Nõukogude Liidu spetspsihhuška’des andis „kodanlike teadlaste targutustele väärilise vastulöögi”.
Missugust hüvitust seesuguse esinemise eest Honolulus saadi, võib tänapäeval üksnes oletada…

Paljudel endistel „punastel” on nüüd kindlasti mäluprobleeme. Palun mõni näide.
Ennast nõukogude kodanikuks nimetav Tartu Võõrkeelte Kursuste kunagine direktriss Beatrice Ulanova pöördus, soovides õppeasutuses õpetajana töötanud Mart Niklusest lahti saada, avaldusega 13. novembril 1979 „abi saamiseks” samuti KGB poole (vt Vana Pläss lk 44-45). Selles öeldakse sõna-sõnalt: „Palun Riikliku Julgeoleku organeid võtta tõsiselt vaatluse alla M. Nikluse tegevus, mis minu arvates on kuritahtlik ja väärib julgeolekuorganite tähelepanu.”.Vaata dokumenti artikli lõpus. Selgituse saamiseks mainitud kirjatöö kohta pöördus ajakirjanik Tarmo Vahter 9. veebruaril 2015 B. Ulanova poole, mille peale see vastas: „Jumal küll, kes seda mäletab. Mitukümmend aastat see nüüd on tagasi? Kui minu käsitsi kirjutatud on, no võib-olla siis on midagi niisugust kirjutatud. Ei mäleta enam. Aga mida Te ise arvate? /…/ Ma ütleksin niiviisi, et tegelikult on mulle kogu see värk äärmiselt ebameeldiv. Teate, ma üldiselt ei soovi enam sel teemal vestelda.” Kommentaarid on liigsed.
Veel üks näide. Ajakirjanik Jaan Väljaotsa andmetel sai Riigikogu esimehest Eiki Nestorist (1953) NLKP liige alates 1988. aasta detsembrist. Asjaosaline ise aga praegu enam ei mäletavatki, kas ta kommunist oli või ei olnud.”

Aga oletagem palun, et nooremad põlvkonnad neist „traditsioonidest” ju midagi ei tea. Mida kirjeldatud käitumise eest tavaliselt saadi? Autoostu luba? Korter Õismäele? Järgmine võimalus sõita välismaale?
Küllap vist. Näiteks prof Eerik ­Kumari polnud küll NLKP liige, kuid käis välismaal ikka ja jälle, kus „pidas ennast hästi üleval”. Mõni teine tuttav teadusetegija samuti…
Kommunistid hakkasid üleöö kirikus käima. Needsamad, kes varem pühakodade ustel valvasid ja usklike peale kaebasid.
Niiviisi see tõesti on. Näiteks endine tippkommunist Andrus Ansip olevat praegu Tartus kirikukoguduse liige. Viljandis on vagurad usumehed endised kommunistid Jaak Allik (1946) ja Tarmo Loodus (1958). Viimasel ajal tehtud fotodel aga istub Arnold Rüütel (1928, NLKP liige aastatel 1964–1990) koos abikaasa Ingrid Rüütliga (1935) kirikus mõnel jumalateenistusel ikka „esimeste kindlas reas”.

Võiks arvata, et inimloomus pole väga muutuv. Tollaste käitumismustrite lahtirääkimine võib anda ettekujutust sellest, kuidas meil praegugi trügijaid edutatakse ja teisitimõtlejaid blokeeritakse.
Inimestele on omane teatud konservatiivsus, kaasajooksiklus, hirm ja oluliste asjade kiire unustamine. Näiteks ütleb Birma endine poliitvang Aung San Suu Kyi (1945): Fear is a habit. I am not afraid. Meil Eestis on hirm kujunenud otsekui moeasjaks.
Kaasajooksiklus näiteks Euroliidu ideoloogiaga, vene keele väljavahetamine anglomaaniaga segatud inglise keele vastu ja muud sellelaadsed nähtused annavad tunnistust „laulva rahva” kanapimedusest ja poliitilisest selgrootusest. „Kustpoolt tuul – sealtpoolt meel!”
Seesuguses olukorras pole teisitimõtlejate või antikommunistide blokeerimine mingi imeasi. Pange tähele – massiteabes esinevad nn arvamusliidrite või kommentaatoritena ikka ühed ja samad, mõnigi kord punaminevikuga näod. Miks aga ei anta eetriaega näiteks Kalju Mätikule (1932) või Tiit Madissonile (1950)? Neist esimene on Tallinna Tehnikaülikooli endine õppejõud, teine tuntud raadiohääl, kümmekonna raamatu autor ja Lihula kunagine vallavanem. Mõlemad on lähimineviku justiitsterrori ohvrid.

