Karismaatiline Artur Sirk on tagasi!

tekst: Jaanika Kressa

Artur Sirk sai 118. sünniaastapäeval ikkagi mälestusmärgi, vaatamata sellele, et Eesti riik muinsuskaitse-ameti kaudu kõvasti pingutas, et seda takistada.

Avamisel ütles ajaloolane Jaak Valge, et Artur Sirk oleks väärinud mälestusmärki juba ammu. Valgele on vabadussõjalaste teema südamelähedane, kuid ta on sellega palju aastaid pidanud tegelema muu töö kõrvalt: riik pole olnud tõest ­huvitatud ega soosi sellise tabuteema uurimist. Loomulikult – oleme ju taastanud vaikiva ajastu Eesti, mida ka Läänes kogu külma sõja aja kiivalt hinges hoiti – vabadussõjalaste pered, olles vähemuses, olid sealgi sunnitud edasi alandusi taluma, istudes aktustel nn kahe röövli (Päts ja Laidoner) piltide all, otsekui häbipostis.

Vaatavad vaimuvallast, võidulaulud suus

Esimese artikli vabadussõjalastest kirjutasin ma Maalehes, umbes aastal 2002. Peale seda hakkasid nad mulle helistama. Vabadussõjalaste lapsed! Viljandimaalt, mujalt Eestist, Euroopast ja Ameerikast. Ma ei jõudnud kõigiga kohtuda, kuid kellega jõudsin, olid need kohtumised uskumatult siirad ja imelised. Nad võtsid mind omaks, kui oleksin olnud nende õde, kuigi sageli oli meie vanusevahe enam kui inimpõlv. Need armsad inimesed kirjeldasid seiku oma varajasest lapsepõlvest. Ühel sõjameeste koosolekul tõusid nad järjest püsti: minu isa oli ka, minu isa oli ka. Nüüd, Artur Sirgu mälestussamba avamisel, mõtlesin ma neile. Suurem osa on tänaseks mulla all, aga Amblas oli mul tunne, et nad vaatavad vaimuvallast, võidulaulud suus.
Mulle meenusid lapsepõlveaegsed perekondlikud koosviibimised vanaisa sõprade juures, silme ette tulid meeste ja naiste näod, kelle sünniaastad jäid 20. sajandi esimesse veerandisse. Nad laulsid alati seda laulu, mis lõppes maagiliste sõnadega: viimse veretilgani. Et see on vabadussõjalaste laul, sain ma teada palju hiljem...

Jaak Madison külastamas Evy Laamanni tema kodus Marylandis. Evy hoiab käes Artur Sirgu monumendi vähendatud koopiat. Foto erakogu.

Evy Laamann on hoidnud meid käekõrval

Koos vabadussõjalasest emaga 1944. aastal Eestist põgenenud, põlevat Berliini ja Saksamaa lõppu näinud ning India kaudu Ameerikasse jõudnud Evy Laamann jõudis Artur Sirgu mälestusmärgi ära oodata. Kuigi ta oma 95 eluaasta juures Amblasse avamisele tulla ei saanud, jõudis mälestusseltsi Artur Sirk juhatuse liige Jaak Madison teda külastada tänavu maikuus tema kodus Bowie linnas Marylandis ning kinkida Evyle Artur Sirgu monumendi vähendatud koopia.
See oli imeline kohtumine mõlemale. Just tänu Evy raamatule „Tõde ei põle tuleski”, on paljud nooremad inimesed hakanud minevikku teisiti nägema ja möödunu vastu tõsisemat huvi tundma.
Evy Laamann on meid aastaid hoidnud oma käekõrval ja see on meile olnud kahepoolselt oluline.

Amblasse tulid need, kes päriselt hoolisid

Artur Sirk, kes sai Amblas nüüd istuma mitte riiklikul ja muinsuskaitse­alusel, vaid hoopis kirikule kuuluval maatükil, sai avamisepäevaks ka endanimelise tammepuust pingi ja pasto­raadiesine plats lipumasti.
Kodukihelkonnas kõnet pidades heitis Jaak Madison pilgu sada aastat tagasi ja edasi. Oli liigutav, kuidas ta, kõneledes ammu sündinud Arturist, pöördus Ambla koolipere poole. Usun, et avamisel olnud lapsed mäletavad seda päikeselist päeva ja uurivad suuremaks saades edasi, kes oli see nende peaaegu naabrimees Artur.
Laste kõrval torkasid Amblas silma päris vanad inimesed, need, kes Artur Sirku või vähemalt jutte temast, lapsepõlvest mäletada võisid. Nii nad tulid, Virust ja Võrust, Sakalast ja Saaremaalt, mitu põlve koos, nagu tõelisele perepäevale. Kasutades Evy Laamanni sõnavara raamatust „Tõde ei põle tuleski”, ei olnud kohal tuimi kalasilmi ega libedaid heeringarulle. Tulnud olid need inimesed, kes päriselt hoolisid Artur Sirgust.

