Pühendagem kultuuripärandi aasta mälestuste kogumisele!

tekst: Lembitu Twerdjanski
põllumajandusteaduste kandidaat MA (kultuuriökoloogia)

Lembitu Twerdjanski

2018. aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks. Tahaksin üles kutsuda kõiki, kel meie omaenese kodu ja kogukonda, lähedasi ja tuttavaid ümbritsev vaimne kultuuripärand tähtis, seda koguma, säilitama ja väärtustama. Kuna ka vaimne kultuuripärand on väga lai mõiste, keskenduksin ühele liigile sellest – mälestustele.

Meie laulupeod! Meie rahvaluulekogud! Meie kohapärimus! Meie kihelkondlik elulaad ja rahvakombed! Meie ainelise ja pärimusliku kultuuri kogumise traditsioonid! Meie taluarhitektuur ja metsa­kultuur! Kõik see moodustab meie omailma, mille üle tasub arutleda! Meie omailm on meie ühiskondliku mälu peegeldus.
Freud kinnitab, et ühiskondlik mälu on suunatud progressile, individuaalne mälu aga alalhoiuinstinktile.
Kõikide vallutajate esmane eesmärk on purustada rahva ühiskondlik mälu. Sellega muudetakse rahvas manipuleeritavaks, prevaleerima hakkab alalhoiuinstinkt. Seda tehti eesti rahva seas ennenägematute repressioonidega 1940.–1950. aastatel. Lisandus harituma ja edumeelsema osa ühiskondliku mälu kandjate põgenemine läände. Teine maailmasõda pani inimesed liikuma, sidemed katkesid. Purunesid ka kogukondade sidemed, sest juurdetulnud võõrad, tihtipeale aktiivsemad kohalikest, ei mõistnud kohalikke kombeid, traditsioone. Hakati hoopis neid põlastama. Siit oli väike samm inimestevahelise põlastuseni. See muutuski harjumuseks.
Omaaegses hirmuõhkkonnas visati ära kirjad, mis tulid tuttavatelt ja sugulastelt Siberist, ookeani tagant vabast maailmast. Hävitati vanu fotosid, eriti sõjaeelseid ja -aegseid. Võim tegi selgeks, et kõik, mis pärineb kapitalistlikust „klikiajast”, veel hullem, tsaariajast, on mõttetu, tühine praht. Visati ära albumeid, päevikuid, ajaloolisi dokumente, diplomeid. Eesti rahvale tehti selgeks, et see, mis puutub sinu mittenõukogulastest sugulastesse, on kahjulik rämps. Juured lihtsalt raiuti läbi, mingit ajalugu, veel enam Vabadussõjas kätte võidetud iseseisvat ajalugu ei tohtinud olla. See oleks tõstnud noore põlvkonna iseteadvust, iseolemistahtmist, viinud üldise allumatuseni.
Uus, noor, kõige vastuvõtlikum põlvkond kasvas täielikult uute, võõraste vaadete süsteemi tingimustes. Kasutades praegust moeütlust: Olgem ausad! Kui paljudes peredes kasvatati 1950–1960. aastatel lapsi tõeliselt eesti­meelses vaimus!? Võib-olla oli seda 10%, mitte enam. Pealekaebamiste ja hirmu külm hingus tõi esikohale individuaalse, enesesäilitusliku mälu ja surus alla rahva ühiskondliku mälu omariiklusest.
Niinimetatud sõjaaegne põlvkond lõpetas oma koolitee maakoolides valdavalt aastatel 1950–1955. Läksid suures osas tehnikumidesse, tööstuskoolidesse, lahkusid kodutalust, kus sageli kolm põlvkonda koos elasid. Tagasi nad enamasti ei tulnud, vaid suunati kolhoosidesse, sovhoosidesse. EPT-desse, tehastesse üle vabariigi ja nad hakkasid elama keskuste kortermajades. Nende laste kodud olid juba ainult need, sageli umbrohust ümbritsetud silikaatmajad. Kokkupuuted vanavanematega piirdusid koolivaheajal mõne päevaga aastas. Kust pidi tulema see kohapärimus? See oli meie maaühiskonnas, mis 1950-ndatel moodustas veel 60% rahvast, enneolematu nähtus – põlvest põlve edasiantav kohamälu kadus vähem kui ühe põlvkonna, aastate 1940–1960 jooksul!

