Juminda miinilahing 28.–30. augustil 1941
Okupantide häbiväärne pagemine

tekst: Hanno Ojalo

Hanno Ojalo. Juminda miinilahing 1941 Kirjastus Ammukaar, 170 lk

28. augustil 1941 vallutasid pealetungivad Saksa väed Tallinna. Punalipulise Balti laevastiku peajõud koos kiiruga ja ülepeakaela laevadele laaditud sõjaväelaste ja eraisikutega alustasid põgenemisteekonda Kroonlinna ja Leningradi poole. Kokku asus teele ligi kaks- ja poolsada alust.

Selleks tuli laevadel läbida Tallinnast Kroonlinnani 175-meremiiline (321 km) teekond, millest põhiosa, 250 km Suursaareni, kulges piirkonnas, kus puudus oma lennuväe kaitse õhust ja 120 km etapp oli täis tihedamaid või hõredamaid miinitõkkeid.
Miinid olid Soome lahe keskossa Juminda neeme ja Soome ranniku vahele veesanud Soome ja Saksa sõjalaevastik. Esialgu suutsid venelaste konvoid hoida kiilveerivi, kuid üsna varsti läks rivi segi. Miinitraalerid suutsid puhtaks traalida üsna kitsa faarvaateri (eri andmetel 200–500 m), millest väljumine oli üliohtlik. Kuid loomulikult sattus ujuvaid miine ka puhtakstraalitud laevateele. Miinilahingus ellujäänute hilisemate tunnistuste kohaselt järgnes kaos ja juhitamatu edasiliikumine deviisi all „Päästku end, kes suudab!”
Järgnesid kohutavad tapatalgud. Tihedalt mineeritud Soome laht vappus plahvatustest. Laev laeva järel kadus veepinnalt ning laevaruumidesse paigutatud tuhandeid haavatuid, ujumisoskuseta punaväelasi ja eraisikuid ei suutnud keegi aidata. Meri oli täis uppuvaid inimesi, vähesed suudeti sealt üles korjata. Hävitustöö jätkus ka järgmisel päeval, siis oli põhiroll juba Saksa pommilennukitel.
Olgu veel öeldud, et samaaegselt laevade sissesõiduga Juminda miinitõkkesse, avasid Juminda poolsaarele ülesseatud sakslaste suurtükid tule ida poole rühkiva laevaväe suunas. Hävitaja Svirepõi tõmbas laevarivi ette suitsukatte ja Juminda patareid jäid selleks korraks vait. Juba enne seda oli korraks laevade pihta tule avanud ka soomlaste Mäkiluoto saarel asuv 305 mm suurtükipatarei, kuid lõpetanud selle ruttu, kuna venelased olid väljaspool laskekaugust.
Lisaks üritasid 28.–29.augusti öösel Balti laevastiku laevakaravani rünnata Soome ja Saksa torpeedokaatrid, kuid tugeva tõrjetule tõttu õnnestus soomlastel uputada vaid üks mootorpurjekas, sakslased jäid hoopis tulemusteta.

Hukkunud laevade ja inimeste arv

Tehkem mõni kokkuvõte, palju hukkus Juminda miinilahinguis 28.–30. augustil Soome lahel laevu ja inimesi. Seejuures arvestagem kaotuste hulka muidugi ka need laevad, mis eelmisel päeval vigastatuina uppusid alles 30. augustil. Sõjalaevadest jäid sel teekonnal kadunuiks (ehk teisisõnu uppusid) 5 hävitajat, 3 traalerit, 3 vahilaeva, 2 allveelaeva, 1 torpeedokaater, 1 suurtükipaat, 1 väike allveelaevahävitaja, 4 vahikaatrit ja 1 Q-laev – kokku 22 laeva. Lisaks oli liider Minsk nii raskelt viga saanud, et jäi remonti kuni 1943. aastani, sama saatus tabas ka mitut hävitajat.
Rahuaegseist tsiviillaevadest ja sõjalaevastiku abilaevadest kolis Neptuni juurde või jäädavalt madalikule 20 transpordi- ehk kaubalaeva, 1 staabilaev, 1 ujuvtöökoda, 1 jäämurdja, 1 tanker, 1 sidelaev, 2 hüdrograafialaeva, 2 päästelaeva, 5 puksiiri, 1 teadmata otstarbega väikeaurik (Petergof), 1 torpeedo­transport, 1 mootorpurjekas ja 3 praami – kokku 40 laeva.
Ja kui me sõjalaevad ning muud laevad kokku liidame, saame sellel surmateekonnal hukkunute koguarvuks 62 laeva.
Lisaks sellele jäi Balti laevastik ilma veel põgenenud ja kaaperdatud laevadest – need olid kaks puksiiri: Paldiski ja I-18, lisaks üks tuukripaat VP-6.
Seega kaotas Balti laevastik Juminda miinilahingu tulemusena 65 suuremat ja väiksemat laeva.
Muide, 27 000-st eluga pääsenust koguni 16 000 kas korjati välja merest või päästeti Suursaare ja Vaindlo saare rannale uppumise vältimiseks kinni sõidetud laevadelt, mis ei ole halb tulemus.

