Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias

tekst: Kersti Koll

Kunstnik Gunnar Neeme Saksamaal, ca 1949

Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik.

Eesti Vabariigi 100. aastapäeval möödub Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. 1944. aasta sügisel – suure põgenemise ajal – lahkus ka Gunnar Neeme koos abikaasa Hiljaga Eestist. Saksamaa pagulaslaagrite kaudu jõuti 1949. aastal Austraaliasse ning pärast kaheksa aastat kestnud põgenikuelu, mil peres olid ka kolm last, rajati Melbourne’is oma kodu.
Austraalias peaaegu 60 aastat tegutsenud, erakordselt silmapaistva ja ulatusliku loomekarjääriga Gunnar Neeme nimi ja looming on senimaani siiski jäänud Eesti laiemale kunstiavalikkusele üsna tundmatuks. Põhjuseks ilmselgelt Austraalia kaugus nii Eestist kui ka USA-sse, Kanadasse ja Rootsi koondunud väliseesti kultuuri olulisimatest keskustest ning seegi, et kunstnik ise enam Eestisse ei jõudnud.
Gunnar Neeme kuulub eesti pagulaskunstnike sellesse generatsiooni, kes küll alustas kunstiõpinguid Eestis, kuid kelle kunstnikuks kujunemine ja tegelik loomekarjäär toimus peaaegu täielikult võõrsil. Sellise arengumudeliga kunstnikud ei kuulu automaatselt meie kultuurimällu, vaid pakuvad põnevat avastamisrõõmu.
Kunstniku kingitusena on varem Tartu Linnamuuseumisse jõudnud tema sünnilinna vaateid ning F. R. Kreutzwaldi muuseumisse Võrus valik „Kalevipoja”-ainelisi joonistusi.
2011. aastal algas Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöö Gunnar Neeme loomepärandi ja arhiivi sihipäraseks kaardistamiseks. Rahvuskaaslaste programmi ja kunstniku perekonna külalislahkel kaasabil töötasid Marin Laak ja siinkirjutaja 2015. aastal Austraalias, kus nii Sydneys kui ka Melbourne’is fotografeeriti ja korrastati Gunnar Neeme väga mahukas kunstipärand, käsikirjad ja arhiiv. Rahvuskaaslaste programmi toel jõudis 2017. aastal Neeme suur ja väga mitmekülgne kunstikogu ning 25 kasti tema käsikirju kunstniku laste suurejoonelise kingitusena Eestisse, põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudesse.
Tänavu oktoobri lõpuni on Adamson­-Ericu muuseumis avatud näitus „Lõunaristi all. Gunnar ­Neeme – eesti kunstnik Austraalias”, kus esitletakse Eestis esmakordselt Neeme mitmekülgset kunstiloomingut. Näitus ja sellega kaasnev raamat ning kirjandusmuuseumis toimunud Neeme arhiivkogu väljapanek on kahe muuseumi ühise uurimisprojekti heaks kokkuvõtteks, mis täidab rikkaliku loomingu ja värvika elulooga kunstnikku tutvustades taas ühe tühiku meie kunsti- ja kultuuriloos.