Meil on hiljuti antud ka riiklikke autasusid ja aumärke neile, kes Nõukogude okupatsiooni ajal seda režiimi ustavalt on teeninud. Palun tooge mõni näide.
Eks Eesti Vabariigi autasude ja teenetemärkide jagamine punaminevikuga tegelastele ole senise riigivalitsemise üks paljudest häbiplekkidest. Nn ordenisaju ajal Arnold Rüütli presidendiks oleku lõpul 2006. aastal jagati välja tervelt 834 riiklikku autasu. Teiste hulgas said Riigivapi II klassi ordeni endine Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu Linnakomitee osakonnajuhataja Arno Almann (1950, NLKP liige 1974–1990) ja endine Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu funktsionäär Tõnu Anton (1953, NLKP liige 1978–1990). Edasi, endine nn punaste ainete õppejõud Tartu Riiklikus Ülikoolis Mihhail Bronštein (1923, NLKP liige 1951–1990), kes sai Valgetähe III klassi teenetemärgi, lõpuks Veljo Kingsep, kes 1980. aastal Mäetaguse vallas ronis katlamaja korstna otsa ja tõmbas sinimustvalge lipu maha. Loetelu võiks jätkuda. Protestiks väärtushinnangute jalge alla tallamise vastu Eesti Vabariigis mõned endised kommunismivangid (sealhulgas M. Niklus) A. Rüütli autasudest loobusid.

Teil on palju sõpru ja mõttekaaslasi teistes riikides. Kas kusagil on olukord pisutki parem kui meil?
Sõpru, aate- ja saatusekaaslasi on mul mitmel pool maailmas tõepoolest arvukalt. Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) kongressidel välismaal, kus Kalju Mätik ja Mart Niklus on Eesti Vaba­riiki esindanud, on seal peetud ettekannete põhjal jäänud mulje, et näiteks Rumeenias ja Bulgaarias on sotsiaalpoliitiline olukord veelgi halvem kui Eestis, Leedus ja Saksamaal aga parem. Näiteks julgeb Leedu Vabariik Vene Föderatsioonilt ligi pool sajandit kestnud okupatsiooni ja Vilniuses veel 13. jaanuaril 1991 korraldatud veresauna eest kompensatsiooni nõuda ja selles süüdlasi kriminaalvastutusele võtta.
Pärast riigi taasühendamist ja riigi­korra muutumist Saksamaal 1990. aastal kehtestati seal Berufsverbote (kutsekeelud) – mis tähendab, et endistel kommunistlikel funktsionääridel (kohtunikud, õpetajad jt) ei lubatud senistel ametikohtadel enam edasi töötada. Nagu juba öeldud, on pärast Teist maailmasõda mitmed riigid okupatsiooni pärandist täielikult vabanenud. Kahjuks on aga nn heaoluriikidele praegu osaks saanud hoopis teistsugused probleemid – näiteks islamiusuliste illegaalsete immigrantidega – kellest paljud peavad ennast hoopis poliitilisteks põgenikeks.
Kiievis kannab üks selle kauni linna tänavatest minu kunagise kambrikaaslase, poliitvangistuses surnuks piinatud Vassõl Stussi (1938–1985) nime. Mul on põhjust kurvastada ka teise saatusekaaslase, Levko Lukjanenko (1928–2018) hiljutise surma puhul. Pärast GULAG-ist vabanemist sai temast Ukraina suursaadik Kanadas. Minu arvates on juristist ukrainlane L. Lukjanenko täiesti võrreldav venelaste akadeemik Andrei Sahharoviga (1921–1989).

