Kommunismiohvrite Memoriaal Maarjamäel avatud

tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus

Foto: Peep Varju

23. augustil 2018, Eesti Vabariigi 100. aastal, avati Tallinnas Maarjamäel Kommunismiohvrite Memoriaal. Täna on seal metallplaatidele kantud enam kui kakskümmend kaks tuhat nime. Need on Eesti kodanikud, kes pool sajandit kestnud nõukogude okupatsiooni ajal hukati või hukkusid kommunistide terrori tulemusena.

Selle memoriaali rajamisel on juhtivaks ja otsustavaks jõuks olnud algusest peale Eesti Memento Liidu organisatsioon. Nagu teame, oli kommunismiohvritele memoriaali rajamise idee autoriks ERSP asutajaliige ja esimees Lagle Parek. Kuid Eesti Memento Liit organisatsioonina hakkas kohe pärast ühingu asutamiskoosolekut 25. märtsil 1989 tegutsema ohvrite nimekirjade koostamisega. Loodi ajalootoimkonnad, võeti välja varem sahtlisse peidetud saatusekaaslaste nimekirjad Siberi külade järgi, loodi juhtiva organina Eesti Represseeritute Registri Büroo, kes esimesena sai riigieelarvest toetust uurimistöödeks juba 1992. aastal. Kuid memoriaali rajamiseks tuli läbi teha pikk teekond paljude takistuste ületamisega, et 29 aastat hiljem saaks lõpuks valmis mälestusmärk kümnetele tuhandetele kommunistliku terrori ohvritele.
Meie pidev surve ja Eesti Memento Liidu koostöölepingud suuremate Riigikogus esindatud erakondadega on hoidnud seda teemat üleval paljude aastate jooksul. Varem oli meie peatähelepanu suunatud Vabadussõja võidusamba püstitamisele ja Eesti Ema monumendi rajamisele. Nagu teada, said need mõlemad mälestusmärgid tehtud väga paljude inimeste annetuste toel. Need sümbolid on vääristatud eesti rahva tugeva toetusega. Loomulikult toetas represseeritud isiku seaduse alusel 2006. aastal loodud Eesti Represseeritute Abistamise Fond (ERAF) neid projekte oma võimaluste piires. Pärast 2010. aastal Rõuges avatud Eesti Ema monumenti kulus tervelt kaheksa aastat, et meie riigi saja aasta juubelit tähistades saime lõpuks memoriaali avada.
Avalöögina saavutasime omal ajal konkreetse Riigikogu otsuse memoriaali loomiseks ning ühe miljoni krooni eraldamise riigieelarvest ERAF-i fondi jaoks. Meie fond hoidis seda raha puutumata mitu pikka aastat, sest praktilist tegevust memoriaali rajamiseks ei toimunudki. Alles siis, kui valitsuse otsusega anti tööde juhtimine Kultuuriministeeriumilt üle Justiitsministeeriumile, algas tegelik töö ja ERAF-i fond kindlustas esimesed väljamaksed Riigi Kinnisvara AS-i kaudu alates võidutöödele eraldatud preemiatest ning 2016. aastal tehtud ettevalmistustöödest. Järgmisest aastast tulid juba riigieelarvest finantseeritud suuremahulised tööd. Tuleb tunnustada justiitsministri Urmas Reinsalu pühendumist memoriaali rajamiseks, kui ta valitsuskomisjoni juhina aitas pidevalt kaasa kõigi töös kerkinud probleemide kiirele lahendamisele.