Õpingud suurepäraste meistrite käe all

Gunnar Neeme, sünnipärase nimega Johannes Näkk, sündis 19. mail 1918. aastal Tartus. Tema koolitee algas Tartu 8. ja 16. algkoolis ning jätkus Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1937. aastal.
Huvi kunsti vastu tekkis tal varases koolipõlves. Ilmselgelt mõjus noormehele väga inspireerivalt seegi, et koolis olid õpetajaiks suurepärased kunstnikud Juhan Nõmmik ja Eerik Haamer, kelle loomingut, teemakäsitlusi ja eelkõige koloriiditunnetust pidas Gunnar Neeme kogu elu väga nauditavaks. Õpetajatest on ta meenutanud tänuga ka Karl Aderit, kes innustas teda kirjutama, kirjasõna kasutamist nautima ja end ka luulevormis väljendama.
Soov pärast gümnaasiumi lõpetamist kunsti õppima minna põrkus koduste tugeva vastuseisuga ning perekonna heameeleks astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Kuid juba 1937. aasta hilissügisel siirdus ta oma tõelist kutsumust järgides kunstikooli Pallas. Julgustavaks tõukeks sai kohtumine tuntud kunstniku Nikolai Triigiga, kes nägi tema joonistustes potentsiaali ja soovitas tal kindlasti Pallasesse õppima minna. Triigi tõi noormehe joonistusi vaatama Oskar Luts, kes kesklinnast koju minnes tihti Liivimaa hotelli resto­ranis peatus ja oli vaimustunud seal ööportjeena töötanud ning iga vaba hetke joonistamiseks kasutanud noormehe töödest.
Pallases õppis ta aastail 1937–1943 vaheaegadega kokku umbes kolm aastat Kaarel Liimandi, Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu, Villem Ormissoni ning Anton Starkopfi käe all. Katkestused kunstiõpingutesse tõid sõjaväeteenistus aastatel 1938–1940 Tartus ratsarügemendis ning sõja-aastad. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal osales tulevane kunstnik aktiivselt Tartu noorte põrandaaluses vastupanuliikumises, kus ta kohtas ka oma tulevast abikaasat Hiljat.
Nagu paljud patriootlikult meelestatud kaasmaalased, liitus ka Gunnar Neeme koos koolivendadega Eestis Saksa armee juurde loodud vabatahtlike julgestusgruppidega. Gümnaasiumis omandatud hea vene ja saksa keele oskusega poisid sobisid luuregruppidesse. Sellise grupi liikme ja ka juhina osales Gunnar Neeme neljal missioonil rindejoone taga. Taas Tartus olles jätkas ta kunstiõpinguid 1942. aasta sügisest kuni 1943. aasta suveni, kuniks kool veel töötas.
Näitustel esinemist alustas Johannes Näkk Pallase õpilastööde näitusel. 1943. aasta näitusel pälvis ta ka ajakirjanduses kunstikriitik Olga Parise tähelepanu, kes pidas Johannes Näki tööd näituse parimaks sõjatemaatika kajastuseks. Kahjuks pole Neeme Pallase-aegne looming säilinud. See hävis täielikult, kui nende kodu Tallinnas, kuhu nad pärast abiellumist Hiljaga 1943. aastal kolisid, märtsipommitamise ajal põles.
22. septembril 1944 lahkusid kunstnik, ta abikaasa ja äsja Narva all Eesti kaitselahinguis noorema poja kaotanud ämm Tallinnast ning jõudsid läbi Haapsalu, Hiiumaa ja Saaremaa meritsi Danzigi. Edasi mindi Gerasse, kus Gunnar Neeme sai tööd maalrina raudteedepoos. Nagu paljud teisedki eesti kunstnikud, leidis ta lisateenistust kohalikele peredele fotode järgi nende sõtta jäänud poegadest ja meestest portreesid joonistades.