Permi televisiooni intervjuu Mart Niklusega

Te olete omal ajal andnud inimestele nõu, kuidas ülekuulamistel käituda. Palun kas Te saaksite meie ajakirja veergudel meie tulevastele põlvkondadele nõu anda, kuidas eestlastena Eestis ellu jääda?
Tänan tunnustuse eest! Poliitilistel motiividel korraldatud ülekuulamistel või nn vestlustel on ülekuulataval muidugi vaja julgust ja teadlikkust, et teistele teisitimõtlejatele mitte kahju teha. Ülekuulatav peab sellises olukorras muutuma protesteerijaks või süüdistajaks! Kui üldse midagi tunnistada või selgitada, tuleb seda moonutuste vältimiseks teha kirjalikult, juhtides ülekuulaja tähelepanu rahvusvaheliste kokkulepete või inimõiguste rikkumisele näiteks sõnavabaduse osas või ka võimupiiride ületamises. Tingimata tuleb nõuda oma avalduste täpset protokollimist. Kui ülekuulaja protokollimisest (st oma ametikohustuste täitmisest) keeldub, on teil õigus mis tahes edasistest ütlustest või allkirja andmisest talle keelduda. Mis veelgi parem – nn ametiisikuga suhtlemine lõpetada. Mul tuli seesugust praktikat rakendada näiteks kurikuulsa „eriti tähtsate asjade vanemuurija” Erich Vallimäe (1950) vastu. See kunagine küüditatu astus hiljem oma karjääri huvides komparteisse (!), hakkas teisitimõtlevate intellektuaalide (Jüri Kukk 1940–1981, Johannes Hint 1914–1985 jt.) süüdistamiseks kokku klopsima nn kriminaalasju. Kirjanduse andmetel aga peab praegusel ajal Pärnumaal Häädemeeste vallas õigusbürood…
Meil siin lakkamatult räägitakse euroopalikest väärtustest, uutest võimalustest Euroopa Liidus jne. Mitte sõnagi aga eesti rahvast, patriotismist, rahvuskangelastest, kommunistlikest justiitskuritegudest, sovetlikust genotsiidist, kohtulavastustest teisitimõtlejate üle, GULAG-ist, Petserimaast. Loetletute mõistete asemel olevat meil siin muulastega lõimumine, eesti inimesed, Eesti elanikud, eestimaalased, mittemuulased, sajandi suurkujud, rasked ajad, küüditamised, õigusevastased repressioonid, Seto valla moodustamine ja ikka nõnda edasi. Hoolimata juba paar aastakümmet kestnud nn iseseisvusest pole eestlased oma maal ikka veel peremehed.
Kui edaspidi hakkab emigratsioon riigist ületama sündivust, kui immigratsioonile võõrriikidest ei kehtestata kitsendusi, kui senise riigikeele (eesti keel!) kõrvale või asemele seadustatakse näiteks vene keel – võib meid juba mitte kauges tulevikus tabada liivlaste, vadjalaste või mõne teise hääbunud hõimurahva saatus. Kuidas seda nimetada? Kas rahvuslik enesetapp?

Kuidas elate praegu? Millega tegelete? Kas lisaks läbielatule on Teie elus viimasel ajal olnud ka rõõmustavaid hetki ja meeldivaid sündmusi?
„Mis ei tapa, teeb tugevaks!”. Tervisel pole suuremat viga olnud, ka pole veel tabanud kuumarabandus. Tasuta bussisõit viis mind 14. juulil Otepääle, kus vaatlesin loodust Murrumetsa matkarajal Pühajärve ümbruses. 16. juulil ronisin isegi Raigastvere järve äärse vaatetorni otsa, kust avanes võrratu vaade Vooremaale. 22. juulil käisin ekskursioonil Soome lahes oleval Prangli saarel, 4. augustil külastasin Lüübnitsas Seto Kuningriiki. 11.–12. augustil võtsin osa Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu suvepäevadest Viljandimaal. Sain kutse tulla 23. augustil Tallinnasse, kus Maarjamäel avatakse kommunismiohvrite memoriaal. Võib-olla tuleb pealinnas juttu ka 23. augusti 1979 Balti Apelli 39. aastapäevast.
Ots-otsaga olen enam-vähem kokku tulnud, kuid olmeprobleemid tekitavad muret. Õnneks on mul selles osas heatahtlikke abilisi. Kui vaba aega üle jääb, viibin meelsasti looduses, tuletades meelde ülikoolis õpitud eriala. Mõnikord musitseerin. Massiteabe vahendusel jälgin pidevalt sündmusi ja arenguid meil ja mujal maailmas, GULAG-i endise kommunismivangi vaatevinklist neid kommenteerides.
Muidugi ei allu ma praegusel ajal üha enam laiutavale ajupesule – näiteks sellest, et punasest orjapõlvest olevat me ennast lihtsalt vabaks laulnud, et lähimineviku kommunismi­ehitajad olnud vabadusvõitlejad, et uuendatud, Eesti Vabariigi jaoks sadasid miljoneid eurosid maksva mineva „Hiina müüri” kerjamine Venemaalt tagavat edaspidi meie riikliku julgeoleku või et Rail Balticu ehitamine toovat õnne meie õuele…