Memoriaali sünnilugu

Memoriaali sünniloos tuleb nimetada eelnevaid ja ebaõnnestunud etappe. Põhjuste seas olid nii ebatäpsed võistluse lähtetingimused kui ka memoriaali täpse ning õige nime vältimine. Sellise nime vältimine, mida teab ja kannab endas eesti rahvas. Mitmel varasemal memoriaali võistlusel esitatud abstraktsed tööd ei saanud kuidagi edasi anda valusõnumit, mis mõeldud kogu paljukannatanud eesti rahvale. Paljud seltskonnad Eestis pelgavad tänini kommunismiohvrite või kommunistliku terrori termineid ning on püüdnud järjekindlalt asendada neid laialivalguva ning ebamäärase totalitarismi mõistega. Nad ei taha mõista, et nõukogude okupatsioonist põhjustatud Eesti inimkaotused ületavad kümnekordselt natsikuritegude tulemusi, nagu tõestasid seda okupatsioonide repressioone uurinud riikliku komisjoni ORURK-i tööd. Ometi on Euroopa Nõukogu juba aastaid tagasi võrdsustanud kommunistide ja natside inimsusevastased kuriteod, nimetades 23. augustit nende režiimide ohvrite mälestamise Euroopa päevaks. Häbi­väärseks näiteks oli 2001. aasta, juuniküüditamise 70. mälestuspäev, kui Riigikogu lükkas tagasi just selleks päevaks kavandatud otsuse kommunistliku terrori­režiimi Eestis toimepandud kuritegude hukkamõistmiseks. Aasta hiljem, 18. juunil 2002 võeti vastu Riigikogu avaldus pealkirjaga „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis”. Seda tegi juba uus valitsuskoalitsioon ja avalduse tekst jäi võrreldes eelmisega tegelikult muutmata. Lisatud olid vaid mõisted Saksa okupatsioonist ja Saksa okupatsioonivõimudest.
Kommunismiohvrite memoriaali ja ohvitseride mälestusmärgi rajamise tööd usaldati valitsuse otsusega Riigi Kinnisvara AS-le (RKAS). Aprillis 2015 moodustati RKAS-i juurde töörühm, mille koosseisu arvati 23 erialaste teadmistega kompetentset esindajat. Nende seas olid ka vabadusvõitlejate, Memento ja poliitvangide esindajad. Töörühma eesmärgiks sai kommunismiohvrite memoriaali ideekonkursi võistlusülesande koostamine. Töörühma esimene koosolek toimus 7. aprillil 2015. Töö oli pingeline ja võib-olla kõige enam tähelepanu ja energiat pühendati asukoha valikule. Võistlusülesanne sai valmis 2016. aasta alguseks. Võistluse žürii esimees oli Tunne Kelam, aseesimees oli Justiitsministeeriumi kantsler Norman Aas, Memento esindajana kuulus žüriisse Leo Õispuu ning vabadusvõitlejaid esindas Hindrek Piiber. Kokku oli žürii 11-liikmeline. Võistluse tähtajaks 3. maiks 2016 laekus 15 tööd, millest 12 ideekavandit kvalifitseerusid lähtetingimustele vastavaks. Arhitektuurivõistluse võitjad ja auhinnatud tööd kuulutati välja Okupatsioonide muuseumis 15. augustil 2016.
2017. aastal toimusid regulaarselt koosolekud Justiitsministeeriumi juures moodustatud alamkomitees, mida juhtis ministeeriumi kantsler. Põhjalikult kaaluti kõiki memoriaali rajamisega seotud probleeme, täpsustati ohvrite nimekirju ja lepiti kokku nende tekstide osas, mis tuli selgitava informatsioonina kanda lisatahvlitele. Selle ettevalmistava töö üheks tulemuseks oli detsembris 2017 ERRB koostatud memoriaalile kantavate ohvrite nimekiri, mis ilmus raamatuna R-8/6. Kokku oli selles nimekirjas 27 278 nime. Lisa nimekirjana oli esitatud veel u 900 nime puudulike andmetega. Palju poleemikat põhjustasid tekstid, mis on kantud 19-le tahvlile selgitamaks kommunistliku terrori perioode ja selle ohvriks langenud Eesti kodanike saatust. Meie, kannatanute eesmärk oli saavutada täpne emakeelne sõnastus, vältida punavõimu eksitavat sõnavara ja mis tahes ümardamist ohvrite arvudes. Võimalikult täpsed arvud on selline info, millega saavutame eesti rahva usalduse ja mõistmise ning eristume okupantide ülespuhutud võltsitud arvudest.