Hästi hoitud nime saladus

Põgenemisel võttis noor kunstnik Johannes Näkk endale uueks nimeks Gunnar Neeme. See oli aktiivselt nõukogude võimu vastu võidelnud noorele mehele nii enesekaitseline kui ka Eestisse jäävale perekonnale turvalisust tagav identiteedimuutus. 1947. aastal sai ta Gunnar Neeme nime all Eesti Vabariigi Jaaksoni passi.
Eesti kunstiajaloos jäi aastakümneteks hästi hoitud saladuseks see, et Austraalias edukalt töötanud kunstnik Gunnar Neeme oli kunagine lootustandev Pallase õpilane Johannes Näkk. Selles pole midagi imestusväärset, sest isegi kunstniku lapsed said vanemate nimemuutusest teada alles 1990. aastate lõpul, kui nad taotlesid Eesti kodakondsust.
Sõja lõppedes elas kunstnik oma perega DP-laagrites Geras, Jenas, Koburgis, Wildfleckenis, Gunzenhausenis ja Nürnbergis Valga laagris, kõige pikemalt aga Fürthis ja Ansbachis. Kunstiõpinguid jätkas Gunnar Neeme ka Saksamaal, õppides monumentaalmaali ja freskotehnikat. Samal ajal esines ta Rahvusvahelise Põgenike Organisatsiooni korraldatud kunstinäitustel Saksamaal, Hollandis, Taanis ja Šveitsis ning osales Nürnbergi Vabade Kunstnike Kutseühingu liikmena aastatel 1947–1949 kohalikel kunstinäitustel Ansbachis, Münchenis ja Nürnbergis. Lisaks aitas ta korraldada eesti kunstinäituseid, kus ta ka ise osales. Endel Kõks on Saksamaal DP-laagrite perioodil väliseesti kunstiväljale väga tõsiselt võetavalt lülitunud uute aktiivsete noorte jõudude seas nimetanud Gunnar Neemet koos Juhan Hennoste, Hans Tsirgi, Helmi Hermani ja Anu Uustaluga. Kõigist neist kujunesid silmapaistvad loojad.
Paraku on Gunnar Neeme Saksamaa-aastatel loodud teostest väga vähe teada. Üksikud säilinud teosed annavad aimu kunstniku ekspressiivsest loomelaadist. Toonaste kunstinäituste kataloogidest on näha, et ta esines nii maalide kui ka joonistustega, peamiselt portreede, maastike ja figuraalsete kompositsioonidega.
Loomuomase aktiivsusega panustas Gunnar Neeme ka pagulaseesti ühiskonda. Ta oli koolis õpetaja, skaudirühma juht Fürthi laagris, lõi lavadekoratsioone Nürnbergis Valga laagri teatritrupile jne. Fürthis töötas ta õpetajana ka UNRRA kunstikoolis ning kunsti- ja rakenduskunstiõpetajana Punase Risti juures ja Ameerika Ühendriikide III Armee hariduskeskuses, kus kunstiõpetusel oli sõjakoledusi üle elanud sõdureile muu hulgas ka oluline teraapiline roll.
Kui 1940-ndate lõpul avanes võimalus Saksamaa põgenikelaagritest edasi liikuda, oli kahe väikese lapsega peret nõus vastu võtma vaid Austraalia. Neemed jõudsid Austraaliasse 20. aprillil 1949. Riiki saabunuid ootas immigratsiooniseaduste kohaselt ees kaheaastane töökohustus tööameti etteantud kohal. Hea keeleoskuse tõttu määrati Gunnar Neeme Bonegilla vastu­võtulaagris inglise keele õpetajaks. Seejärel elas pere West Sale’i laagris, kus Neeme töötas immigratsiooniameti tõlgi ja administraatorina.
Pärast kaheksa aastat väldanud põgenikuelu rajati kodu Melbourne’i eeslinnas ning 1952. aasta jaanipäeval koliti hulljulge sammuna ostetud oma majja. See hoolitsetud aiaga kena maja, mille juurde kuulus eraldi aiamajakeses paiknev ateljee, jäi Gunnar Neeme koduks elu lõpuni. 1956. aastal sai kunstnik Austraalia kodakondsuse.
Otsides pärast immigrandi sundtöökohustust tööd, mis kuidagi seostuks kunstioskustega, kandideeris Gunnar Neeme edukalt ajalehest leitud kohale packaging artist, teadmata toona õieti, mida sõnaühendi esimene pool tähendab. Aastatel 1954–1956 täiendas ta end Melbourne’i Kuninglikus Tehnikakolledžis rakendusgraafika ja raamatukujunduse alal Seejärel töötas ta kuni pensionile jäämiseni 1983. aastal peaaegu 30 aastat raamatute kujundajana ja graafilise disainerina toote- ja pakendidisaini ning reklaami alal ning teda pärjati selles vallas ka mitme autasuga.

Unenägude aeg. Uluru. 1979. Õli, puitkiudplaat. EKM Ema ja laps. 1978. Õli, puitkiudplaat. EKM Wulawait-Mokoid. 1969. Õli, puitkiudplaat. EKM