Hoolimata läbielatud alandustest ja kannatustest pole Te kibestunud. Kuidas küll on see võimalik?
Pole ma muutunud ka russofoobiks. Mul on venelaste hulgas saatusekaaslasi ja sõpru, näiteks külastas mind hiljuti saatusekaaslane Nikolai Ivljuškin (1958) Moskvast. Vene keel on minu jaoks samasugune võõrkeel nagu kõik teisedki.
Tänavu juulis sai mul viimasest vangipõlvest vabanemise päevast Venemaa Permi oblastist täis täpselt 30 aastat. Olen liigutatud, et näiteks juristist „russofoob” Jevgeni Krištafovitš (1983), ea- ja saatusekaaslased Mati Kiirend (1939) ja Priit Silla (1939), paljud teisedki eestimeelsed inimesed „internatsionalisti” selle ümmarguse tähtpäeva puhul meeles pidasid.
Loodan, et inimõiguste propageerimise ja kasutamise eest mind uuesti trellide ja okastraadi taha ei saadeta „ausat töötamist ja eeskujulikku käitumist” õppima…
Just GULAG on mind selliseks teinud nagu olen. Kui sind korduvalt represseeritakse, ega siis kardagi enam. Näita repressiivse režiimi teenritele hambaid ja võta jäme ots enda kätte!
GULAG-is oli muide ka pianiino. Räägiti, et sõja ajal Saksamaalt riisutud. Poliitvangid mängisid sellel J. S. Bachi (1685–1750) ja Fr. Chopini (1810–1849) helitöid, et vastu pidada. Naljatasime, et Chopin, kui ta veel praegugi elaks, istuks kindlasti meie hulgas kinni – kirjutas ta ju „nõukogudevastast” instrumentaalmuusikat (kuulsad etüüdid op. 10 nr. 12, op. 25 nr. 11 jt).
Jagan arvamust, et iga rahvas väärib oma valitsust. „Ükskord võidame niikuinii!”, hõiskas kihutuskõneleja ja hurraaoptimist Heinz Valk. Minusugune tahaks temalt küsida, et kes need „meie” siis ikkagi on ja kas see „ükskord” on juba käes.

* * *

Riikliku Julgeoleku Komitee osakonnale

Ulanova, Beatrice
Tartu Võõrkeelte kursused, direktor

avaldus.

Esmaspäeval, 12. nov. 1979 helistati mulle kooli ja naishääl telefonis käskis mul lõpetada M. Nikluse kiusamise, muidu võivat see halvasti lõppeda. Naisterahvas nimetas end M. Nikluse õpilaseks, keegi Silm. Seejärel sama naisterahvas teatas, et mul olevat halb kuulsus linna peal ja minust teatakse ka väljaspool Eestit ning julgeolek olevat mind käskinud M. Niklust kiusata. Veel pidavat see halvasti mõjuma minu rahvusele. Paar nädalat enne eelnimetatud telefonikõnet, helistati mulle kooli ja keegi naisterahvas palus edasi öelda, et tema oli Rootsis viibinud ja lugenud seal ajalehes kompromiteerivat materjali minu kohta.
Pole muidugi raske ära arvata, kes oli selle šantažeerimise organiseerija – s.o M. Niklus. Kuna minu kohta on ilmunud laimavat materjali Rootsi ajalehtedes, siis on see samuti M. Nikluse töö. Seda on tal kerge teha, sest talle helistatakse Rootsist süstemaatiliselt. Minuni on jõudnud kuuldused (õp. Valgepea käest), et välisraadios on räägitud mingist dokumendist, kus figureeris ka M. Nikluse allkiri ja kui temalt küsiti lähemalt selle kohta, siis M. Niklus vastas, et ainult julged viivad elu edasi, aga mitte argpüksid ja teda olevat selle puhul isegi teatud isikud õnnitlenud. Tema on Niklus ja jääb selleks. Olen kuulnud, et välisraadios räägitakse mingist petitsioonist, kus nõutakse Balti riikide vabastamist okupatsioonist. Kui Niklus on sellele alla kirjutanud või ise koostanud, siis jääb arusaamatuks, millisest okupatsioonist võib jutt olla Nõukogude Eestis ja mida M. Niklus taotleb nn. võitlusega.
Mina, kui nõukogude kodanik, leian et selline M. Nikluse tegevus on nõukogude korra vastane ja et M. Niklusega s.t tema isiku ja tegevusega peaks tegelema julgeoleku organid seda enam, et M. Niklust on varem karistatud nõukogude vastase tegevuse eest.
Ülaltoodust järeldust tehes pole raske aru saada, et M. Nikluse poolt organiseeritud telefonikõned on sihilikult suunatud minu kui nõukogude asutuse juhataja šantažeerimisele, et see mõjuks negatiivselt kogu asutuse tööle ja traumeeriks minu psüühikat.
Palun Riikliku Julgeoleku organeid võtta tõsiselt vaatluse alla M. Nikluse tegevus, mis minu arvates on kuritahtlik ja väärib julgeoleku organite tähelepanu.
Tartus, 13. nov. 1979
B. Ulanova

Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu Osakonnale

Käesolevaga saadan teile seisukoha võtmiseks minule saabunud kod. Mart Nikluse kirja, mis sisaldab laimu ja väljamõeldisi Nõukogude Liidu tervishoiu aluste ning psühhiaatrilise abi põhiprintsiipide kohta.

Tartus,
10. novembril 1977. a
allkiri
/Prof. Jüri Saarma/
NSVL Arstiteaduse Akadeemia korr. -liige,
TRÜ psühhiaatria kateedri juhataja