Iga eestlane on meile kallis

Tuleb kahetsusega märkida, et momendil metallplaatidele kantud
22 028 nime sai meile teatavaks päris hiljuti ning enam kui 5000 nime kõrvaldamine meie esitatud nimekirjadest oli ebameeldivaks üllatuseks. Nüüd oleme teada saanud Eesti Mälu Instituudi ajaloolastelt, kellega oleme teinud head koostööd, et nemad on lõppotsustajatena arvestanud kitsama ringi ohvrite arvuga. Nende arvates osa hukkunutest ei pidavat mahtuma kommunistliku terrori ohvri mõiste alla. Me arvame, et selline ootamatu otsus, mis tehtud ühepoolselt ilma vajaliku diskussioonita, pole põhjendatud. Meie 30-aastase uurimistöö käigus oleme tuvastanud ohvriks langenud inimeste saatuste kaudu vähemalt kümmekond kommunistliku terrori varianti ja nende kõrvalejätmine ei ole lubatav. Terroriohvrite lähedaste pereliikmetena, kes suutsid ellu jääda neis ebainimlikes tingimustes, oleme nende kuritegude elavad tunnistajad. Me ei saa mitte kuidagi nõustuda sellise teadusliku ohvrite arvu piiramisega. Tuleb jätkata tööd kõigile kuritegudele õige hinnangu andmiseks ja eesti rahva ränkade inimkaotuste fikseerimist terrori kõigis vormides ning täies ulatuses.
Toon siinkohal tuntud poliitvangi ja 15-köitelise „Sakalamaa ei unusta” raamatute seeria algataja ja autori Enno Piiri hinnangu toimunule. Sakalamaa inimkaotuste nimeka uurija 90. sünnipäeva tähistamisel Viljandi muuseumis 2001. aastal, kui me andsime temale üle riikliku komisjoni esimehe Vello Salo toimetatud koondregistri kõigist Sakalamaa ohvritest, keda tuli kokku 8824, ütles Enno Piir oma tänukõnes, et iga eestlane on meile kallis! See ongi meiesuguste, kannatanute organisatsioonide liikmete seisukoht. Me ei saa ega tohi unustada ühtki neist, kes andsid elu Eesti eest! Näiteks terrori­ohvritena on jäänud memoriaalile kandmata punalennuväe massiliste pommitamiste läbi hukkunud tsiviilisikud. See oli kahtlemata räige sõjakuritegu ja ettekavatsetud genotsiidikuritegu ning neid hukkunuid ei saa kuidagi nimetada juhuslikeks sõjategevuse ohvriteks. Herbert Lindmäe „Suvesõja”-raamatute seerias on fikseeritud hulgaliselt selliseid tapatalguid ja nende seas ka nimeliselt mitu punalenduri pardarelvadest tapetud õues mängivat koolilast. Okupatsioonide ajal repressioone ja kuritegusid uurinud riiklik komisjon ORURK ei tuvastanud, et Saksa sõjajõud oleksid Eestis taolisi kuritegusid toime pannud. Seega tuleks kõik riikliku komisjoni uurimistöödes fikseeritud 2549 pommitamise ohvrit-tsiviilisikut kanda Maarjamäe memoriaali seintele. Neilegi tuleks lisada eraldi selgitav tekst, et punaterrori kõik variandid oleksid teada.
Niisamuti pole kantud memoriaali seintele kommunistide suurima sõjakuriteo ohvreid ja need on sundmobilisatsiooniga Punaarmeesse võetud ning seejärel rindele jõudmata tööpataljonides ebainimlikes tingimustes hukkunud. Tegelikult olid nad valve all vangide seisuses kogunemise kohtades alates esimesest nn mobiliseerimise päevast. Memento ERRB nimekirjaraamatuis on näiteks fikseeritud 963 maha lastud, 2463 vahistatud ja 3616 teadmata kadunuks loetud isikut. Nende seast paljude täpne saatus on selgunud ning nende koht on memoriaali seintel. Tuleb lisada selgituseks, et Eesti Memento Liidu koosseisu kuulub asutamisest alates Tööpataljonlaste Ühing. Nendega koos oleme koostanud ohvrite nimekirju ning taotlenud ENSV Siseministeeriumilt omal ajal ülimalt salastatud arhiiviandmeid hukkunutest. Õnneks on ruumi memoriaali seintel piisavalt ning autorite sõnul on täiendavate nimeplaatide lisamine hõlpsasti teostatav ning pole liialt kallis. On olemas eelinfo kavatsusest igal aastal 23. augustil avada lisatahvlid uute või parandatud andmetega. Seega saab memoriaal olla pidevalt arenev.