Aktiivne osalemine Austraalia kunstielus

Disaineriameti kõrval töötas Gunnar Neeme pidevalt ja väga tõsiselt võetavalt kujutava kunstnikuna, haakudes imetlusväärse kiirusega Austraalia kunstiellu. Märkimisväärne on see, et Gunnar Neeme ei kapseldunud pelgalt eesti pagulaskultuuri väljale, vaid osales aktiivselt Austraalia kunstielus. Kõigest kaks kuud pärast Austraaliasse jõudmist esines ta esmakordselt kohalikul kunstinäitusel ning astus Melbourne’i ja Victoria osariigi olulisima kunstiühenduse Victorian Artists’ Society ridadesse. Sealtpeale on jälgitav ka kunstniku muljet­avaldav näitustel osalemise aktiivsus: läbi aastate eksponeeriti ta töid enam kui kümnel näitusel aastas. Ta oli ka esimesi eesti kunstnikke, keda Austraalia kunstikriitika märkas. Korduvalt valiti ta teoseid ka riiki välismaal esindavate näituste komplekti. Nii on ta töid eksponeeritud lisaks Austraalia peaaegu kõikidele osariikidele ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Uus-Meremaal, Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, Hollandis, Peruus ja Jaapanis.
Gunnar Neeme on aastatega pälvinud üle 50 kunstiauhinna. Neist olulisemateks on ta ise pidanud Melbourne’i Rotary klubi I preemiat (1956), Austraalia rakendusgraafika I preemiat (1971 ja 1979), John Heardi kunstiauhinda (1983) ning Spoleto rahvusvahelise skulptuurinäituse preemiaid (1986).
Aastate jooksul panustas Gunnar Neeme aktiivselt Melbourne’i kunsti­ellu. Ühes intervjuus on ta öelnud, et pole kunagi osanud olla passiivne. Ta oli aastatel 1983–1993 Victorian Artists’ Society nõukogu liige, 1956. aastal rajatud Mentone-Mordialloc Art Groupi liige ning oli valitud ka nende ühingute auliikmeks. Peale selle oli ta Victoria osariigi skulptorite ühingu liige, Malvern Artists’ Society liige ja asepresident, Inglise akvarelli ühingu liige ning kuulus ka Victoria Kaasaegse Kunsti Ühingusse. Kirjani­kuna kuulus ta Austraalia Kirjanike Ühendusse, Austraalia Näitekirjanduse Keskusse ja PEN-klubisse. Ta kirjutas arvustusi ja kunstifilosoofilisi artikleid kunstiühingute kuukirjades; artiklid kunstnikust ilmusid mitmes Austraalia ja Angloameerika entsü­klopeedilises väljaandes.
Gunnar Neeme töötas aastaid ka armastatud kunstiõpetajana. Väga muljetavaldavad on Eestisse jõudnud kunstniku arhiivis olevad ülima põhjalikkuse välja töötatud õppeprogrammid, kus ta ühendas kunsti­ajaloo, filosoofia, eri materjalide ja tehnikate tutvustamise ning loovtöö.

Kaasamine eestlaskonna tegevustesse

Gunnar Neemele mõeldes tuleb pidevalt tõdeda, milline energia ja töövõime ja talle oli antud. Lisaks aktiivsele kunstnikukarjäärile Austraalia kunsti­elus panustas ta energiliselt ja väga missioonitundeliselt ka Austraalia eestlaskonna tegevustesse. Ta oli üks aktiivsemaid sealse eesti kunstielu vedureid nii oma aktiivse loometöö ja kõrge professionaalsusega kui ka näituste korraldaja, kunstist kirjutaja ja loengute pidajana.
Uskumatu energiaga jõudis Gunnar Neeme oma igapäeva- ja loometöö kõrval olla Melbourne’is tegutseva eestlaste ühingu Kodu ning üle mandri eestlaskonda koondava Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuste liige, Eesti Võitlejate Ühingu juht. Akadeemiliselt kuulus ta 1958. aastast Korp! Ugalasse. Lisaks oli ta 1955. aastast tegutseva ühingu Eesti Kultuurfilm Austraalias üks asutajaid, osales mitme filmi tegemisel, lõi ühe koostaja ja toimetajana kaasa 1995. aastal ilmunud koguteose „Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal II” väljaandmisel, tegutses ESTO toimkondades jne. Saksamaal omandatud monumentaalmaalioskust rakendas ta peaaegu kõigile Austraalias paiknevatele Eesti Majadele suuri seinapannoosid luues. Dekoratiivse üldistatusega kujutas kunstnik pannoodel Eesti sümbolpaiku ning rahvaluule ja eepose lugusid põimitult rahvakunsti ornamentaalsete motiividega.

