Arhiivifoto: Ajapaik.ee

„Mu isamaa on minu arm”

tekst: Avo Õunapuu
(meenutuse kirjapanija 1990. aastal)
Tallinnas, 2018. aasta septembris

Ajakirja tänavuses juuninumbris on huvitav kirjeldus 1975. aasta üldlaulupeol toimunust ja G. Ernesaksa viisistatud laulu „Mu isamaa on minu arm" seosest sellega. Seejuures aga, paraku, kirjeldatakse olukorda 1960. aasta peol ning laulu muutumist lihtsalt ühest ilusast koorilaulust järsku pühaks ja hümniväärseks siiski pealiskaudselt ja ebatäpselt.

Sügaval „nõukaˮ-ajal oli ainult tuhandete inimeste ühisel nõul võimalik võimudele tulemuslikult vastu hakata. Kasvõi moraalseltki ja erandjuhtumina. „Mu isamaa on minu armˮ oli aeg-ajalt sõjajärgsete laulupäevade kavas võrdsena teiste laulude hulgas. Mõistagi meeldis ta lauljatele ja kuulajatele, kuid midagi erilist temaga seotud esialgu ei olnud. Ka 1960. aasta laulupeo kavasse oli ta võetud ja koorid õppisid selgeks. Pool aastat enne pidu aga tõmmati repertuaarist maha. Nähtavasti oli laulu isamaaline vaim kellelegi, kel vägi ja võim, ikkagi pinnuks silmas.
Laulupeo avapäeva hommikul oli selge ning soe suveilm, just rongkäigu ajal aga ajas Tallinna kohale üles suur äikesepilv ja äkiline tugev sadu kastis inimesed korralikult märjaks. Lauljate read astusid vapralt edasi lauluväljaku poole ja vastvalminud lavale. Ega aastaid ettevalmistatud pidu märja seeliku või kuue pärast pidamata võinud jääda. Ka enamik vaatajaid-kuulajaid kõndis lauluväljakule. Äikesejärgse tibutava vihma tõttu aga ei tahtnud „kõrgedˮ külalised nähtavasti katuse alt välja tulla (või ei toodud neid kohalegi), mistõttu tekkis pikk ooteaeg. Lavale kogunenud koorid hakkasid aja täiteks, külma peletamiseks ning kaua pakitsenud laululustist aetuna laulma. Kord üks, kord teine koorijuht tuli ja andis hääle kätte mingiks tuntud lauluks. Kuni hakati lavalt skandeerima: „Mu isamaa on minu armˮ! Aga ei leidunud dirigenti, kes oleks julgenud põlu alla pandud teost juhatama asuda. Ikka algatas keegi neist mingi teise pala. See lauldud, nõuti jälle „Mu isamaadˮ. Ja jälle võeti üles muu laul. Niimoodi korduvalt. Kuni kuskil lavanurgas viis omapead üles võeti ja sellega kohemaid terve ühendkoor kaasa läks.
Lauldi esimene salm, veel teine – ja alles kolmanda alguseks tõusis Gustav Ernesaks pulti ning juhatas lõpuni. Usutavasti sai ta selleks vahe­peal välja ilmunud ametimeestelt loa või korralduse (võidi ju karta, et külalised küsivad: mis laul see teil on, mille ettekannet ei juhatata?).
Nõnda suutis rahvas oma tahtmise võimude kiuste läbi suruda, sai keelamise tõttu veel tugevamaks tõusnud isamaalised tunded välja hõisata.
Ja samuti alustati laulu kooride hulgast omapäi ka peo teisel päeval, kui kontsert korda läinud. Ilm oli jälle ilus. Sel korral vaid saadetud Ernesaks juhatama juba teise salmi alguseks.
Alates sellest võidust, valvsate ideoloogiajüngrite seatud tõkke läbi­murdmisest 1960. aasta 20. ja 21. juulil, kannabki „ Mu isamaa on minu armˮ hümniga võrreldavat tähendust. Sellest saadik austame olematuks vaikida püütud ja siiski tuhast tõusnud Laulu ning mälestame tema eluõiguse jalule seadmist püstiseismisega. Just see viimane – stiihilise poliitilise meeleavaldusega toimesaamine, milles rahva tahe peale jäi – tõstis selle laulu eestlaste jaoks pühade sümbolite hulka.
Ajakirjandus asus laulu kohemaid agarasti ülistama: selge, et käsu peale. Ju olid võimumehed aru saanud, et keelata ei suuda ning parem on halva mängu juurde head nägu teha. Nagu polekski midagi juhtunud.
Niisiis on „Mu isamaa on minu armˮ lisaks sellele, et ta meie tunded ilusasse meloodiasse valatuna välja ütleb, ka vägivalla üle saavutatud esimese vaimse võidu mälestusmärk.
Kõnealusest sündmusest on samas ajakirjas varem kord kirjutanud Velly Roots (KE 6/1990).