Eestlased Juminda miinilahingus ja Eesti laevad

Muidugi huvitab lugejaid kogu selle suure merel toimunud katastroofi juures ka see, kui palju oli hukkunute hulgas eestlasi. Ja samuti see, kui palju eesti laevu põhja läks.
Laevadega on muidugi lihtsam. Balti laevastikku võetud endistest Eesti Vabariigi sõjalaevadest tegi 28.–29. augusti teekonna kaasa kuus alust (vahilaev Pikker, allveelaevad Kalev ja Lembit, suurtükipaat Tasuja, torpeedopaat Sulev, miinitraaler Vaindlo) ja kõik nad jõudsid terve nahaga Kroonlinna. Kuid hukkus Hiiusaar, mis oli ametlikult Balti laevastiku Q-laev ehk „lõkslaev” (see laev ei olnud ametlikult Eesti merejõudude koosseisus). Kaasa ei võetud kolme alust: suurtükipaat Mardus lasti põhja juba Tallinna sadamas, Keri ja Tahkona aga lihtsalt hüljati sealsamas. Juba enne seda olid hukkunud miiniveeskja-traaler Suurop.
Endistest suurematest tsiviillaevadest asus teele 13 ja tervelt jõudis kohale ainult kaks – jäämurdja Suur Tõll ja aurik Kumari, hukkusid Vironia, Lake Lucerne, Naissaar, Järvamaa, Ella, Ergonautis, Alev, Vormsi, Atta, Wilma.
Ka Balti laevastiku abilaevad Lood ja päästelaev Meteor jõudsid tervelt kohale. Erinevate väiksemate purjekate ja muude aluste osas on raske täpseid nimesid esitada.

Eesti inimesed

Hoopis keerulisem on lugu eestlastega, kes laevadel olid. Kes nad täpselt olid, kas sattusid nad laevadele vabatahtlikult või sunniviisil ja kui palju neist Soome lahe voogudesse kadus?
Eelkõige põgenesid punase okupatsioonivõimu käsilased ja kaasajooksikud – kommunistid, komnoored, parteitu punaaktiiv, hävitus­pataljonlased, militsionäärid – kõik, kel oli õigustatud põhjus karta arveteklaarimist toimepandud kuritegude eest. Neid võis oodata kas hukkamine või koonduslaager. Siia kategooriasse saab liigitada ka ENSV „valitsuse”, Ülemnõukogu, rahvakomissariaatide tegelased ja töötajad ning nende pereliikmed.
Võib arvata, et teatud arv inimesi võeti sunniviisiliselt kaasa tööstusettevõtete evakueerimisel, samuti eestlastest meremehed – transpordilaevade meeskonnad (kokku ehk paarsada meest, sealhulgas Hermann Tõnissoo, Herman Sergo jt). Aga ka need üksikud eesti mereväelased, kes olid veel jäänud sõjalaevade meeskondadesse (näiteks allveelaevadel Kalev ja Lembit kokku kuus meest).
Mobiliseeritutega on olukord juba keerulisem – tegelikkuses suutsid punavõimud lõviosa kokku aetud mobiliseeritutest laevadele panna enne 28. augustit (juba alates 3. juulist). Kuid viimase, 21. augustil väljakuulutatud mobilisatsiooni käigus kokku aetud eesti mehed – neist võis tõesti osa sattuda ka Juminda miinilahingusse. Viimane suurem ports asus teele küll 24. augustil Eestirannal ja Õrnel ning suurem osa neist pääses ka hiljem koju tagasi. Just sellest seltskonnast jäid kahel laeval (Mihkel ja Pärnumaa) olevad mopimehed – 1100 meest – õnnekombel maha Tallinna sadamasse. On väiteid, et mobiliseerituid oli tankeril nr 12 ja Naissaarel, mis hukkusid 29. augustil. Neist esimesel võis hukkuda 600 ja teisel 400 mopimeest – seega kokku tuhat õnnetut eesti meest. Kuid need andmed ei ole kõige usaldusväärsemad…
Ja viimane kategooria – vangid. Mingi osa neist suudeti ära vedada juba juulis-augustis, kuid üks laev, Jaen Teär, suudeti ära kaotada Tallinna sadamas ja seal olevad vangid pääsesid. Osa eestlasi evakueeriti haavatutena.
Kui püüda koostada hukkunud eestlaste nimekirja, siis tuleb see üsna kesine. Nõukogude okupatsiooni perioodil käidi välja paar tähtsama punategelase nime, keda austati suurte kangelastena: Johannes Lauristin, Sergei Kingissepp, Kristjan Seaver, Ivan Laube, Adolf Pauk. Väiksemate tegelaste nimesid ei peetud vajalikuks üldse mainida ja nende nimesid on ka tänapäeval keeruline tuvastada. Igal juhul oli nende hulgas vähe neid, kes ei olnud uppumissurma ära teeninud… Kuid nagu ikka juhtub, oli ka neid punategelasi, keda meri ei tahtnud – nii olevat legendi kohaselt saarlane Aleksander Aben (vasaksotsist kommariks hakanud mees) hulpinud palgijupi külge klammerdunult 11 tundi meres, enne kui omad ta ära päästsid…
Seevastu tegid katsumuse edukalt läbi jäämurdjale Suur Tõll asunud parteibossid – Nikolai Karotamm, Arnold Veimer, Hendrik Allik, Harald Haberman.

Kokkuvõteks

Kas eestlasi hukkus Juminda miinilahingus üks, kaks või kolm tuhat – on selgusetu. Sõjaajalukku läheb Juminda miinilahing oma väga suure ohvrite arvuga – 15 000 hukkunut ületab ka tuntud oktoobris 1944 USA ja Jaapani mereväe vahel peetud Leyte merelahingu ohvrite arvu (11 000 – 12 000).
Ja lõpetuseks – olemasolevate andmete põhjal oli ka tegemist ainulaadse sündmusega, sest vastaspool (sakslased ja soomlased) ei kaotanud Juminda miinilahingus mitte ainsatki inimest. Teadaolevalt sai küll tabamuse üks Saksa pommilennuk, kuid piloodil õnnestus see Eesti territooriumil maandada.