Mitmekülgne looomepärand

Laia andevälja ja fenomenaalse tööjõuga Gunnar Neeme väga mahukasse loomepärandisse kuuluvad maalikunst, graafika, monumentaalsed joonistuste sarjad, kollaaž, akvarell, nõtke joonega raamatuillustratsioonid, skulptuur, monumentaalmaal, lavakujundus, aga ka poeesia ja näitekirjandus. Tema visuaalkunsti iseloomustab suur žanriline mitmekülgsus: portree, maastikumaal, figuraal- ja abstraktne kompositsioon, vaikelu. Kunstnik ise on oma tugevuseks pidanud just mitme­külgsust ja rõhutanud, et võlgnes selle Pallase koolile, kus õppis kõiki kunstiliike.
Neeme loomingus on sugestiivse meeleoluga realismilähedust, tundlikku kolorismi, jõulist abstraktset sisekaemust ning väga minimalistlikul jooneilul ja kõnekal tühjusel põhinevaid lahendusi. Tema kunsti on vorminud Eesti mälestused ja Pallase kunstikoolist saadud hea aluspõhi, Euroopa kunstikogemus ning Austraalia maastik ja mütoloogia, aga eelkõige sealne valgus ja värvid. Ta oli väga inspireeritud Austraalia sisemaa monumentaalsusest ja selle otsatu tühjuse ning üksilduse emotsionaalsusest. Kirjutava kunstnikuna süüvis ta ka kunsti teoreetilistesse probleemidesse ning tundis huvi idamaise filosoofia, eriti Jaapani mõtteviisi ja kunsti vastu.
Gunnar Neeme loominguline areng on vaadeldav kunstniku isikliku ajaloo ja Austraalia kunstielu ja arengusuundade kontekstis. Saksamaa perioodil iseloomustas Gunnar Neeme loomingut ekspressiivne, valdavalt tumedais toonides värvipalett, mida näeme tema 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate alguse portreedes. Austraalias kunstniku palett kirgastub ja rikastub ning ta pintslitöö muutub vabamaks. Tema 1950. aastate töödes võib näha ka ajastukohast rõhutatud kontuurjoone ja vormi deformatsiooni kasutust.
1950. aastatel jõuab Austraaliasse, eelkõige Sydneysse, abstraktne kunst, mille erinevad vormid said sealtpeale aastakümneteks jõuliselt valitsevaks kunstisuunaks. Gunnar Neeme, kes kirjutava kunstnikuna mõtiskleb väga palju kunstiteoreetiliselt ja filosoofiliselt kunstist ja erinevaist suundumustest, pöörab oma kirjutistes palju tähelepanu abstraktse kunsti olemusele. Tema 1960. aastate loomingus on nii sulanduva koloriidiga maalilisi abstraktseid lahendusi kui ka tugevalt abstraheeritud nägemuslikke figuraalseid kompositsioone. Abstraktne kujundikeel jääb Gunnar Neemel elu lõpuni üheks olulisemaks eneseväljenduse võimaluseks. Ta kasutab nii nonfiguraalset dekoratiivsust kui ka abstraheeritud puhtasse vormi kätketud ürgsetesse mütoloogilistesse kihistustesse süüvimise võimalusi ning töötab erinevaid tehnilisi võtteid kasutades: ta loob värve tilgutades kujundisüsteeme, kasutab oma kompositsioonides monokroomiat nagu valge valgel või katsetab siniste ja roheliste erinevate tonaalsuste kooskõla. Ilmselgelt loomeprotsessi nautides katsetab ta maalipinnal lisaks värvidele rustikaalseid mahulisi materjale, loob kollaaže ning teeb ka mõne assamblaaži. Geomeetrilist rütmimängu on kunstnikule pakkunud ka urbanistlik miljöö ja Melbourne’i vanalinn. Mõneti ootamatugi on see, kuidas juba vanemaealine meister oma sotsiaalselt terava silmaga registreerib noorte subkultuuri nähtusi. Kunstnik pidas urbanistlikku teemat ka Austraalia kunstis väga huvipakkuvaks, eriti Jeffrey Smarti loomingut.
Kogu elu oli Gunnar Neeme kirglik joonistaja. Võrdse kergusega kasutas ta oma töödes nii pliiatsit kui ka ekspressiivset sütt, lisaks sulge ja pintslit oma erakordselt nõtketes tušijoonistes, mis on kohati otsekui väiksed intiimsed visuaalsed mõttepäevikud. Tema elegantselt lakoonilistes tušijoonistustes – ühe tõmbega saavutatud joone ja kõneka tühjuse kooskõlas – on tuntav sügav huvi idamaise filosoofia, eriti Jaapani mõtteviisi ja kunsti vastu.
Gunnar Neemet võlus uue kodupaigaga kohanemisel sealne loodus ja maastikuvormid. Ka Austraalia kunstnikest nautis ta maastikumaali suuri eepilisi klassikuid Tom Robertsit ja Arthur Streetonit, eriti aga Russell Drysdale’i sealse sisemaa painava üksilduse sürrealistlikku nägemust. Austraalia maastik, pinnase hõõguvad ookertoonid, eukalüptimetsade hõbehall ning sisemaa kõrbeline ja ookeaniäärne spetsiifiline valgus kujundasid Gunnar Neeme värvipaleti.
Kunstniku töödes näeme piirkonnale iseloomulikku kõrget horisonti, maailmaruumi avaruse tunnetust, päikesetõusude hõõguvat erkkollast ja valgusreostuseta ööpimeduse sumedust. Tihti kujutab ta üksikuid miraažina kerkivaid veetorne või tühjaks jäänud talusid ning kadunud aegu ja lootuseid sümboliseerivaid mahajäetud kaevandusi. Väga hästi on Gunnar Neeme tunnetanud nn Austraalia suurt üksildust, mida oma kõikehõlmavuses on sealses kunstis käsitletud läbi aegade.