Foto: Peep Varju

Südamlik tänu memoriaali autoritele

Seekordne arhitektuurivõistlus andis silmapaistva tulemuse just nimelt täpsete etteantud lähtetingimuste tõttu, mis sai teoks põhjaliku diskussiooni tulemusena. Esimese preemia pälvinud töö „Teekond” sai žüriilt üksmeelse toetuse. Kandvaks ideeks on meie kannatuste tee läbi 200-meetrise sünge ohvrite nimedega kaetud pimeda tunneli, millest väljudes on kodumaale pääsemise sümboliks koduaed. Eesti kodu sümboliks selles töös ongi õitsev õunapuuaed. Kodumaale pääsemist ning vabanemist sümboliseerivad koduaias mustal leinaseinal Juhan Liivi surematud luuleread. Skulptor Kirke Kangro lisatud mesilaste sülem annab visuaalse pildi juhanliivilikule eesti rahva ühtehoidmisele, mida oleme kogenud kõige raskematel aegadel. Memoriaali ohvrite seas on eraldi välja toodud Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele, Vabadussõja kangelastele pühendatud memoriaali osa. 801 kaadriohvitseri ja sõjaväeametniku nime memoriaali välisseinal kuuliauke meenutavate vaateavadega kujutab autorite nägemuses ohvrite mahalaskmist. See on otsekui maha lastud Eesti kangelaste leinasein. Lahutamatu osa memoriaalist, mis kõneleb vastupanuvõitlusest meie teel vabaduse poole.
Memoriaali pidulikul avatseremoonial oli meeldivaks üllatuseks, et seni sobimatuks peetud asukohas õnnestus Eesti arhitektide ja kunstnike meeskonnal luua originaalne ja sügava rahvusliku tähendusega mälestusmärk kommunismiohvritele. Vabadusvõitlejate ja kannatanute organisatsioonid olid algusest peale aastaid seisukohal, et memoriaal tuleks püstitada Tallinna kesklinna. Ka kunstirahva seas oli arvamusi, et Maarjamäele varem rajatud objektid ei võimalda luua head lahendust. Õnneks on teoks saanud aegumatu tähendusega memoriaal, mis on eesti rahva poolt kohe omaks võetud. Memoriaali autorid: arhitektid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus ja Martin Prommik, skulptor Kirke Kangro ja meeskonna liikmed Lidia Zarudnaja, Liis Voksepp, Marianna Zvereva ja Annika Liivo on loonud eesti rahva kannatuste sümbolina ainulaadse mälestusmärgi. Südamlik tänu memoriaali autoritele selle loomingu eest! Kiidusõnu hea töö eest tuleb öelda ka tööde teostajale, Riigi Kinnisvara AS-i meeskonnale, keda esindas algusest lõpuni projektijuht Enno Parker.

Okupatsioonikahjud on jäänud lahenduseta

Memoriaalist leiavad sõnumi oma pere kohta tuhanded ja tuhanded eestlased ning seda kinnitavad rohkea­rvulised lastega külastajad. On neidki, kes alles siin saavad 70 aastat hiljem teada oma pere teadmatusse kadunud liikme hukkumise aasta. Siit kandub ajalooline mälu okupatsiooni ajal toimunud traagilistest sündmustest edasi järgmistele põlvkondadele. Samas toob memoriaal välja selge teadmise, kuivõrd kohutavad olid eesti rahva kaotused nõukogude okupatsiooni aastail. Saab selgemaks, et õiguslikult on need tohutud okupatsioonikahjud jäänud lahenduseta.
Kümned tuhanded kannatanud ei mõista, miks valitseb vaikus okupatsioonikahjude osas. Miks viimaste aastate valitsused üksteise järel eksitavad eesti rahvast jutuga mandaadi puudumisest kahjunõude esitamiseks idanaabrist agressori õigusjärglasele? 2004. aastast on kehtiv Riigikogu otsus, mis tegi valitsusele ülesandeks okupatsioonikahjude selgitamise pärast riikliku ORURK-i komisjoni töö lõpetamist. Kui 2005. aastal avaldatud Valges raamatus hindas majandusteadlane Kalev Kukk okupatsioonide kahjusid ühes võimalikus variandis suuruses vähemalt 153 miljonit dollarit, siis nüüd uute uurimistööde valgusel saame rääkida kümnekordselt suuremast kahjusummast. Tänavu ilmus raamatuna Sihtasutuse Valge Raamat uurimistööde kogumik „Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused”. Selles on fikseeritud endise ORURK-i komisjoni liikme majandusdoktori Ülo Ennuste eelmise aasta uurimistöö tulemusena viiekümne nõukogude okupatsiooniaasta kahjud kogusummas umbes 1,5 triljonit dollarit.
Kommunismiohvrite memoriaal annab edasi sõnumi sellest, kui ränka hinda on tulnud maksta eesti rahval vabaduse eest! Me saame siit veel kord kinnituse Vabadussõja ühe juhi kindral Jaan Sootsi sõnadele Narva Garnisoni kalmistul mälestusmärgi avamisel 1921. aastal. Sõnum on selline, et ainult vaba rahvas saab püstitada mälestusmärke oma sangaritele… ja ka märtritele. Lõpuks ometi on kümnetel tuhandetel Eesti kodanikel kodumaal koht, kus saab mälestada teadmatusse kadunud lähedasi.