* * *

Hans Daniel Kaimre,
Korp! Sakala liige

Artur Sirk astus pärast sõjaväekarjääri lõppu õppima Tartu Ülikooli. Ühe semestri õppis ta põllumajandusteaduskonnas, seejärel läks üle õigusteaduskonda ning ühtlasi astus 1922. aasta sügisel korp! Sakala rebaseks. Nagu mujalgi elus, oli ta ka korporatsiooni elus ettevõtlik, energiline ning võimekas, ja juba kahe aasta pärast, 1924. aasta 2. semestril pidas ta vastutusrikast vanamehe ametit. Sirgu käe all kasvatust saa-
nud kandideerivad liikmed on meenutanud, et toonane vanamees püü-
dis neisse sisendada isamaa-armastust, rõhutas hariduse olulisust ning üleüldiselt püüdis neist kasvatada ühiskonnale kasulikke inimesi.
Korp! Sakala seinte vahel kuuldi tihtilugu esimest korda toona veel õigusteaduskonna tudengilt mõtteid, mis hiljem võtsid konkreetse kuju vabadussõjalaste rahvaliikumise näol. Need samad ideed paraku võtsid hiljem Artur Sirgult Sakala ja sinna kuulunud vennad. 1935. aasta lõpus esitati korp! Sakalale ultimaatum: heita enda ridadest välja Artur Sirk ja teised vapsid või Sakala tegevus lõpetatakse. Langetati keeruline, kuid korporatsiooni tegevuse jätkamiseks vajalik otsus. Sellega kisti poliitilise surve tõttu puruks Sakala lipukiri ning viies peapõhimõte „Üks kõigi eest, kõik ühe eest!” ja koos sellega vendlussuhted, mis ei tunne sotsiaalset tausta ega erakondlikku kuuluvust.
Esimene suur samm meeste mälestuste taastamiseks ja meenutamiseks tehti 40 aastat tagasi korp! Sakala 70. aasta juubeli puhul 1979. aastal. Toona annulleeriti otsus, mille järel vil! Artur Sirk ja vabadusvõitlejad kustutati meie vennaspere nimekirjast ning nende täieõiguslik liikmelisus taastati. Oleme õnnelikud, et vastavatud mälestusmärk austab korp! Sakala vilistlasest vabadusvõitleja, advokaadi, suurepärase kõnemehe ja poliitiku mälestust veel palju-palju aastaid.


Daniel Mereäär,
Artur Sirgu mälestusseltsi liige

Artur Sirgu elulugu näitab väga selgelt, kui ebaõiglane võib kodumaa ühe sõjasangariga üldse olla. Soomusronglasena võitles Sirk välja Eestile võidu Vabadussõjas. Hiljem, koos paljude saatusekaaslastega, pidi ta aga taluma represseerimisi ja vangistust kodumaa poolt, mille iseseisvuse nad olid välja võidelnud.
Artur Sirgu mälestusselts loodab siiralt, et ausamba rajamine aitab pisutki kaasa tollaste sündmuste paremale mõistmisele ning „Vaikiva ajastu” propaganda tasalülitamisele. Usutavasti aitab ajaloo parem mõistmine meie rahval tulevikus teha ka paremaid valikuid ning vältida mineviku vigu.
Viimasel aastakümnel on meie poliitikud ja ajakirjanikud võtnud seisukohti, milles on püütud ülistada Pätsi ja Laidoneri. Samas on asutud ründama vabadussõjalasi, sest nende sirgjooneline ja aus poliitika on ohuks tänapäevalgi neile, kelle huvi on vaid võim ja raha. See omakorda takistab ausa hinnangu andmist ajaloole.
Vabadussõjalaste omaaegne võitlus korruptsiooniga 1929–1934 olgu eeskujuks neile, kes ei lepi tänapäevalgi rehepaplust harrastavate poliitikute tegevusega, seejuures kandmata oma mustade tegude eest mitte mingit vastutust ühiskonna ees. Seetõttu on meie riik viidud seisundisse, kus võime taas täielikult kaotada oma suveräänsuse. Tänu meie alandlikele Brüsseli käpiknukkudele võib see realiseeruda püsivalt, kui just ei toimu rahvuslikku taasärkamist. Meie rahva ajalugu vaadates on seda õnneks korduvalt juhtunud ja usutavasti juhtub jälle ning Artur Sirgu nimi saab kuldse raamiga koha meie ajalooraamatutes.