Abstraktne kompositsioon „Kalevipoja“ ainelisest sarjast. 1972. Õli, lõuend. EKM

Kalevipoeg ja Austraalia pärimuskultuur

Kunstnik, kes juba noorukina Eestis huvitus meie rahvapärimusest ja „Kalevipoja” eepose mütoloogilisest maailmast, tundis ka Austraalias suurt huvi sealsete põliselanike mütoloogia vastu. Teda puudutas sügavalt viimastel sajanditel aset leidnud Austraalia põlisrahva julm kohtlemine Euroopa uusasukate poolt.
Kohalikud Austraalia pärimuskultuuri teemad jõuavad kunstniku loomingusse väga mitmel tasandil. Pieteeditundeliselt ei lähe ta kaasa 1970. aastatest plahvatuslikult levinud täpitehnikaga. Pigem haakub Gunnar Neeme joonistuste, raamatuillustratsioonide ja vinjettide loomupärane kompositsioonitaju põliselanike puukooremaali geomeetrilise joonekultuuriga, mida ta kasutab väga orgaaniliselt koos eesti rahvakunsti geomeetrilise ornamentikaga. Suure empaatiaga on ta oma maalides kujutanud põliselanike peresid ja lapsi nende igapäevamiljöös ning loonud rituaalsetest objektidest inspireeritud abstraheeritud kompositsioone. Gunnar Neemet on paelunud ka Austraalia põliselanike müütiline unenägude aeg – dream-time –maailma üks vanimaid aja ja kõiksuse käsitlusi ning loomismüüte.
Monumentaalse peatükina tõuseb Gunnar Neeme loomingus esile „Kalevipoja” temaatika, kus kunstniku enda sõnul on teda eelkõige köitnud eepose mütoloogiline sügav vägi. 1960. aastatest alates valmisid aastakümnete jooksul võimsad abstraheeritud joonistuste sarjad, Eesti kunstiloos ühed mahukaimad „Kalevipoja” tõlgendused. 1985. aastal anti osa neist välja albumina „Kalevipoeg taidelises nägemuses”. „Kalevipoega” laulude kaupa interpreteerivate suurte sarjade kõrval lõi kunstnik samast teemast inspireeritud maale ja hulgaliselt joonistusi, kus on näha erinev abstraheerimisaste, eesti etnograafilise motiivi varasalve läbitöötamine ja üldistatumat universaalsust otsivalt ka üha rohkem kokkupuuteid Austraalia põlisrahva visuaalse keelega ning selle märgilise jutustavusega.
Gunnar Neeme loomepärandisse kuulub ka skulptuur. Materjalina kasutas ta peamiselt puitu, millest lõi abstraktseid ja arhitektoonilisi vorme ning eksperimenteeris julgelt ka plastiga.
Lisaks kunstiloomingule teostas Gunnar Neeme end ka kirjanikuna. Ta on kirjutanud näidendid „Sõnajala õis”, „Mosaiigid” ja „Mustade ristide maa” ning avaldanud kaks eestikeelset ja kolm ingliskeelset luulekogumikku: „Kollane vihm” ja „Mist of Time” (1976), „Maalit uiman” ja „The Notes” (1981) ning „The Waves” (1988).
Väliseestlasena üllatavalt kiirelt ja orgaaniliselt Austraalia kunstiellu lülitunud Gunnar Neemele jäi Eesti nii südames kui ka tegudes alati ääretult oluliseks. Gunnar Neeme ise enam Eestit ei külastanud. Sümboolselt jõudis ta oma esiisade maale tagasi oma mahuka loomepärandiga ning isikut ja elu avava arhiiviga. Tema kunstikogu ja arhiivi jõudmine Eestisse rikastab meie kultuurilugu nii kunsti kui ka kirjanduse vallas, aga ka laiemalt väliseesti kultuuri osas kaugel Austraalia mandril.