Meie ühiskondliku mälu taastamine

Meie põlise kohamälu taastamine sai võimalikuks tänu tohutule rahvapärimuste kõikide liikide kogumile. See taastamisprotsess algas 1960-ndatel eestimeelsete teadlaste eestvõttel, kes mõistsid protsessi pöördumatust. Eesti kõigi aegade viljakaim looduskaitse ja koduloo propageerija Jaan Eilart on nimetanud kodu-uurimist mälestuste kaudu pidevalt ümberkujuneva ja muutuva elumiljöö mäluks.
Mälu kogumisel on Eestis ära tehtud suur töö. On välja antud sadu raamatuid mitmesugustest elanikkonna kihtidest pärinevate inimeste eludest. Miski aga ei asenda inimeste isiklikke mälestusi. Dokumentide ja välisvaatluse teel pole võimalik edasi anda inimese mõtteid, tema sisemaailma. Viimati ilmunud mälestusteraamatuist võiks nimetada kaheköitelist koguteost „Minu elu ja armastus”.
Just sedasama kohamälu kadumise ohtu tunnetades õnnestus meil 15 aastat tagasi käivitada metsandusliku pärandkultuuri väärtustamise ja säilitamise protsess Eestis. Siis selgus ka, et rööbiti sellega koguneb tohutul hulgal elu- ja kohamälestusi. Nüüdseks olen suutnud koostada ja kirjastada neid mälestusi kolm köidet, enam kui 120 inimese sulest.
Ideaalne oleks, et iga inimene hoolitseks selle eest, et tema ajastu ja mõtted saaksid jäädvustatud tulevastele põlvedele. Ei maksa arvata, et minu elu on ju nii tavaline, selles pole midagi huvitavat. Kui mina näiteks oma lastelastele räägin elust maal 1940-ndatel, 1950-ndatel ja hiljemgi, arvavad nad minu jutu olevat pärit mõnest neile tundmatust Eesti Rahva Ennemuistsete Juttude köitest...
Seepärast kutsun ka kõiki teid üles asutama oma perekonnaarhiiv mälestuskildude, kirjade, õnnitluskaartide, dokumentide ja fotodega, kooli- ja liikmetunnistustega, haiguslugude, peokutsete ja teatrikavadeni välja. Kogume kausta meid ja meie kodukanti puudutavad ajakirjanduse välja­lõiked. Varustame fotod märgetega aja ja inimeste kohta neil. Kindlasti on kõik olnud hädas mitmekümne aasta taguste piltide tuvastamisega.
Eriti tahakski rõhutada vanade fotode ja fotoalbumite tähtsust ja tähendust. Kui ristki haualt kaob, jäävad järgmistele põlvkondadele fotod esiisadest ja -emadest, nende eluasemetest, tegemistest ja toimetamistest. Mis on olnud aegade hämarusest saadik perekonna poolt tellitud suurte portreemaalide mõte? Nende mõte on olnud suguvõsa järjepidevuse, tarkuse, sidemete hoidmine. Nii mindi julgena tulevikku. Meil on paljudel perekondadel seljataga tühjus. Paljud hauadki on teadmata ja unustusse vajunud. Elatakse nagu tühjuses, ei mingeid mälestusi, ei mingit suguvõsa ajalugu. Kel pole ajalugu, ei oska ka tulevikku hinnata.
Soovitage seda kogumistööd teha ka oma lastel ja lastelastel. Nii moodustub suguvõsaarhiiv.

Jäädvustagem oma perekonnalood

Ja alati leidub inimesi, kes panevad kokku selle või teise perekonna loo. Nendest perekonnalugudest saavad eestlaste saagad! Kui särav on islandlaste ajalugu! Neil on tuhande aasta tagant teada kõigi maa neljasaja esmaasustaja nimed, ka nende esiisade ja järeltulijate nimed, isegi nende koerte nimed! Jäädvustagem ka meie oma perekonnalood!
Maailmakuulus inglise kirjanik John Galsworthy on öelnud: „Arhitektuuri ja metsakultuuri allakäik on kogu rahva elamiskultuuri allakäigu algus.” Mitte kirjanduse, mitte maalikunsti vaid arhitektuuri ja metsakultuuri!
Mida maailmamees selle all mõtles, võime aimata, kui vaatleme Hollandi näidet.
Metsade hävitamise protsess on siin ammu möödas. Nüüd püütakse Hollandis taastada 300–500 aastat tagasi olnud maastikupilti perenimede järgi. See on seal võimalik, sest maasuguvõsad said Hollandis perenimed juba keskajal, sageli iseloomuliku maastiku järgi, ja nad on olnud väga paiksed.
Hollandi maastikku taastatakse onomatopoeetilisel teel! Parafraseerides tuntud lauset, võiksime küsida: Kas me sellist Eestit tahaksimegi?!
Eesti maarahva ja tema kohamälu säilumise fenomenid ongi rehetare, (see on meie põlisarhitektuur) ja mets, vaese mehe kasukas, metsarahva varjaja, katja ja toitja, kogu põllu- ja karjakasvatuse lähtepunkt, meie erakordse elukvaliteedi tagaja.
Tuhat aastat on tänu neile kahele üle elatud Euroopa kõige sõdaderohkemad ajad. Selle nimel tasub igal inimesel meie kultuuripärandit koguda ja säilitada! Pärand väärib pärandamist.